Kolmekümneviies

 *Kui oma tugitoolis, ükskõik, kas siis raamatu või kudumiga istuda, on lõpptulemus ikka selline, et hoian oma silmaluuke vägisi lahti. Tuduperiood vist ?

*Nägime kolme bambit ja ühte oravat. Pole päris pikalt kutsaga jalutamas käinud. Ta jalutab ennast õues ju ise ka ning vahepeal oli meie teekonnal lume ja siis sopauputus. Täna oli aga nii paras pinnas kõndimiseks, ilm ka kenapoolne ja nii me oma 6km maha kõmpisime. Enne jõule kohustuslik liigutamine.

*Sõtkusin taigna ja isiklik laps küpsetas piparkooke. Kuna mul oli 3 munavalget, siis tegin glasuuri ise, tavaliselt ostan poest. Eilne osturetk oli produktiivne küll, kuid ainus, mis ostmata jäi, oligi glasuur. Igatahes sellest 3st valgest sai glasuuri maa ja ilm. Kogu selle käkerdamise tulem oli see, et andsin lubaduse mitte kunagi enam glasuurida ja laps lisas sinna juurde piparkoogi küpsetamise. 2,5 kg tainast oli ka korraga küpstamiseks liiga palju. Mees arvas, et aastane paus muudab me meeli. Täna mõtlen küll, et seda lubadust tuleks pidada juba selle suhkudoosi pärast, mis sellest kremplist saab.

*Alustasin jõulude ettevalmistustega ikkagi pisut varem, sest vaatamata sellele, et midagi suurt ei plaani, on ikkagi teha palju. Kingituste pakkimine võttis juba ise pool päeva, sest sildid, asjade jaotamine, sidumine jms võtab aega. Tahtsin kenamini seekord. Lisaks tundsin, et kolleegide kingid on kesised, seega tegin juurde. Me tegelikult ei tee kolleegidega ju üksteisele mingeid hulle kinke, aga no tahaks ikka oma heameelt nende olumasolu üle väljendada ja nii olen panustanud isetegemisega. Nüüd siis läksid veel küünlad kaunistamisele.

*Pere tuli riburadapidi koju, oli palju juttu, jagasime kinke - oleme ikka kingiusku. Mingeid ekstra traditsioone meil ei ole, lihtsalt oleme. 

*Teine päev ja teine pere. On veel kuhu minna. 

*Samas ma ei tea, mis ja miks, aga see möll väsitas ka. Isegi ootasin, et saaks oma rahu tagasi.

*No ja siis sain lapsed, sest vana ja koolivaheaeg. Kõige pisemal oli 2 saabunud,  läksime talle külla. Kujunes nii, et hüppasime batuudikeskuses, sõime kanawrappe ja sõitsime pika maa bussidega maha. Tundeid sellest kõigest sain nii ja naa. Batuudikeskuses kujunes kõik hiiglama vahvaks, aga kommihoolikutega poodi ei ole mõtet minna. Ütlen endale vaid relax, see ei ole minu elu ja sellepärast omi põhimõtteid ei pea minetama.

*Aga ikkagi, ei ole minu elu küll, kuid ometi läheb korda. See tähendab, et olen üdini nördinud, sest olen väga headuse, hea tahte, andmisrõõmu usku, aga kui vastu ei tule midagi, isegi pealesunnitud rõõmu, siis tänu ma ei ootagi, lihtsalt viisakust kübeke. Aga ka seda oli palju loodetud. Tegelikult võtan nad juba ammu vastu selle lootusega, et äkki nüüd. Paraku ei olnud see nüüd seekord.  Mulle tundub, et seda nüüd aega ei tulegi. Küllap aeg laseb unustada ja äkki ikkagi... 

 *Sõitsin ca 300 km ringi talveteid. Mulle meeldib autoga sõita - talv teeb küll pisut hellaks, aga kui on vaiksed vähese liiklusega teed, siis on sõita ikkagi tore. Sain end oma lapsele tühjaks rääkida ja loodetavasti saan selle häiriva mõtte peast pühitud. Olen imelik jah, kui ikka miski solvab hingepõhjani, siis on seda lahti raske lasta. Igatahes need jõulud ja kõik see melu ja elu oli mind räsinud sedavõrd, et oli näost näha. Koju jõudes keerasin end üle 100 aasta päise päeva ajal magama.

*Elukaasa töökoha pidu päästis aasta selles mõttes, et see oli ainus jõulupidu, mille korraldas töökoht. Minu tööl läks nii, et ei pakutud isegi kringli juppi. See pidu oli aga korralik, söögid, eeskava, bänd ja öö spaahotellis. Seega kompenseeris see hiljutise pahameele ja muud negatiivsed tundmused. :) 

*Isegi ülimõnus hotellituba ei aidanud mind magada, pigem vastupidi. Ma teadsin seda tegelt, aga hea võimalus tuleb alati vastu võtta. Nii et täna väsinud, aga üsna rahul selle kudemise ja mittemidagitegemisega. Kõik ajalehed lugesin läbi, vaatasin vanu fotosid ja lihtsalt olin. Hea on, kui selliseid sunniviisilisi energiakriise ka ette tuleb. Muidu ju ei oskaks end kohustustest lahti lasta. 

*No ja siis ongi aasta viimane päev. Toad korda, meel jalutuskäigul selgeks, s.t võtsin mõttes olnu kokku ja mõtlesin pisut uuele ning siis sauna, et ihu ka puhtaks saaks. Head vana aasta lõppu! 

Kolmekümneneljas

 *Oli päälinna arstile asja. Bussijaamas avastasin, et 17 buss ei sõidagi. Seda avastust jagasin ühe eakama naisega. Suundusime siis koos järgmisse peatusse ja 67 peale. Rääkisime siit ja sealt juttu, kuniks andsime ülerõivad ja läksime kumbki oma teed. Ette oli aga nähtud, et me teed veel ristuksid, seega trehvasime vereandmisel ja siis taas 67 oodates bussijaamas. Siis juba jagasime diagnoose ja vanust. Jah, sattusin diagnoosiõe otsa, kes oli väga suurepärases vormis tore daam. Paljud sama vanusega naised, tegelt enamus sellist vormi ei oma. Nii et oli eeskujuks ja kusjuures kummutasin müüdi, et üks võõras eestlane teise võõra eestlasega ei räägi 

*See herilane minu sees ikka elab, sest mingid olukorrad toovad ta välja. Praegu nõelasin vist ise ennast, sest olen taas susserdamiste lainel. Kuidas ma küll nende kuupäevadega koguaeg eksin, aru ma isegi ei saa. Lihtsalt juhtub. Kui ma ennast jälgin, siis päevadele ma eriti otsa ei vaata selle pilguga, et ohoo, täna on reede ja 13 või et täna on hoopis neljapäev ja 14. Nädalapäevad on mul selgelt ees, aga mingi ajaarvamine on mul väga sassis. Ja see on kohati naljakas, aga kui seda paljuks läheb, olen ise ka häiritud. Ühes saates tõdes öed Kristel seda sama, tundsin kohe hingesugulust. Mitte et see minu elu nüüd kergemaks teeks, aga ma ei ole üksi.

*Püüan topelt, kirjutan üles ja meenutan, et kõik, mis tarvis ja rohkem ka, meeles oleks. Aga tajun väsimust, sest olen end ise üle planeerinud, kellegile ei ei ütle, juhtub minust sõltumatuid asju, mis muret teevad ja siis juhtubki neid halenaljakaid lugusid minu endaga, sest kõike on vist liiga palju. Otsustasin, et tunnistan endale ja teen miskid korrektuurid.

*Ärkasin, vaatasin et mees tule põlema jätnud. Olin mõttes pisut pahane raiskamise pärast, elekter kallis ja ressurss ikkagi.  Aga selgus, et see oli päike ja kell ka 10. See uni oli nüüd küll ette ja taha magatud. Aga päike kutsus õue ja seal ma toimetasin päkapikumütse jms. mööda hoovi laiali laotasin – ikkagi pühade eelne värk.

*Nii suur sula on väljas, et kahju kohe. Kohati tundub, et seda talve oli päris kaua, tegelikult ainult kuu. Aga ilus oli, kõik ilm oli helge ja valge ja puhas. Lisaks veel muud boonused, näiteks koera käpad, kuivad saapad jms. No kalendritalv pole veel alanudki, ja küllap jõuab seda õiget talve veel tulla. Paluks kiiremini kordust.

*Pühad tulevad nagu ikka suure kiiruga. Üldiselt olen oma mõtetega isegi joonepeal, sest olen selgeks saanud üleskirjutamise, ja see isegi töötab mingil määral. Seega mul jõulukingid pea kõik olemas. Vaja vaid pakkida. Aga eks neid mõtteid ja tegusid on veel, mida tahaks selle aasta sisse mahutada. Lisaks on kapipeal raamatuvirn ja üks lapsuke mainis sokke. 

Kolmekümnekolmas

 

*Nädal või isegi nädalad on läinud taas väga kiiresti. Mis ma siis tegin, millele keskendusin, mida tundsin? Töö võtab enamuse ajast, seega täidab see ka väga palju mu mõtteid, sest tahaks paremini, eristuvalt, huvitavalt. Praegu on mõned jõuluaegsed projektid käsil. Ise olen ikka elevil, kas see kedagi veel puudutab, ei tea. Ja see ei tea on see, mis paneb mind aeg ajalt tundma kõigi nende ponnistuste mõttetuses.

*Lund on lahkesti, suusatamisega olen juba jala valgeks saanud. Mõnel õhtul olen siiski otsustanud lume lükkamise kasuks. Ideaalsed talveilmad lasevad neid mõlemaid tegevusi täiega nautida. Praegu tunnen vaid rõõmu.

* Läksime kutsuga kliinikusse, selgus et minu broneeringut kirja ei olnudki pandud. Siiski saime kõik protseduurid tehtud, ja see sealne unustamine kuidagi rehabiliteeris minu unustamisi, oleme kõik lihtsalt tavalised ekslikud inimesed.

 *Kui oli võimalus end kirja panna, ikka tahtsin, täpselt lugemata, kuhu minek. Kukkus päris naljakas välja, kaaslased said mind tögada pikalt. Etendus oli aga super hea- sai naerda, see on väga oluline. Negatiivse poole pealt olin pettunud, et nii kaugele sõitsime vaid teatri pärast, kui siis olnuks tore terve päeva programm, oleks märksa parem olnud. Seda enam, et 300 km Eestimaa talvist maaililist ilu oli vaatamist väärt. 

*Kodus trehvame üksteist nagu koit ja hämarik. Jätkuvalt tegemisi ja käimisi ja kohustusi on nii palju, et ei anna koos kodus viibimise aegagi. Seda aega, mil üks kügeleb diivanil ja teine tugitoolis. mis on omamoodi turvaline olemine. 

*Läksin oma tädikest vaatama hooldekodusse. Ma ei ole mõni aeg seal käinud, sest lihtsalt endal on seda elu nii palju ja tema mäluke on nagunii juba üsna pikalt olematu.  See mõni aeg oli temale mõjunud veelgi, kontaktivõimeline ta enam ei olnud ja hooldaja sõnul on tema hing lahkumas. Muidugi mõjus see teade rusuvalt, mis sellest et me ei ole väga lähedased olnud ja tal on pikk elu elatud. Samas jah, tema on see niit, mis on hoidnud suguvõsaga suhtlemise teemat üleval. Võtsin telefoni ja vestlesin sugulastega.

*No nii põnevat laskesuusasprinti pole olnudki. Need tagant tulijad lükkasid järjest esikohamehi tahapoole. Kommentaatorid on muidugi pool võitu. Igatahes rõõmustasin Tarje Bo hõbeda ja ega mul Nawrathi vastu ka midagi ei ole, miks need konnasööjad mulle ei meeldi, mul seletust pole, kuid õnneks läks neil kehvasti ka.

*Teen endale alati pai siis, kui suudan end millegi suhtes, mis ammu plaanis, kätte võtta ja see asi ära teha. Mul olid seinapiltide plaanid juba mõnda aega peas, eeltöögi tehtud, aga see viimane otsus, hakkan nüüd tegema, venis nagu kumm. Igatahes olin eriti tubli ja enne tööd, juba varahommikul liimisin ja sättisin ning olin nii uhke enda ja pildi üle.

*Minu tädike lahkus. Isegi surmaaja oli ta seadnud lähedastele soodsamas suunas. Nii on, et need vanad hoolivad ka siis, kui noored seda hinnata ei oska. See ei ole ju reegel, aga antud juhul tunnen, et nii see on. Šokk see mulle enam ei olnud, sest mõni päev tagasi nähtu tõi ehmatuse, kuid nüüd jõudsin juba selle mõttega kohaneda. Eks see elusaatus on nagu on, temalt olen saanud innustust reisimiseks, s.t et tema ei ole kunagi reisimist maha laitnud. Nüüd, kui ta juba vana oli ja talle rääkisin oma käikudest (mitte et mulgi nii sageli on reisimise võimalusi), ütles ta , et oi, sinna ma ei ole jõudnud. Lõpuks jõuame aga sinna, kuhu tema reisis, me kõik.

*Nüüd on mitmed päevad möödunud ja ma olen häiritud. Tädike on ärasaadetud, aga kuidas, selline kogemus mul seni puudus. Kordan endale, et vähemalt oli midagigi.

*Iga päev on sõit sees, sünnipäeva ja matus ja siis lähenevad jõulud ja mul pole talvesaapaid. Matusepäeval oli mul paar vaba tundi ja esimesse poodi suundudes need saapad ma sain. Mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode tuuseldada ning seega olin väga rahul, et esimese poe valik sobis. Panin poes kohe uued saapad jalga ja kõndisin nendega uhkelt oma käikudel. Kodus avastasin, et turvaelement on küljes. Oli siis nüüd seda veel tarvis!

*Mööda talveteed sõitmine pole just meelistegevus suurel maanteel, kus kõigil on kiire. Samas väikesel vaiksel kõrvalteel on see lausa mõnus. Sõitsin taas maha ca 200 km, et õnne soovida, natuke juttu rääkida, üks saadetis üle anda.

Kolmekümneteine

 

*Oli nii armas olemine, et tekkis kartus muutuda tüütuks oma musi ja kalliga. Oli vamaks olemise aeg. Tegime siis pidu ka, sest mis ühine aeg see ilma peota on. Peole olid kutsutud Suur Pepa, Väike Pepa, Doodz ja Krhhh, see viimane on dinosaurus. Musa tuli ämmi lapsepõlve süntesaatorilt. Kuidas neid sünekasse sisselaetud lugusid mängima saada, selle olin ca 20 aastaga unustanud, aga Google aitas. Igatahes peole kutsutud loomad said päris tublisti vatti, aga meil oli tore. 

*Kurvaks teeb, kui sind huvitav ja sütitav ei innusta kedagi. Suur huvipuudus või energiapuudus või see huvi läheb lihtsalt kusagile mujale. Võib olla oleks sama minuga, kui töö ei ärataks mind ja ei kasvataks huvi. Võib olla oleks siis ka minu teatri, kino, muuseumi, raamatukogusaal ostukeskuses. Loeksin kaubanduse infolehti ja tõttaksin soodukate jahile. Tänaseid ostusaale vaadates tärkas see mõte pähe.

*Kell oli pool 10 kui voodist välja ronisin, vot see juba oli midagi ammuolematut. Ka seda päeva võtsin rahulikult, natuke toas ja natuke õues. Igatahes vist viimased lillepealsete lõikamine sel sügisel, võib olla viimane lõke ja viimane saagi koristus, porrulauk on veel mullas. 

*Ideaalne päev, kus meel ja hing on rahul tehtu ja nähtuga. Kaua on plaanis olnud teha n.ö kuivlillemaale, ja võtsin ette ning hakkasin sobitama, sättima neid suvel korjatud-kuivatatud lilli-kõrsi ja see oli tore. Esialgu oli mõte kinni, aga pika peale sain netist nähtust lahti lastud ja lasin oma meeled valla. Igatahes lapsed arvasid heaks ja mulle endale ka meeldib.

*Koeraga jalutades tekkis mööbli ümberpaigutamise mõte ja koju jõudnud, hakkasin mööbeldama, mis osutus küll keerulisemaks, kui ma esialgu arvasin. Igatahes hakkama sain. Ja kui inimene saab hakkama, siis on ta rahul.

*Olgu need päevad harju-keskmised, ikka saavad nad otsa kiiresti. Mõtteid jagub, tööd ka vist, ainuke mida napib, on aeg. Millegipärast tajun seda nii. Sellepärast kolleegide teatriplaaniga liitusin pika hambaga, jälle peab minema. Kodus on mul armas kudumise projekt käsil, kass ja koer ja kaasa ja heinamaa J, mis ilmselt innustab mind rohkem hetkel. Lisaks saan kaasa elada reisisellidele ja ammu planeeritud sündmused jõudsid ka kohale. Nimelt üks kontsert, kust sain küll palju rõõmu, mis loodetavasti mu sisse pidama jääb.

*Seekord oli nii, et enne minekut on maanteel vaikus, aga need paar tundi kontserdiaega olid muutunud ilma burgaaks, tee oli tuisune ja see oli selle aasta esimene talvesõit.

*Tore vestlusring kutsus meeli avama ja tegin seda üsna kerge südamega. Tundsin end sellejuures hästi. ja see vist ongi hea.

*Esmalt käisin ise psühholoogi juures, juuksur on ju nagu psühholoog, kuulab kenasti arvamust ei avalda, vaid vestleb kuidagi eriliselt armsalt. Pärast kuulasin veel ühte psühholoogi ja sain sealt indu küll. Tulid uued mõtted ja äkki oskan neid ka kasutada. Usun, et oskan.

*Bo, Tandrewold, Vittozzi jt, algas laskesuusahooaeg ja lumelükkamise hooaeg ja armas laps näitas ise kõnelemise initsiatiivi.

Kolmekümneesimene

 * Ikka olen madalseisus. Ma saan ise ka aru, et taas elevant tulnud vaid ühest väikesest ebaõigluse sääsest, aga mina ebaõiglust ei poolda. Olen vist see kommunist, kes tõmbaks kõigile õhtul ühesugused tekid peale, et keegi ei peaks end halvemini tundma.:D

* Üks armas noor naine rääkis oma vlogis, kuidas ka talle on sattunud üks vihkaja, ja tema otsustas oma energiat sellele vihkajale mitte anda ja eirata. Minus tärkas kohe suur kergus ja selgus, et jaa mul ei ole ju vaja seda energiat toita, mis mind vaevab. Kohe teine olemine. Kusjuures ma tean ju seda „ära toida hunti“, aga ikka on vaja kedagi elusat kuulda ja sellest kuuldust oma iva võtta. Tänasin teda. Neid oma elust jutustajaid on väga vaja, mõnikord :D

* Kolmel inimesel ühist aega leida on keeruline, mis siis veel tervest kambast rääkida, aga bronnisime varakult ja oli tore aeg, täis naeru, naeru ja veel kord naeru. Kui seltskonnas on naljahammas olemas, siis igav ei ole iial. Nii tänulik, et saime olla ja rääkida. Selle rääkimisega on nii, et kui iga päev ei näe, siis vallanduvad keelepaelad hoopis kergemini ja hingel saab ka sellest räägitust parem.

* Lugesin jälle kodus nädala programmi ette, mis tähendas hilisemaid koju tulemisi, varasemaid minemisi. Mees kontrollis ühel hommikul kas vanad plaanid ikka kehtivad ja ma ikka mäletan kõike planeeritut. No oli meeles.

*Käisime Pizza restoranis. Laps sai aasta vanemaks. Isegi ei julge tema vanusele mõelda, see reedaks ka minu. Aga oli tore olemine ja jäätisekuhjad, millest olin unistanud suvest saati,  mahtusid ka kõhtu.

* Arvan et vaatasime teda teatud imetlusega. Šikk, elegantne, taktitundeline, viisakas, sarmikas, humoorikas, pealt näha ei ühtegi viga. Selline suurepärane esineja. Ta rääkis muuhulgas ka tänust ja tänulikkusest. Kusjuures sealsamas hüppasime me kuuldule vastu, nagu poleks õppust võtnudki. Vaid üks meist oskas tänada ka korraldajat, mõni meist vaid laita suppi.

* Tegelesin oma lemmik tegevusega, koristasin kappe. Püüdsin neid kuidagi loogilisemaks organiseerida. Hiljem viisin kaasa kapi juurde ekskursioonile, sest tema sektsioon sai kõige suuremad muutused. Muidu oli nii hall päev, ei kübetki sellist päevavalgust, mis lubaks toas ilma tulukeseta olla.

* Seegi kodune päev läks mööda nagu tuuleiil, kestis vaid üks viiv. Plaanisin nautida, aga mida see nautimine sisaldaks. Värvisin seinapiltide aluseid uue diy projekti heaks, riisusin õues ja kõige rohkem võttis aega ahjujuurviljade ettevalmistamine. Aga Rock hotelli juubelisaade oli nautimine, raamat ja telefon ning šokolaadi tükike ja teetassike vist ka. Võib olla peaks bronnima ühe terve päeva raamatule, see vast oleks midagi :D

* Isadepäev. Oma isale sain vaid küünla süüdata, seda juba 24 aastat. Nii see elu on. Sellegipoolest pole nukruseks põhjust, hommikul olid koduloomad imerõõmsad, poeglaps helistas ja meil oli vahva rääkida ja mees oli oma käikude üle rõõmus ja minagi olen vist oma madalseisust üle saamas. Igatahes oli une-mati minuga, see peaks ju ometi märk olema.

Kolmekümnes

 * Kirjalikud suhtluskanalid on ebatäiuslikud. Mina ütlesin-kirjutasin ja tema tajus minu kirjutatus ärritust, aga ma ei olnud mitte sugugi seda, küsisin vaid pöia pikkust ja selja laiust. Ja nüüd on mul paha tunne, et tema ärritus ja mina omakorda ärritusin selle peale, et tema ärritus. Pole arusaamatusi siin tühjast-tähjast tarvis, nagunii on temal muresid piisavalt ja minuga suhtlus peaks nüüd küll kõige pingevabam olema.

* Jummel, oktoober saab otsa ja mul viimane aiatöö tegemata. Võtsin küüslaugu muldapanekuks õhtuhämara aja, sest kust seda paremat aega veel võtta oleks. Muld on meil nagu mingi savi, kõik on kokkukägardunud, seega oli see töö üsna vaevaline. Tehtud ta sai.

*Täna on niipalju sehkendamist, sest meil on lihtsalt tööl ebaharilik olukord - ka kõige tugevam lüli võib mõnikord haigestuda. Ma tean, et mul istub väike kadeduseuss aeg ajalt sees, sest eks me tahame kõik ennast, oma vajalikkust tõestada ja tema tahab samuti ja siis on siin nagu väike võimumäng. Aga nüüd kui see küljeluu on ajutiselt rivist maas, tahaks ikkagi väga aidata ja olla. Ei mingit võimuvõitlust enam.

* Hästi vinge tuul on õues, käib luust ja lihast läbi. Aga surnuaial oli käimata, selle tee võtsin ette õhtuhämaruses. Üleüldse tundub, et isiklikke asju päevalges enam ajada ei saagi.

*Eelnevalt pisut kartsin, sest olin planeerinud väga pika päeva kodust väljas. Oli teada koolituse päev ja pidasin mõistlikuks sinna ümber veel asju seada. Tegelikult oleks ju tervislik üks asi korraga, sest emotsioonid mitmest üritusest segunevad ja pärast ei mäleta maad ega mütsigi. Siiski õhtune etendus oli nii eristuv, hästi vaatemänguline ja hinge pugev. Kui Ukraina sõda on veninud ja muutunud nö osaks argipäevast, siis me tegelikult ei adu seda olukorda. See varjuteater aga tõi selle olukorra reaalselt silmeette, ja etenduse lõpuks tulid pisarad. Mina tõlgendasin seda etendust nii, et teie saate jalutada Pariisis, Montmartrel ja mujal, saate rõõmustada, armastada, aga meil siin lõhkevad pommid, surevad süütud inimesed.

*Sõbrakutseid tuleb viimasel ajal süle ja seljaga. Kõik puha Johnid, Frankid, Jackid jt härrasmehed, kellest hoiaks igaks juhuks kauge kaarega eemal.

*Ühe väga armsa Youtube kanali avastasin Olesya & home. Ilus, lihtne, armas, kodune.

* Olen vist liiga tundeline või muutun ma selliseks vaid sügisel ei tea. Igatahes tänasest solvumisest sai unetu öö. Ainult sina paned neid asju niimoodi, et kõik lendab pillapalla. Aga äkki oli asi vastupidi, et sinu äkkliigutused, rihmaki-rohmaki tormlemine põhjustavad selle pilla-palla laiali lendamise. Ma ei kaitsenud ennast ja seda ütlemist ma kerisin ja kerisin. Ütle nüüd seda inimloomust.

Kahekümneüheksas

 

*Kõigepealt ei saanud ma aru, kas üldse ja mis sorti salatit pean tegema, sest vastuoluline info tuli. Asusin siis telefoneerima ja selgus, et juba tehtud plaanid on jõus ja mina teen ikkagi ainult punast salatit. Paanikaosakond oli aga juba tööle hakanud ja olime terve suure potitäie kartuleid kartulisalati jaoks keema pannud. Nüüd ei jää muud üle, kui süüa kartuleid seitsmel erineval moel.

*Kui on sünnipäev ja palju rahvast koos, siis on paras mäsu ning suhtlemise võimalus seega väga pealiskaudne. Räägid ühe ja teisega, mõni ei suuda juttu ka lõpuni kuulda, sest tähelepanu hajub järgmisele. Kuid suguvõsa oli koos ja oli üsna tore olemine. Õhtuks tundsin end sellest mäsust päris väsinuna. Ei kujuta ettegi, kui väsinuna end üheksakümneaastane sünnipäevalaps tundis.

*Kui muud ei ole, siis moosi peaks ikka olema, seega keedan veel viimastest sibulaõuntest magusa moosi. Kevadel kardeti nälja-aastat suure põua pärast, nüüd sügisel seda nälga aiakraami poolest siiski ei paista. Vaid porgandi saak jäi kesiseks just selle põua tõttu. Sel aastal seda moodi. Täna pean end tegelikult sundima kõike tegema. Eilne kuidagi sussutas mind läbi. Võib olla olin ka emotsionaalselt üles köetud, sest päev varem oli mu tädike ärevuses ja kartis, et kõik ei suju. Mina jälle tahtsin neile meele järgi olla ja kartsin, et minust mitte olenevad tulijad ei saabu õigeaegselt ja siis ei jõua mina ka varem. Ma tean, et ma ei pea olema kellegi meele järgi, aga eakas inimene on omas ajas kinni ja ei taha tema ootusi tühistada. Las temal olla ka mõni vähene rõõm olemas.

*Nii mitu päeva on mööda läinud kuidagi märkamatult, mälumärkmikku pole midagi märkinud. Võib olla sellepärast olen unustanud, et nii palju frustreerivat on ümberringi. Maailmas, tööl, kodus vist mitte, aga kui mujal on jama, siis kodus ka kipub see meeleolu minema. Ilmadest ei peaks miski sõltuma, aga siingi on pimedus, vihm ja lörts igapäeva kaaslased. Nii et üks hala ja aega ka ei ole. See õhtune pimedus võtab mingi osa aktiivsest ajast endale. Kuigi et kaasa silmis näen sädet uue väljavaate puhul töörindel, mis on igavesti tore, sest kui üks pool on rõõmus, siis natuke ikka nakatab ka.

* Sattusime õigel ajal õigesse kohta. Nimelt Öömüük andis meile üsna hea sooduse. Tegelikult läksime lihtsalt vaatama. Olime seda meelt, et oleme nii palju tööd küll teinud, et võime uue diivani endale lubada. Siis sattusin veel soodsa fiskarsi pannile peale ja hinges kohe rõõm heade juhuste tõttu.

* Tubane olin terve päeva, sest toas on palju teha. Polegi olnud aega seada oma asju kenamasse vaatesse. Tegin seda mõnuga. Lisaks vuristasin vända-singeriga 10 m kardinaid. Mulle hakkab juba väga meeldima see uus kodune interjöör.

Kahekümnekaheksas

 *Võtsin ette ühe keerukama kudumistöö, mis keeruline kahe lõngaga kudumise armastajale ei ole. Mina aga mina eelistan ühe lõngaga mustreid ja mulle on keeruline, sest pean kogu aeg jälgima mitu silmust ühe värviga ja mitu teisega. Aga kõik armsa lapsukese heaks ja see kudumine paneb mind pigem ette kujutama, kuidas ta seda kampsunit kannab ja kui armas ta selles on. 

*Saaksin võib olla oma elujärge parandada, aga ma ei tee seda, sest jänes istub mul püksis. Ma ei usalda ennast mitte üks põrm. Tean küll, et olen võimekam, kui endale luban, aga enesekindlus ei ole tugev külg. Seega lasen edasi vana viisi. Ega see "vana viis" ka ju halb ei ole, sest selles  on pisut loomingulisust ja natuke väljakutseid, natuke seanaha vedamist ja homsele lükkamise võimalust ka. Selle viimase kaotamist kardan vist eriti. 

*Taas vihma kord. Ladistab korralikult. Mul veel kõik peedid-porgandid maas.

* Hommik ehmatas öökülmaga. Mul kõik aiakraam maas. Kabatšokid olid uue hooga just hiljuti kasvama hakanud ja parajad nupsukesed küljes. Panin end enne tööle minekut maatööriidesse ja korjasin need nupsukesed külmunud lehtede alt kokku. Ka punapeedid kraapisin mullast välja. Porganditel-porrul pole veel häda. Igatahes saab küll enne palgatööd midagi suuremat kodus tehtud, kui vaid tahta.

*Tänased vestlused olid hooldekodude teemal. Elu, mis muud. Kahjuks on see nii, et elulõpp on mõnel vaevalisem. Ja seda vaeva pikendab hunnik ravimeid. See ei ole ju enam elu, kui ei ole võimet liikuda, ise pissile minna. Tema ema oli öelnud, et miks mul suremine nii kaua aega võtab. See lause vanainimese suust on nii ahastav, et lausa valus.

*Õues möllas nii suur maru, et elektergi kadus. Ütlesin mehele, et täna telekat ei näe, hakkame joogatama. Selle jutu peale käis klõps ja elekter tuli tagasi. Nagu tema mugavusehoidja-ingel oleks kuulnud :D  Minu võimalus kadus, mitte et mul üldse šansse oleks teda joogamatile vedada  aga üksinda joogatasin ikkagi.

* Täna oli korralik öökülm, kõik, mis nüüd väljas, muutusid kringliks. 

* Need sompus sügisilmad mind südikaks just ei tee. Eile tundsin, kuidas pisiasjast hakkas pahameel kerima ja kerima, ööselgi segas see pahameel und. Tänaseks siiski klaarus ära, sest jummal, mis pisiasjad, mis pahameel. Milleks? Pigem on need iseenda iseloomu nõrgem lüli, mis laseb häiruda kellegi teise elust. Hea seegi, et ise aru saan :D

Kahekümneseitsmes

 *Nädalavahetuse reis oli tore. Väga palju vananevaid naisi, sekka mõni mees, lapselaps ja laps ka, suundusid Ahvenamaale avatud talusid vaatama. Talud olid igati vaatamist väärt, mõnel pool palju vaeva nähtud üldmulje loomisega, mõnel pool lausa ajutine kaubakeskus tekitatud. Kuid need talud mind nii väga ei innustanudki, pigem oli see maalapike ise, mis oli juba kenades sügisvärvides, kus on palju graniiti ja vett, kus olid korras teed ja puhtad põllud, ei prüginatukestki kusagil. Imetlemist väärt. Pluss veel ühine aeg lapsega, mida meil ka väga sageli pole võimalik tekitada.

*See pauk tuli küll nüüd tühja koha pealt. Või tegelikult ma seda pisut ka kartsin. See teeb ka minu tuleviku tumedamaks. Või õigemini teadmatumaks. Kõige õigem on vist öelda, et kardan oma mugavustsooni kõikumist.

*Kui oleks võime lugeda homseid uudiseid, siis saaks teada mida homme toob, ja see teadmine aitaks jamad ära hoida ning siis saaks vast omada kindlusetunnet kõiges. Ka siis oleks elu lihtsam, ei tea? Praegu siin on rahutuste aeg, mis mõjutab undki.

*Mitte et ma nüüd kriise enda ellu kutsuksin, aga mõni neist paneb kiiremini tegutsema küll. Olin nii produktiivne, et patsutan endale rõõmuga õla peale. 

*Pole vist ammu sellist sügist olnud, mil kõnnid lühikeste varrukate ja sukkadeta septembri lõpus. On tõesti mõnusalt soojad ilmad. Kahju vaid, et pole aega seda lihtsalt õues olemiseks võtta.

* Alustasin oma teekonda, kui raadiost tuli üks päevakajaline laul, selline hetketeemades täpselt kümnesse. Pidin ka kolleegid mõne kilomeetri kauguselt peale võtma ja nii ma siis lisasin aga gaasi juurde, et selle laulu saatel jõuda kolleegideni. Jõudsin, viimase refrääni ajal istusid nad autosse. No nii hea ajastus. Muidu oli ka tore päev. Asjalik loeng, mõnus jalutuskäik, natuke heategu ja vastu sain sama.

*Ta ütles mulle, et olen nõid. Kunagi aitasin tal bingo lotot netist osta ja ta võitis natuke, sellise rõõmustamist vääriva sutsu. Täna oli juttu suhetest: lapsed ja isa. Ta kurtis oma suhet poegadega. Ütlesin, et helista ise, kui lapsel on kiire, ju ta siis ütleb ja katsu seda mitte pahaks panna. Suhted on kahepoolsed, pole ju reguleeritud seadust, mis ütleks, kumb peaks see suhtehoidja olema. Igatahes oli õhtul üks poegadest helistanud. Võib olla piisab vahest ka mõttejõust ja ühest nõiast. 

*Oli kodune päev. Ideaalis ma loeksin, tegelesin kudumisega, jalutaks koera ja võib olla teeks ikka süüa ka. Aga kuna sügistööde saba lohiseb tagant järgi, siis ideaalile lähedale oma tegemistega ei saanud. Kuid sammukese sain ikkagi edasi, mitte tagasi.

Kahekümnekuues

 

* Täna ma mõtlesin, et miks hakkab inimene, kes loogiliselt mõelda ei oska, juhiks. Kes lisaks loogikavaesusele mämmerdab ja mökitab, end väljendada ei oska, konkreetne ei ole ja laseb teiste aega ka tuulde. Aga ju ta saab niimoodi ikkagi hakkama, sest ka temal on ülemus ja kui sellele ülemusele kõik sobib, ju siis on. Igatahes mämmerdan minagi, aga annaks jumal mulle oidu ikka oma liistude juurde jääda.

* Uhkustasime täna suguvõsa teemadel. Ega ju sellest suguvõsast nii väga palju ju ei teakski, kui poleks geni. Nii sain ka oma trumbi, Kontaveit, välja tuua. Mis sellest, et mitu vanavanavanavanavanavana…. on ees, aga ikkagi. Üks kirjanik ka lisaks. Mitte et minul sellest midagi muutuks, aga :D

* Inimene tahab kogu maailma ära mõtestada, lahti seletada, selgust saada, aga see ei ole kindlasti võimalik. Isegi meid endid, inimhingi, on võimatu päriselt mõista, ei oska ennastki mõista. Tulid sellised filosoofilised mõtted. Võib olla ajendatud vestlusest tütrega. Ei tea, näe, siin see mõtestamise oskus nüüd on. Aga pisikese piiga silmad särasid nagu päike, kui talle lasteaeda järele läksin, ta ei osanud mind oodata. Elu armsamad hetked.

* Nende poolt pakutud und ma vastu ei võtnud. Miks, ei tea. Tahtsin küll, aga ei tulnud välja. Hästi tuli välja hommikupuder, laps sõi suurte lusikakuhjadega, ning puzzle kokku panemine. Käisime vaatamas uut Ringi, spaa moodi koht Õismäel. Lasteala oli seal vahva ja saunad ägedad, neid ikka oli valida üsna palju. 

* Meie vestlus kiskus pisut neid vanu haavu lahti või õigemini tuletas meelde asju, mida mäletada ei taha. Kuid võib olla ma toona ei saanud arugi, et olen haavatud ja sellega seoses ei osanud-ei saanud ma edasi anda endast seda, mida oleksin pidanud. Võib olla oli see nii?

* Lahkunut ära saates meenuvad kokkupuutepunktid, tema olemus, naeratus... Pisarad tulid ka, küllap enda pärast, sest selline sündmus on otsene kinnitus sellele, et meil kõigil tuleb minna, ja sellele on kurb mõelda, sest maailmas on niipalju ilusat, veel nägemata asju, tegemata tegusid. Tema eluisu aga rauges tasapisi, see isu oli füüsisega võrdes. Kui füüsis ei võimalda enam kogeda, tunda, siis tegelikult tema vaim oli kõigele vaatamata visa, kuid siiski mitte rauast. Kõik oli väärikas ja kena, arvasime meie, siiajääjad. Küllap oleks temagi rahule jäänud.

Kahekümneviies

 

*Võin mõelda et polegi täna õhtul õues midagi tarka teha ja siis möödub ikka paar tundi midagi ümber istutades, miskit kastes, miskit tõstes. #maanaiserõõmud

* Nädalavahetuse märksõnad on töö, töö ja veel kord töö. Kartulid, puud, oad, seened, kurgid, lastele kraami kaasa pakkimine ja remondi ühe faasi lõpu lähenemine, ehk teisisõnu, mingi asjad said omale kohale tagasi pandud. Tükk maad kergem kohe, et miskit on kukilt ära.

- Naljakas on see harjumise jõud, kõnnin päevas ikka veel mitu korda külmkappi vale koha pealt otsima. Selle paari kuuga, mil ta seisis ajutiselt mujalt, jäi teekond nii jalgadesse, et tatsan seda rada kindlasti veel. Muidu on aga stabiilsema eluperioodi algus vast. Tegelikult ma lausa igatsesin seda rutiini ja vaiksemat aega, mil siia-sinna traavimist vähem. Selle tähistamiseks võtsin kera ja vardad ning alustasin soki kudumist. Küllap neid talvel ikka kulub.

*Täna oli keha nii raske-nii raske, üleeilne pingutus kandis ka selles suhtes vilja J

* See aasta on mind õnnistanud ooperitega. Õnnestus Endlas Tuhkatriinu ooperit vaatamas käia. Totaalselt teistsugune etendus oli. Juba fuajees võtsid vastu neli frakkides noormees, ja etendus algas tegelikult sealt. Mina ei saanud esialgu aru, aga kui nägin, et saab Tuhkatriinu kristallkinga proovida, haarasin ka võimalusest. Noormees võttis käevangu, teised kolm esitasid mulle tervituspiruetid ning mind pandi toolile istuma ning üks noormeestest proovis mulle seda kingakest jalga. No ei läinud :D Üllatav, et pärast olid kõik need kingakese proovijad ka  etenduse sees, ehk siis üks osa etendusest. Kiidan ennast siiani, et ma ikka tegin seda, nii vahva üllatus oli. Ooper ise meeldis ka, just lavastuse poole pealt. Et nüüd printsi tüdruk mängis, oli üllatav ja võttis mingeid ilusaid unelmaid maha. Ma ei saanudki aru, kas see oli mingi lesbi-prints. Igatahes teda nimetati printsiks. Olen küll absoluutselt salliv inimene, aga… J Igatahe oli üllatusi täis etendus ja selle tuules saab mõnda aega rõõmsalt purjetada.

* Täna olid südamlikud vestlused päeva peateemaks. Selle Ingvar Villido Lilleoru teema valguses paistis kuidagi väärtuslikum see, et võid ju ennast tühjaks rääkida ka kolleegile, sõbrale, elukaaslasele. Selleks ei pea kusagile raha eest rääkima minema. Ega siis raha seal vahel ei parenda asja.

* Satas jälle vihmakest, müristas ja välku lõi. Tundub, et see suure soojaga suvi on nüüd otsakorral.

Kahekümneneljas

 

*Maa on nii märg, et jalgeall lirtsub. Samas õues on suht soe, ja kõpitsesin õhtul lillepeenarde kallal. Pärast vaatasin mitu tundi telefoni. No ütle nüüd ajaraiskajat, ega ma seal midagi asjalikku ju ei teinud, lihtsalt vaatasin ühte vlogi, teist vlogi ja kolmandat vlogi. Mind inspireerivad need noored jutustajad kasvõi koristama. Kuid kahjuks oli kell palju, seega läks saadud inspiratsioonilaks raisku 😀

*Oleks meil üks kitseke, saanuks ta palju rohtu süüa. Muru kasvab selle sooja ja vihmaga ülihästi. Olin sunnitud niidetud muru kokku riisuma ja komposti vedama. Kitsekest meil ju pole.

*Terve Eesti ehitab vist. Mul oli aega ehituspoes aega veeta, sest mu küljeluu unustas, läks koju seda unustatud asja üle vaatama ja mina jäin poodi aega parajaks (loe: vahtima) tegema. Oma vaatlusel tuvastasin, et väga suur külastajate inimgrupp olid noored pered, isa-ema, 2 või 3 last. Valiti laminaati, põrandaplaate jm vajalikku, isad tähtsalt koguseid arvutamas, emad lõplikku valikut tegemas ja lapsed arvasid ka midagi, aga enamasti ajasid oma muud valikut peale või hüppasid siis niisama. Selle peale ajamisega jäi kõrvu déjà-vu-na ühe ema vestlus lapsega, kus ta mainis ka asjade rohkust ja kokkuostmise vähest mõttekust. Mina premeerisin end ootamise eest ilusa siilikübaraga. Õue ju ikka võib lilli juurde osta 😀

*Sõbranna käis lobisemas ja meil oli vähe aega, seetõttu me jutud olid nii seinast seina ja jäid kuidagi poolikuks, sest mõtted peas jooksid ülikiiresti ja uus mõte sõitis jälle sisse ja vana teema jäi sinnapaika. Superstaarisaates oli tore kohata ühte tuttavat nägu. Ja ega ma ei suutnud jäätist, mis kapis oli, söömata jätta. Hea oli 😋

*Vaatasin oma andmeid riigiinfosüsteemides, sest kunagi oli mul ka hot-i postkast, seega  otsustasin kontrollida, et kas mu andmed ikka on muudetud. Digiloos leidsin oma rahvuse: abasiin.

*Olen nüüd veendunud, et töö teeb inimese õndsaks. Hakkasin õhtu eel hoovi tänavakive puhastama. Tööriistad olid algelised, seega võttis kõik aega, ja nii saabus märkamatult õhtupime. Oleksin võinud ju pigem lugeda, koera paitada, logeleda. See hoov on meie oma privaatne ala, ja ega see ülemõistuse hullus olukorras ei olnud. Aga lihtsalt hakkasin tegema, töö tulemus oli kohe näha ja tunne endas oli mega hea, nagu oleksin midagi suurt teinud.

*Õhtust üksindust leevendab telefon. Rääkisime maast ja ilmast, seega teemasid jagub, alustades Kaja Kallase juustest, lõpetades koolide sulgemise teemadega. Jäime ikka positiivseks.

Kahekümnekolmas

 

*Enda arvates olen hea kuulaja, aga mõnikord saab mõne inimese puhul mõõt täis. Kui on puhas südamelt ära rääkimine, kuulan alati, aga lollusi kuuldes kipuvad minu kõrvad lukku minema. Täna oligi selline päev, mil keegi puistas südant, sest tal oli elus olnud sündmus, mis tuleks hingelt ära rääkida. Kuulasin ja lohutasin. Teine aga pani lihtsalt segast ja tundsin, kuidas kannatus tahab katkeda. Kasutasin ignoreerimise kunsti, õnneks sai vist aru.

*Väga vastuoluline päev. Kõigepealt nägin esimest korda elus päris elustamist. Üks mees lihtsalt kukkus kokku ja pealtnägija mees hakkas teda elustama ning tema sõbrad samaaegselt tegelesid kiirabile teatamisega. Aega läks umbes 10 min ja kiirabi võttis üle. Eelnevalt oli aga see abistaja teatanud oma seltskonnale, et broneerime oma praamipiletid ümber, kui kiirabi enne praami väljumist ei jõua. Mehe kindel soov oli aidata. Kiirabi jõudis napilt ja nad jõudsid ka praamile. Mehe käed olid väga väsinud, pisarad üleelatust silmas. Naine kallistas teda ja minul pisarad jooksid meeleliigutusest. Olin vaid pealtnägija. Laevas olid järjekorrad. Tellisin kohvi ja desserdi ning otsisin kohta, kuhu istuda. Ühel laual oli poolik veepudel, istusin sinna. Pikalt seal olla ei saanud, sest tuli üks madaam ja ütles et ega see pudel niisama seal laual ei seisa, tema koht. Olen selliste ootamatute rünnakute vaimselt kuidagi kaitsetu. Raputasin vaid pead ja leidsin endale uue koha. Mu hing aga oli sellest, et üks ego laiutab 4-ses lauas ihuüksinda, ei ole valmis jagama, kurb. Või mis kurb, lausa vihane. Et see kohv sellisele eidele kurku kinni jääks, oleksin tahtnud öelda. Mõni inimene on valmis ennastunustavalt aitama ja teine on lihtsalt mats. Need matsid võiks ju paika panna, ja mõnikord olen ka seda teinud. Aga seekord oli minust vanem naine ja mu hing oli juba hommikusest stseenist haige, seega ei hakanud tühjast tüli tekitama. Reis oli aga tore.

*Õhtuks kodusest puhkepäevast puru väsinud. Samas palju asju sai tehtud, ja seega oli see natuke nagu magus väsimus.

 *Õudne vihm, lihtsalt kallas alla. Otsustasin koristada veidi kodust hullumaja. Tunne eneses läks paremaks samuti. Üks tuba hakkab looma selliseks nagu mul mõttes. Ülejäänuga varun kannatust.

*Jagasin kõrvitsaliste saagi laiali, sest mida nendest ikka teha. Sisemine kooner küll natuke õiendas, äkki lapsed tahavad, äkki ikka peaks hoidiseid tegema, äkki mahutan sügavkülma. Samas taimed on põllul ja ega need ei pruukinud viimased olla. Vast jääb siis aega seda hoidistamise mõtet ka haududa.

*Ehitaks oma krundile vihmavarju peale, et siis kui ilus ilm, on vari puhkeasendis ja vihmaga töös. Viimastel päevadel on lihtsalt nii õudne sadu, et põllud ujuvad, lilled on õnnetult sorgus. Ainuke pluss on see, et sain nina pikalt raamatusse puurida.

Kahekümneteine

 

*Piisab heast reklaamist ja üks festival jälle kirjas. Nimelt oli asja meil valgusfestivalile. Oli tõesti imeline õhtu, soe, vaikne, täiesti ideaalne sellise sündmuse läbi viimiseks. Vana, suht mahajäetud  Veltsa park pea inimtühjas paigas oli seatud tulede rüüsse ja nägi välja nagu muinasjutumaa. Sai naerda, ja lõputult pildistada ja tuttavaid nägusid trehvata ning üleüldse oli mõnus olemine. Ma nii fännan neid ettevõtlikke, kes oskavad kastist välja mõelda ning tõesti karup..s midagi sellist korraldada.

*Elu on festival, võib nii öelda :D See tähendab, et täna oli taas festival. Kui midagi nii suurt korraldatakse väga mõistliku sõiduaja kaugusel, tuleb ju minna, kuis siis teisiti. Seekord siis Reiu jõekäärus valgusfestival. Ega polegi muud öelda, kui et oli suurepärase energiaga õhtu, kõik oli tore ja pärast olin nii õnnelik selle oldud aja eest. Vaadata nii lähedalt Kristjan Järvi karismaatilist etteastet, kuidas toimib erinevate muusikaliste koosseisude sünenergia, kõik need tuled ja valgusefektid ja mustrid – see oli elamus.

*Metsa seenele, auuu. Mul on seenefanaatikust laps, kes ajab vägisi metsa. Olen talle igavest tänulik selle eest. Sest terve ämbri täis kukekaid on täiesti korralik saak meie jaoks, lisaks palju toredaid seene fotosid telefonis, samme ja väsinud kondid.

*Remont on venivas staadiumis. Üritan sellele mitte mõelda ja võtan rahulikult. Aga eks veidi närvidele ikka käib. Samas positiivse poole pealt, koristamisele aega ei kulu, kuid samas asjade otsimine võtab oma aja. Ütlen endale ikka, et küll ta valmis saab, pole meil ju miski pooleli jäänud.

*Kirjutasin oma diagnoosiõele lohutuseks. Sellisel kujul olen valmis jagama enda lugu ja olemist. Nõu andmisest pole nagunii kasu, pigem aidata hoida kindlameelsust. Loodan et olin abiks.

*Kes selle kraami, mis praegu põllul valmib, jõuab ära süüa. Suvikõrvits, taldrikkõrvits, oad, peedid mitmel moel, lehtkapsas, õunad, porgandid, salat, tomatid… Sügavkülm on kraami täis juba ja lastele ütlen, et sööge, sööge, sööge :D

*Mul ei saagi aega olla, kui ma koguaeg tegelen otsimisega. Panin need vähesed kurgid, mida peenramaa andis, purki. Vaat kurgid on ainsad, millega meil hetkel kehvasti on. Tahtsin kaanetada, aga see tööriist on elust-majast lahkunud, pika otsimise peale ka ei leidnud. Võib vaid oletada, et äkki ma laenasin ja tagasi ei tulnud. Pakkisin siis kurgid ümber keeratavate kaantega purkidesse. Kõik see aeg aga kell tegi tik-tak.

*Tänasesse päeva mahtus taas väga palju. Hommikul varakult tegin redisele korduskülvi lootusega, et vast sügisene saak tuleb norm, kevadine puitus kuuma käes. Pärast käisin kaltsukas ja leidsin sealt kodule vajalikud pildiraamid üsna kiiresti. Tööl käisin ikka ka ja õhtul oli rabamatk. Sellel suvel see juba teine, aga rappa olen ma alati valmis minema. Ja Prigožin pidi kutu olema, kui seda uudist tõsiselt saab võtta. Pole üldse viimasel ajal uudistelainel elanud. Kuidagi sõidavad mööda kõik need afäärid, millesse meedia palju panustab. Vast ei ole neid siis vaja teada.

Kahekümneesimene

 

*Eile pikk päev on taas tänane väsimus. Maadlesin tõsiselt terve päeva, et mitte tukkuma jääda. Ei no vaata passi, enne kui nii pikki reisipäevi ette võtad, võiks ju öelda J. Aga ega see väsimus ei takistanud planeerimast uut sündmust. Plaan sai taas paika :D

*Terve elektritraaditäis vareseid olid nõu pidamas, traat oli väga lookas.

*Toidutegu-blogi rääkis rõõmust, et see rõõm on üks salakaval tüüp, mis tahab regulaarselt lõkkesse tuld juurde saada, paraku kipub ta tavaliselt esimesena jalga laskma, kui olukord kuidagi pingeliseks läheb. Minu arvates saabub rõõm ka pisukese hilinemisega, s.t mingil sündmuse ajel võib olla kohal teistsugune tundmus, nagu näiteks igavus, tüütus, kannatamatus, kuid alles tagantjärgi saabub rõõm kogetust.

*Täna on aga taas vihmapüha, s.t kallab vahelduva eduga ning tuul ja hallus surub maadligi. Või on see ikkagi alles vembu-tembu väsimus. Võin seda väsimust endale lubada küll.

*Oma hinges ma kõiki oma laste ettevõtmisi õigeks ei pea, loomulikult ma seda neile ei ütle. Emasüda ütleb, et säästa ennast, ole alalhoidlik, ära ela elu keeruliseks, aga samas ma aktsepteerin, sest egas midagi päris hullumeelset ka ette ei võeta. Nii et elan taas kaasa reisihulludele.

*Ostsin paki Digestive küpisiseid, et pesamuna sünnipäeva puhul kooki teha. Kodus maandusin tugitooli ja minu kõhtu rändas pea pool pakki, nii head ja mõnusad, nad lausa palusid: söö mind. Olen täheldanud, kui olen mõnda aega toitunud köögiviljast, siis lihtsalt ei suuda vastu panna ja sööngi järjepanu midagi magusat ja head.  Ainus võimalus end sellest säästa on midagi ahvatlevat koju mitte osta. Aga lapse sünnipäev vajas tähistamist vaatamata sellele, et ta on kaugel, seega traditsiooniline mustasõstra tort pidi ikkagi tulema. Igal õhtul saadan mõttes talle head, et ta leiaks päriselt stabiilsuse elupaiga, kooli ja ka töö suhtes, et tema hinges oleks rõõm ja rahu, tervis korras.  Ma ju tean, et ta saab hakkama, on alati saanud, sest enese kokkuvõtmise ja mõtlemisevõime on tal ju olemas. Aga oh seda ahviarmastust, tahaks ikka veel vati sees hoida.

*No sajab, iga päev. Ühest äärmusest teise. Mõned plussid on muidugi sellel sajul ka: väljas on soe, saan õhtul süüdimatult lugeda, ei pea pingutama õuetööde pärast. Aga plaan oli ühele väliüritusele minna, kuid kuhu sa lähed, kui ei tea, kas sellise sajuga seda peetaksegi. Õnneks taipas korraldaja teavitada. Näis siis, mis homme. Peab harjutama end jooksvalt valmis olema.

*Väliüritus toimus, vaatamata tuulisele rannale ja liivatormile. Öölugude-sari Põksi juures oli tore, minu arvates just eelkõige selle loodud atmosfääri pärast. Kusagil siseruumides oleks tunne jäänud kindlasti teine. Mihkel Raud laulab lives nii hästi, et ihukarvad tõusid püsti. Ja see jutt, seda tal jagub ning teda kuulaks veel ja veel.

*Kultuuri igasse päeva, selle slogani olen omaks võtnud. Näib nii. Täna oli taas kontserti, seekord klassikalise muusika, radadel. Johan Randalu ja Martin Altrov. Ma ei ole hingest nii klassika fänn, aga jälgida muusikute sõrmede liikumist, kuulata neid vahejutukesi, oli äärmiselt tore. Lisaks on hea, et mul oli inimene, kellel sabast kinni võtta ja kaasa haarata. Koos on toredam kogeda!

*Uus päev tõi mustikametsafestivali ja Lenna kontserdi ja õhtuse ujumise ja pitsa söömise ja poole ööni jalutamise ja jõeääres näidiskalapüügi. Niivõrd ilus soe, mahe õhtu, kahju lihtsalt minna lasta tal. Nooruseaeg tuli meelde J

*Eilsel festivalil korjatud marjad tuli ära puhastada, seega terve hommikupoolik oli kindlustatud. Siis aga ihujuuksur jt toimingud, seega oli taas sõit sees. Tundus et lubatud torm ja lubatud suve viimane soe oli inimesed kodudest välja ajanud, liiklus oli kohutav, ummikud, rahvast palju igal pool. Egas minagi olin selles suve viimsepäeva hirmus ja läksin ujuma - mine tea, millal jälle saab. Igatahes tuul oli väga vali, kuid soe ja lainetus korralik, vesi ka soe kui supp. Hea oli, et mul oidu oli ujuma minna, tõeliselt mõnus-mõnus tegevus.

*Torm tuli küll, aga korraks, ja sellega ei kaasnenud meie kodus mitte kui midagi. Õnneks. Aga parem on alati karta veidi rohkem.

*Need festivalid on väsitavad, olen läbi nagu Läti raha. Kuna õues on tuulispask, vihm ja horoskoop käskis nautida, siis koristasin toas kappe. Kolm isiklikku seelikut suutsin sealt eemaldada, siis mõned saunalinad, mis olid ka enne-eestiaegsed. Kahjuks ei tõusnud käsi pluuside-sviitrite hulgas eemaldustööd tegema, oleks vast sealtki võtta olnud, aga hetkel jäi see „äkki" peale. No ja raamat on mul ka pooleli, võtsin aega sedagi lugeda. Muidu oleks ju perfekto päev olnud, kui mu armas lähedane suutnuks oma emotsioone endale hoida. Mina aitan heast südamest ja saan sellegipoolest kogu tema negativismi ja pahameele endale. Ei ole aus.

*Pidin kellegi neutraalsega rääkima ja meil oli nii tore vestlus. Ka minu mure leebus ja suutsin isegi sellepeale mure tekitaja-lähedasega rääkida, kellel omakorda oli ka kõnelemise tuju. Püüan temasse rohkem uskuda.  

*Üle pika aja rõõmustasin kutsut, tegelesin oma lilledega. Kõik vajavad hoolt, kelle olen ära taltsutanud.

*Nostalgia radadel, sõida või autoga kraavi, sest niipalju oli ringi vaadata. Kusagil oli metsa maha võetud, puud ja võsa oli palju 15 aasta jooksul kasvanud, keegi ehitab ja keegi on oma elamise jätnud. Vanade kamraadidega rääkisime selle osa külast, mis veel meelde tuli, üle, ja suundusin koju tagasi. Aastad on oma töö teinud, igatsust pole, kuid huvi veel on ja neid ka, kelle vastu huvi tunda.

*Eile ütlesin küsimise või õigemini lausumise peale: „sa oled kogu aeg lennus“, et nüüd aitab küll, olen kodus ka J Aga ometi läksime linnahalli nostalgitsema ja näitust „Kaduvik“ vaatama. Pean tunnistama, et mälutühjus saatis mind seal. Olen ju käinud seal kontserditel, aga meenus vaid Marju Läniku kontsert suures saalisja Gunnar Graps etteaste merepoolses baaris. Muidu oli hingekriipivalt nukker paik, keldrilõhnaline, rohtukasvanud.

*Eile lapsehoidmine on tänane väsimus. See on fakt, mitte et lapsuke mind väsitas, seda ei tee ta kunagi, aga mu mõistus või vaim või keha ei ole väga aldis võõras kohas magama. Täna tulin koos Läti autoriviga koju. Oli põhjust kiruda neid hulle liiklejaid. Millised möödasõidud, signaalitamine, uhkema auto eelisõiguse hindamine. Olin õhtuni häiritud, et minu manöövrit peeti ma ei tea milleks ja tuututati seal, kus seda ükski normaalne eestlane ei tee. Ohh ma olin puhevile aetud.

*Kolm kurge klu-kluutasid juba sügise nootidel. Võtsin üles sibulad, käisin põldmarju otsimas, korjasin astelpaju marju. Ühesõnaga sügis läheneb sajaga. Õhtu on seevastu soe, vaikne ja rahulikult ilus, istusin oma õue majakeses ja lugesin. Minu kiigega olid küll vahepeal kummalised lood toimunud, nimelt on seal auk, ja see vajab taas tegelemist, aga las praegu olla õhtu idüll ja lugemismõnu.

*Oleme nagu mingid tohutud töömesilased, rassime hommikust õhtuni. Minul oli käsil prahi põletamine, maasikapealsete lõikamine ja peenrapuhastus, seejärel eriti tüütu astelpaju korjamine, ning puude ladumine. Mehe tööd on need millega mina hakkama ei saa.

20. postitus

 

*Kihutasin töölt koju, et siis seal puid laduda. Mõtlesin, et kas BSH või BA või AS jt ka peale töö päeva, kui midagi sellist neile eksisteerib, tööd teevad, päris tööd. Lihtsalt üks uitmõte.

*Väga sajune päev oli. Õnneks olin eelmisel päeval  puukuuri puid lihtsalt hunnikusse kallanud ja sain neid nüüd rahus riita laduda. See on töö, mis aitab ka mõtteid mõlgutada ning neid omakorda ritta seada. Ega ma neid sealt süsteemselt kasutusse ikka võtta ei oska.  Kas see üldse ongi võimalik?

*Võib olla tõlgendan mingeid asju liiga suure tundlikkusega. Pole vaja olla nii hella hingega. Üks fakt jääb küll igavesti faktiks ja olnu andestamatuks, küllap siis läks nii hinge, et unustada ei suuda. Mis sellest, et üle viieteistkümne aasta on möödunud. Lastega seonduv tagab kõige tugevama emotsiooni, ükskõik siis, mis laadi emotsiooniga on tegemist. Muus osas aga peab elu usaldama, küll ta veeretab häid palle, millest haarata, ka ette.

*Mulle on mälumäng kogu aeg meeldinud. Juba lapsena olin teleka ees, kui mängisid Mõigu KEK, Pärnu KEK jt, saates Kes keda? (oli vist selline pealkiri) ja kui siis sai valikvastuste vahel valida, ning kogemata täppi läks, oli tunne nagu oleksin ilmatuma tark, mis tähendas puhast rõõmu. Seda sama rõõmu vastajate silmis näen ka Eesti mängus, mis siis, et kobamisi vastatud vastus, aga ma teadsin, seda hõiskab iga vastaja silmapaar.

*Oli tore mängida mjölki ja visata korvi. Kuigi ma mõnikord nagu oleks ära unustanud selle eelpubeka värgi, aga samas tuleb jälle mõni selline tore õhtu ja nad on nii kukununnud ning teotahtelised, ning siis ei ole minu hinges enam mingit torinat, et miskit keegi valesti teeb.

*Kui on kolm, siis kordamööda jääb keegi ikka üle, s.t et ei sobitu, tekib tühjast tüli ja muu jama. Täna oli meil jaotus, üks läks ühe vanavanaga ja kaks tulid teisega. Meil kolmekesi oli igavesti vahva, sest ootamatult hüppas meile matkakaaslaseks ka üks väga sõbralik kutsu, kes oli peaaegu nagu tsirkusekoer. Suud said mustikaseks meil kõigil neljal, selgus et koergi on mustikamaias. Nägime veel seeni ja murakaid ning sinikaid. Kutsu saatis meid autoni ning siis teadis ta väga hästi, kus on ta kodu.

*Lastele tahaks ikka ja alati mingeid elamusi pakkuda, sest lõppudelõpuks tulevikus mäletatakse ikka teravamaid, eredamaid elamusi. Seega startisime juba varakult ja käisime Vembu-tembumaal, mis on tegelikult üks aegadele vastu pidanud vahva koht. Seal olekuks tuleb aega võtta terve päev ja nii me tegime.  Igavesti tänulik selle pika päeva, mahasõidetud 400 kilomeetri ja koosoldud aja eest.

19. kord 2023. aastal

 *Nägin veisefestivalil ühte influencerit. Ma ei ole see julge tüüp, kes läheb juurde ja tervitab, kuigi et niimoodi eemalt vaadates oli selline tunne, et näengi teretuttavat. Kusjuures imelikult kombel tundus ta läbi interneti palju vanem kui ehedal kujul. Igatahes, kuulsaks võib tänapäeval saada üsna lihtsalt, peab olema julgust teha oma asja, ennast näidata ning mingi sisemine sära peaks ka olema, muidu juba vaatama ei jää ja jälgijaid ei saa.

*Keegi istub mu unejuhtme peal, lihtsalt ärkan liiga vara. Ka eilne väga väsitav päev ei viinud mind piisavalt pikaks ajaks uneauti. Olen täna väsinud.

*Kodus on bardakk igal pool. Nimelt remont ja sellega seoses on asju, tolmu kõik kohad täis ja minus ei ole mingit tahet, et neid praegu mingil viisil korraldada. Ootan nüüd kannatlikult, millal see kõik valmis saab. See kannatlikkuse pool mul tugev ei ole, aga samas see leppimise pool jälle on. Üks hea asi on selles ka, kodu koristamisel ei ole hetkel mingit mõtet.

*Mõtlesin, et lähen koju ja lihtsalt olen, sest tundsin end ikka veel nii väsinuna. Koju jõudes aga tuli meelde, et lehtkapsad kasvavad kevadest saadik katteloori all omasoodu, peaks neid korjama ja rohima. Saadud saak tuli ka sügavkülma hakkida. siis olid veel mõned nipet-näpet tööd ja ma ei molutanudki rohkem, kui "Hea karma haigla" aeg. Molutamiseks tuleb ikka kodust kaugemale minna, siis vast õnnestub.

*Vaatasime suguvõsa noorima põnni üle. Oli armas beebi ja üldse armas olemine. Hea meel kohe nende üle. Oma silm on kuningas 😉

*Maailma armsaim silmatera jäi mulle hoida. No nii armas, et söö või ära. Ilus aeg oli, aga nad läksid muidugi oma koju tagasi. Pakkisin kotid kodust ökokraami täis, on saabunud väikest viisi koduse kraami külluse aeg. Kogu hingest annaksin kõik kuud ja tähed kaasa, kui see võimalik oleks, kui see hoiaks kõik probleemid eemal. Tühjusetunde täitsin puude ladumisega. Lisaks on kaasa mures nii paljude tööde pärast ja kergendada tahaks seda kõike tööd ja vaeva. Kui see nüüd väga palju aitab, aga eks veidi ikka.

18. selle aasta postitus

 

*Pärast lusti- ja lillepidu on kiiremad päevad.😉 Koduseid töid on kogunenud omajagu ja pärast tööpäeva on vaja ette võtta kodused tööd. Peenra rohimisest sain sel aastal küll suuresti vabastuse, sest  minu hea laps võttis selle enda kanda, aga maasikaid korjata, lilli kasta, lillepeenraid sättida, oksi kokku korjata (pärast tuulispaska on õu oksi täis), midagi lõigata ja midagi kärpida, neid töid jätkub. Väikese trenni eest.

*Olime üsna ühtehoidvad, vist. Pärast kooli esimesed kokkutulekud oli meid kohal üsna mitu, aga mida aasta edasi, seda kasinamaks me read muutuvad. Seekord ei isuta üldse. Tegin ka päringu, et kes tuleb ja vastuseid oli null. No mis siis minagi. Võib olla isutab taas siis paremini, kui kepiga käime.😋

*Kuulasin pealt üsna paratamatult ühte koosolemist ja kõrvaltkuulajana sain aru, kui palju inimesed oma isiklikku muud tühja loba sinna asjaliku jutu kõrvale ajavad: meil oli nii ja mina olin naa. Pidagu ka blogi, see võtab ainult kirjutaja aega ja lugeja saab, kui ei sobi, lugemise pooleli jätta. Aga koosoleku ruumist see, kellele see muu loba ei istu, just välja ei jookse. Ja lisaks veel need koosoleku pidajad, kes on viisakad inimsed ja ei taha seda lobisejat korrale kutsuda, on samuti ajaraiskamise olukorras.

*Korjasin maasikaid, ühes käes tops ja teine hoidis koera, ümberringi sumises sääseparv. Aga oli vaeva väärt tegu, mu latsekesel on midagigi põske pista. 

*Arvan, et selle aasta top sündmus on leitud, käisime veisefestivalil. Väga hästi korraldatud sündmus, nii palju tegevusi lastele, kompaktne ala, kõik oli tasakaalus. Ja Stefan meeldib mulle niipalju küll, et näppu visata.

*Rääkisin sõbrannaga telos, tema ütles muuhulgad et tõmbab asju nimekirjas, mida ta enam ei tee, maha. No ei osanud sellepeale muud kosta, et kas vara ei ole või?

*Teadsin ette, et pettun, aga ometi tegin ettepaneku kokku saada lobisemise, jalutamise, üksteise nägemise pärast.  Kõik oli paraku sama, mis eelmised korrad, midagi ei ole muutunud. Oleme nii erinevaks kasvanud, ja ma üldse imestan, et kunagi oli teisiti. Miks on vaja üldse selliste inimestega suhelda, kes sinus head tunnet ei tekita? Ega ei teagi, võib olla hellitasin ikkagi lootust.  Iimeilus õhtu oli, oleks ju võinud mokteilitada, merd ja rannamelu jälgida, lihtsalt olla, aga neid ei huvitanud. Miski nagu ei huvitanud. Ei julgenud ka oma käimisi, olemisi, tegemisi nii väga rääkida, need oleksid kõlanud liiga suureliselt.

*Panime selga nö kodurõivad, võtsime kaasa pidulikumad rõivad ja metsamineku rõivad ning läksime minu lapsepõlve maile. Korjasime tikreid, kirsse, külastasime tädikest, käisime restos ja ujumas, kalmistul ning lõpuks metsas maasikal-mustikal. Pikk koduküla programm, nagu alati, on ilmatuma tore, ükskõik siis, mis ma sellel käigul ette võtan.

17. postitus

 

*Sata-sata vihmakene, tuul ka nii vali, et pükste jalas püsimine on keeruline. No veitsa pahandust ta tegi küll õue peal, aga mis seal ikka, ju toibuvad mu lilled, panged saab ise paika panna ja vanad paju oksad jõuab ka kokku korjata.

*Hiljuti kaasa kaotanud naine ütles, et kui ta mõtlema hakkab, keerab oma mõtte mujale, nii ei tunne kurbust liiga palju. Ma ei tea, minu mõte kipub ikka halva uudise peale minema, kuigi, et pole täpselt teadagi, mis on. Kuidas seda mõttelõnga keerata?

*Trobikond vananevat sugulast said kokku. Sain olla seal pesamuna, hea tunne oli J Kuulasin kõrvad kikkis ja panin nii mõnegi loo endale kõrvataha. Olen tähele pannud, et vananedes inimesed kuidagi ei viitsi või ei jõua enam üksteist kuulatada, ja mina ei oska rääkida, kui keegi oma juttu omavahel ajab. Vat see mind häiris veidi, aga 3h läks siu-vipsti mööda. Ja kuna aeg ei olnud veel öösse jõudnud ja rand oli lähedal, siis kuidas ma saan olla, kui kasvõi korraks pilku peale ei heida. Ikka heitsin mõne pilgu ja lasin tuulel endale puhuda.

*Maasikatel on haigus kallal, see on vist peamine põhjus, miks neid nii vähe saan. Küllap ma jonnin veel nendega edasi, mis siis, et hooaeg teeb nukraks, aga äkki järgmine on parem?

*Sain kurbuse-šoki mitmeks päevaks. Selleks šokiks oli vaja kuulda teatrietenduse ühte lauset, mis oli öeldud helluse keeles, ja isiklikku tausta. Nutsin südamest, küllap ka kõik seni nutmata pisarad vallandusid. Ma ei olnud kindlasti ainus lohutamatu, mitte et see mind aitaks. Ilmselt on vaja rohkem nutta, siis ei ole iga öeldud lause nii suure mõjuga.  

*Ärkasin paistes silmadega. Tahtsin oma emotsioone jagada ja kirjutasin paarile sõbrannale. Üks tuli kohale ja kuulas. Teiste tagasiside oli nutunägu, mitte et ma oodanuks kaasatundmist vms, kuid üksainus lootust sisendav sõna oleks kena olnud. Ma ei ole kindel, et ma isegi teiste ootustele oskan vastata. Seekord olid mul tõesti ootused.

*Kurbadele päevadel otsa pisut paremad päevad. Saime uuskasutada kolm aastakümmet seisnud kleite, kiikuda, lambaid sööta, maasikaid maitsta, mustsõstraid põõsalt suhu pista, raamatuid lugeda, kassi paitada, koormaid vedada.

16. postitus

 

*Väntasime tänagi ujuma. Uss ootas mind vees, s.t ujus oma ujumist, aga mulle tundus küll, et ta passib mind seal sihilikult J Hea, et turvamees kaasa tuli, on kindlam tunne, kui tead, et keegi sind päästma tuleb.😀

*Hing ei anna aiamaa olukorra pärast rahu. Tegin ikkagi tilli-herne korduskülvi, et siis varsti nina maas taimede tärkamist passimas käia. Tahaks ju oma peenralt, milleks need peenrad siis on.

*Ma lihtsalt ei viitsi arvata poliitikast mitte midagi. Aga olin sunnitud taas kuulama kuidas Kaja Kallas kõik uppi keerab. Teisiti arvamine tekitaks tüli, ja nii kehitasin vaid õlgu. Mina ei tea, kas Kaja Kallas on kõigis hädades süüdi, ei tea ka, kas Martin Helme või Jüri Ratas on. Mõttetu vaenamine.

*Mõtlesin ülejäänud aja rannas veeta ja raamatut lugeda, aga igast ilmakaarest hakkas saabuma suuri ja tumedaid pilvi ning minu plaanid läksid luhta. See-eest vaatepilt oli vahepeal väga ilus, päike nende mustade pilvede vahelt muutis värvid looduses kirkamaks enne, kui vihmasadu, välk ja pauk algas.

*Kui see halb saatus tabab, tuleb hädasid järjepanu. Käisin tuttavat prouat õnnitlemas, tal oli sünnipäev hiljuti. Kahjuks ei ole ta ühest hädast toibunud, kui juba uus kallal. Miks küll peab nii olema, et ei saa seda ühte maist elu ilma suurte hädadeta nautida?

*Kohati on süümekad ka, et ma nii palju ringi rändan. Täna oli jälle minna, seekord suvituslinna Haapsalu. See linnake on igat seal viibitud hetke väärt. Nii kena roheline, lilleline, rahulik, nostalgiline ja turvaline paik.

*Hommikuteatri etendasid meil kaks jänkukest, kes kalpsasid rõõmsalt aias. Ajasid üksteist taga, käisid sauna trepil uudistamas, hullasid nagu noored lapsed ikka.

*Pool päeva ragistasin ajusid, nii et toss vist ka tõusis selle pingsa mõtlemise peale. Nimelt auto tagavaravõti oli ukraadino. Kui üheski võimalikus kohas ei olnud, tuli meenutada, aga sellest kasutusajast oli pea kuu möödas. Imelikul kombel ikka pikkamööda meenusid rõivad mida kandsin, teekond mida läbisin ja selle tulemusena tegin päringu lapsele, sorisin kotid läbi ning otseloomulikult oli võti taskus.

*Laisk vihmane päev. Vaatasin terve päeva laulupidu. Mees tegeles samal ajal remonditöödega. Meil see tasakaal on paigas J

15. postit

 

 

*Lilledele tahaks põua-ajal anda värsket vett. Olukord on praegu üsna nutune, muru on kõrb ja lilled on lontis, aiamaast ei maksa rääkida, seal on puhta tühjus, sest kõrbekuivas ja ei idane porgand ega peet. Kastmiseks olen välja valinud osad taimed, sest ma lihtsalt ei jõua rohkem. Nii et nüüd on taimede hulgaski võrdsed ja veel võrdsemad.

*Nende 10+ aastaga on koduümbrusega pea iga kandi pealt tutvutud, vaid üks tee oli läbi sõitmata. Täna ma jalgrattaga seda avastasin. Teel kohtasin luiki, sookurgi, virtsahaisu, kitsesid. Vahepeal oli tee liivane ning pidin ka käekõrval ratast lükkama. Igatahes ca 10 km väntasin küll ära. Päris tore oli.

*Hüüdsin kassi õhtul tuppa. Tuli teine rõõmsalt, hiir hambus. Õnneks on meil koer geenius, kes sai aru, et hiireraibe tuppa ei sobi, võttis tolle hambusse ja viis välja. Aitäh kuts!

*Õnnistegija –vihm saabus. Oli küll lühike see sajuaeg, aga abiks vast ikka.

*Jaanid olid perekesksed ja tundub, et sõnatult lahenes ka üks probleem, mis pikalt oli hingel ja millega ei osanud midagi peale hakata. Võib olla ongi mõnikord selline sõnatu lahendus parim.

*Pärast suurt söömingut sundisin end kõndima. Oli üsna raske see esimene samm tugitoolist tossuni. Pärast seda oli juba üsna mõnus, sest koer rõõmustas hullumoodi ja enda astumine oli ka kerge.

*Kassid-koerad toas tekitavad väga palju tüli, sest karvad, mingid eritised, söögi sättimine jne. Aga praeguses eluetapis on nad siiski õnnistus pigem. See väikene kaasnev tüligi on vaid tegevus, ei muud. Koduloomad on lisaks stressimaandusele ka suhete liitjad, sest nad annavad palju kõneainet ja on muidu vahvad. Tänagi ronis kass kipaka posti otsa, mees kutsus vaatama, et näe, meie kõuts :D Need hetked oleksid olemata, kui ei oleks meil meie kiisut ja kutsut.

14. postitus

 

*See nädalake kodus kulus väga ära. Suutsin mingi korra luua õue, tuppa ja vist ka põue. Kodus toimetada on tore, eriti siis, kui oled korraks ära käinud, siis tekib uus pilk oma kodule, uus energia kehasse. Igatahes see nädal oli nagu viiv, möödus kiiresti. Uus nädal on taas broneeringutega. Tänane tööpäev läks ka nagu lennates, kuigi lainele saada oli keeruline. Isegi ühe töölaua olulise ikooni olin ära unustanud. Õhtu seevastu oli sõbrannade päralt. Kuidagi tore oli kolmekesi istuda kiigel ja lihtsalt olla lähestikku. Juttudest meil nagunii puudus pole.

*Hommikul vara kodust välja, hilja õhtul koju, selline päev täna. Päev ise oli meeleolukas ja positiivselt kirju, sest hambaarsti ei pea ma hirmsaks arstiks, mis siis et üks auk oli parandada, aga arstid on ju nii hellad, et nad ei lase valu tunda ega midagi. Mälumäng pakub alati pinget ja elevust ja elamusi. Kiisu tõi hilisõhtul mulle veel hiire J nii et perfecto päev!

*Oli taas pikk päev. Hommikul enne tööd tegin porgandipeenra valmis, et siis uus külv teha. Näib tulevat porgandiikaldus, nad lihtsalt ei ole tärganud. Isegi umbrohi ei armasta seda kuivust, nii et rohimise vaeva pole ka. Õhtu oli üle pika aja trenni päralt. Andis tunda, et üle pika aja.

*Võtsin turvamehe kaasa ja läksin ujuma. Sain seega n.ö käe valgeks ja suve must be tegevuse kirja. Vesi tundus esialgu karastav, aga tegelt oli ju soe.

*Täna läksime ratastega sõites ujuma. Mees sai mind sõna otseses mõttes turvata, sest kaks nastikut peesitasid hüppesillal. Ei taha koos ussidega ujuda. Ma ei tea, kas turvamees mõjus, igatahes ussid olid seal kus nad olid, ja meil oli tegelikult väga mõnus koos ratast tallata. Õnneks olid õhtul tänusõnad ka meeles :D

*Sundisin end õmblema, tumbad vajasid ammu uusi katteid, kangas oli ostetud ja ainult õmbleja oli laisk. Aga eks ta nii on, et kui hakkad tegema, tuleb ka hoog. Lõpuks parandasin veel mehe pükse, mis ka vajab samuti tavaliselt pikka hoovõttu. Tüütu töö, eks ole, aga kes sedagi teeb J Tagantjärgi on rahulolu olemas.

*Kole kisa oli õues, selgus, et jänkuke, keda varem olin meie õues kohanud, ajas mingeid asju meie kassiga, oli sellest nii ehmunud, et karjus mis kole ja silkas saba selgas mööda teed minema. Kiisu jäi imestunult järele vaatama, ta ei saanud üldse aru, mis olevus see oli. Oleme vist nüüd oma koduõue jänkust ilma.

*Meie külas oli pidu. Käisime ka inimesi kaemas, tantsisime paar tantsu, istusime külgkülje kõrval ja nautisime õhtut. Lihtsalt armas olemine.

*Minu arvates kostub sõna „surnuaiapüha“ pisut nagu „surnuaiapidu“. Inimesed trehvavad seal üksteist, ajavad juttu ja mingit nukrusenooti nagu ei märkagi. Aeg on küll seda muutnud, et jutlusele jääjaid on väga väheks jäänud, kuid hauad kraabitakse ikkagi enamasti selleks päevaks korda. Ega minagi seda sündmust väga sageli ei väisa, kuid seekord istusin, kuulasin kirikuõpetajaid, kallistasin oma ema sõbrannasid ja tunnetasin mõtteis seda ajalikkust.

*Koduküla võrdub rannaga, pean minema, kui vähegi saan. Seekord käisin ka ujumas, oli karastav kogemus.

 

13. lugu

 

*Meil on plaanid, aga need plaanid on asjaolude tõttu sunnitud arvestama kellegi teise plaane. Nii on meie plaanid veidi ootel, mis tähendab, et ma rikun omakorda kellegi kolmanda ja neljanda plaane, sest nemad omakorda ootavad minu plaanide kulgu.

*-7,5 näitas termomeeter, kusjuures see näit oli maapinnast kõrgemal, Selline mai kuu meil. Termomeetri passimise pärast on mul uni ka hüplik, õigupoolest on mure kasvuhoones toimuva pärast. 4 kihti katteloori päästis seekord, aga kas ma jõuan seda katmise tööd igal õhtul teha?

*Mees ütles, et paneme kartulid külmkappi, nii me tegimegi, panime kartulid maha. Tööinimesed vaatavad vaba aja graafikut ja kui siis on võimalus, siis teevad töö ära, ei mingit juurt ega vart ning kuuseise ka mitte. Seekord ei õitsenud isegi toomingas. Aga loodame parimat, seda me ikka võime

*Nüüd on tükk vett merre voolanud, ikka terve kuu ja rohkem. Inimesel ei ole aega ja pole seda ka võtnud, sest nii palju on olnud tegemisi, käimisi, olemisi, reisimisi. Vaatasin eile oma instagrami postitusi ja pean tõdema, et olen ikka üks õnneseen küll, ma olen nii palju viimastel aastatel reisida saanud, nagu teeksin nüüd selle tasa, mis kunagi tegemata jäi. Eks toona oli põhjusi mitteminekuks, olgu siis kodu või välismaal, palju: lapsed väikesed, rahakott tühi, elukaaslane mölakas, motivatsioon madal, algatusvõime väike ja ka teadmatus ning oskamatus. Ma isegi ei unistanud kusagile minekust. Istusin oma mätta otsas ja ei osanud paremat tahta. Õnneks see muutus. Nüüd on lapsed juba need, kes mind mõnikord kaasavad, töökoht see, mis vahest võimaldab ning ma ise olen ka kasvanud julgemaks, targemaks, ettevõtlikumaks. Viimasest reisist on power sees ja kodus toimetamiseks on ka hoopis teine energia võtta. Nii tänulik!

12. postit

 

*Jaotan-laotan oma õhtuse aja õuele: kaevan, tassin mulda, korrastan peenraääri, vean kuivanud oksi – kõike natuke, et tüdimust ei tuleks. Tööd nimekiri on siiski endiselt pikk.

*Tund enne und loen harjumuspäraselt. Tegelikult tahaksin lugeda, aga silm vajub kinni juba enne 10 minutit. Nii on see lugemisejõudlus ikka väga väike.

*Solsidan on ilmatuma tore ülevõlli seriaal. Selliseid ma vajan! Täiesti ajulage kohati, nii humoorikas, et naeran üksinda valju häälega. Naer ju peaks maailma päästma, äkki päästab see Solsidan mindki J

*10000 sammu oma kodu õuel oli õhtuks niikui nipsti tehtud. Kusjuures kindlasti rohkem, sest telefon ei olnud mul koguaeg taskus. Toimetamist meil jagub. Ja täna oli veel topelttoimetamist, sest lapsed, ja nende heaks ma jooksen rõõmuga.

*Unustasin mälumängu! Milline kurioosum J

*Tegin elus esimest korda falafeleid. Tulid välja küll, aga mitte nii nagu nende originaalmaa köögis. Aga olin rahul endaga ikkagi, viitsisin katsetada, seegi on uhkuse asi.

*Plaan oli sel aastal lillepotte, mida vaja kasta on, mitte nii palju tekitada. Aga taimi saabub siit ja sealt ning kuhu need lillepotidki nii saavad jääda. Plaane vist ei ole vaja siiski teha.

*Sünnipäevaga peaks selle aastaga vist kõik olema. Viimane pidu on nüüd peetud. Või mis pidu, mingit pidu pole ma kunagi pidanud. Ettevalmistamine ajaks mind lihtsalt stressi ja sellepärast ei ole ma kogu suguvõsa ja sõpru mitte kunagi korraga kokku ajanud. Külalisi võtan vastu sellegipoolest. Ja eks siis tuleb ka mässata söögi jms-ga, aga iga seltskonnaga eraldi kokku saades saab personaalsemalt mõelda ja läheneda ning kuidagi toredam on. Mis on ju sünnipäeva mõte J

*Mõnikord mõtlen, et mis teeb inimesed närviliseks, kannatamatuks, agressiivseks? Kas kiirus või loomuomane närvilisus? Ootasin peateele pööret, aga autode voor tuli paremalt ja vasemalt ning minu manöövri kohta ei tulnud. Tegelikult korraks oleks olnud, aga magasin maha. Kuna minu seljataga oli üks kaubik ja tema ka seda minekukohta märkas, siis sain närvilise tuututamise osaliseks. Muidugi ei oota me seal teel praegugi, mõne minuti ootamise järel saime ka peateele, kus siis see kaubikuhärra minust närvilise möödasõidu sooritas. Muidugi mine, kui sul kiire, ütlesin omaette. Olgu pedaal sulle kerge!

*Mees teatas, et tema tänase päeva tööd on tehtud ja tema puhkab. Mindki oli see linnakäik väsitanud, ning loiduse tunne oli olemas. Aga õues nii palju toimetamist ja otsustasin vaid veidi seda teha, mis päädis 4h rügamisega.

*Ta valis minu numbri ainult kogemata ja sellele järgnes pikk kõnemaraton. Aga nii tore on vanu suhteid taasäratada.

*Maainimese pühad kulgevad aias. Olin ekstra tubli ja tegin nädalaku ühe päevaga. Mõneks ajaks on siis sellest rahu. Muserdab taas kord külm kevad. Muudkui kata ja mässa nii taimi, kui ennast ka. Isegi maikuu lund on tulnud. No mis aiandusest siin juttu saab olla. See on vaid võitlus.

*Kui palju peaks teisele inimesele nõu andma, kui ta seda küsinud pole. Kas on viisakas kõrvalt kommenteerida teise töö otstarbekust või ebaotstarbekust, ajakasutuse otstarbekust. Kusjuures see kommenteerija tegeleski paar tundi kommenteerimisega, seega ajakasutus missugune.

11. post

 

*Enesetunne on parem, kuid õhtuks kerib ikkagi palaviku üles. Aga ju siis on vaja põdeda. Võib olla olingi liiga intensiivselt seda elu elanud ja kõrgemad jõud sunnivad puhkama. Õnneks ei pea sellise pausi üle pead vaevama, sest suured pühad ongi  enesesse vaatamise ja hingamise aeg. Täna käisin teleri vahendusel kirikus. Ma ei ole siiani eriline jutluste kuulaja, aga täna jäin kuulama ja see oli kuidagi südant soojendav. Oleme ajalikud, see on selge, aga neid jutlusi kuulates tulin mõttele, et võib olla see maine on ettevalmistus hoopis millegi veel paremale.

*Kassil on draama, see on segu kehalisest vaevusest ja hingelisest kriisist, nimelt jooksuaeg. Kräunub mis kole. See oleks tema elu esimene võimalus.

*Õues on üüber mõnus ilm. Pesu kuivab nööril, mesilased sumisevad juba. Üks neist mesilastest sattus õhtul koos puhta pesuga tuppa ja enne uinumist oli pikk aktsioon: lase mesilane õue. Leidis õnneks hea lõpu, mesilane sai õue. Aga see mõjus mulle enne uinumist liiga ergutavalt.

* Õhtul tundsin, et päev oli perfektne. Koristasin kodu, riisusin õues ja riisutava platsi ja põletusplatsi vahel oli ootel ka raamat, seega lugemiseks võtsin ka aega. Parim paik maapeal.

*Koer otsustas, et tema tahab kõndima minna, kuid perenaine ei võtnud vedu. Seega arvas ta, et võib ju üksinda ka oma ringi ära teha ja asus teele. Perenaine aga ei julge selles suhtes koera usaldada, mine tea, kuhu tema nina teda välja viib. Koera kaotus oleks katastroof, seega asus perenaine koera jälitama. Koer haistis olukorda: see ei lõpe hästi ja naasis koju. Ma ei teagi, mis see loo moraal nüüd on, vist moraali polegi. Või siiski on: kuula koera, tal ka omad soovid.

*Panin redised ja porgandid mulda. Muld on veel külm, aga loodan nendele klaasidele, mis peenrakastidele sai asetada.

*Jäin vaatama hilisõhtust poliitikute debatti. Midagi head sealt kuulatada ei olnud, pigem üksteise solvamine, vaenamine, halvustamine. Kui üldse kedagi sellest seltskonnast eelistada, siis minu poolehoid kaldus Kiige poole.

*Kord aastas on see päev. Teadsin juba ette, et kampa mul pole, olen vaid mina, kass ja koer. Aga kurvastamiseks põhjust polnud, sest nautisin rahu ja vaikust ning mittemidagitegemist, jalutasin koera, lugesin ja vastasin telefonikõnedele. Lisaks saatis kallis kaasa üllatuse ja selline kohustustevaba päev oli kingitus omaette.

*Aga ega see päev tähistamata ei jäänud. Lapsuke tuli esimesena. Temaga käisime kõndimas. Nägime luiki, kitse ja ussipundart. Lisaks olid varsakabjad õitsema hakanud ning paiselehed näitasid ka oma nägu.

*Ja siis tuli sõbrannade kord. Tegin ettevalmistusi, sest kostitada ikka tahaks. Tegin seda seekord suht küpsetamise vabalt. Pole neid kooke ja kreeme ja moose vaja süüa, neid on lihtsalt kogu aeg ja liiga palju. Oli taas tore oma tegemised ümberrääkida. Kipume juba palju nostalgitsema ning tervise teema lipsab ka sisse. Kas see on vanusega seotud märk? Võib olla.

 

10. postitus

 

´ Töölt koju naastes ootas ees üllatus: kallis kaasa oli ukse praokile jätnud ja kallis kass oli minu vasttärganud tomatipottidega teinud 1:0. Koristasin, natuke vandusin ja külvasin uued seemned. Pahandada kallitega ei ole mõttekas.

´´Vanade asjade uurimise lainel. Mulle meeldib see. Üks tore sugulane on ära teinud suure töö, mul kulus terve õhtu selle uurimiseks, isegi mõni uus teadmine tuli. Ja muidugi inspiratsioon. Sorin siin nüüd enda mälus, et oma isa-ema lugu ka järeltulevatele talletada.

´´Eelmisel suvel kasvatas me kõrvits vaid ühe vilja ja seda ma täna tükeldasin. Väga tüütu töö, maailma kõige tüütum vist. Õnneks on telefonil mikrofon ja hands free ning vestlus Õ-ga pisut leevendas seda tüütust. Eks mina helistasin ja mina kuulasin, tema sai end tühjaks rääkida. Igatahes kõrvits sai tükeldatud.

´´Trenn ja saun sattusid ühele päevale, väga hea kooslus. On nii suur rõõm, et sellised võimalused on olemas.

´´Mitu poolikut projekti on pooleli, tahtsin neist ühega lõpule jõuda, aga takistused, takisitused...

´´Seda lumelaadungit, mis ööga sadanud oli, ei oodanud teps mitte. See oli nüüd talve ei tea mitmes tulemine. Eelmise lõppedes sai aias juba pisut toimetada ja see sünnitas mõttelendu, et mida ja kuidas sellel aastal aias toimetada. Nüüd võib aiamõtted taas pausile panna.

´´Võib olla on see vananemise märk, et otsid kontakti sugulastega või vastupidi, sugulased otsivad sind. Hiljutine telefonivestlus asendus nüüd silmast silma kohtumisega. Väga palju juttu oli meil, vaatasime vanu albumeid ja ajasime arupeale, kes on kes. Tore oli taas. Igatahes minu vaim sai innustustust juurde.

´ Sünnipäevad on väsitavad , see on vana tõde, eriti siis, kui oled tegija ja toimetaja rollis. Aga lähedaste heaks ikka, tänutäheks või nii.

´´Olen nüüd sattunud ajalooliste lugude portsu otsa lausa. Nüüd neid kirja panna juba mitu, proovin neid elusid omavahel mitte segamini ajada.

´´Ma vist olen seda bowlingu palli kunagi enne ka prooviks veeratanud, aga kui nüüd mänguks läks, oli äge. Muidugi ma nii väga skoori ei teinud, aga tekib hasart ja mõtled oma tehnika üle ja proovid ikka paremini.

´´Kuidagi liiga harvad on need kutsaringid, sest lihtsalt nii palju on muud elu. Täna aga tegime taas tiiru ja meil oli imetore koos kõndida, ikka nii et algub on tema tirija rollis, koduteel mina.

´´Külmatunne, kraadisin, palavik 35,5. pisut nagu vähe. Järgmisel päeval sai sellest juba 38,5. Ei võitnud mu organism seda viirust. Nüüd rullin end ühe diivani pealt teise peale ja proovin end tervemaks saada. See on keeruline, sest letargiline uni kipub kallale, pea valutab – tunne pole hea. Õues on aga imeilus ilm, aknast nägin kirju liblikat, esimesed kevadekuulutajad-motikad sõidavad maanteel, kärbsed hiilivad akna taga ja kass on neid nähes hullumas.

9. postitus

 

*Hoogu oli, indu oli ja tegin selle kevade esimese kaevetöö. Meile oli üks okaspuu siginenud ja kuna maapind on juba sulanud, panin puu mulda. Tema elujõus ma kindel ei ole, aga proovida ikka võib. Võib olla ei ole tema elujõud veel raugenud ja olukord lootusetu.

*Oli jällegi tore päev. Palju mõtlemist, et midagi ei unustaks (ununes küll), palju asjatmist ja suhtlemist. Mulle sobis hästi.

*Milline inimene paneb koera kasti ja paneb selle jõkke hulpima, pärast ütleb, et kahetseb. Seda väärastunud maailma on meil liiga palju.

*Hanede invasioon on alanud, terve taevalaotus oli nende parvesid täis.

*Sõbranna kutsus toredale üritusele, mis oli armsas restoranis. Oli õdus olemine, kuigi seltskond oli mulle suht võõras. Aastaid tagasi oleksin end ebamugavalt tundnud, aga vanuse kasvades see õnneks on muutunud. Oli teemasid, millest kõnelda. Elus esimest korda sõin n.ö toorest liha böff a la tartar. Maitses hea!

*Sopavangistus on lõppenud, vähemalt seekord sai kõnnitiir tehtud enamvähem puhta jalaga. Kohtasime luikesid, meie ustavaid paigalinde. Järv oli küll veel jääs, aga nad ootasid seal truult ja jälgisid olukorda.

*Vaipa läks ostma sõbranna, aga vaibaga koju tulin mina. Mine veel poodi :D Kodus avastasin, et üks samasugune on ikkagi puudu. Hakkasin siis helistama, et see poodi jäänud vaip ka mulle saaks. Vist saab.

*“Minu mäletamist mööda 1932. aastal lavastati ka Pal tänava poisse“, ütles Aare Toikka, kes on sündinud 65ndal aastal. :D Vaat kui pikk mälu! Igatahes teiste ebakohti tabab kõrv liiga hästi.

*Elan kaasa exvalla tegemistele. Minu meelest tehakse katastroofi toovaid otsuseid. Muutma peab, aga kas muutmise pärast ainult ja kas sellises ulatuses.

*Läksin lastele külla, et nad omakorda meile külla tuua.

*Madal talutare, memm praeb pliidil kotlette, tuba on madala lae ja väikeste akendega, kapipeal mängib väikeses vanas raadios Vikerraadio, ümberringi on rahu ja vaikus. Sellise pildi maalis mulle silmeette täna keegi. See kujutluspilt viis mind oma kodutaresse, naabrimemmede taredesse, kus oli kõik see sama: toidulõhn, vaikus ja kodusoojus. Meie argipäeva rutus on juba sellised tähelepanekud väärtus.

*Töökoha sünnipäev on mingil moel nagu iseenda sünnipäev – toredaid soove ja häid vestlusi täis.

*Võtsin taas ette kappide tuulutamise, et asjade kogust vähendada. Olen oma kraami küljes üsna kinni, see on vast ka nõuka-aja taak. Kuid seekord isegi suutsin midagigi vähendada. Vaatan, et mu lapsed suhtuvad asjadesse hoopis vabamalt. Tänase põhjal aga järeldan, et päris lootusetu pole ma ise ka.

*Tomati seemned panin mulda. Nüüd jääb ootus. Ametlik aiatööde hooaeg on avatud.

8. postitus

 

*Lumi oli suusarajad ära katnud ja pidin uued sisse suuskama. Hästi mõnus oli teha neid ringe ja mõlgutada mõtteid nii olnust kui olevast. Meditatsioon ja liikumine, kaks ühes.

*Fb jagamismänge tasub mängida. Mul küll õnne ei ole palju olnud ja ega ma ei jaga ka iga päev, aga võitsin hiljaaegu kontserdi piletid ja täna oli see päev, mil Alexela kontserdimajas mängis Budapesti mustlasorkester. Oli päris tore. Ma ju nii suur fänn ei ole, aga sellegipoolest oli meeleolukas. See aasta on üldse kuidagi orkestrite lainel, see oli juba kolmas kuulda ja näha.

*Eile õhtul hilja koju jõudmine on tänane väsimus. Aga õhtul vedasin end sellegipoolest joogasse ja olen tänulik endale selle eest. Nii lihtne on mõelda, et ei saa, ei suuda. Aga tegelikult ei pea alluma alati igale väsimuse tundele, sest see läheb üle, kui vaatenurka muuta.

*Üks minu lemmikblogija pani oma konto privaatseks. Siiralt kahju. Ta oli kuidagi nii ebamaiselt kunstiline ja huvitava mõttemaailmaga. Esimene reaktsioon oli talle kirjutada, aga siis mõtlesin, et jummal, ma ei pea teise inimese elu küljes nii kinni olema, lasen vabaks, või otsin järgmise, kelle külge end pookida :D

*Kolmas õhtu kodust eemal. Olen viimasel ajal nii vähe aega kodus. Nii on lihtsalt sattunud. Eks see mind pisut häirib küll, sest kodu on armas, kuid mulle meeldib ka osaline olla paljudes koduvälistes tegemistest, ettevõtmistes. Trenn on vaba valik, aga loobuda ei taha, kogukond on oluline ja tahan aidata, mõni etendus on vajalik juba emotsionaalselt. Tänane kogukonnavärk oli kenasti hallatud ning hea maik jäi sellest meeltesse.

*Pakkisin hommikul terve hunniku kotte auto peale, et neid järgemööda linnas maha poetada. Uuskasutuskeskus-laps, vennalaps-tädike-sõbranje. Programm oli tihe.

*Ometi kord kodune päev, mis võimaldas mingi korra taas majja luua. Kes selle korra ära viib, aru ma ei saa. Kass ilmselt :D

*Unustasin lõunaeine koju, sukapüksid läksid katki, trenn jäi ära. Pisiasjade kokkulangemiste jada J

*Väga suur tuul tõusis õhtuks. Jõudsin enne oksad oma punutise jaoks ära varuda, muidu oleks tuulega rinda tulnud pista. Aga punudes selgus, et valed oksad. Jääb siis homsesse või ülehomsesse või üleülehomsesse see punumine.

*Lumi kahaneb silmaga nähtavalt. Eilsest punumisest jäi hinge kripeldama miski, seega suundusin taas metsa uusi oksi hankima. Päris mitu tundi pusimist ja sai parem korv küll. Pisike visaduse poeg minus ikkagi pesitseb J

*******

 

*Nii palju tegemisi on ilmast-ilma ja aeg kulub omasoodu. Trenni aega pole ma pikemalt endale võtnud. Täna ma seda tegin. Kartsin hullemat, no et olen rooste läinud. Aga ei olnudki.

*Talv hakkab peaaegu otsi kokku tõmbama ja mul oli suusatamise linnuke kirja saamata. Täna tegin selle ära. Lohistasin oma vanad Visu suusad kuuri alt välja ja tallasin põllule raja sisse. Sõitsin pea tunni ja tunne oli hea.

*Kui kedagi tunnustatakse, kiidetakse, siis vaatan seda alati moosivarga näoga, s.t naeratus ikka näol. See märkamise värk on tore. Kõrvaltvaatajale võin veider näida, aga mis siis.

*Täna sai nii palju ühe inimese lolluse üle arutletud, s.t et kui kaugele on inimene valmis n.ö oma tõe leidmiseks minema. Mina kardan, et ta võidumeheks küll ei saa, saab vaid probleeme juurde. Õnneks ei ole see minu probleem, mul on lihtsalt kahju tühja-tähjale kulutamise, energia panustamise pärast.

*Palju suhtlemist ja muidu intensiivne päev, aga mingid plaanid to-do listis jäid tegemata, sest ma olen produktiivne pigem üksinda, niipea, kui on keegi kõrval, läheb pläku-pläku lahti, ja aeg ongi tühja läinud. Mulisemise teemad ju ometi otsa ei lõpe.

*Valisin ära. Lihtsalt võtsin nimekirjast tunde järgi ühe kena proua ja andsin talle oma hääle. No ka mõttega, et nemad ei saaks.

*Pruukisin pisut palju suud ja olen natuke häiritud. Et ma ka ei õpi. Aga näputöö parandab alati meeleolu ja isegi iseendas pettumist. Õhtul kutsus ämm oma seltskonda ja nii see aeg läheb: ühest seltskonnast teise.

*Laste ootuses tegin tööd. Ühed olid koju oodata, teisega videokõne oodata. Ilusad ootused mõlemad.

*Saime kelgutada, kiikuda, kutsut paitada, näuguda ja määgida. Süda lõhkeb heldimusest.

*Minu naistepäev saabus ennetähtaegselt. Esiteks toimetas laps kodused toimetused ja teiseks tõi kaasa imeilusad roosid, sest õigel päeval ta ei saaks. Milline tähelepanek! Väljendasin oma tänutunnet küll, aga sellega on nii, et ikka ei näi iseenda jaoks piisav olevat.