Laulupeol

Olen mina tantsukingi kandnud ja nendes ka aastaid kepsutanud ning olen mina lauluhäält valla päästnud ja lõõritanud laulda, kuid laulu- ja tantsupeole ma neid kingi ja oma häält ei ole varem viinud. Seekord oli esimene kord, mis siis, et publikus, aga vähemalt on käidud, lauldud, nähtud. Oma esimeseks ürituseks valisin laulupeo lõppkontserdi. Millised siis on minu muljed. Lasin neid meelega pisut settida ja lugedes arvukaid kommentaare, laon ka oma mõned mõtted ritta.

Esimene ehmatus oli küll suur. Kui oled telekast seda rahvamassi näinud, siis ei kujuta ikkagi tegelikkuses ette, et inimesi nii palju on. Algas see mass juba väravataguse pika lookleva järjekorraga, kes kõik lootsid pileteid veel saada. Meie olime õnneks varustatud ning sisse pääsemine kulges lihtsalt. Sealt edasi aga astumise kohta oli raske leida. Plaan oli ka otsida endale selline koht, kust midagi näeks ka. Muidugi oli kõikidel teistel ka see plaan. Nii me tigusammul kõrgemale astusime. Kannatlik meel viis sihile ja nii me peatusime laulukaare vastas asfaldi äärepeal, kus ainult üks rida inimesi ees. Kogu see nõlv oli inimesi nii täis, et sellist kohta, kuhu end toetada, polnud. Kui kaks tundi oli seistud, siis annab selg märku, et vaheta asendit. Potsatasime sinna asfaldiäärele maha, selleks ajaks olime saanud juba esiseisjateks. See istumine oli selles mõttes viga, et sain kohvi kaela ja uue pluusi rikutud. Aga eks tore pidu nõua ka väikeseid ohvreid. Õnneks märkasime nõlvakul väikest rohelist lapikest ja sinna me suundusime ning enda maha istutasime. Mis oli ikkagi suur vedamine, sest kindlasti pidid sajad ja sajad inimesed püstijalu hakkama saama.

Igatahes, pidu mulle meeldis, oli kena olla. Kui tulid lavale ühendkoorid, tõusis kogu nõlv püsti ja  laulis kaasa. Siis said ka aru, et see on rahvapidu ja tundsin sellist hardust ja ühtehoidmist. Üle ja ümber ei saa laulust „Ta lendab mesipuu poole“, võimas, ilus ja harras ühteaegu.

Minu nurinakohad nüüd. Pidu oli ilmselgelt ülerahvastatud, ilmselt ikka oleks pidanud piletite müügiarvuga seda kõike pisut piirama. Ma ei kujuta ettegi, kui oleks kiirabi vaja olnud, kuidas see oleks jõudnud abivajajani. Palju nurinat oli ka titekärude kohta. Eks need muidugi ruumi võtsid ja nendega oli sama võimatu trügida kui kõigil teistel. Küllap ei kujutanud paljud lapsevanemadki sellist mäsu ette. Meie ees istusid kaks väikest põnni oma vanematega. Lapsed olid vahvad ja pidasid väga hästi vastu. Meie ei saanud ka kohati naeru pidama, sest ikka näed ja märkad, kuidas nad omavahel toimetasid. See oli nende esimene laulupidu. Natuke paremal aga üks väike tüdruk nuttis nii lohutamatult, sest tahtis vist magama jääda ja ükski asend polnud sobiv ning ükski abinõu ei näinud sobivat. Siis oli küll kahju, sest vanemad ei tundud end hästi ja laps ka. Selline oli tema esimene laulupidu, täis nuttu ja häiritud olekut. Minu arvates peab vanem oma last tundma, ja nii lihtne see ongi.

Teine nurinakoht on need mõned laulud (käega ei tee kärbsepesagi, suuga teeb suure linna), mis meelde ei jäänud või õigemini, mida ei suutnud tähele panna, sest kuulama ei kutsunud ei meloodia ega sõnadki. Osad laulud on ikka liiga kitsale ringile (arusaamale) mõeldud. Need ei ole rahvale. Olen kuulnud ka lauljate samasisulist nurinat.

Kodutee kulges meeleolukalt ja ühtses autokolonnis. Kõik sõitsid nagu üks mees sama kiirusega, möödakihutada ei olnud vaja. Ka nagu rongkäigu jätk. Taamal sähvis küll välku, kuid kuiva autoga jõudsin koju ning pidugi oli ilmataadi kaitsva tiiva all. Ikkagi on meie hoidja olemas, kes teab, mis meile parim on.