Kuidagi väga kiiresti on kohale jõudnud märts. Lumikellukesed, mis on tavaliselt minu sünnipäeva lilled, õitsevad ja on juba päris pikukesed ning märtsikellukesedki ei taha neist maha jääda ja ajavad ka oma õienupukesi valguse poole.
Veider on see, et kui oled kodust mõnda aega eemal, siis koju tulles on kõik asjad kuidagi väikesed. Minu praeguses kodus algab muutumine siis, kui teeotsast alla keeran. Kõik on tuttavlikult armas, aga taju on kuidagi teine, maailm nagu tõmbuks kokku, väikeseks ja koduseks. Küllap on nii, et kodust väljas, suures ilmas uudistad ja vaatad asju teise pilguga: ootusega, põnevusega, mis veel juhtub, mida veel põnevat näed. Kodus on kõik juba nähtud ja tead, mida vaadata, mida oodata. Mõne aja pärast on kõik juba nii, nagu enne kodust ära minekut oli ning tajun, et kodus on ikka kõige parem olla.
Täna otsin aga oma taimekastid välja ja teen esimese kevadkülvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar