Laupäevaselt

Viimaste nädalate uudised on nii koledad, et tahaks kasvatada endale kapsli ümber, mis maailma kurjust ligi ei laseks. Siiski on kodu kaunis paik ja oma enese koduõues toimetades unuvad mõneks ajaks ka kõik mured. Eile oli näiteks täiesti kuldaväärt päev. Sain lillepeenardele kallal veel viimast nokitseda ja Maahommikust saadud tarkuseteri rakendada. Nimelt soovitas seal aednik panna liigniiskust mittetaluvatele taimedele kaitseks liiva. Seda ma oma lavendlipõõsastele siis puistasin. Lõikusin õitsenud lillepealseid ja sättisin neist talvevaasidesse ilukimpe. Mõned äraõitsenud lilled on n.ö prügina ka ilusad. Kõiki lillepealseid ma ei lõika kunagi sügisel maha, kevadel peab ka midagi teha olema. 

Veel riisusin lehti ja lõhkusin käru ära. Mille kohta ei saa sugugi öelda, et oligi teine vana. Ei olnud, oli alles mõne aastane.

Siis leidsin ühe lehe, mis meie krundilt küll pärit ei ole. Meil ei kasva mitte ühtegi vahtrapuud, ja naabrid on ka kaugel ja metsas ei ole ka tuvastanud ühtegi vahtralehtede kandjat. Igatahes olen ma koguaeg tahtnud, et meil võiks üks vahtrapuu õues olla, sest sügisel on vahtralehed alati kõige ilusamad ning mõnus oleks lehtedes sahistada. Ja nüüd siis üks leheke on olemas, selline päikeseline laiguke halli keskel.