neljapäev, 21. august 2014

Hetk iseendaga



 Olen viimasel ajal palju lugenud, muuhulgas ka psühholoogia valdkonda kuuluvat. Millegipärast on nii, et teatud eluetapil on vaja otsida kinnitust kusagilt kõrval olevast allikast, et kõik on hästi ja ma saan hakkama sellega, mis minu teele on paisatud. Eneseusus ei ole ma  siiani kahelnud, aga näis, et puudu on see veel midagi, ehk mida ma veel saan enda heaks teha. Siiralt usun, et leidsin selle Barbara Bergeni, Louise L. Hay ja Susan Jeffersi raamatutest. Ma tean, et raamatust näpuga järge ajades ei saa elada, aga mõned mõtted lihtsalt annavad kinnitust ja tuge minu eneseusule. Pealegi on need kirjutatud lihtsalt, selgelt, otsekoheselt.

Argipäevased toimingud on nii iseenesest mõistetavad, et sageli näivad need pigem tüütud kohustused, kui puhas rõõm sellest, et neid on võimalik teha. On ju ilmas palju põhjusi, miks inimene ei saa näiteks ise süüa, või raamatut lugeda või mida tahes teha. Aga tavaliselt me sellele ei mõtle ja veame edasi oma rasket elukoormat (mõnikord näib see nii). Üks neist raamatutest soovitab aga igal õhtul kirjutada üles viiskümmend argist asja päevast, millest saad rõõmu tunda. Just nimelt kirjutada. Nii kinnistub arusaam, et ka argirutiini on põhjust nautida, paremini.

Tegin ka proovi. Rõõm algab ju tegelikult juba ärkamisest, s.t on põhjust rõõmustada, et avasin silmad ja tervitasin hommikut, edasi rõõm toimingutest, töödest ja tegemistest, mida on võimalik päeva jooksul teha ja nii kuni uinumiseni välja. Pean tunnistama, et viiekümne tegevuse ja emotsiooni üleskirjutamine oli päris keeruline. Minu päevad on suhteliselt vennad, s.t sarnased, oma väikeste või mõnikord ka suuremate erinevustega ja tundus, et ma ei võlu nendest nii suurel hulgal mõtteid välja. Samas ka pool rehkendust on rehkendus, seega võib ka nii.

See päevale tagasimõtlemine on ka piisav, et olla veidi
iseendaga ja süüvida oma mõtetesse, iseendasse. 
On ju tänapäeva probleem ka sellest, et enam ei oska me niisama, ilma
mitte-midagi tegemata olla. Niisama oleku ajal kas klõpsime telekakanaleid või
surfame netis. Mina kipun igal vabal hetkel vardad kätte võtma.

                               Nii et on veel, mida õppida.




4 kommentaari:

  1. Ma tänan Sind selle postituse eest!
    Meil on tõepoolest palju, mille eest tänulikud olla...
    See üleskirjutamine aitab ehk rõõmudest kauem rõõmu tunda :D

    VastaKustuta
  2. Mul on ka perioodid, kus ma loen palju sellist psühholoogilist kirjanudst, teabekirjandust. Ilmselt on tarvis. Justnimelt tarvis saada kinnitust iseenda mõtetele, et oled õigel tee. Enamus loetust on ju sageli ammuste teadmiste ülekordamine ja sekka ka midagi uut, mida varasemal lugemisel pole märganud. Me ju omandame loetust ja kuuldust loengul vaid 15% korraga :D
    Jah, ja rõõmu tundma peabki juba sellest, et sul on võimalus ärgata. Et katus on pea kohal, söök laual, ise ja lähedased terved. Piisavalt suur põhjus rõõmu tunda :) Ma siin juurutan lapsele sisse harjumust panna igal õhtul kirja, mida ta täna uut enda jaoks õppis :) Minumeelest päris hea harjumus, et püüelda iga päev midagi õppida või teada saada. Kasvõi seda, et...ma suudan juba 4 kätekõverdust järjest teha. Ilusat olemist Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See lapsele harjumuse juurutamine on ka minu arvates väga hea.

      Kustuta