Pearu ei laulnud mulle

Käisin kontserdil. Pole päris mitu kuud korralikult kodust väljas käinud. Tegelikult vist ikka olen ka, aga kui juba mõni nädal kodus on konutatud, näib seegi terve igavikuna. Igatahes on ülimalt tore, et mind meeles peeti ja kaasa kutsuti. Sellest kontserdist meeldis mulle esimene esineja, tuledesäras Pikavere kultuurikoda, lihapirukad ja jõulukook. Jõuluvana ja korraldus ikka ka. Lihapirukad olid just täpselt sellised kodused nagu minu ema tegi. Ise ma neid teha ei oska. Kook oli mõnusalt pähkline ja täpselt selline, milline jõulumaitse olema peab.  Kuid kontsert ise ei pakkunud pinget, minu jaoks ei ole Pearu Paulus kontserdielamuse pakkuja, sest tema hääleke on kesine, laulud liiga ühelaadsed ja liiga äraleierdatud. Kui vast ta enda bänd oleks seljataga olnud, siis vast meeldinuks rohkem. Kuid nüüd vaid vaatasin ja jälgisin ning mõtlesin: võib ikka väga tüütu olla neid laule laulda aastakümneid järjest. Noorte lauljate kaasamise mõte oli ilus just kogemuse ja võimaluse loomise mõttes. Kuid need laulud, mis nad esitasid, panid kulmu kergitama: inglise keeles, ühetoonilised, võõrapärased. Oodanuks vähemalt lastelt jõululaule, oli ju saal ja terve maja nii kaunis jõuluehtes. 

Sõna otseses mõttes kõige rohkem pinget pakkus n.ö rõdul istumine. Nimelt oli ehitatud sellele vanale vallamajale ka rõdu. Kuna rahvast oli palju, siis kobisime end trepist üles. Aga teadagi, mina ja kõrgused, need ei lähe eriti kokku. Kõige hirmsam just ei olnud, kuid uurisin konstruktsioone ning mõtlesin, et issand jumal, kui palju see ehitis rahvast välja kannatab. Inimesi muudkui ronis ja ronis üles ning panin tähele, et keegi ei takista tulemist ka. Igaks juhuks hoidsin ühest äärelauast kinni, no et kui kukume, siis jään sinna lauakülge rippuma. 😂 Igatahes, vaatamata sellele, et Pearu mulle ei laulnud, jäin siiski minemisega rahule, sest kontserdipaik oli üliäge.