Puhkuse protokoll

Olen sel suvel end hästi palju korranud, s.t tallanud samu radu, käinud samades kohtades, teinud sarnaseid tegusid, söönud turvaliselt tuttavaid sööke ja lugenud ühelaadseid raamatuid.

Nii olen sattunud kodukülla rohkem kui korra. Ühel sellisel korral panin varbad koduranna vette, istusin kivil ja kuulasin merd. Ainsateks rahu rikkujateks ja hirmu külvajateks kaks NATO hävituslennukit, kes tegid madallende just mööda rannajoont. Ma ei tea miks, aga mind tõmbab kohe väga meri enda poole. Ma lihtsalt pean saama suvel mere juurde. Aga palun ilma ehmatusteta. Need lennukid olid tõepoolest hirmutavad.

Leia pildilt lennuk.

Siis käisin Pärnus turistina kordi kolm, mis tähendas tüüpilist promeneerimist ja kohvikutamist. Pärnu on alati suurepärane ja kui asju pole ajada, siis on aega märgata ka kõiki pitsilisi aknaid ja toredaid skulptuure, lillepeenraid ja rohelisi parke.

Ka mõnele kontserdile olen sattunud, mis koosnesid seekord naisinimestest koosnevatest esinejatest. Ilveste õed olid super toredad. Nad on ehedalt nii ilusad, istusin esimeses pingis ja lihtsalt vaatasin, imestasin, imetlesin. Läbi kiriku akna paistsid õhtupäikesekiired, mis muutis nad kollaste seelikutega haldjateks. Muusika muidugi ka.

Lugesin mitmeid raamatuid, kus tegevuse asemel on kulgemine. Ei midagi erilist ja ei midagi kaasakiskuvat, vaid sellised vaiksed ja rahulikud lood, mida oli mõnus meie majakeses lugeda. Selletõttu sai ka aiamajake rohkesti kasutust. Tavaliselt ma unistan sellest, kuidas ma meie aiamajakeses loen.

No ja Lätita ka läbi ei ole saanud. Perereis oli seekord Riia loomaaeda ja Alfa keskusesse. Nii et väikestele lastele meeldisid ahvid ja lõvi, mulle jääkaru ning flamingod ja oma lapsele Alfast ostetud jope. 

Ja siis üks minu lemmikõhtu Valgerannas, mis sisaldas omasid inimesi, lõkkeid ja tümpsu ka. Kui välja jätta Riisalu lamedad naljad, oli kõik väga vahva. Vahvaim oma pesamuna, kes ei pidanud paljuks koos emaga olla kannatlikult lõpuni. Seega nägime ka ilutulestiku ära, mis oli üks kaunimaid, mida eales näinud olen. Lisaks muidugi see lummav sünkjas ja rahulikult lainetav meri.

Ja tegelikult on minu puhkuski pigem kulgenud. Tegusid suuri, mida tavaliselt puhkuse ajal olen lootnud teha, pole teinud. Ja tegudeks pean ma käsitööd. Millegipärast on nii, et kui on midagi oma kätega valmis tehtud, siis on paganama hea tunne. Sama head tunnet rohitud peenardest ei jää.  Hetkel otsin asendust selle tunde tekitajale, sest olen aru saanud, et mul ei ole vaja mõelda oma mõtteid läbi lõngakerade või kangarullide. Sest käsitöö toodab ka asju, ja asju meil juurde vaja ei ole. Kui, siis ehk üks kampsun ja pihikseelik ja …  

Ja käes on september, eks siis näis…