Meil on hiired. Tegelikult nad vist kolisid majja enne meid - nad on igal
sügisel, siis kui külmaks hakkab minema, usinasti krõbistanud ning meie
majakest näkitsenud. Ega elu hiirtega just ahvatlev ei ole. Aga see on vist
looduse paratamatus, et nad sooja hakkavad enne külmasid otsima. Õnneks on meil
tubli kass. Peaaegu iga päev on tal hiirekeldris üks, sest pea jätab ta alles,
no nii tõendusmaterjaliks, et vaadake, teil nüüd üks tont vähem. Täna hommikul
oli jälle kööginurgas krõbin. Mina aru ei saa, kas ta krõbistab seina taga või
on juba toas. Kass aga teadis, hiilis ühelt poolt pliiti ja teiselt poolt. Sain
siis ka aru, et probleem on vist korvide taga ning nihutasin neid veidi.
Igatahes koostöö kassiga meil õnnestus hästi: kass krahmas hiire hambusse ja
läks seda kohe vitsutama. Seekord ei jäänud pead ka alles, aga polnud ju
vajagi, ma ju nägin kui tubli ta on. Nii et aitasin kassil hiirt püüda.
Teine pisike näriline jäi mulle veel täna teele ette. See oli väike vaene
valge nirk. Küll ta oli vilgas, pildile ma teda seega ei saanud. Aga ta oli ka
niiii armas. Ja minu jaoks haruldane vaatepilt. Igapäev just ei näe. Tal oli
kena talverüü juba üll ja mine tea, äkki tuleb külma talve meile ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar