Tänase päeva mõtted

 

Päevapoliitika on nagu on, süvenen nii kaootiliselt. Mul on aga 90le lähenev tädi, kes on meie poliitika ja kõige päevakajalisega vägagi kursis, sest tema kaaslaseks on igapäevaselt vaid raadio ja teler. Ja oma suhtlemisevajaduse elab ta välja ka just telerist nähtu ja ajalehest loetu najal. Mis on ju loogiline, see ongi ainus tema koju kättetulev  välismaailm. Mõnikord on küll tüütu läbi telefoni kuulata sellest kõigest, mis endalegi telerist-ajalehest-sotsiaalmeediast silma jääb, aga saan ju aru, et see on tema üks võimalus end väljendada ja end elus hoida. Igatahes olin väga üllatunud, kui ta arvas sama mida minagi selle perekonnaseaduse ümber jahumisest. Tema konservatiivsuses olin ma kindlamast kindlam, aga kui ta ütles, et kas see oli siis parem ühest õnnelikust geipaarist, kui Mart Helme jättis oma kolm last ja vahetas noore tibi vastu, siis pani see mind tõsiselt tema konservatiivsust ümberhindama. Isegi tema on oma mõttemalli muutnud ja on saanud aru, et lõpuks on ju oluline, et inimene oleks õnnelik. Satun mõnikord vaatama ETVst sadet Selge pilt. Hiljuti oli seal üks naine, kellele lapsepõlvetrauma oli jätnud eluaegse jälje. Seal küll ei öeldud, kes oli ärakasutaja, aga võis aru saada, et lähedane pereliige. Ja selliseid näiteid pealtnäha normaalsetest perekondadest on ju veel ja veel. Seega ei peaks olema vahet, kes kellega, oluline on armastus, lugupidamine, üksteisega arvestamine, igapäevane hea tunne. Saadaksin oma tädi hea meelega riigikokku, ta teeks seal kõigile lihtsalt tuule alla.

Hommikul telerit avades aga ei kuule taas enam midagi muud kui koroona ja koroona. Mis jama see küll on? Kust see tuli ja millal ta ära lõppeb? Teavitama ju peab, aga kui seda saab nii palju, et lausa küllastumiseni, siis efektist saab pigem defekt. Oleme kõik sellest tüdimuseni väsinud, aga mis see ikka aitab.

Täna on hingedepäev ja süütan küünlad aknal mõeldes lahkunud pereliikmetele. Mäletan nii hästi seda aega, kui võisin õnnelikult öelda, et matustel olen käinud väga vähe ja minu lähedased on kõik alles. Siis tuli aga ühel päeval see hetk ja teadmine, et isa on raskesti haige ja varsti teda enam ei olnud. Läks pea kümme aastat mööda ja siis tuli ema kord minna. Et venna aeg siin maapeal nii kiiresti otsa saab, ka see oli ootamatu. Lahkumised on üldse ootamatud, isegi siis, kui sa tead, et on haigus millest ei parane. Lähedaste lahkumiseks ei ole valmis keegi. Aga aeg annab siingi oma panuse ja ühel päeval saab suurest kurbusest leppimine. Mulle on see leppimine kohale jõudnud.