Elutempo aeglustaja

Möödunud nädalal oli nii kiire, et pea igal õhtul jõusin koju alles pool üheksa õhtul. Traditsiooniliselt oli esmaspäeval trenn ja sealt edasi tegemisi jätkus: teisipäeval klubiline üritus, kolmapäeval kino ja koolitus, neljapäeval töised tegemised ja reedeõhtune sündmus jäi lihtsalt ära, sest ühtäkki oli alanud isoleerimine. See tähendab suur kiirus sai hoobilt mööda ja enam ei pea kusagile minema, ei kinno, teatrisse, külla, šoppama jne. Õnneks on ikkagi tööle asja, kuigi ka see toimub pisut teisenenud kujul.

Kusjuures tegelikult on väga tore õigel ajal koju jõuda, kodus asjatada ja mitte tormata. Mind see kiirustamine on muutnud alati närviliseks. Samas ei raatsi ju loobuda teatrist, kinost, reisimisest jms. ja nii saigi pidevalt ülebroneeritud oma päevad.  Nüüd aga kui varianti ei olegi, pole ka häda. Kuna olukord tundub pikema prognoosiga, siis ilmselt jõuan ka kappide koristamiseni.

Meie koduõppija just väga õnnelik antud olukorra üle ei ole, sest meie kodus olemine ja elamine ongi nagu elu vanajumala selja taga, kus sa ei näe sõna otseses mõttes ühtegi inimest peale oma ema ja isa. Ei ole just unistuste elu noorele hingele. Seda enam, et ära jääb klassiekskursioon, trenn, s.t kõik mis kooliväliselt rõõmus valmistas. Katsun ikka meelde tuletada, et mida muuta ei saa, seda pole mõtet vaenata.

Nii on, et kui miski on kaugel, siis on see nagu taust kusagil, mida sa lihtsalt konstateerid kui fakti. Kui see viirus oli Hiinas, tundus see kaugel ja meisse mittepuudutav. Itaalias levides oli ka veel kusagil seal, mis meile ei mõju. Oli ju arvata küll, et see on vaid aja küsimus, millal see viirus nagu rändlind, kohale lendab ja nüüd siis olemegi paanikas siin. Kõik uudised külvavad ühtepidi vajalikku infot ja teistpidi vaid paanikat. Ma ei teagi, kas ma kardan, veidi vast ikka.

Aga vaatamata viirusekartusele on kohale jõudnud kevad, mõni päev näitab end isegi päike, lumikellukesed lõpetavad õitsemist ja krookused alustavad, Vaarikapõõsast saab korjata naati ja longuslaugu lehed on ka juba nii pikukesed, et kannatavad salatisse korjamist. Ka mustsõstrapungad on niipalju punnis küll, et neist juba teed saab. Nii et mis seal ikka, katsume viirused eemale ehmatada varakevadise värske kraami, rahuliku meele ja optimistliku meelega.