26: neljapäevast neljapäevani

 

5. Tänase päeva hitt oli etendus Jaanihansol „Stseenid ühest abielust“. Milline näitlejate mäng! Avandi ja Evelin Võigemast on võrrratud. Unustasin ennast ära seal istudes, sest see lugu haaras täiega enda sisse. Üks parimaid teatritükke, mida viimasel ajal näinud olen. Ja Jaanihanso on ka tegelikult tore koht, keset eimidagi on tekitatud tootmine ja ka meeleolu.

6. Täna käisin jälle teatris. Ilmselgelt tekib see tunne siis, kui ühte asja saab liiga palju. Seekord Maakas Olustveres. Vau elamust ei tekitanud, sest eilne elamus oli lati kõrgeks seadnud, kuigi too oli ju hoopis teine teema ja teistsugune esitus. Kohe kindlasti on neid vaatamängu emotsioone üksteise järel endasse lasta vale, sest peas tekib tunnete virr-varr ja kui miskit saab palju, siis ei oska enam hinnata ning elamust hoida. Maakas oli ju tegelikult omamoodi tore. Kuid midagi jäi puudu ka. Naljad tundusid lamedad kohati ning mingid seigad olid nagu ülearused. Kuid see koht ja isegi ilmastik mängis etnedusele hästi kaasa ning lavakujundus oli küll kümme kümnest, kombain ja žigull laval. Ka näitlejad mängisid hästi, eriti meeldis mulle nende ümberkehastumise võime.

7. Kodukohvikud avasid ka meie kandis uksed ja ega siis ilma kohvikutetiiruta ei saanud minagi. Kui esimesest sai värsekt hapukurki, siis teine hoov oli kooke täis, üks  kook uhkem kui teine. Kolmandas oli juba süda veisine, õnneks oli menüüs kilupirukas. Neljandas lihtsalt kõhtu enam ei mahtunud midagi ning olin võimeline  vaid kaasa ostma. Tublid inimesed, kes niimoodi viitsivad pingutada ja oma kodu n.ö väljanäitusele panna.

8. Hoidistamise päev. Lihtsalt oma lõbuks peab ju midagi purki panema. Ju vast ikka keegi hoolib ka veel. Keetsin rabarberi ketšupit ja mustasõstra siirupit. Üks poolus enda sees ütleb küll, et mida sa jamad nende purkide ja pudelitega, ostke poest, kuid samas on august ja traditsiooniline hoidistamise kuu. Midagigi tahaks ikka veel harjumuspäraselt purki panna. Harjumus on ka see, et tahan ka külla minnes kaasa ise midagi küpsetada, mitte poekooki viia. Homme on taas kokkulepitud minek ja selle heaks küpsetasin ahjuõuna tordi. Oli paras mässamine, ja tulemust täna veel ei tea, aga väljanägemine tuli küll nagu poest ostetud (see on laste kompliment), neid õunaroose tegin esimest korda ja kartus nässuminekuks oli suur.

Kahe kokkamise vahel käisin ühel kirikumuusika kontserdil, mis tegelikult pidi toimuma esimese koroona ajal. Ega ma enam eriti mäletanudki, mida õigupoolest kuulama lähen. Oma üllatuseks oli vaimulik muusika ja mulle tuli seegi üllatusena, et lasin selle endast läbi voolata ja mulle meeldis see laul, kitarri hääl, igatsuse hääl.

9. Eile küpsetatud tort sai siis kostiks kaasa võetud. Panin oma noorima tädikesega mõni aeg tagasi paika plaani, et üks suguvõssa lisadunud pisike piiga vaja üle vaadata. Kannan ju isegi nüüd tädi tiitlit ja mis tiitlikandja ma olen, kui isegi pole tiitli põhjustajat näinud. Piiga oli muidugi imearmas, tutike peas ja puha. Ja tort oli ka väga hea. Nii hea, et ma sellise mässamist nõudva küpstamise viitsin ette võtta.

Tagasiteel käisin omakorda oma vanimat tädi vaatamas. Tema on hooldekodus ja kisub dementsuse poole. Nii et selline huvitav päev, suguvõsa vanim ja noorim üle vaadatud.

10. Ausalt öeldes olen unistanud ühest 100% kodusest päevast, sest eks see sõit sees olemine väsitab ka. Täna siis oli üle pika aja päev, mil ma ei pidanud kusagile minema. Saan ise aru küll, et olen oma elu liiga ära planeerinud ja vahelduseks oleks vaikus, rahu ja iseendaga olemine parimad. Pideva ringisagimise tulemus on ka see, et kodu on nii ülejala koristatud. Täna siis võtsin ette ja kraamisin oma elamise korda. Isegi puukuuri jõudsin järjega ning sibulad-küüslaugud said ka üles võetud.  Lugemise ja telefoni skrollimise aega jäi samuti.

11. Ma hindan väga seda, mis mul on, sellest on mul hing rahul, meel rõõmus ning ka teatud kindlustunne on olemas. Kunagi ei saa olla kõik absoluutselt ideaalne, kuid ega selle poole ei peagi püüdlema. Olen aru saanud, et leppimine on oluline, enda suhtumise paika seadmine on ka hingerahu alus. Sellepärast ei oska ma aru  saada sellisest kibelemisest ja aina uue otsimisest. Jälgin toredat Britti Prantsusmaalt. Neil näib olevat tore pere, kena allesostetud kodu, kindel tugivõrgustik, rahu ja tasakaal ning nüüd teatas Britt, et mõte on kolida Eestisse. Kas siis on tõepoolest juured need, mis hinge rahutuks teevad. Küllap see ongi välismaalasega abiellumise suur miinus, üks on pool on juurteta. Ükskõik, kuidas asja lahendada, mõlemale kodumaad ei jagu. Kas siis tulebki kolida ja jääda pendeldama või oleks mõlema suhtes aus valida elamiseks kolmas riik ja olla mõlemad võrdsed, juuretud igatsejad.