Kaks aastat nutielu on toonud endaga kaasa ka pildistamisetõve. Kohe kindlasti ei ole ma varem nii palju pilte teinud kui nüüd. Kõige rohkem on pilte klõpsutatud taevast ja merest, siis lilledest ja liblikatest, mõned fotod mingitest toredatest hetkedest ja kõige vähem on šelfisid, neid ma lihtsalt ei armasta vorpida, sest ei ole leidnud sellist vaatenurka, kust võiksin kõige kobedam välja näha ja olgem ausad, ei ole ma ka enam lähivõtte eas, nii kurb kui see ka ei ole. Ja kuhu ma need selfid ikka topiksin. Ise ma ennast nii väga lihtsalt niisama eksponeerida ei taha. Kui, siis millegi toreda raames võin seda teha. Üldiselt ei ole ma eksponeerimisele nii väga vastane samuti. Kes soovib, näidaku end niipalju kui soovib, ja kui ikka keegi tahab üles riputada pilti, kus ka mina tagitud olen, ei ole sellega probleemi.
Eile võtsin oma arutult pildistatu ette ja hakkasin telefonis olevaid fotosid üle vaatama, sorteerima ja kustutama. Tuleb tunnistada, et suurem osa ongi tühi-tähi, mida ma ju nagunii ei rohkem vaata ja seega ei vaja ka. Nii et kustutasin ikka ohtralt. Alles jäid fotod, kus peal elusolendid, ehk siis inimesed ja koerad. Mõned väga õnnestunud loodusfotod ikka ka.
 |
| On ju ilus maaililine hetk - nii ilusad värvid. |
Ka koduriiulitele on albumeid aegade jooksul kogunenud üsna mitmeid. Pulmapiltide album, igale lapsele album, oma klassipiltide album, mehe sõjaväe album, kodupiltide album, tantsurühma album jne. Kõige rohkem on ränduri albumeid ja tuleb tunnistada, et neid vaatan ma ka kõige sagedamini. Küllap ikka igatsusega, et tahaksin ka minna. Minu valduses on ka reliikviana võetavad albumid, mis on pärand minu vanatädilt. Neist üks on vana-vana, kahtlustan, et ikka eelmise sajandi algusest pärit. Seda albumit ma uurin ja vaatan ka sageli. Ega inimesi ma sealt väga palju ei tunne, ja ei ole ka enam inimest, kelle käest küsida. Ilmselt olen minagi ainus, kes neid väheseidki teab.
 |
| Tundmatu noor naine. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar