esmaspäev, 11. jaanuar 2021

Sõit, sõit suksuke

Kui lapsed väikesed olid, siis oli üks laul, mida neile laulsin Hennust, kes kappas hobusega tädile külla. Sõnu täpselt enam ei mäeta, aga umbes nii see kõlas:

Väike Hennu ratsutab, hobu kaela patsutab.

Sõit-sõit suksuke, lähme külla tädile….

Nüüd on meil üks hobu patsutaja päriselt olemas, nimelt väike sinulapselaps armastab südamest hobuseid, käib ratsutamas ja kogub kõike hobustega seonduvat. Nüüd tuli peale ka kepphobuse maania. Ostes-tellides on hind üsna krõbe. Seega otsustasin aidata täituda lapse ühel unistusel ja õmblesin talle selle hobese. Õnneks on ikka veel alles mingid riideribad, seekord läks käiku üks vana mantli saba. Täpseid lõikeid mul ei olnud ja tegelikult aitas mind enam-vähem just pea suuruse mõttes joonele jõulusokk. Mulle meeldib niimoodi nuputada ja sättida, kuigi ega ma rahul selle peaga ei olnud, sest vaata kust tahad, põder mis põder, ainult sarved puudu. Aga kui pähe sai vanast parukajupist lakk, silmadele nööbid lisaks, hakkas natuke hobuse moodi moonduma ka. Kui lapsuke ise saabus, siis tema teadis valjatest ja päitsetest ja suulistest kõike ning kombineerisime koos ka valjad ning hobeke muutus üha rohkem hobuse nägu. Ma ei tea mis aegadest ja milleks oli mul heegeldatud nuppudega toru moodi asi ja see sobis nüüd hobusele väga kenasti kaela.  Vanaisa roll oli korraldada kepp ka ja sõit-sõit suksuke võis alata. Rõõm lapse silmis oli ehe. Olin küll esialgu kartuses, et äkki ei tule nii välja nagu tema soovib. Piltidel, mis ta mulle saatis, olid kõik nii 100% hobused ja ma kartsin pettumust. Aga ei mingit pettumust, kõik olime rõõmsad.

Mulle meeldivad ka hobused, aga mingi aukartus jääb selle suure looma ees. Ja tegelikult ei ole otsest kokkupuudet olnud - hobused ei ole minu elu trajektoorile sattunud, või kui ongi, siis on alati olnud tahe, aga pealehakkamisest on puudu jäänud. Siiski, ühe korra olen, seda küll koos hobusetaltsutajaga, ratsatiiru teinud. Vähemalt tehtud, saan öelda. 



neljapäev, 7. jaanuar 2021

Täna veel võib

 

Uus aasta on juba seitsme päevane. Täna enam ei või uut aastat soovida, eile veel võis. Siis saigi uusaasta soovidele lõppu lisatud stamplause: täna veel võib. Ja ega ma muidugi ei olnud ainuke, ka poes tuttavaid silmi kohates öeldi mullegi: head uut aastat, täna veel võib. Nii vist öeldakse kogu aeg, kas lihtsalt jutu jätkuks, selleks et midagi öelda, eks ole.

Uus aasta algas mossitades, loodan, et ma nüüd sellist hoiakut terveks aastaks külge ei saa. Lihtsalt naisinimene on kord selline, et  kui midagi öeldaksegi võib olla mitte nii paha mõttega, aga sina kuuled sellest ütlemisest halvemat poolt ja siis on solvumine väga kerge tulema. Sest seda ütlemist tajud sa selge ülekohtuna. Just nii ma end tundsin ja mossitasin mõnuga. Ise sain aru küll, et sellega piinan vaid ise ennast.  Esimesel jaanuaril oli helistamise päev ja enam-vähem kõik olulised kõned said peetud. Üks kõneleja kurtis oma kurba saatust ja siis jõudis mulle kohale, et minu mossitamise põhjus on ikkagi köki-möki ja et tema peakski antud juhul kogu elu mossis olema. Seega jätsin oma paha tuju sinnapaika. Ikka on vaja seda välist peeglit aru saamaks, et kõik on ok.

Loodame ikka paremat.

Ja head seda aastat!