Nõudmiste keskpunktis

Päevad  on väga intensiivsed olnud, tööd ja hoolt on jagunud ning n.ö seljasirutusaega ei ole olnudki.  Keegi ütles mulle, et sa oled hea inimene, sest kuna pea enamus ei võtaks hoida lapsi, kes pole lihast ja verest omad. Ise ma ennast tunnen ikka tavalise minana, ei ole selles mitte mingit kangelastegu, kui on võimalus aidata. Oma või võõras, on ka suhtumise küsimus. Küllap me näemegi teisi teise pilguga ja iseennast nii palju analüüsida ei oska ja võib olla pole vaja ka kogu aeg juurelda, milline ma olen, paistan või näin. Mulle lapsed meeldivad ja meeldib asju ja tegemisi, mis lastele võiks meeldida, välja mõelda. Eriti nüüd, kui oma lapsed on kõik sellest east väljas. Kuigi et jah, võib olla proovin kompenseerida seda, mis ikkagi oma lastega tegemata jäi. Emadel jäävad millegipärast need asjad, mida vanaemad lastega teevad, tegemata. Samas ükski iga ei ole liiga hilja või liiga vara selleks, et koos emaga midagi teha. Aga nii lihtsalt kujuneb, lastel tekivad omad elud ja lumememme nad koos emaga enam eriti veeretama ei kipu, mune värvivad oma kodudes ja muidu meisterdama nad ka koju ei tule. Samas oleks ju vaatepilt: kepiga ema ja keskeas tütar koos lumepalli veeretamas, väga äge (see siin on nüüd lihtsalt mõttemäng, sest mina ei oma veel keskeas tütart ja kepp ehk ootab mind ka aastakümneid). Lihtsalt mingid stambid on mõtteis meil kinni ja mäng kaob elust nii tasahilju, et nagu ei märkagi selle kadumist. Ühtäkki saad aru, et seda pole elus ollagi. Sellepärast ongi lapselapsed need, kellega koos leiad selle lusti jälle üles ja siis ei ole piinlik ka lumememme veeretada, jalkat mängida, batuudil hüpata, pallikooli meenutada või muidu mürada. Igatahes seda kõike sai tehtud lustiga, mis võttis mul mingit moodi ka tossu välja, sest pole harjunud jooksma ringi ja olema koguaeg nõudmiste keskpunktis.