Hämmastav, kui kiiresti saab või õigemini peab inimene
mõnikord oma mõtteid ümber muutma või teisiti häälestama. Minul juhtub seda alatasa.
Alati ei ole see lihtne. Seekord olin ma
jõudnud juba ära armuda oma kirjutatusse ja siis… tuli ümberstruktureerida, mis
tähendas ka kohe automaatset enese ümberhäälestamist ja siis uuestikirjutamist.
Nüüd olen armunud oma uude kirjutisse :D
Siin vist on ka see alguse ja lõpetamise teema. Kui miski
asi otsa saab või tuleb nurka visata uute aegade ootele, siis on alati kahju
sellest asjast. Minul on minu koolitööde puhul nähtud vaevast nii kahju :D olen
kirjutanud palju, seega ka vaeva näinud ja siis see jääb lihtsalt kusagile
(enamasti minu enda arvutisse).
Ainus rõõm oma kirjapandust saab olla - kui mingi aja pärast loen, siis imestan –
kas mina kirjutasin selle :D
Oi, tegelikult olen ikka iga kirjutamise käigus ka targemaks saanud - seega tühja pole siiski miskit läinud ...
| Foto hangitud internetist |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar