Patriotismi aeg ehk minu Eesti

Seda, et olin kodus 27 aastat tagasi, mäletan väga hästi. Sest olin täiskohaga emme oma väikestele lapsukestele. Õhus olid juba mõnda aega olnud muutuste tuuled ja laste isa oli see, kes tuli teatega: meil on oma Eesti riik.  Mis esialgu näis muidugi uskumatuna. Sest kui oled sündinud nõukogude aega, siis olid sellega harjunud ja teisiti mõelda ei osanud. Tulevik näis esialgu veidike ebakindel. Kuid tasa ja targu, kombates ja katsetades on see meie oma riigi üles ehitame käinud.  Toonased ebakindlad tunded on ammu asendunud kindlamatega ning aastas paar korda olen ikka väga patriootiliselt meelestatud.

Väga palju kuuleb ümberringi argipäevadel, et meil on see ja see asi kehvasti ning mujal olevat peetakse paremaks. Hiljuti rääkisin ühe tütarlapsega, kes minuga vesteldes mainis jutu sees, et mul ei tule see sõna eesti keeles meeles, ma tean seda sõna inglise keeles. Kusjuures ta ei ole ainuke, ühe teise noore suust olen seda sama kuulnud. Karta on, et need kaks ei ole ainsad american dreami viljelejad. Nii et kuidas kasvatada siis patriotismi, kui lapseeas juba sõnad ei tule eesti keeles meelde. Isegi vene riik ei suutnud panna eesti keelt unustama. Kuigi tolku ja tavai on lisandunud kõnekeelde (ka Rain Kooli suust tuli arvamusfestivalil see „tolku“ ära), tulid kõik sõnad eesti keeles meelde. Eks ameerika unelm on natuke ka eputamise asi, ilmselt.

Möödunud päevad on olnud isamaaga ühtekuuluvustunnet täis. Kõigepealt ühine laulmine. Läksin kodust välja rahvamajja, kuhu oli üles pandud ekraan ning laulsin koos saalitäie rahvaga. Oli pidulikum kui kodus teleri ees. Pidupäeva õhtul sõitsin läbi suure saju Pärnu poole. Saja-aastane öö Vallikääru aasal oli juba eos nii kutsuv, et kutsusin ka väikese sugulase kaasa ja saime osa imelisest vaatemängust. Võib olla siis see väike vapper sugulane hoiab oma Eesti meele ja keele alles.  Minul oli aga esimest korda pärast juba üsna mitmeid aastaid, mil ma rahvatantsu ei tantsi, hing haige. Oleksin ka tahtnud olla osa sellest suures etendusest. Igatahes oli tantsijate silmist näha seda olemise rõõmu ja rahulolu ning ka pisaraid. Nagu suur ime, jäi vihm just siis järgi, kui auto ära parkisime ja sammud vallika poole seadsime, nii et ilmataat on ka eestlane, kui seda väga vaja on.

Ritsik nii kenasti kirjutas, milline on tema Eesti. Panen siis oma mõtted ka kirja, mis on kohati üsna samad.

Minu Eesti on sinililledest sinetavad metsasalud, suurveest vulisevad ojad, pääsukesed elektritraadil, karikakarde-kurekatelde õitsemine, kurgede kluutamine, sahisevad värviküllased vahtralehed, härmas puuderead, väikesed värsked jäljed lumel. Ehk teisisõnu aastaajad.

Minu Eesti on täis niidetud muru lõhna, aina kenamaks muutuvaid majakesi, põhurulle põldudel, idüllilisi kontserte. Ehk teisisõnu inimesi, kes selle loovad.

Minu Eestis on ürgset nõiametsa, silmapiiritut laugastega raba ning mäslevat merd. Ehk teisisõnu seda ehedat loodust, millesse inimene veel puutunud ei ole.

Minu Eestil on omad toidud, käte mullaseks tegemise harjumus, edasi kantud traditsioonid, mitte viimseni ära pillitatud lapsed, oma keel ja släng.

Aga see minu Eestigi muutub muu maailmaga koos. Ja sellest on kahju, kui terve ilm ühesuguseks muutub.