Lugemiselainel

Olen viimasel ajal palju lugenud. Kätte on sattunud sellised raamatud, mis mingil määral motiveerivad, annavad jõudu ja tegutsemisindu.

Olin vist üks vähestest, kes ei olnud lugenud „Söö, palveta, armasta”. Hiljuti teles nähtud film tuletas seda meelde ja lugesin läbi n.ö kolme hingetõmbega. Kõigepealt esimene I ehk Itaalia osa, siis India ja lõpuks Indoneesia. Nähtud filmi mõjul oli mul kujutluspildis Liz loomulikult Julia Roberts, kuid raamat ise jättis ikka hoopis sügavama ja avarama mulje. Selles on midagi reisisellidele, joogahaarastajale ja eneseotsijale.

Aune Pasti „Hea tuju raamat 40 +” mõjub ka pigem inspireerivalt. Tore on ülelugeda ja kinnistada teadmist, et igal eal on omad võlud ning tegusus ja toimekus ei sõltugi nii väga vanusest.

Samamoodi hästi mõjus ka „Nastja ingliraamat”. Olen olnud ikka seda meelt, et igal inimesel on isiklik jumal, kes hoiab ja kaitseb. Vähemalt mina olen seda küll tunda saanud. Nastja arvates ei eksisteeriks meid üleüldse, kui ei oleks olemas ingleid, kes meid hoiaksid ja kaitseksid. Inglid näevad suuremat pilti ja sellepärast saadavad nad meie teele asju, mis ei pruugi olla meile kerged. Igatahes oluline on usk, ja mina usun, et ta oli kohal just siis, kui minul teda vaja oli. Ei saa olla puhtjuhuslik see, et 6. veebruaril oli Püha Peterburi Ksenja mälestamispäev.

Vastakaid tundeid tekitas Kati Vatmanni „Anita ja UFO”. Selles raamatus paljastab Kati tegelikult oma perekonna loo tagamaad ja annab piitsa endale ja teistele pereliikmetele ka. Ja muidugi oma meestele, kellele on tal selles loos üliandekad nimed pandud. Samas jäi mind veidi häirima see minevikus tuhnimine ja enda sajatamine. Mis olnud see olnud, üks mis on kindel, on see, et minevikku me muuta keegi ei saa, pigem võib see vanade asjade taga ajamine ja sirgeks rääkimine muuta olevikus olemist. Ise ta nimetab oma viimaseid raamatuid sibulakoorimise lugudeks. Sõnakasutuselt eristub Kati oma mahlakate ütlemiste ja ohtrate omadussõnade kasutamise poolest. Silma jäi mõte: magister viskab sitta. Eks see on valikute küsimus. Minu arvates ei ole magister mingi imeloom, et ta s...a vistata ei võiks. Üks ei välista ju teist, magister annab lihtsalt võimalusi juurde. Sellised oma perest, oma elust raamatud tulevad kirjaniku hingepõhjast ja üldiselt on nii, et lugejat ikka huvitab teise inimese isiklik elu ja alasti olek, kuigi paljud võivad väita vastupidist. Salaja tahaks ikka piiluda. Ja hea on, et mõni laseb piiluda.