Häirivad pisiasjad häirivad

Enamasti elan tavalist - tööle, toidupoodi, koju – elu. Siiski ihkab ka minu hing pisut enamat. Olla veel keegi peale selle, et olen omast arust hea ema, kohusetundlik töötaja, abivalmis ja ustav kaaslane. Nii ma siis olen end sidunud ühe organisatsiooniga, ei midagi erilist, selline väike ja lokaalne, ja mis esmapilgul tundus, et abiks ikka. Saan kasutada seda potentsiaali, mida arvan endas olevat. Nii võiks see ideaalis isegi olla. Paljud asjad siiski ei lähe nii nagu kogu hingest on loodetud ja ideaalset maailma ei ole olemas. Nüüd olen häiritud ja dilemma ees. Sest mulle on antud teha midagi sellist, mis on loogikavastane, seni läbirääkimata ja tegelikult nagu näkku löömine. Ja see pigem ikka paisatigi näkku, viisakalt, aga mõtet see viisakus ei muuda.  Seda enam, et ise ma ei tee selliseid asju mitte kunagi, mitte kellelegi. Vähemalt omast arust. Mida ma siis nüüd teen? Ma ei  armasta riide, tülisid, vihapidamist ja tegelikult ei taha ka sellele n.ö näkku lööjale ka haiget teha. (Ei tea, mis mul küll viga on?)  Solvunud olen küll, solvumine on üldse kerge tulema. Alati on see ego üle teiste. Aga mina ei pea ka olema koguaeg seisangus: jah – just nii. 

Tänaseks on mõned päevad mööda läinud. Aeg on lasknud emotsioonidel selgineda, kuid asja sisu see ei muuda. Pakutut ma täita ei saa. Sest ma ei taha. See on mulle vastukarva. Minu loomuse vastu. Ja mis peamine, puudub point.  Võib olla paistan välja, paistan talle teistsugusem, tegijam. Aga ma ei ole. Pole olnudki. Nii et lahenduseks on leida endast diplomaatilisem pool ja siluda asju läbi lillede. Nii et ikka ja alati need valikud, millisena ja kuidas olukorra lahendad. Või miks ma üldse end lasen häirida. Selliseks ma jäin nagu näin....