Pidasin
siin pisikest plaani, et mida uue aasta saabumise puhul soovida ja meenus üks
kaustik noorusajast. See on selline kaustik, milliseid oli pea igal tüdrukul ja kuhu sai igasugu asju ümberkirjutatud: haledaid ja õnnetuid lugusid, ennustamisi, aforisme ja muidu luuletusi või
ütlemisi. Minul oli selliseid kaustu kolm, millest alles on vaid üks. Kunagi
andsin kaks neist tuttavale tüdrukule ümberkirjutamiseks ja sinna nad jäid. Nüüd
on isegi kahju. Tore oleks aeg-ajalt nostalgitseda. Kuigi, nüüd lugedes tundub
see kõik naljakas ja tuleb tõdeda, et ühe teismelise maailmavalu oli ikka suur.
Kuid selles ainsas allesjäänus on ka ilusaid mõtteid ja soove ning üks neist olgu uusaasta sooviks teile, minu armsad blogi lugejad.
Kui inimesed enam haldjaid ei uskunud, siis
haldjad surid. Pisikesed head haldjad aga ei tahtnud niisama ära minna. Nii sai
ühest naer, teisest laul, kolmandast rõõm, neljandast südamesoojus, viiendast
headus, kuuendast sõprus, seitsmendast armastus, kaheksandast … Oi, kui
paljudeks headeks asjades nad muutusid. Mu armsad sõbrad, püüdke üles leida kõik
see, milles elavad veel haldjad ja te ei ole ilmaski õnnetud.
Selle aasta kuuse kaunistamiseks heegeldasin ingleid! |
Mul on tunne, et üks õnne-hadjas jälgib pidevalt mu tegemisi ning hoiab mind.... Head uut aastat!
VastaKustuta