neljapäev, 30. juuni 2022

26 nädal

 

*Vahepeal on mitu päikest loojunud ja tõusnud samuti. Ei ole millegipärast jõudnud nädalatega sammu pidada. Õigemini samm on nii hoogne, et ei märka märkmikkugi kirjutamiseks võtta. Soojad suveõhtud, hullutav jasmiini ja pojengide aeg, on siis aega ja tahtmist üldse mõelda, mis oli ja mis on. J

*Nii et lõpuks ometi on meil suur suvi. Meeldib väga ja püüan keelt hoida hammaste taga ütlemaks: nii palav. Muidugi ei kannata ma keskpäeva kuumas päikeses olla, aga hommikust ja õhtust võtan viimast. Käin igal õhtul ujumas, hommikuti rohin ja päeval olen tööl. Ja kõik kuidagi toimib. Energiat on, rõõmu, indu ja lusti ka. No mida veel hing ihkaks. Muidugi ihkab hing mõnikord, et keegi teine käituks teisiti või tuul puhuks teisest ilmakaarest. Aga ega seda mida muuta ei saa, muuta ei saagi, see lihtsalt on nii.

*Kuulasin jaanide ajal palju arvamisi Kaja Kallase, Kelly Sildaru, Eda Kanni teemadel. Ma ei tea, kas nad luksusid ka. Ilmselgelt peaksid nad seda iga päev tegema, sest alati keegi midagi kuulsustest arvab. Ainult aru ma ei saa, miks peab ennast herilaseks muutma sellistel nii oma enese eluvälistel teemadel nagu näiteks Eda Kanni rasedus või Sildarude peretragöödia. See herilane sumiseb mu ümber ja aeg ajalt suskab ka, pihta pole ma saanud, sest olen oma ajus selle lihtsalt tõrjunud ja püüan ebakohti mitte hinge võtta.

*Aga eks ma ikka võtan ka, sest tajun enda suhtes vastuseisu. Ilmselt oli see kogu aeg olemas, aga noorem ämm suutis seda vaka all hoida. Vanuse kasvades ei suuda ta neid pidureid nii pinges hoida ja aeg ajalt mingid ebakohad pudenevad välja. Loodan, et täna ma rehabiliteerisin end veidi tema silmis. Käisime kalmistul, külas ja kodupaigas. See rehabiliteerimine on öeldud n.ö liialdusena, sest inimene ei pea meeldima vägisi kellelegi ja mina ei taha ka seda üleüldse teha. Aidata ja toetada tahan teda ikkagi, sest keda siis veel?

*Vaatasin terve hooaja Pulssi ära. Ma nii loodan, et Sonja ja Jesse leiavad teineteist. Ja ma nii loodan, et seda seriaali toodetakse veel ja veel. See on nii elu, ei mingit mängu ega poosetamist. Mõnikord tahaks pugeda kellegi teise elu sisse ja siis selle teise elu sees oodata ja loota. Mis need seriaalid ikka muud on?!

*Küsisin, kas heeringas hapukoore ja rohelise sibulaga sobib õhtusöögiks. Ei pidavat sobima. Mina kõigesööja sööks küll. Eks siis tuleb sibulat hankima minna.

neljapäev, 16. juuni 2022

24 nädal

 *Päevad on nii intensiivsed, et isegi elevust ei jõua tunda. Täna oli sportlik päev, esimest korda elus lennutasin ketast, olles ise selline mähh-tundetu-lendabkuidaslendab. Mingi viiruse märk vist, sest õhtul jooksis nina nagu vaevakasel.

*Vaatamata tilkuvale ninale olin töine, sättisin end sinna, kus kontakte vähe. Ei tea ju neid tõbesid.

*Koolikokkutulekul oli tunne nagu oleksin ajasillale astunud. Ühel pool mälestused ja teisel pool vananevad meie. Tüdrukutest mõni oli kaugelt vaadates tibi, aga lähivaatlus reetis. Mõni oli üldse pealevaatamisel tundmatu. Millegipärast olid nooremad kooliõed-vennad mälus tatikatena ja nüüd vaatad, et nemadki kortsus.😃😃😃

*Üritasin natuke rohida, natuke kududa, natuke lugeda. Kõike tegingi natuke, ainuke põhjalik tegevus oli telefoni vestlus eaka tädiga. Tema kategoriseerub minu lemmik telefonisuhtleja tiitli alla. Lihtsalt on tore ca 90 aastase terase inimesega maast ja ilmast arutada.

*Väsimus annab tänagi tunda. Kui üks öö on poolikult magatud, siis tuleb aega anda taastumiseks. 

*Kodus palju tööd teeb pisut närviliseks, tahaks rohkem nautimise aega. Raske on nautida rohtus peenraid, tolmuseid põrandaid, niitmata muru. Seega rohin, pühin, niidan ja ei passi niisama. Teatud mõttes on ka rohimine nautimine, sest töötulemus on nähtav. Aga sellist maaeluidülli nagu vaatab vastu klantspiltidelt ma endale luua ei oska. Tahaks, vist.

*Kütuse kokkuhoiu mõttes ei hakanud enne trenni koju minema. Olen alati olnud suur planeerija , läbi mõtleja, aga nüüd peab vist sellega veelgi süvenenumalt tegelema. Töö ja trenni vahel käisin kalmistul eelkäijate hauda korrastamas. Mina ei ole käitumisjuhiseid oma lastele minu lahkumise korral andnud. Kuid minu laps ütles, et tema küll oli oma kaasale kõnelenud oma soovidest. Ta küsis ka minult. Vastasin, et matke mind või põrandaliistude taha, mis mul sellest enam. Kas just nii, aga ei ole mõelnud. Peaks vist. Või kui vanalt oleks õige aeg mõelda? Hirmutav veidi. 


neljapäev, 9. juuni 2022

Nädalaid 23

 

*Kannatage taas ära mu ümin – nii ütlesin ühele ja teisele. Vaatasin igal võimalusel kontserdil filmitut ja olen jätkuvalt lummuses. Saan aru, et igaüks ei saa aru sellest lummusest, kuid sellegipoolest rääkisin ühele lähedasele vanainimesele oma elamusest. Ta küsis, et kas hüppasite ka lavaees nagu telekast näitab, näpud püsti ja nii… Ütlesin, et muidugi. Vastuseks sain põlastuse. Ei lasknud seda endale seekord ligi, ja pealegi oli seda lihtsam teha, kui meeltes on muusika „Next to me“…

*Kavatsesin õhtul oma energia põllule rakendada, aga vihma tuli nii palju, et vajusin jalgupidi sopa sisse ja sinna paika mu kavatsused jäidki.

*Ootasime külalisi ja enne seda on teadagi mis J Muudkui korista ja keeda ja küpseta, tahaks ju näidata ikkagi oma virgemat mina. Ei ole veel igal seitsmel juhul läinud poest ostmise teed. Õhtu oli tore, sellised üks-ühele ja kaks-kahele vestlused mulle meeldivad. Tänulik taas!

*Viimased istutamised, vist. Õhtul oli vaja vanim llaps laagrist koju sõidutada. Esimest korda sõitsin neil teedel. Päris huvitav maastik oli pärast Järvakandi alevikku. Llaps oli puruväsinud ja mossis. Ja mina ei osanud seda mossi kuidagi parandada. Aga väsimus mõjub ju kõigile halvasti, seega lasime tal olla.

*Harju keskmine päev. Rõõmustas päike, soe ja hea raamat ja uued taimed. Olen nõrk. Käisin surnuaeda lilli ostmas ja muidugi oli koju tulles kaasas ka viis lille koduaeda. Kurvastas aga tuttava inimese pidev ving laste teemal. Miks sa töötad seal, kui nad nii halvad ja häirivad on? Minu arvates õigustatud küsimus. Aga ega ma talle seda öelda ei saa, sest pahandust pole ilma juurde vaja. Otse ütlemine tooks pahanduse majja, ja mis ütleja minagi olen.

*Head uudised on muusika hingele. On põhjust rõõmu tunda teiste inimeste õnne pärast. Lihtsalt rõõmustasin ja viisin selle täheks koeragi jalutama. Pole jälle kaua meie traditsioonilist rada mööda käinud. Loodus on nüüd sujuvalt end täis kasvatanud, roheline on omandanud oma sügavama tooni ning kõik oli tüüne ja rahulik. Korjasin kuusevõrseid kaasa kavatsusega need lapsele viia. Vitamiinid.

*Õhtul ütles äpp: 13,1 km ja 19621 sammu. Käisime Kakumäe kandis jalutamas. Ilusad aiad, rododendronite õitemeri, linnud laulsid kõrvulukustavalt, rahulik, kaunis ja kindlasti edukama Eesti kants. Meil neljal naisel oli tore, noorim magas kärus õndsat und ja mina sain käru lükata. No happy, mis muud!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

neljapäev, 2. juuni 2022

22. nädal

 

*Tööelu viib aegajalt kodust kaugemale koolituma, suhtlema. Ma ei teagi, kummal osal suurem osakaal on. Täna näis, et viimasel, sest nii südamest naerda pole ammu saanud. Mis meid naerma ajas, oli suisa jabur, aga oli väga lõõgastav suust välja ajada n.ö sooja vahtu, keerata kõigele vint peale ja siis lõkerdada pisarateni.

*Õhtuks olin läbi nagu läti raha ja peale telefoni skrollimise midagi ei teinudki. Meie kiisu valib mind viimasel ajal üha sagedamini pesaks. Täna olin pesa rõõmuga J

*Koer hakkas haukuma ja mõne aja pärast märkasin väravavahel ühte meest, kanistrid käes. Tõttasin vaatama, selgus, et härra on välismaalane ja tal auto radikas tühjaks jooksnud. Mees jäi koeraga kõnelema, mina läksin nirkusid täitma. Paraku minu veel ka võluväge polnud ja auto keeldus sõitmast. Minus aga tärkas väike mure. Ühest küljest tahad aidata, aga teisalt on pelg ka võõra ees, kui sa elad üksildases paigas: äkki tahab öömaja, äkki on katkine auto ainult kattevari vms. Kiitsin koera kena valvamise eest, sest päris hoovi härra ei julgenud tulla. Mõne tunni pärast saabus veel üks auto ja mees võeti kaasa. Minu vaatevälja jäi vaid katkine auto. Julgesin siis koera ka oma tööpostilt tuppa kutsuda.

*Hea peremees ei jäta koera ka sellise ilmaga õue, mina olin sunnitud. Vihma kallas usinasti terve päeva. Aga oli taas tore päev, sest spontaanselt sain juuksurisse mindud (ammu ootas mu peake seda), õnneloosis vedas ja õhtul tegime sõbrannaga ühe vihmase, kuid sportliku ringi. Kodus seadsin end tugitooli ning helistasin, lugesin, kirjutasin.

*Viisin taarat. Ma ei tea, kes seda toodab meil kodus. Mina mitte. Aga nii vist ütleks mulle kõik pereliikmed. Igatahes pudelite toojaid on rohkem kui äraviijaid.  Ühe naisega koos järjekorras olles tekkis meil midagi vestluselaadset. Mina nii suusoojaks ütlesin, et joojaid on, aga taarat ei taha keegi ära viia. Tema millegipärast tundis piinlikkust oma õllelembuse pärast: „Tunnistan ausalt, mina armastan õlut juua“. No jah, see „jooja“ kõlab natuke alkohoolik või nii, kuigi et ma nii ei mõelnud üldse, pole ju minu mure, kes mida joob, mida taaraautomaati viib. Vingerdasin jutu kuidagi ilusamaks, igatahes trehvasime korvipidi ka poes ja naeratasime üksteisele.

*Armastage ennast, armastage maailma, elu on alati elamist väärt - need olid Dan Raynoldsi sõnad. Mina kiitsin oma kambajõmme ja kaasat taevani, et minu unistus, Imagine Dragons sai teoks. Ma ei ole suurkontserdil kunagi käinud ja ei osanud midagi oodata. Arvan, et sain sealt kindlasti rohkem, kui unistadagi oskasin. Minu iga rakk ihus sai  läbi raputatud; hääl kähedaks karjutud vaatamata sellele, et sõnu ma enamasti ei tea; jalad kangeks tammutud; selg haigeks seistud; üleni vihmast kastetud saadud ning hing õnnelikuks tehtud. Lavashou oli võimas, laulja sümpaatne, valitud lood rokist ballaadini, mida toetasid eriefektid, jutustada oli lugu. Ja mina olin lummatud ning minu fännlus tõusis kõrgeimale levelile.