Kokku leppimata rutiin

Üldiselt on läinud nii nagu eelmistel aastatel – külm on. Nii et kurtmised on viimastel aastatel küll ühesugused olnud: lumesegune ollus, tuuline, vihmane, vilu, kõle, prrr. Ainult talvesaapad olen kapikaugustesse peitnud, muidu on käibel kõik mütsid-sallid, paksust mantlist rääkimata. Aga kevad on. Selles pole kahtlustki. Linnud siristavad kevadelaulu, metsaalune sinetab sinililledest ja peenardel tärkab ka miskit. Eilsel vaatlusel tuvastasin, et olin sügisel mulda pannud püvilille. Kusjuures ma tean, et tellisin netist kolme sorti lilli, aga mis lilli??? Ei mäleta. Nii et ühe osas on selgus majas.

Muidu veerevad päevad rahulikult. Kui ongi päevi, kus mõtlen, et polegi midagi eriti teha, siis tegelikkuses tatsan ringi peaaegu õhtuni. Küll meenub, et lilled vajavad kastmist, siis koerakauss pesemist, siis uksetagune pühkimist, mõni nööp etteõmblemist, ja nii ta läheb, kuni ongi ootamatult õhtu käes. Ja õhtudki veerevad vaikselt. Iga pereliige istub oma kohal. Mina klõbistan vardaid oma tugitoolis, mees pikutab diivanil ning poisslaps on distantseerinud end oma tooli oma toas. Koer põõnutab koridoris, vaid kassil pole kindlat kohta, tema tahab uusi kohti ja uusi pindu avastada. Kui kaminauks oleks praokil, küllap ta poeks sinna ka.

See oma kohtade kujunemine kodudes on tegelikult väga huvitav. Mina tunnen end diivanil istudes kuidagi kentsakalt, ei ole minu istumine, vaade on vale ja ebamugav on. Samamoodi söögilaua ääres. Kui istun poisi kohal, on vaade täiesti vale, toit ka ei maitse. Voodil on oma pool, nagis oma koht mantli jaoks. Elu peabki vist veerema omas rutiinis ja need rutiinid kujunevad välja kuidagi iseenesest, kokku leppimata. 

Sinetab-sinetab