tag:blogger.com,1999:blog-59253731290174030622024-03-13T03:05:53.918-07:00Sirts hüppas rohusIga päev on nagu pärl!kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.comBlogger762125tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-39357820132971357642024-03-07T04:06:00.000-08:002024-03-07T04:06:54.339-08:00*****<p> * Ikka parandasime maailma, kuidas me muidu end väljaelatud saame. Üks riigiasutus kirjutab kirjale niimoodi aadressi, et seda adressaadini viia pole võimalik ja siis on see valesse postkasti topitud kirja saaja sunnitud muretsema, kuidas omanik kirja kätte saab. See oli üks asi. Teine asi on ikkagi see elu ebakindlus. Koondatakse ei koondata koondatakse ei koondata, kui inimestel sellised dilemmad peakohal heljuvad ja vahele sekka tühje telefonijutte, siis hari läheb punaseks ja ootaks infot allikast, aga see allikas ei arva, et peaks midagi jagama.</p><p>*Volla on see tähenärimine, aga öelda tähtsas meie Vabariigi sünnipäeva kõnes, et tänu Ukraina sõjale.... Mis on see tänu, mida sõjale suunata. Jaa me oleme harjunud nii rääkima, aga selles kontekstis kriipis kõrva. Muidu aga sätin mina ka siin kodu pidulikumaks. Õues on nii nõme ilm, et isegi ei tunne toas olemise pärast süümekaid.</p><p>*“Normann vallutaja“ kategorisserus liiki - aitab vaadata, naerda sai, iva leidsin ka, aga homseks emotsioone ei jää. Sellegipoolest on tore, et sai käidud, sest üks seltskond sai vast rõõmsamaks, ja trehvasin ootamatult ka kooliaegset sõbranjet. Nii et ka nädala keskel oleval sündmusel on omad ootamatud toredused.</p><p>*Meie kuklapool on piisavalt kaua ära olnud, et tajusin kodumaa igatsust. Aga eks meil see patriotismi täis päev ju oli ka ning see vaatas sotsiaalmeediast igal liigutusel vastu. Meie päev on nagu ikka teise pere laua ääres, kus minu roll on toitu lauale sättida, koristada, ettekandja olla, nõusid pesta. Jutud olid enamasti vist toredad, aga eks kõik kitsaskohad olid ka kõneall. Igatahes öine unenägu äratas mind, naaberriik oli tunginud Narva.</p><p>*Vabariigi aastapäeva ilm oli nutune, aga seevastu pühapäev päikeseline ja üsna soe. Muidugi läksime kutsaga ringile. Ring oli nii ja naa, takistusterada, kõigepealt 1 km luupeksekondini sopakõndi, siis 300m jäärada, edasi 4km enam-vähem kõndi ja taas jää ja soparada. Homme enam vist ei taha, kuigi trenni teha on ka vaja.</p><p>*Meie kutsa oskab mõtteid lugeda, minu liigutustest ei maksa rääkidagi. Juba eos ta tajub, et on jalutamise päev. Mineku otsus on sundimine, edasi on juba tore.</p><p>*Töö ja kodu trajektoor, sekka raamatute arutelusid, trenni, mälumängu, laskesuuska.</p><p>*Üks nali liikles fbs, et mitu suurt looma palgatakse tööle, kes koordineerivad, assisteerivad, töötavad välja arengukavasid, aastaplaane, seireanalüüse ja leiavad, et kulu liiga suur, keegi tuleb koondada ja kõigi pilgud rändavad sipelgate poole. Seda hakkan siin kartma, sest lõvi vajab ülalpidamist, ja selleks on 2 sipelgat vaja koondada, et ühe lõvi palga kulud tasa saada.</p><p>*Vaatan suurpere reisisaadet ja imetlen seda vanemate vahelist rahu ja üksteise mõistmist. Kindlasti on olemas fassaadi tagune, aga ikkagi, ilus on vaadata eelkõige seda, et tuleb mõte, teostame. Ise ma ikkagi piiran ennast mingil määral. Hirm hakkama saamise ees vist on selle nimi. Nemad on üksteisele kindel tugi, vähemalt näiliselt. Aga kui juba nii palju näib, siis usun seda. </p><p>*Proovisin oma fotokaustu arvutis süstematiseerida. Pildistamise haigus on tabanud mind ka. Ega ma ei jõudnud selle süstematiseerimisega kusagile. Kustutasin osad, ning sain aru, et olen juba alguses valed süsteemid loonud, ja neid pilte arvutist ei vaata ka. Albumeidki saab nii harva vaadatud. Fotosid on lihtsalt liiga palju, infohulk liiga suur. Vaevalt et ma nüüd vähem pildistan. Mõnikord tunnen, et mõtlen ka läbi fotosilma.</p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-48637148214374028742024-02-19T02:24:00.000-08:002024-02-19T02:24:58.106-08:00****<p> *Kõik oli suurepärane, sest perekond eelkõige. Käisime kelgutamas, veeretasime lumememme, tegime pilte, sõime kõrtsieine, käisime edukal kaltsukaringil, ja lõppeks unustasin oma koti dokumentiga 2h sõidu kaugusele. Kas ma ei ole enda peale vihane? Olen küll, sest kuidas see pea nüüd nii laiali on. Saatmise palve postiga ei kandnud vilja. Ega ei peagi, sest minu viga ja miks peaks minu pärast. Iga üks peab oma kahjud ise kandma. Samas kelgulaenutus saatis lihtsalt niisama toreduse pärast meile video, mis andis kinnitust sellele, et meie lumememm oli juuksed pähe saanud ja paljunenud. Mis oli ütlemata tore tema poolt. Tegi kohe meele rõõmsamaks ja peab ütlema et mõni on lihtsalt valmis ka toreduse pärast tegema rohkem kui temalt palutakse.</p><p>*Oli võimalus kutsaga jalutama minna, sest lume- ja sopavangistus oli läbi. Siiski ei saanud teha meie traditsioonilist ringi, sest ette tuli jäävangistus, lihtsalt ei olnud isu neil jääväljadel uisutada ning oma luude ja kontidega riskeerida. Õnneks oli kutsa ka kuidagi koostöö aldis ja nõustus meelsasti tagasi tulema. Tegin siis ühe joogaringi iseeendale ja perele supi. Kaks on ju pere.</p><p>*Mulle meeldib, et temal on ka hobi, aga mulle ei meeldi, et see tuleb une arvelt. See on pigem mure mulle (pean seda hoolimiseks). Keegi kuulis kusagilt, et kui õhtuti mees vaatab telerit ja naine loeb raamatut või teeb muud tegevust sellel ajal, kui peaks ühiselt aktiivsemalt aega veetma, s.t vestlema, arutlema jne, on nende abielu läbi. Diskuteerisin sellele ägedalt vastu, sest ka leiva ulatamine on abi, otsa vaatamine, pilguga paitamine on. Meie aja arvamusliidrite paljusus, kes keelab neid arvata. Mina sellele ei sekundeeri.</p><p>*Käisin oma unustatud kotti ära toomas. Kotike kenasti ootas, teenindaja oli tore ja läksin sealt sellise tundega, et naasen veel. Hea, et ma Narvas ei käinud ja sinna oma asju maha ei jätnud :D</p><p>*Kuna juba... km oli sõidetud, siis otsustasin ka ujuma minna. Ma ei ole harjunud üksinda üldse aega veetma. Kohvikus aitas pisut teenindaja. Üksikutele päris hea nipp oma üksindust leevendada: mine kohvikusse ja lobise töötajaga. Ujulas oli palju lapsi ja kedagi suhtemisaldist ei olnud. Aga eks ma ujumise pärast rohkem ja aurusauna pärast. Igatahes toonust tõstis küll. Isegi väikesed äpardused ei morjendanud. Astusin sokiga riietusruumis niimoodi veeloiku, et pidin paljad jalad saapasse panema. Ja bussipeatuses bussist mööda sõites sain signaali. Tean, et eksisin aga tee oli väga lai ja see signaal ei olnud asjakohane. Kodu tee oli blokeerinud üks rikkis auto, õnneks on külmunudmaa ja põld kannatas ka sõitmist. </p><p>*Terve eelmise õhtu üritasin mõelda, kellega see jäämatk merel ette võtta. Sain siis sõbrannad nõusse, aga hommik on õhtust targem, üks neist loobus. Õnneks teine ei teinud seda, ning 2h värskeõhu doosi on tehtud. Olen alati müüdud, kui tehakse midagi teistmoodi, kastist välja ja seda see matk merele oli. Nii tänulik, sest see andis mulle toonust, liikuda on vaja ja ega talvisel ajal seda õues olemist nii väga olla ei saagi, sest töö ja teised segajad. Aga kui miskit sellist vahvat silma jääb, siis olen seda rõõmsam.</p><p>*Muutusin taas avameelseks ja lobisesin palju. Liiale vist siiski ei läinud, aga võis näida, et ma mingit kaasatundmist ootasin. Mul oleks nagu mingi päästik mõne inimese koosmõjus, mis vallandub iseenesest ja nii see jutt tuleb. See ei olnud sugugi vale käitumine, sest ongi vaja asju endast välja rääkida. Võib olla peaks neid kuulajaid rohkem, oleks maapeal probleeme vähem. Usun, et see vestlus toob mulle head.</p><p>*Autod, maa ja ilm, kõik olid paksu jäävihma all. Kui tänaval astudes sai lihtsalt uisutada, siis auto aknaid andis kraapida. Aga mõni linnuke siristab kevade laulu ja sinnapoole liigume üsna hoogsalt.</p><p>*Ei tea miks, aga me jutud liiguvad ikka haiguste teemal, juuksuriga rääkisime kolesterooli teemadel ja nagu sellest vähe oleks olnud, tõmbasime sõbrannaga veel teemat edasi. Tal oli juurde panna krudisev kael ja kanged luud liikmed. Mind on õnneks viimasest säästetud. Võib olla aitab ikkagi pingutus jooga näol ka. Vaatamata vihmanutuilmale ja negatiivsetele teemadele oli mul olek ikkagi ok. Seda olekut hoiavad üleval ka kolm roosat roosi, mis toodud sõbrapäeva puhul ja täna ei näita veel väsimise märke. Ning kapikoristustuhin tuli ka peale.</p><p>*Minu noored näitavad oma reisilt päikest ja 16+ kraadi, mina vastu üleujutatud maja ümbrust, vinduvat vihma ja jääd. Vähemalt sellel aastaajal saan kliimapagulastest aru. Aga häid emotsioone ikka ka. Muidugi laskesuusk, meie naised, selline põnevus, et vau. Pisar tuli silma. Ma ei tea kust, aga sellised asjad võtavad heldima. </p><p>*Ja Eesti laul. Nii palju põnevust, ilusaid laule. Võitis kas just parim, aga meeldejääv igal juhul. </p><p>*Märt Avandi ütles seoses oma kunagise depressiooniga, et ta ei mäleta 1999. aasta novembrit, sest depressioon. Ma ei tea, mis diagnoosi peaksin endale panema, sest ma ei mäleta ka kõiki järgmisi ja eelnenud novembreid. Ja ega teised kuudki eriti eredalt meeles ei ole, kui välja arvata need erilised hetked, mis eristuvad tugevalt.</p><p>*Tarmo Tiisler ütles, et südametilga õhtu, sest nii palju ärevust, põnevust on juhtunud selle MM jooksul, et võtab südame puperdama ja käed higistama. Oli tõesti põnev, neid tilku vast ei vaja, aga pinget jagus ning rõõmu ka. </p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-64450776622607022232024-02-01T03:09:00.000-08:002024-02-01T03:09:00.325-08:00***<p> *Jumal sa näed ja ei mürista, ütleks kogu selle krempli peale. Ma tean, et ma ise ei saaks paremini, aga kritiseerida oskab igaüks ja võin seda mina ka teha. Nimelt üheski eluvaldkonnas raha ei ole, näib nii, sest igal pool on karjumine, nii kunstis, kultuuris, spordis jm. ja siis proovitakse sitas saia teha, kuid selle tagajärg on see, et kulu ja kahjud ka suuremad lõppkokkuvõttes. </p><p>* See talv on nii nagu vanasti, kus hanged katuseni, lumelabidas on pidev sõber ja suusaradasid tuleb iga päev uuendada. Vahepeal on krõbekülm ka, siis on jälle natukene kobedamad olud. Igatahes maanteel sõitmine teeb hellaks, suusatamine selja märjaks ning lumelabidas selja kangeks. Aga on nii ilus ja mulle see kõik veel meeldib.</p><p>* Lugesin ette päevahoroskoope ja kummalisel kombel tundsime end kõik selles ära. Ma ei ole nii raudkindel horoskoobi uskuja, aga midagi neis ikkagi on. Tuleb tunnistada. Seda küll horoskoobis kirjas ei olnud, kuid mulle meeldib ka ette lugeda.</p><p>* Oli väga tore istumine. Sain koera omanikule meie möödunud aastase vahva seikluse tema koeraga ära rääkida, sain kolleegi rõõmsaks teha. Kurb on ainult see, et seda päris rohujuure tasandit, kes ruumid korras hoiab, kes kõhud täis söödab, ukseesise puhtaks lükkab, ei märgata piisavalt.</p><p>*Suusatamisest mitmel rindel pole veel tüdinenud. Need rinded on põllurada ja teler. </p><p>*Kuklapoolele tuleb veidi peale käia, kui igatsus tuleb. Mõtlen temale iga päev ja tahaks talle pehme vati ümber seada, see väljendaks minu tunnet. Aga maailmas peab oskama ilma pehme maandumiseta hakkama saada, ja ma usun temasse.</p><p>* Lemmikloomadega on nii, et nad on me elus liiga lühikest aega. Meie kooselu on kestnud peaaegu 9 aastat. Kutsa näitab juba nüüd väsimuse märke. Teinekord rõõmustab nagu kutsikas ka, aga samas on pilk vana. Hetkel on tervisprobleem vist ka, ja seega on rohkem kui mure majas.</p><p>* Ma ei saa hästi aru või ma ei oska lihtsalt, aga mida tähendavad mõisted "päev korraga". "elan hetkes". Mõte liigub ikka kas tulevikku või mineviku vahet. Vaatan jaa, et nii ilusad härmas oksad, või vali tuul ja torm oma toreduses, või vaikus ümberringi, aga see märkamine on hetkeline, edasi tulevad jälle minevik-tulevik pähe. Jah mõnikord olen tundnud küll, kui kusagile kodust kaugemale lähen, näiteks reisile või sõpradega olles, et muresid ei ole, vaatad ümbrust ja kuulad teisi ning räägid sellest, mida näed, et oh nii ilus ja ahh, nii tore. Kas see siis ongi see hetkes elamine? aga siis tuleb ju kodust ja töölt kogu aeg ära käia. :D</p><p>*Streigist saan ma mõistusega aru, aga samas ei saa aru ka. Võib olla ei saa aru kadedusest, sest minu eluala ei luba streikida, mulle öeldaks lihtsalt, et istu kodus. Aga kui ma kodus istuksin ja laps mingit asja peale ajaks, mida tahaksin lapsele anda, aga rahapuudusel ei saa, siis mida teha? Hoida kokku pere kõhu kõrvalt või vähendada küttekulud miinimumini või mingi muu kokkuhoid? Raha lapse soovide täitmiseks tuleks millegi arvelt. Nii et kas ma pean õigeks streikimist, kui see tuleb kellegi arvelt, siis ei pea. Ilmselt on seda raha ebamõistlikku kasutamist ka küll ja veel, aga milline eluvaldkond seda ikka tunnistab, et meil on üle. Kõik kulutavad selle ära, mis neile antud on.</p><p>* See va unemati on nii tujukas, tuleb millal tahab, läheb millal soovib. See kõik avaldub minu näos. Aga täna oli tore päev, sai nii palju nalja ja naeru koos oma memmedega. Loodan, et unemati arvestab sellega. Olen vist millegipärast taas pinges. Ma tean, et on ootamas selliseid kaheldavaid asju, aga miks see juba mitu kuud eos ärevaks teeb, mitte ei mõista.</p><p>* Ikka tore päev, keksib optimist minus, sest uued maitsed proovitud, sõbranjed ära nähtud, natuke nalja visatud ja lolli mängitud ning tarka juttu ka kuuldud. Pessimist minus kirus kihutajad, oli pettunud tuttava solvuda saamise pärast ja ega see ilm ka kõige parem polnud.</p><p>* Jaanuar on suht kodune kuu olnud, aga täna siis tuulutasin end väikeses sünnipäeva lauas ja jalutasin sõbrannat. Vajame neid tühjaks rääkimise kohti ja olen hea kuulaja.</p><p>*Eilne pani mõtlema, et oleme elanud nii vanaks, aga kui peaks töö-mõttes otsast alustama, siis ei ole seda otsa, sest ei ole ühtegi oskust, millega end maha müüks. Tema oskab keeli, laulab hästi ja on käeliselt üsna osav, aga need oskused ei ole tipposkused ja nendega on raske end kusagile pressida. Mul pole neidki oskusi, kuigi et mulle meeldib kirjutada, analüüsida, olen hea kuulaja, sõbralik ja lahke ning ka käeliselt osav, aga ei oskaks end ka kusagile pressida.</p><p>* Istusin koju tulles üsna pikalt autos, see pauk oli nii lähedal.</p><p>* Endaga ma siin mõnikord hädas olen, sest ei ole osanud välja mõelda sellist rolli, millega südamest rahul olen. Lisaks on see praegune ka ebakindlal alusel. Mõnikord olen selle praeguse üle väga õnnelik, samas teisel päeval on taas küsimärgid peas. Ma ei ole julge. Miks see nii on, võib olla tuleks vastus geene uurides. Mina ei julge lõpetada töösuhteid enne kui uusi väljavaateid ei ole. Ma ei julge rind ees minna ja nõuda. Ma ei seisa iga hinna eest oma ideede eest. Hoian enda ümbert seda kindlamat, tasakaalus pinnast. Kui see minu hoidmine midagi loeb. </p><p><br /></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-9145708720929426072024-01-15T03:21:00.000-08:002024-01-15T03:21:52.736-08:00..<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Iroonitseda ma oskan. Nad tulid viiekesi,
kahetonnised tähtsad näod peas, meie tonniste, kahte nuga ja kolme kahvlit üle
lugema. Kui see raiskamine ja töö mängimine ei ole, siis mis see on?<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Tegin suure potitäie hapukapsa suppi enda
lapsepõlve kodu moodi, lootusega mitu päeva hakkama saada. Teen vist kümne
aasta peale korra sellist suppi. Olin ära unustanud, et teisest perest pärit
härra pole harjunud ja teeb nägusid. Nüüd mine või supikööki tegema :D<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ja siis on taas aasta möödas, mil ma enam
lapse nime ei kanna. On taas ema surma aastapäev. See oli nagu eile, aga samas
nii ammu. See kehtib vist igavesti, mida ma temale ütleksin, mida räägiksin.
Igatsus kestab igavesti. Panime küünlad ja meenutasime, mis muud ikka.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ja siis oli trenni päev. Paus on minust
mitteolenevalt olnud mitu nädalat. Häälestatus oli mul 0, olen end ikka kodus
ka liigutanud, aga ega see pole võimete piirile ja seega see pole see. Kodus ma
ei võistle kellegagi, ise endaga peaks küll, aga millegipärast toimib karjas
paremini. Võitlesin mõttega otse koju minna, sest matt unus koju ja see oli
juba vabanduseks väga hea. Tahtejõud jäi seekord peale ja olin pärast rõõmus
küll.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Unenäod on kantud igatsusest, miks ma muidu
pidevalt näen teatud nüansse neis selgetes unenägudes, mis hommikul ärgates
panevad mõtlema ja küsima: what?<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ma isegi tänan ennast, et ei ole end kusagile
planeerinud, et ei kihuta kusagile, et olen kodune. Kunagi ei tea, mis taevast
alla sajab ja maanteed teevad hellaks selle mõtlemise. Eilne oli ju katastroof
liikluses.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Enda suuskadel tammumist just suureks
suusatamiseks nimetada ei saa, pole mul ju stiili ega midagi, aga tänased 10
põlluringi tegid pea ja selja märjaks, ju siis trenni eest ikka oli. Seevastu
stiilset laskesuuska oli rõõm vaadata, põnev ka, seda põnevust tekitavad ikkagi
mööda lasud, ehk siis kellegi ebaõnn. Oli täiuslik kodune päev, ei mingit
survet kusagile. Miskit sai käsitöökorvist ära tehtud ja see teeb mind alati
rõõmsaks. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-18466387979789485462024-01-08T05:38:00.000-08:002024-01-08T05:38:58.408-08:001.- 2024<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kui lind laseb pähe, on lootust rahale. Aga
kui šampusekork, mis lasti lendu teisest saali otsast, mulle pihku kukkus, kas
sellele saab ka tähenduse omistada?<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ega jah, peotunnet kahekesi olles ei teki,
kui seda ise ei loo. Võimaluse ikka leiaks, kuid see tähendaks 2.jaanuari
väsimust, aga tööpäev. Nii et vabandus kohe aasta algul varnast võtta.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Aasta viimasel päeval võtsin viimased viljad
mullast välja, nendeks olid porrulaugud. Igati korralikud veel, esimene
külmahooaeg oli neid hellalt hoidnud. Uus oodatav külmalaine oleks vast liiast.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Aasta esimeses päevas oli kõik sama mis
mullu, kõnniring, telefoniring, ämma ring, kultusfilmiring, eilse toidu ring.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* No ja siis on taas rohkem tööd kui kodu.
Uued mõtted on peas, kas ma kedagi veel veenan, seda näitab elu. Õues on kole
kõle tuul, just täpselt selline, mis hüppab näkku kinni. Vabatahtlikke käike
sellise ilmaga ei tee.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Kogu päeva produktiivsus oli väga hea, kõik
oluline ja rohkemgi veel sai tehtud. Kiitsin ennast taevani ja maani. Mulle
meeldivad tegusad päevad, kus mõte jookseb ning hingest tunned enda
vajalikkust.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Võtsin kätte ja jätkasin ühte ammu alustatud
tööd, mis näib natuke nagu vabatahtlik panustamine, ja teisalt nagu oleks
tööülesanne. Selleks oli mul vaja end külla pressida ja küsitleda. See päädis
muidugi kohvi ja koogiga ning koduperenaise ärakuulamisega enne, kui saime asja
kallale asutud. Tegelikult olekski vist vaja sellist üksikute ja üksildaste
inimeste professionaalset ärakuualajat, sest ilmselt vanemaks saades see
vajadus suureneb ning ega neid kuulajaid ei ole alati varnast võtta. Mina
professionaal ei ole, mina lihtsalt juhtusin. See kõik oli nii ja naa, kui
inimene tahab rääkida, räägib ta endast, samas minu kell tiksus. Mind küll
huvitas väga, aga see armutu kell.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Koduloomad hoiavad end nüüd tuppa, kõigele
elavale on - 27 palju. Päeva peale andis õige veidi järele, seega panin suusad
alla ja mingid tiirud tegin, aga lund vähe - määret pole. Kuid see oli
midagigi. Tuppa minnes oli nägu kolepunane.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Kuna külm ja loomad elutoas, siis toas
olevatele esemetele nad hästi ei mõju. Koeral teadupärast karvad levitada ning
kass, see vahva vallatu, lihtsalt märatseb. Täna läksid hingusele üks vaas ja üks
klaasist leevike, mille olin valmis võtnud aknale panemiseks. Kiisu vist ei
saanud aru, et see pole päris lind.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* See, mis näoga Lagereid saabus teadet üle
andma Oberhofi teatevõistlusel, oli omaette vaatamisväärsus: umbes nii, et
kellele ma selle teate nüüd annan, kas pean uuele ringile minema? Sellised
hetked võivad ju sportlasele päris hirmsad olla, aga vaatajale toovad need
kõneainet. Igatahes taas kord Norra võidutses, ning rõõm on sellega ka minu
õues. Kuigi ma prantslaste poolt tavaliselt ei ole, oli mul Jaqualinest siiralt
kahju. Aga mis teha, sport pole ju elu, aga samas võib ta siiski olla elu.<o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-51743291233897635612024-01-01T08:01:00.000-08:002024-01-01T08:01:08.233-08:00Aasta tänu<p> Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.</p><p>2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. </p><p>2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)</p><p>Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.</p><p>Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.</p><p>Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. </p><p>Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. </p><p>Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.</p><p>Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.</p><p>Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. </p><p>Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!</p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-49542816779595080112023-12-31T06:13:00.000-08:002023-12-31T06:13:36.772-08:00Kolmekümneviies<p> *Kui oma tugitoolis, ükskõik, kas siis raamatu või kudumiga istuda, on lõpptulemus ikka selline, et hoian oma silmaluuke vägisi lahti. Tuduperiood vist ?</p><p>*Nägime kolme bambit ja ühte oravat. Pole päris pikalt kutsaga jalutamas käinud. Ta jalutab ennast õues ju ise ka ning vahepeal oli meie teekonnal lume ja siis sopauputus. Täna oli aga nii paras pinnas kõndimiseks, ilm ka kenapoolne ja nii me oma 6km maha kõmpisime. Enne jõule kohustuslik liigutamine.</p><p>*Sõtkusin taigna ja isiklik laps küpsetas piparkooke. Kuna mul oli 3 munavalget, siis tegin glasuuri ise, tavaliselt ostan poest. Eilne osturetk oli produktiivne küll, kuid ainus, mis ostmata jäi, oligi glasuur. Igatahes sellest 3st valgest sai glasuuri maa ja ilm. Kogu selle käkerdamise tulem oli see, et andsin lubaduse mitte kunagi enam glasuurida ja laps lisas sinna juurde piparkoogi küpsetamise. 2,5 kg tainast oli ka korraga küpstamiseks liiga palju. Mees arvas, et aastane paus muudab me meeli. Täna mõtlen küll, et seda lubadust tuleks pidada juba selle suhkudoosi pärast, mis sellest kremplist saab.</p><p>*Alustasin jõulude ettevalmistustega ikkagi pisut varem, sest vaatamata sellele, et midagi suurt ei plaani, on ikkagi teha palju. Kingituste pakkimine võttis juba ise pool päeva, sest sildid, asjade jaotamine, sidumine jms võtab aega. Tahtsin kenamini seekord. Lisaks tundsin, et kolleegide kingid on kesised, seega tegin juurde. Me tegelikult ei tee kolleegidega ju üksteisele mingeid hulle kinke, aga no tahaks ikka oma heameelt nende olumasolu üle väljendada ja nii olen panustanud isetegemisega. Nüüd siis läksid veel küünlad kaunistamisele.</p><p>*Pere tuli riburadapidi koju, oli palju juttu, jagasime kinke - oleme ikka kingiusku. Mingeid ekstra traditsioone meil ei ole, lihtsalt oleme. </p><p>*Teine päev ja teine pere. On veel kuhu minna. </p><p>*Samas ma ei tea, mis ja miks, aga see möll väsitas ka. Isegi ootasin, et saaks oma rahu tagasi.</p><p>*No ja siis sain lapsed, sest vana ja koolivaheaeg. Kõige pisemal oli 2 saabunud, läksime talle külla. Kujunes nii, et hüppasime batuudikeskuses, sõime kanawrappe ja sõitsime pika maa bussidega maha. Tundeid sellest kõigest sain nii ja naa. Batuudikeskuses kujunes kõik hiiglama vahvaks, aga kommihoolikutega poodi ei ole mõtet minna. Ütlen endale vaid relax, see ei ole minu elu ja sellepärast omi põhimõtteid ei pea minetama.</p><p>*Aga ikkagi, ei ole minu elu küll, kuid ometi läheb korda. See tähendab, et olen üdini nördinud, sest olen väga headuse, hea tahte, andmisrõõmu usku, aga kui vastu ei tule midagi, isegi pealesunnitud rõõmu, siis tänu ma ei ootagi, lihtsalt viisakust kübeke. Aga ka seda oli palju loodetud. Tegelikult võtan nad juba ammu vastu selle lootusega, et äkki nüüd. Paraku ei olnud see <i>nüüd </i>seekord. Mulle tundub, et seda <i>nüüd</i> aega ei tulegi. Küllap aeg laseb unustada ja äkki ikkagi... </p><p> *Sõitsin ca 300 km ringi talveteid. Mulle meeldib autoga sõita - talv teeb küll pisut hellaks, aga kui on vaiksed vähese liiklusega teed, siis on sõita ikkagi tore. Sain end oma lapsele tühjaks rääkida ja loodetavasti saan selle häiriva mõtte peast pühitud. Olen imelik jah, kui ikka miski solvab hingepõhjani, siis on seda lahti raske lasta. Igatahes need jõulud ja kõik see melu ja elu oli mind räsinud sedavõrd, et oli näost näha. Koju jõudes keerasin end üle 100 aasta päise päeva ajal magama.</p><p>*Elukaasa töökoha pidu päästis aasta selles mõttes, et see oli ainus jõulupidu, mille korraldas töökoht. Minu tööl läks nii, et ei pakutud isegi kringli juppi. See pidu oli aga korralik, söögid, eeskava, bänd ja öö spaahotellis. Seega kompenseeris see hiljutise pahameele ja muud negatiivsed tundmused. :) </p><p>*Isegi ülimõnus hotellituba ei aidanud mind magada, pigem vastupidi. Ma teadsin seda tegelt, aga hea võimalus tuleb alati vastu võtta. Nii et täna väsinud, aga üsna rahul selle kudemise ja mittemidagitegemisega. Kõik ajalehed lugesin läbi, vaatasin vanu fotosid ja lihtsalt olin. Hea on, kui selliseid sunniviisilisi energiakriise ka ette tuleb. Muidu ju ei oskaks end kohustustest lahti lasta. </p><p>*No ja siis ongi aasta viimane päev. Toad korda, meel jalutuskäigul selgeks, s.t võtsin mõttes olnu kokku ja mõtlesin pisut uuele ning siis sauna, et ihu ka puhtaks saaks. Head vana aasta lõppu! </p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-24470029298131696872023-12-21T04:35:00.000-08:002023-12-21T04:35:45.715-08:00Kolmekümneneljas<p> *Oli päälinna arstile asja. Bussijaamas avastasin, et 17 buss ei sõidagi. Seda avastust jagasin ühe eakama naisega. Suundusime siis koos järgmisse peatusse ja 67 peale. Rääkisime siit ja sealt juttu, kuniks andsime ülerõivad ja läksime kumbki oma teed. Ette oli aga nähtud, et me teed veel ristuksid, seega trehvasime vereandmisel ja siis taas 67 oodates bussijaamas. Siis juba jagasime diagnoose ja vanust. Jah, sattusin diagnoosiõe otsa, kes oli väga suurepärases vormis tore daam. Paljud sama vanusega naised, tegelt enamus sellist vormi ei oma. Nii et oli eeskujuks ja kusjuures kummutasin müüdi, et üks võõras eestlane teise võõra eestlasega ei räägi </p><p>*See herilane minu sees ikka elab, sest mingid olukorrad toovad ta välja. Praegu nõelasin vist ise ennast, sest olen taas susserdamiste lainel. Kuidas ma küll nende kuupäevadega koguaeg eksin, aru ma isegi ei saa. Lihtsalt juhtub. Kui ma ennast jälgin, siis päevadele ma eriti otsa ei vaata selle pilguga, et ohoo, täna on reede ja 13 või et täna on hoopis neljapäev ja 14. Nädalapäevad on mul selgelt ees, aga mingi ajaarvamine on mul väga sassis. Ja see on kohati naljakas, aga kui seda paljuks läheb, olen ise ka häiritud. Ühes saates tõdes öed Kristel seda sama, tundsin kohe hingesugulust. Mitte et see minu elu nüüd kergemaks teeks, aga ma ei ole üksi.</p><p>*Püüan topelt, kirjutan üles ja meenutan, et kõik, mis tarvis ja rohkem ka, meeles oleks. Aga tajun väsimust, sest olen end ise üle planeerinud, kellegile ei ei ütle, juhtub minust sõltumatuid asju, mis muret teevad ja siis juhtubki neid halenaljakaid lugusid minu endaga, sest kõike on vist liiga palju. Otsustasin, et tunnistan endale ja teen miskid korrektuurid.</p><p>*Ärkasin, vaatasin et mees tule põlema jätnud. Olin mõttes pisut pahane raiskamise pärast, elekter kallis ja ressurss ikkagi. Aga selgus, et see oli päike ja kell ka 10. See uni oli nüüd küll ette ja taha magatud. Aga päike kutsus õue ja seal ma toimetasin päkapikumütse jms. mööda hoovi laiali laotasin – ikkagi pühade eelne värk.</p><p>*Nii suur sula on väljas, et kahju kohe. Kohati tundub, et seda talve oli päris kaua, tegelikult ainult kuu. Aga ilus oli, kõik ilm oli helge ja valge ja puhas. Lisaks veel muud boonused, näiteks koera käpad, kuivad saapad jms. No kalendritalv pole veel alanudki, ja küllap jõuab seda õiget talve veel tulla. Paluks kiiremini kordust.</p><p>*Pühad tulevad nagu ikka suure kiiruga. Üldiselt olen oma mõtetega isegi joonepeal, sest olen selgeks saanud üleskirjutamise, ja see isegi töötab mingil määral. Seega mul jõulukingid pea kõik olemas. Vaja vaid pakkida. Aga eks neid mõtteid ja tegusid on veel, mida tahaks selle aasta sisse mahutada. Lisaks on kapipeal raamatuvirn ja üks lapsuke mainis sokke. </p><p><br /></p><p><br /></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-16669562396365980942023-12-11T02:29:00.000-08:002023-12-11T05:27:27.145-08:00Kolmekümnekolmas<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Nädal või isegi nädalad on läinud taas väga
kiiresti. Mis ma siis tegin, millele keskendusin, mida tundsin? Töö võtab
enamuse ajast, seega täidab see ka väga palju mu mõtteid, sest tahaks paremini,
eristuvalt, huvitavalt. Praegu on mõned jõuluaegsed projektid käsil. Ise olen
ikka elevil, kas see kedagi veel puudutab, ei tea. Ja see <i style="mso-bidi-font-style: normal;">ei tea</i> on see, mis paneb mind aeg ajalt tundma kõigi nende
ponnistuste mõttetuses.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Lund on lahkesti, suusatamisega olen juba
jala valgeks saanud. Mõnel õhtul olen siiski otsustanud lume lükkamise kasuks.
Ideaalsed talveilmad lasevad neid mõlemaid tegevusi täiega nautida. Praegu
tunnen vaid rõõmu.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Läksime kutsuga kliinikusse, selgus et minu
broneeringut kirja ei olnudki pandud. Siiski saime kõik protseduurid tehtud, ja
see sealne unustamine kuidagi rehabiliteeris minu unustamisi, oleme kõik
lihtsalt tavalised ekslikud inimesed.<o:p></o:p></span></p><p class="MsoNormal"> <span lang="ET">*Kui
oli võimalus end kirja panna, ikka tahtsin, täpselt lugemata, kuhu minek.
Kukkus päris naljakas välja, kaaslased said mind tögada pikalt. Etendus oli aga
super hea- sai naerda, see on väga oluline. Negatiivse poole pealt olin
pettunud, et nii kaugele sõitsime vaid teatri pärast, kui siis olnuks tore
terve päeva programm, oleks märksa parem olnud. Seda enam, et 300 km Eestimaa talvist maaililist ilu oli vaatamist väärt. <o:p></o:p></span></p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">
</span></p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kodus trehvame üksteist nagu koit ja hämarik.
Jätkuvalt tegemisi ja käimisi ja kohustusi on nii palju, et ei anna koos kodus
viibimise aegagi. Seda aega, mil üks kügeleb diivanil ja teine tugitoolis. mis
on omamoodi turvaline olemine. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Läksin oma tädikest vaatama hooldekodusse. Ma
ei ole mõni aeg seal käinud, sest lihtsalt endal on seda elu nii palju ja tema
mäluke on nagunii juba üsna pikalt olematu.<span style="mso-spacerun: yes;">
</span>See mõni aeg oli temale mõjunud veelgi, kontaktivõimeline ta enam ei
olnud ja hooldaja sõnul on tema hing lahkumas. Muidugi mõjus see teade rusuvalt,
mis sellest et me ei ole väga lähedased olnud ja tal on pikk elu elatud. Samas
jah, tema on see niit, mis on hoidnud suguvõsaga suhtlemise teemat üleval.
Võtsin telefoni ja vestlesin sugulastega.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*No nii põnevat laskesuusasprinti pole
olnudki. Need tagant tulijad lükkasid järjest esikohamehi tahapoole. Kommentaatorid
on muidugi pool võitu. Igatahes rõõmustasin Tarje Bo hõbeda ja ega mul Nawrathi
vastu ka midagi ei ole, miks need konnasööjad mulle ei meeldi, mul seletust
pole, kuid õnneks läks neil kehvasti ka.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Teen endale alati pai siis, kui suudan end
millegi suhtes, mis ammu plaanis, kätte võtta ja see asi ära teha. Mul olid
seinapiltide plaanid juba mõnda aega peas, eeltöögi tehtud, aga see viimane
otsus, hakkan nüüd tegema, venis nagu kumm. Igatahes olin eriti tubli ja enne
tööd, juba varahommikul liimisin ja sättisin ning olin nii uhke enda ja pildi
üle. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Minu tädike lahkus. Isegi surmaaja oli ta
seadnud lähedastele soodsamas suunas. Nii on, et need vanad hoolivad ka siis,
kui noored seda hinnata ei oska. See ei ole ju reegel, aga antud juhul tunnen,
et nii see on. Š</span><span style="font-family: Calibri, sans-serif; font-size: 11pt;">okk
see mulle enam ei olnud, sest mõni päev tagasi nähtu tõi ehmatuse, kuid nüüd
jõudsin juba selle mõttega kohaneda. Eks see elusaatus on nagu on, temalt olen
saanud innustust reisimiseks, s.t et tema ei ole kunagi reisimist maha laitnud.
Nüüd, kui ta juba vana oli ja talle rääkisin oma käikudest (mitte et mulgi nii
sageli on reisimise võimalusi), ütles ta , et oi, sinna ma ei ole jõudnud.
Lõpuks jõuame aga sinna, kuhu tema reisis, me kõik.</span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Nüüd on mitmed päevad möödunud ja ma olen
häiritud. Tädike on ärasaadetud, aga kuidas, selline kogemus mul seni puudus.
Kordan endale, et vähemalt oli midagigi. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Iga päev on sõit sees, sünnipäeva ja matus ja
siis lähenevad jõulud ja mul pole talvesaapaid. Matusepäeval oli mul paar vaba
tundi ja esimesse poodi suundudes need saapad ma sain. Mulle lihtsalt ei meeldi
mööda poode tuuseldada ning seega olin väga rahul, et esimese poe valik sobis.
Panin poes kohe uued saapad jalga ja kõndisin nendega uhkelt oma käikudel.
Kodus avastasin, et turvaelement on küljes. Oli siis nüüd seda veel tarvis!<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Mööda talveteed sõitmine pole just meelistegevus
suurel maanteel, kus kõigil on kiire. Samas väikesel vaiksel kõrvalteel on see
lausa mõnus. Sõitsin taas maha ca 200 km, et õnne soovida, natuke juttu
rääkida, üks saadetis üle anda. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-31951325511733425122023-11-27T01:13:00.000-08:002023-11-27T01:13:01.986-08:00Kolmekümneteine<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Oli nii armas olemine, et tekkis kartus
muutuda tüütuks oma musi ja kalliga. Oli vamaks olemise aeg. Tegime siis pidu
ka, sest mis ühine aeg see ilma peota on. Peole olid kutsutud Suur Pepa, Väike
Pepa, Doodz ja Krhhh, see viimane on dinosaurus. Musa tuli ämmi lapsepõlve
süntesaatorilt. Kuidas neid sünekasse sisselaetud lugusid mängima saada, selle
olin ca 20 aastaga unustanud, aga Google aitas. Igatahes peole kutsutud loomad
said päris tublisti vatti, aga meil oli tore. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kurvaks teeb, kui sind huvitav ja sütitav ei
innusta kedagi. Suur huvipuudus või energiapuudus või see huvi läheb lihtsalt
kusagile mujale. Võib olla oleks sama minuga, kui töö ei ärataks mind ja ei
kasvataks huvi. Võib olla oleks siis ka minu teatri, kino, muuseumi,
raamatukogusaal ostukeskuses. Loeksin kaubanduse infolehti ja tõttaksin
soodukate jahile. Tänaseid ostusaale vaadates tärkas see mõte pähe.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kell oli pool 10 kui voodist välja ronisin,
vot see juba oli midagi ammuolematut. Ka seda päeva võtsin rahulikult, natuke
toas ja natuke õues. Igatahes vist viimased lillepealsete lõikamine sel
sügisel, võib olla viimane lõke ja viimane saagi koristus, porrulauk on veel
mullas. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ideaalne päev, kus meel ja hing on rahul
tehtu ja nähtuga. Kaua on plaanis olnud teha n.ö kuivlillemaale, ja võtsin ette
ning hakkasin sobitama, sättima neid suvel korjatud-kuivatatud lilli-kõrsi ja
see oli tore. Esialgu oli mõte kinni, aga pika peale sain netist nähtust lahti
lastud ja lasin oma meeled valla. Igatahes lapsed arvasid heaks ja mulle endale
ka meeldib. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Koeraga jalutades tekkis mööbli
ümberpaigutamise mõte ja koju jõudnud, hakkasin mööbeldama, mis osutus küll
keerulisemaks, kui ma esialgu arvasin. Igatahes hakkama sain. Ja kui inimene
saab hakkama, siis on ta rahul.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Olgu need päevad harju-keskmised, ikka saavad
nad otsa kiiresti. Mõtteid jagub, tööd ka vist, ainuke mida napib, on aeg.
Millegipärast tajun seda nii. Sellepärast kolleegide teatriplaaniga liitusin
pika hambaga, jälle peab minema. Kodus on mul armas kudumise projekt
käsil, kass ja koer ja kaasa ja heinamaa </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET">, mis ilmselt
innustab mind rohkem hetkel. Lisaks saan kaasa elada reisisellidele ja ammu
planeeritud sündmused jõudsid ka kohale. Nimelt üks kontsert, kust sain küll
palju rõõmu, mis loodetavasti mu sisse pidama jääb. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Seekord oli nii, et enne minekut on maanteel
vaikus, aga need paar tundi kontserdiaega olid muutunud ilma burgaaks, tee
oli tuisune ja see oli selle aasta esimene talvesõit.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Tore vestlusring kutsus meeli avama ja tegin
seda üsna kerge südamega. Tundsin end sellejuures hästi. ja see vist ongi
hea.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Esmalt käisin ise psühholoogi juures, juuksur
on ju nagu psühholoog, kuulab kenasti arvamust ei avalda, vaid vestleb kuidagi
eriliselt armsalt. Pärast kuulasin veel ühte psühholoogi ja sain sealt indu
küll. Tulid uued mõtted ja äkki oskan neid ka kasutada. Usun, et oskan. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Bo, Tandrewold, Vittozzi jt, algas laskesuusahooaeg
ja lumelükkamise hooaeg ja armas laps näitas ise kõnelemise initsiatiivi.<o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-85685343103962514432023-11-13T06:25:00.000-08:002023-11-13T06:25:29.989-08:00Kolmekümneesimene<p> * Ikka olen madalseisus. Ma saan ise ka aru, et taas elevant tulnud vaid ühest väikesest ebaõigluse sääsest, aga mina ebaõiglust ei poolda. Olen vist see kommunist, kes tõmbaks kõigile õhtul ühesugused tekid peale, et keegi ei peaks end halvemini tundma.:D</p><p>* Üks armas noor naine rääkis oma vlogis, kuidas ka talle on sattunud üks vihkaja, ja tema otsustas oma energiat sellele vihkajale mitte anda ja eirata. Minus tärkas kohe suur kergus ja selgus, et jaa mul ei ole ju vaja seda energiat toita, mis mind vaevab. Kohe teine olemine. Kusjuures ma tean ju seda „ära toida hunti“, aga ikka on vaja kedagi elusat kuulda ja sellest kuuldust oma iva võtta. Tänasin teda. Neid oma elust jutustajaid on väga vaja, mõnikord :D</p><p>* Kolmel inimesel ühist aega leida on keeruline, mis siis veel tervest kambast rääkida, aga bronnisime varakult ja oli tore aeg, täis naeru, naeru ja veel kord naeru. Kui seltskonnas on naljahammas olemas, siis igav ei ole iial. Nii tänulik, et saime olla ja rääkida. Selle rääkimisega on nii, et kui iga päev ei näe, siis vallanduvad keelepaelad hoopis kergemini ja hingel saab ka sellest räägitust parem.</p><p>* Lugesin jälle kodus nädala programmi ette, mis tähendas hilisemaid koju tulemisi, varasemaid minemisi. Mees kontrollis ühel hommikul kas vanad plaanid ikka kehtivad ja ma ikka mäletan kõike planeeritut. No oli meeles.</p><p>*Käisime Pizza restoranis. Laps sai aasta vanemaks. Isegi ei julge tema vanusele mõelda, see reedaks ka minu. Aga oli tore olemine ja jäätisekuhjad, millest olin unistanud suvest saati, mahtusid ka kõhtu.</p><p>* Arvan et vaatasime teda teatud imetlusega. Šikk, elegantne, taktitundeline, viisakas, sarmikas, humoorikas, pealt näha ei ühtegi viga. Selline suurepärane esineja. Ta rääkis muuhulgas ka tänust ja tänulikkusest. Kusjuures sealsamas hüppasime me kuuldule vastu, nagu poleks õppust võtnudki. Vaid üks meist oskas tänada ka korraldajat, mõni meist vaid laita suppi.</p><p>* Tegelesin oma lemmik tegevusega, koristasin kappe. Püüdsin neid kuidagi loogilisemaks organiseerida. Hiljem viisin kaasa kapi juurde ekskursioonile, sest tema sektsioon sai kõige suuremad muutused. Muidu oli nii hall päev, ei kübetki sellist päevavalgust, mis lubaks toas ilma tulukeseta olla.</p><p>* Seegi kodune päev läks mööda nagu tuuleiil, kestis vaid üks viiv. Plaanisin nautida, aga mida see nautimine sisaldaks. Värvisin seinapiltide aluseid uue diy projekti heaks, riisusin õues ja kõige rohkem võttis aega ahjujuurviljade ettevalmistamine. Aga Rock hotelli juubelisaade oli nautimine, raamat ja telefon ning šokolaadi tükike ja teetassike vist ka. Võib olla peaks bronnima ühe terve päeva raamatule, see vast oleks midagi :D</p><p>* Isadepäev. Oma isale sain vaid küünla süüdata, seda juba 24 aastat. Nii see elu on. Sellegipoolest pole nukruseks põhjust, hommikul olid koduloomad imerõõmsad, poeglaps helistas ja meil oli vahva rääkida ja mees oli oma käikude üle rõõmus ja minagi olen vist oma madalseisust üle saamas. Igatahes oli une-mati minuga, see peaks ju ometi märk olema.</p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-64243022509086604692023-10-30T05:07:00.003-07:002023-10-30T05:10:24.699-07:00Kolmekümnes<p> * Kirjalikud suhtluskanalid on ebatäiuslikud. Mina ütlesin-kirjutasin ja tema tajus minu kirjutatus ärritust, aga ma ei olnud mitte sugugi seda, küsisin vaid pöia pikkust ja selja laiust. Ja nüüd on mul paha tunne, et tema ärritus ja mina omakorda ärritusin selle peale, et tema ärritus. Pole arusaamatusi siin tühjast-tähjast tarvis, nagunii on temal muresid piisavalt ja minuga suhtlus peaks nüüd küll kõige pingevabam olema.</p><p>* Jummel, oktoober saab otsa ja mul viimane aiatöö tegemata. Võtsin küüslaugu muldapanekuks õhtuhämara aja, sest kust seda paremat aega veel võtta oleks. Muld on meil nagu mingi savi, kõik on kokkukägardunud, seega oli see töö üsna vaevaline. Tehtud ta sai.</p><p>*Täna on niipalju sehkendamist, sest meil on lihtsalt tööl ebaharilik olukord - ka kõige tugevam lüli võib mõnikord haigestuda. Ma tean, et mul istub väike kadeduseuss aeg ajalt sees, sest eks me tahame kõik ennast, oma vajalikkust tõestada ja tema tahab samuti ja siis on siin nagu väike võimumäng. Aga nüüd kui see küljeluu on ajutiselt rivist maas, tahaks ikkagi väga aidata ja olla. Ei mingit võimuvõitlust enam.</p><p>* Hästi vinge tuul on õues, käib luust ja lihast läbi. Aga surnuaial oli käimata, selle tee võtsin ette õhtuhämaruses. Üleüldse tundub, et isiklikke asju päevalges enam ajada ei saagi.</p><p>*Eelnevalt pisut kartsin, sest olin planeerinud väga pika päeva kodust väljas. Oli teada koolituse päev ja pidasin mõistlikuks sinna ümber veel asju seada. Tegelikult oleks ju tervislik üks asi korraga, sest emotsioonid mitmest üritusest segunevad ja pärast ei mäleta maad ega mütsigi. Siiski õhtune etendus oli nii eristuv, hästi vaatemänguline ja hinge pugev. Kui Ukraina sõda on veninud ja muutunud nö osaks argipäevast, siis me tegelikult ei adu seda olukorda. See varjuteater aga tõi selle olukorra reaalselt silmeette, ja etenduse lõpuks tulid pisarad. Mina tõlgendasin seda etendust nii, et teie saate jalutada Pariisis, Montmartrel ja mujal, saate rõõmustada, armastada, aga meil siin lõhkevad pommid, surevad süütud inimesed.</p><p>*Sõbrakutseid tuleb viimasel ajal süle ja seljaga. Kõik puha Johnid, Frankid, Jackid jt härrasmehed, kellest hoiaks igaks juhuks kauge kaarega eemal.</p><p>*Ühe väga armsa Youtube kanali avastasin Olesya & home. Ilus, lihtne, armas, kodune.</p><p>* Olen vist liiga tundeline või muutun ma selliseks vaid sügisel ei tea. Igatahes tänasest solvumisest sai unetu öö. <i>Ainult sina paned neid asju niimoodi, et kõik lendab pillapalla</i>. Aga äkki oli asi vastupidi, et sinu äkkliigutused, rihmaki-rohmaki tormlemine põhjustavad selle pilla-palla laiali lendamise. Ma ei kaitsenud ennast ja seda ütlemist ma kerisin ja kerisin. Ütle nüüd seda inimloomust.</p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-6654018405476589222023-10-23T00:17:00.005-07:002023-10-23T00:19:43.111-07:00Kahekümneüheksas<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kõigepealt ei saanud ma aru, kas üldse ja mis
sorti salatit pean tegema, sest vastuoluline info tuli. Asusin siis
telefoneerima ja selgus, et juba tehtud plaanid on jõus ja mina teen ikkagi
ainult punast salatit. Paanikaosakond oli aga juba tööle hakanud ja olime terve
suure potitäie kartuleid kartulisalati jaoks keema pannud. Nüüd ei jää muud üle, kui süüa kartuleid
seitsmel erineval moel.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kui on sünnipäev ja palju rahvast koos, siis
on paras mäsu ning suhtlemise võimalus seega väga pealiskaudne. Räägid ühe ja
teisega, mõni ei suuda juttu ka lõpuni kuulda, sest tähelepanu hajub
järgmisele. Kuid suguvõsa oli koos ja oli üsna tore olemine. Õhtuks tundsin end
sellest mäsust päris väsinuna. Ei kujuta ettegi, kui väsinuna end
üheksakümneaastane sünnipäevalaps tundis.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kui muud ei ole, siis moosi peaks ikka olema,
seega keedan veel viimastest sibulaõuntest magusa moosi. Kevadel kardeti
nälja-aastat suure põua pärast, nüüd sügisel seda nälga aiakraami poolest
siiski ei paista. Vaid porgandi saak jäi kesiseks just selle põua tõttu. Sel aastal
seda moodi. Täna pean end tegelikult sundima kõike tegema. Eilne kuidagi
sussutas mind läbi. Võib olla olin ka emotsionaalselt üles köetud, sest päev
varem oli mu tädike ärevuses ja kartis, et kõik ei suju. Mina jälle tahtsin
neile meele järgi olla ja kartsin, et minust mitte olenevad tulijad ei saabu
õigeaegselt ja siis ei jõua mina ka varem. Ma tean, et ma ei pea olema kellegi
meele järgi, aga eakas inimene on omas ajas kinni ja ei taha tema ootusi
tühistada. Las temal olla ka mõni vähene rõõm olemas.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Nii mitu päeva on mööda läinud kuidagi
märkamatult, mälumärkmikku pole midagi märkinud. Võib olla sellepärast olen
unustanud, et nii palju frustreerivat on ümberringi. Maailmas, tööl, kodus vist
mitte, aga kui mujal on jama, siis kodus ka kipub see meeleolu minema. Ilmadest
ei peaks miski sõltuma, aga siingi on pimedus, vihm ja lörts igapäeva
kaaslased. Nii et üks hala ja aega ka ei ole. See õhtune pimedus võtab mingi
osa aktiivsest ajast endale. Kuigi et kaasa silmis näen sädet uue väljavaate
puhul töörindel, mis on igavesti tore, sest kui üks pool on rõõmus, siis natuke
ikka nakatab ka.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Sattusime õigel ajal õigesse kohta. Nimelt
Öömüük andis meile üsna hea sooduse. Tegelikult läksime lihtsalt vaatama. Olime
seda meelt, et oleme nii palju tööd küll teinud, et võime uue diivani endale
lubada. Siis sattusin veel soodsa fiskarsi pannile peale ja hinges kohe rõõm
heade juhuste tõttu.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Tubane olin terve päeva, sest toas on palju
teha. Polegi olnud aega seada oma asju kenamasse vaatesse. Tegin seda mõnuga.
Lisaks vuristasin vända-singeriga 10 m kardinaid. Mulle hakkab juba väga
meeldima see uus kodune interjöör.<o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-59769074570893233812023-10-12T06:06:00.003-07:002023-10-12T06:06:42.789-07:00Kahekümnekaheksas<p> *Võtsin ette ühe keerukama kudumistöö, mis keeruline kahe lõngaga kudumise armastajale ei ole. Mina aga mina eelistan ühe lõngaga mustreid ja mulle on keeruline, sest pean kogu aeg jälgima mitu silmust ühe värviga ja mitu teisega. Aga kõik armsa lapsukese heaks ja see kudumine paneb mind pigem ette kujutama, kuidas ta seda kampsunit kannab ja kui armas ta selles on. </p><p>*Saaksin võib olla oma elujärge parandada, aga ma ei tee seda, sest jänes istub mul püksis. Ma ei usalda ennast mitte üks põrm. Tean küll, et olen võimekam, kui endale luban, aga enesekindlus ei ole tugev külg. Seega lasen edasi vana viisi. Ega see "vana viis" ka ju halb ei ole, sest selles on pisut loomingulisust ja natuke väljakutseid, natuke seanaha vedamist ja homsele lükkamise võimalust ka. Selle viimase kaotamist kardan vist eriti. </p><p>*Taas vihma kord. Ladistab korralikult. Mul veel kõik peedid-porgandid maas.</p><p>* Hommik ehmatas öökülmaga. Mul kõik aiakraam maas. Kabatšokid olid uue hooga just hiljuti kasvama hakanud ja parajad nupsukesed küljes. Panin end enne tööle minekut maatööriidesse ja korjasin need nupsukesed külmunud lehtede alt kokku. Ka punapeedid kraapisin mullast välja. Porganditel-porrul pole veel häda. Igatahes saab küll enne palgatööd midagi suuremat kodus tehtud, kui vaid tahta.</p><p>*Tänased vestlused olid hooldekodude teemal. Elu, mis muud. Kahjuks on see nii, et elulõpp on mõnel vaevalisem. Ja seda vaeva pikendab hunnik ravimeid. See ei ole ju enam elu, kui ei ole võimet liikuda, ise pissile minna. Tema ema oli öelnud, et miks mul suremine nii kaua aega võtab. See lause vanainimese suust on nii ahastav, et lausa valus.</p><p>*Õues möllas nii suur maru, et elektergi kadus. Ütlesin mehele, et täna telekat ei näe, hakkame joogatama. Selle jutu peale käis klõps ja elekter tuli tagasi. Nagu tema mugavusehoidja-ingel oleks kuulnud :D Minu võimalus kadus, mitte et mul üldse šansse oleks teda joogamatile vedada aga üksinda joogatasin ikkagi.</p><p>* Täna oli korralik öökülm, kõik, mis nüüd väljas, muutusid kringliks. </p><p>* Need sompus sügisilmad mind südikaks just ei tee. Eile tundsin, kuidas pisiasjast hakkas pahameel kerima ja kerima, ööselgi segas see pahameel und. Tänaseks siiski klaarus ära, sest jummal, mis pisiasjad, mis pahameel. Milleks? Pigem on need iseenda iseloomu nõrgem lüli, mis laseb häiruda kellegi teise elust. Hea seegi, et ise aru saan :D</p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-22024616028610701692023-10-02T03:21:00.000-07:002023-10-02T03:21:51.589-07:00Kahekümneseitsmes<p> *Nädalavahetuse reis oli tore. Väga palju vananevaid naisi, sekka mõni mees, lapselaps ja laps ka, suundusid Ahvenamaale avatud talusid vaatama. Talud olid igati vaatamist väärt, mõnel pool palju vaeva nähtud üldmulje loomisega, mõnel pool lausa ajutine kaubakeskus tekitatud. Kuid need talud mind nii väga ei innustanudki, pigem oli see maalapike ise, mis oli juba kenades sügisvärvides, kus on palju graniiti ja vett, kus olid korras teed ja puhtad põllud, ei prüginatukestki kusagil. Imetlemist väärt. Pluss veel ühine aeg lapsega, mida meil ka väga sageli pole võimalik tekitada.</p><p>*See pauk tuli küll nüüd tühja koha pealt. Või tegelikult ma seda pisut ka kartsin. See teeb ka minu tuleviku tumedamaks. Või õigemini teadmatumaks. Kõige õigem on vist öelda, et kardan oma mugavustsooni kõikumist.</p><p>*Kui oleks võime lugeda homseid uudiseid, siis saaks teada mida homme toob, ja see teadmine aitaks jamad ära hoida ning siis saaks vast omada kindlusetunnet kõiges. Ka siis oleks elu lihtsam, ei tea? Praegu siin on rahutuste aeg, mis mõjutab undki.</p><p>*Mitte et ma nüüd kriise enda ellu kutsuksin, aga mõni neist paneb kiiremini tegutsema küll. Olin nii produktiivne, et patsutan endale rõõmuga õla peale. </p><p>*Pole vist ammu sellist sügist olnud, mil kõnnid lühikeste varrukate ja sukkadeta septembri lõpus. On tõesti mõnusalt soojad ilmad. Kahju vaid, et pole aega seda lihtsalt õues olemiseks võtta.</p><p>* Alustasin oma teekonda, kui raadiost tuli üks päevakajaline laul, selline hetketeemades täpselt kümnesse. Pidin ka kolleegid mõne kilomeetri kauguselt peale võtma ja nii ma siis lisasin aga gaasi juurde, et selle laulu saatel jõuda kolleegideni. Jõudsin, viimase refrääni ajal istusid nad autosse. No nii hea ajastus. Muidu oli ka tore päev. Asjalik loeng, mõnus jalutuskäik, natuke heategu ja vastu sain sama.</p><p>*Ta ütles mulle, et olen nõid. Kunagi aitasin tal bingo lotot netist osta ja ta võitis natuke, sellise rõõmustamist vääriva sutsu. Täna oli juttu suhetest: lapsed ja isa. Ta kurtis oma suhet poegadega. Ütlesin, et helista ise, kui lapsel on kiire, ju ta siis ütleb ja katsu seda mitte pahaks panna. Suhted on kahepoolsed, pole ju reguleeritud seadust, mis ütleks, kumb peaks see suhtehoidja olema. Igatahes oli õhtul üks poegadest helistanud. Võib olla piisab vahest ka mõttejõust ja ühest nõiast. </p><p>*Oli kodune päev. Ideaalis ma loeksin, tegelesin kudumisega, jalutaks koera ja võib olla teeks ikka süüa ka. Aga kuna sügistööde saba lohiseb tagant järgi, siis ideaalile lähedale oma tegemistega ei saanud. Kuid sammukese sain ikkagi edasi, mitte tagasi.</p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-19057388997029460772023-09-21T02:17:00.003-07:002023-09-21T02:17:38.224-07:00Kahekümnekuues<p> </p><p>* Täna ma mõtlesin, et miks hakkab inimene, kes loogiliselt mõelda ei oska, juhiks. Kes lisaks loogikavaesusele mämmerdab ja mökitab, end väljendada ei oska, konkreetne ei ole ja laseb teiste aega ka tuulde. Aga ju ta saab niimoodi ikkagi hakkama, sest ka temal on ülemus ja kui sellele ülemusele kõik sobib, ju siis on. Igatahes mämmerdan minagi, aga annaks jumal mulle oidu ikka oma liistude juurde jääda.</p><p>* Uhkustasime täna suguvõsa teemadel. Ega ju sellest suguvõsast nii väga palju ju ei teakski, kui poleks geni. Nii sain ka oma trumbi, Kontaveit, välja tuua. Mis sellest, et mitu vanavanavanavanavanavana…. on ees, aga ikkagi. Üks kirjanik ka lisaks. Mitte et minul sellest midagi muutuks, aga :D</p><p>* Inimene tahab kogu maailma ära mõtestada, lahti seletada, selgust saada, aga see ei ole kindlasti võimalik. Isegi meid endid, inimhingi, on võimatu päriselt mõista, ei oska ennastki mõista. Tulid sellised filosoofilised mõtted. Võib olla ajendatud vestlusest tütrega. Ei tea, näe, siin see mõtestamise oskus nüüd on. Aga pisikese piiga silmad särasid nagu päike, kui talle lasteaeda järele läksin, ta ei osanud mind oodata. Elu armsamad hetked.</p><p>* Nende poolt pakutud und ma vastu ei võtnud. Miks, ei tea. Tahtsin küll, aga ei tulnud välja. Hästi tuli välja hommikupuder, laps sõi suurte lusikakuhjadega, ning puzzle kokku panemine. Käisime vaatamas uut Ringi, spaa moodi koht Õismäel. Lasteala oli seal vahva ja saunad ägedad, neid ikka oli valida üsna palju. </p><p>* Meie vestlus kiskus pisut neid vanu haavu lahti või õigemini tuletas meelde asju, mida mäletada ei taha. Kuid võib olla ma toona ei saanud arugi, et olen haavatud ja sellega seoses ei osanud-ei saanud ma edasi anda endast seda, mida oleksin pidanud. Võib olla oli see nii?</p><p>* Lahkunut ära saates meenuvad kokkupuutepunktid, tema olemus, naeratus... Pisarad tulid ka, küllap enda pärast, sest selline sündmus on otsene kinnitus sellele, et meil kõigil tuleb minna, ja sellele on kurb mõelda, sest maailmas on niipalju ilusat, veel nägemata asju, tegemata tegusid. Tema eluisu aga rauges tasapisi, see isu oli füüsisega võrdes. Kui füüsis ei võimalda enam kogeda, tunda, siis tegelikult tema vaim oli kõigele vaatamata visa, kuid siiski mitte rauast. Kõik oli väärikas ja kena, arvasime meie, siiajääjad. Küllap oleks temagi rahule jäänud.</p><p><br /></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-45186505911614434422023-09-14T01:34:00.001-07:002023-09-14T01:34:20.527-07:00Kahekümneviies<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Võin mõelda et polegi täna õhtul õues midagi
tarka teha ja siis möödub ikka paar tundi midagi ümber istutades, miskit
kastes, miskit tõstes. #maanaiserõõmud<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Nädalavahetuse märksõnad on töö, töö ja veel
kord töö. Kartulid, puud, oad, seened, kurgid, lastele kraami kaasa pakkimine
ja remondi ühe faasi lõpu lähenemine, ehk teisisõnu, mingi asjad said omale
kohale tagasi pandud. Tükk maad kergem kohe, et miskit on kukilt ära. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">- Naljakas on see harjumise jõud, kõnnin
päevas ikka veel mitu korda külmkappi vale koha pealt otsima. Selle paari
kuuga, mil ta seisis ajutiselt mujalt, jäi teekond nii jalgadesse, et tatsan
seda rada kindlasti veel. Muidu on aga stabiilsema eluperioodi algus vast.
Tegelikult ma lausa igatsesin seda rutiini ja vaiksemat aega, mil siia-sinna
traavimist vähem. Selle tähistamiseks võtsin kera ja vardad ning alustasin soki
kudumist. Küllap neid talvel ikka kulub.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Täna oli keha nii raske-nii raske, üleeilne
pingutus kandis ka selles suhtes vilja </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET"><o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* See aasta on mind õnnistanud ooperitega.
Õnnestus Endlas Tuhkatriinu ooperit vaatamas käia. Totaalselt teistsugune
etendus oli. Juba fuajees võtsid vastu neli frakkides noormees, ja etendus
algas tegelikult sealt. Mina ei saanud esialgu aru, aga kui nägin, et saab Tuhkatriinu kristallkinga proovida, haarasin ka võimalusest. Noormees võttis
käevangu, teised kolm esitasid mulle tervituspiruetid ning mind pandi toolile
istuma ning üks noormeestest proovis mulle seda kingakest jalga. No ei läinud
:D Üllatav, et pärast olid kõik need kingakese proovijad ka<span style="mso-spacerun: yes;"> </span>etenduse sees, ehk siis üks osa etendusest.
Kiidan ennast siiani, et ma ikka tegin seda, nii vahva üllatus oli. Ooper ise
meeldis ka, just lavastuse poole pealt. Et nüüd printsi tüdruk mängis, oli
üllatav ja võttis mingeid ilusaid unelmaid maha. Ma ei saanudki aru, kas see
oli mingi lesbi-prints. Igatahes teda nimetati printsiks. Olen küll
absoluutselt salliv inimene, aga… </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET"> Igatahe oli üllatusi täis etendus ja selle tuules saab mõnda aega
rõõmsalt purjetada.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Täna olid südamlikud vestlused päeva
peateemaks. Selle Ingvar Villido Lilleoru teema valguses paistis kuidagi väärtuslikum
see, et võid ju ennast tühjaks rääkida ka kolleegile, sõbrale, elukaaslasele. Selleks
ei pea kusagile raha eest rääkima minema. Ega siis raha seal vahel ei parenda
asja. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">* Satas jälle vihmakest, müristas ja välku
lõi. Tundub, et see suure soojaga suvi on nüüd otsakorral. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-10050981364906437912023-09-07T00:28:00.004-07:002023-09-11T02:40:51.190-07:00Kahekümneneljas<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Maa on nii märg, et jalgeall lirtsub. Samas
õues on suht soe, ja kõpitsesin õhtul lillepeenarde kallal. Pärast vaatasin
mitu tundi telefoni. No ütle nüüd ajaraiskajat, ega ma seal midagi asjalikku ju
ei teinud, lihtsalt vaatasin ühte vlogi, teist vlogi ja kolmandat vlogi. Mind
inspireerivad need noored jutustajad kasvõi koristama. Kuid kahjuks oli kell
palju, seega läks saadud inspiratsioonilaks raisku 😀<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Oleks meil üks kitseke, saanuks ta palju
rohtu süüa. Muru kasvab selle sooja ja vihmaga ülihästi. Olin sunnitud niidetud muru kokku
riisuma ja komposti vedama. Kitsekest meil ju pole. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Terve Eesti ehitab vist. Mul oli aega
ehituspoes aega veeta, sest mu küljeluu unustas, läks koju seda unustatud asja
üle vaatama ja mina jäin poodi aega parajaks (loe: vahtima) tegema. Oma
vaatlusel tuvastasin, et väga suur külastajate inimgrupp olid noored pered,
isa-ema, 2 või 3 last. Valiti laminaati, põrandaplaate jm vajalikku, isad
tähtsalt koguseid arvutamas, emad lõplikku valikut tegemas ja lapsed arvasid ka
midagi, aga enamasti ajasid oma muud valikut peale või hüppasid siis niisama.
Selle peale ajamisega jäi kõrvu <i style="mso-bidi-font-style: normal;">déjà-vu-na</i>
ühe ema vestlus lapsega, kus ta mainis ka asjade rohkust ja kokkuostmise vähest
mõttekust. Mina premeerisin end ootamise eest ilusa siilikübaraga. Õue ju ikka
võib lilli juurde osta 😀<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Sõbranna käis lobisemas ja meil oli vähe
aega, seetõttu me jutud olid nii seinast seina ja jäid kuidagi poolikuks, sest
mõtted peas jooksid ülikiiresti ja uus mõte sõitis jälle sisse ja vana teema
jäi sinnapaika. Superstaarisaates oli tore kohata ühte tuttavat nägu. Ja ega ma
ei suutnud jäätist, mis kapis oli, söömata jätta. Hea oli 😋<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Vaatasin oma andmeid riigiinfosüsteemides,
sest kunagi oli mul ka hot-i postkast, seega <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>otsustasin kontrollida, et kas mu andmed ikka
on muudetud. Digiloos leidsin oma rahvuse: abasiin.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Olen nüüd veendunud, et töö teeb inimese
õndsaks. Hakkasin õhtu eel hoovi tänavakive puhastama. Tööriistad olid
algelised, seega võttis kõik aega, ja nii saabus märkamatult õhtupime. Oleksin
võinud ju pigem lugeda, koera paitada, logeleda. See hoov on meie oma privaatne
ala, ja ega see ülemõistuse hullus olukorras ei olnud. Aga lihtsalt hakkasin
tegema, töö tulemus oli kohe näha ja tunne endas oli mega hea, nagu oleksin
midagi suurt teinud.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Õhtust üksindust leevendab telefon. Rääkisime
maast ja ilmast, seega teemasid jagub, alustades Kaja Kallase juustest,
lõpetades koolide sulgemise teemadega. Jäime ikka positiivseks.<o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-4199670111008728612023-08-31T01:56:00.000-07:002023-08-31T01:56:49.450-07:00Kahekümnekolmas<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Enda arvates olen hea kuulaja, aga mõnikord
saab mõne inimese puhul mõõt täis. Kui on puhas südamelt ära rääkimine, kuulan
alati, aga lollusi kuuldes kipuvad minu kõrvad lukku minema. Täna oligi selline
päev, mil keegi puistas südant, sest tal oli elus olnud sündmus, mis
tuleks hingelt ära rääkida. Kuulasin ja lohutasin. Teine aga pani lihtsalt
segast ja tundsin, kuidas kannatus tahab katkeda. Kasutasin ignoreerimise
kunsti, õnneks sai vist aru.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Väga vastuoluline päev. Kõigepealt nägin
esimest korda elus päris elustamist. Üks mees lihtsalt kukkus kokku ja pealtnägija
mees hakkas teda elustama ning tema sõbrad samaaegselt tegelesid kiirabile
teatamisega. Aega läks umbes 10 min ja kiirabi võttis üle. Eelnevalt oli aga
see abistaja teatanud oma seltskonnale, et broneerime oma praamipiletid ümber,
kui kiirabi enne praami väljumist ei jõua. Mehe kindel soov oli aidata. Kiirabi
jõudis napilt ja nad jõudsid ka praamile. Mehe käed olid väga väsinud, pisarad
üleelatust silmas. Naine kallistas teda ja minul pisarad jooksid
meeleliigutusest. Olin vaid pealtnägija. Laevas olid järjekorrad. Tellisin
kohvi ja desserdi ning otsisin kohta, kuhu istuda. Ühel laual oli poolik
veepudel, istusin sinna. Pikalt seal olla ei saanud, sest tuli üks madaam ja
ütles et ega see pudel niisama seal laual ei seisa, tema koht. Olen selliste
ootamatute rünnakute vaimselt kuidagi kaitsetu. Raputasin vaid pead ja leidsin
endale uue koha. Mu hing aga oli sellest, et üks ego laiutab 4-ses lauas ihuüksinda,
ei ole valmis jagama, kurb. Või mis kurb, lausa vihane. Et see kohv sellisele
eidele kurku kinni jääks, oleksin tahtnud öelda. Mõni inimene on valmis
ennastunustavalt aitama ja teine on lihtsalt mats. Need matsid võiks ju paika
panna, ja mõnikord olen ka seda teinud. Aga seekord oli minust vanem naine ja
mu hing oli juba hommikusest stseenist haige, seega ei hakanud tühjast tüli
tekitama. Reis oli aga tore.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Õhtuks kodusest puhkepäevast puru väsinud.
Samas palju asju sai tehtud, ja seega oli see natuke nagu magus väsimus.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET"><span style="mso-spacerun: yes;"> </span>*Õudne
vihm, lihtsalt kallas alla. Otsustasin koristada veidi kodust hullumaja. Tunne
eneses läks paremaks samuti. Üks tuba hakkab looma selliseks nagu mul mõttes.
Ülejäänuga varun kannatust.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Jagasin kõrvitsaliste saagi laiali, sest mida
nendest ikka teha. Sisemine kooner küll natuke õiendas, äkki lapsed tahavad,
äkki ikka peaks hoidiseid tegema, äkki mahutan sügavkülma. Samas taimed on
põllul ja ega need ei pruukinud viimased olla. Vast jääb siis aega seda
hoidistamise mõtet ka haududa.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ehitaks oma krundile vihmavarju peale, et
siis kui ilus ilm, on vari puhkeasendis ja vihmaga töös. Viimastel päevadel on
lihtsalt nii õudne sadu, et põllud ujuvad, lilled on õnnetult sorgus. Ainuke
pluss on see, et sain nina pikalt raamatusse puurida. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-67643880260099766412023-08-24T04:32:00.001-07:002023-08-24T04:32:04.160-07:00Kahekümneteine<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Piisab heast reklaamist ja üks festival jälle
kirjas. Nimelt oli asja meil valgusfestivalile. Oli tõesti imeline õhtu, soe,
vaikne, täiesti ideaalne sellise sündmuse läbi viimiseks. Vana, suht mahajäetud
<span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Veltsa park pea inimtühjas paigas oli
seatud tulede rüüsse ja nägi välja nagu muinasjutumaa. Sai naerda, ja lõputult
pildistada ja tuttavaid nägusid trehvata ning üleüldse oli mõnus olemine. Ma
nii fännan neid ettevõtlikke, kes oskavad kastist välja mõelda ning tõesti
karup..s midagi sellist korraldada.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Elu on festival, võib nii öelda :D See
tähendab, et täna oli taas festival. Kui midagi nii suurt korraldatakse väga
mõistliku sõiduaja kaugusel, tuleb ju minna, kuis siis teisiti. Seekord siis
Reiu jõekäärus valgusfestival. Ega polegi muud öelda, kui et oli suurepärase
energiaga õhtu, kõik oli tore ja pärast olin nii õnnelik selle oldud aja eest.
Vaadata nii lähedalt Kristjan Järvi karismaatilist etteastet, kuidas toimib
erinevate muusikaliste koosseisude sünenergia, kõik need tuled ja valgusefektid
ja mustrid – see oli elamus. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Metsa seenele, auuu. Mul on seenefanaatikust
laps, kes ajab vägisi metsa. Olen talle igavest tänulik selle eest. Sest terve
ämbri täis kukekaid on täiesti korralik saak meie jaoks, lisaks palju toredaid
seene fotosid telefonis, samme ja väsinud kondid.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Remont on venivas staadiumis. Üritan sellele
mitte mõelda ja võtan rahulikult. Aga eks veidi närvidele ikka käib. Samas positiivse
poole pealt, koristamisele aega ei kulu, kuid samas asjade otsimine võtab oma
aja. Ütlen endale ikka, et küll ta valmis saab, pole meil ju miski pooleli
jäänud. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kirjutasin oma diagnoosiõele lohutuseks.
Sellisel kujul olen valmis jagama enda lugu ja olemist. Nõu andmisest pole
nagunii kasu, pigem aidata hoida kindlameelsust. Loodan et olin abiks.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kes selle kraami, mis praegu põllul valmib,
jõuab ära süüa. Suvikõrvits, taldrikkõrvits, oad, peedid mitmel moel, lehtkapsas,
õunad, porgandid, salat, tomatid… Sügavkülm on kraami täis juba ja lastele
ütlen, et sööge, sööge, sööge :D<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Mul ei saagi aega olla, kui ma koguaeg
tegelen otsimisega. Panin need vähesed kurgid, mida peenramaa andis, purki. Vaat
kurgid on ainsad, millega meil hetkel kehvasti on. Tahtsin kaanetada, aga see
tööriist on elust-majast lahkunud, pika otsimise peale ka ei leidnud. Võib vaid
oletada, et äkki ma laenasin ja tagasi ei tulnud. Pakkisin siis kurgid ümber
keeratavate kaantega purkidesse. Kõik see aeg aga kell tegi tik-tak.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Tänasesse päeva mahtus taas väga palju.
Hommikul varakult tegin redisele korduskülvi lootusega, et vast sügisene saak
tuleb norm, kevadine puitus kuuma käes. Pärast käisin kaltsukas ja leidsin sealt
kodule vajalikud pildiraamid üsna kiiresti. Tööl käisin ikka ka ja õhtul oli
rabamatk. Sellel suvel see juba teine, aga rappa olen ma alati valmis minema.
Ja Prigožin pidi kutu olema, kui seda uudist tõsiselt saab võtta. Pole üldse
viimasel ajal uudistelainel elanud. Kuidagi sõidavad mööda kõik need afäärid,
millesse meedia palju panustab. Vast ei ole neid siis vaja teada. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-88978423637027858892023-08-17T03:06:00.003-07:002023-08-17T03:06:47.822-07:00Kahekümneesimene<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Eile pikk päev on taas tänane väsimus.
Maadlesin tõsiselt terve päeva, et mitte tukkuma jääda. Ei no vaata passi, enne
kui nii pikki reisipäevi ette võtad, võiks ju öelda </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET">. Aga ega
see väsimus ei takistanud planeerimast uut sündmust. Plaan sai taas paika :D<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Terve elektritraaditäis vareseid olid nõu
pidamas, traat oli väga lookas.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Toidutegu-blogi rääkis rõõmust, et see rõõm
on üks salakaval tüüp, mis tahab regulaarselt lõkkesse tuld juurde saada, paraku
kipub ta tavaliselt esimesena jalga laskma, kui olukord kuidagi pingeliseks
läheb. Minu arvates saabub rõõm ka pisukese hilinemisega, s.t mingil sündmuse
ajel võib olla kohal teistsugune tundmus, nagu näiteks igavus, tüütus,
kannatamatus, kuid alles tagantjärgi saabub rõõm kogetust.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Täna on aga taas vihmapüha, s.t kallab
vahelduva eduga ning tuul ja hallus surub maadligi. Või on see ikkagi alles
vembu-tembu väsimus. Võin seda väsimust endale lubada küll.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Oma hinges ma kõiki oma laste ettevõtmisi
õigeks ei pea, loomulikult ma seda neile ei ütle. Emasüda ütleb, et säästa
ennast, ole alalhoidlik, ära ela elu keeruliseks, aga samas ma aktsepteerin,
sest egas midagi päris hullumeelset ka ette ei võeta. Nii et elan taas kaasa
reisihulludele. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ostsin paki Digestive küpisiseid, et pesamuna
sünnipäeva puhul kooki teha. Kodus maandusin tugitooli ja minu kõhtu rändas pea
pool pakki, nii head ja mõnusad, nad lausa palusid: söö mind. Olen täheldanud,
kui olen mõnda aega toitunud köögiviljast, siis lihtsalt ei suuda vastu panna
ja sööngi järjepanu midagi magusat ja head. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Ainus võimalus end sellest säästa on midagi
ahvatlevat koju mitte osta. Aga lapse sünnipäev vajas tähistamist vaatamata sellele,
et ta on kaugel, seega traditsiooniline mustasõstra tort pidi ikkagi tulema. Igal
õhtul saadan mõttes talle head, et ta leiaks päriselt stabiilsuse elupaiga,
kooli ja ka töö suhtes, et tema hinges oleks rõõm ja rahu, tervis korras. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Ma ju tean, et ta saab hakkama, on alati
saanud, sest enese kokkuvõtmise ja mõtlemisevõime on tal ju olemas. Aga oh seda
ahviarmastust, tahaks ikka veel vati sees hoida.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*No sajab, iga päev. Ühest äärmusest teise. Mõned
plussid on muidugi sellel sajul ka: väljas on soe, saan õhtul süüdimatult
lugeda, ei pea pingutama õuetööde pärast. Aga plaan oli ühele väliüritusele
minna, kuid kuhu sa lähed, kui ei tea, kas sellise sajuga seda peetaksegi.
Õnneks taipas korraldaja teavitada. Näis siis, mis homme. Peab harjutama end
jooksvalt valmis olema.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Väliüritus toimus, vaatamata tuulisele
rannale ja liivatormile. Öölugude-sari Põksi juures oli tore, minu arvates just
eelkõige selle loodud atmosfääri pärast. Kusagil siseruumides oleks tunne jäänud
kindlasti teine. Mihkel Raud laulab<i style="mso-bidi-font-style: normal;"> lives</i>
nii hästi, et ihukarvad tõusid püsti. Ja see jutt, seda tal jagub ning teda
kuulaks veel ja veel. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kultuuri igasse päeva, selle <i style="mso-bidi-font-style: normal;">slogan</i>i olen omaks võtnud. Näib nii.
Täna oli taas kontserti, seekord klassikalise muusika, radadel. Johan Randalu
ja Martin Altrov. Ma ei ole hingest nii klassika fänn, aga jälgida muusikute
sõrmede liikumist, kuulata neid vahejutukesi, oli äärmiselt tore. Lisaks on
hea, et mul oli inimene, kellel sabast kinni võtta ja kaasa haarata. Koos on
toredam kogeda!<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Uus päev tõi mustikametsafestivali ja Lenna
kontserdi ja õhtuse ujumise ja pitsa söömise ja poole ööni jalutamise ja
jõeääres näidiskalapüügi. Niivõrd ilus soe, mahe õhtu, kahju lihtsalt minna
lasta tal. Nooruseaeg tuli meelde </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET"> <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Eilsel festivalil korjatud marjad tuli ära
puhastada, seega terve hommikupoolik oli kindlustatud. Siis aga ihujuuksur jt
toimingud, seega oli taas sõit sees. Tundus et lubatud torm ja lubatud suve
viimane soe oli inimesed kodudest välja ajanud, liiklus oli kohutav, ummikud,
rahvast palju igal pool. Egas minagi olin selles suve viimsepäeva hirmus ja
läksin ujuma - mine tea, millal jälle saab. Igatahes tuul oli väga vali, kuid soe
ja lainetus korralik, vesi ka soe kui supp. Hea oli, et mul oidu oli ujuma
minna, tõeliselt mõnus-mõnus tegevus.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Torm tuli küll, aga korraks, ja sellega ei
kaasnenud meie kodus mitte kui midagi. Õnneks. Aga parem on alati karta veidi
rohkem.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Need festivalid on väsitavad, olen läbi nagu
Läti raha. Kuna õues on tuulispask, vihm ja horoskoop käskis nautida, siis
koristasin toas kappe. Kolm isiklikku seelikut suutsin sealt eemaldada, siis
mõned saunalinad, mis olid ka enne-eestiaegsed. Kahjuks ei tõusnud käsi
pluuside-sviitrite hulgas eemaldustööd tegema, oleks vast sealtki võtta olnud,
aga hetkel jäi see „äkki" peale. No ja raamat on mul ka pooleli, võtsin
aega sedagi lugeda. Muidu oleks ju <i style="mso-bidi-font-style: normal;">perfekto</i>
päev olnud, kui mu armas lähedane suutnuks oma emotsioone endale hoida. Mina
aitan heast südamest ja saan sellegipoolest kogu tema negativismi ja pahameele
endale. Ei ole aus.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Pidin kellegi neutraalsega rääkima ja meil
oli nii tore vestlus. Ka minu mure leebus ja suutsin isegi sellepeale mure
tekitaja-lähedasega rääkida, kellel omakorda oli ka kõnelemise tuju. Püüan
temasse rohkem uskuda. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span><o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Üle pika aja rõõmustasin kutsut, tegelesin
oma lilledega. Kõik vajavad hoolt, kelle olen ära taltsutanud.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Nostalgia radadel, sõida või autoga kraavi,
sest niipalju oli ringi vaadata. Kusagil oli metsa maha võetud, puud ja võsa
oli palju 15 aasta jooksul kasvanud, keegi ehitab ja keegi on oma elamise
jätnud. Vanade kamraadidega rääkisime selle osa külast, mis veel meelde tuli,
üle, ja suundusin koju tagasi. Aastad on oma töö teinud, igatsust pole, kuid
huvi veel on ja neid ka, kelle vastu huvi tunda.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Eile ütlesin küsimise või õigemini lausumise
peale: „sa oled kogu aeg lennus“, et nüüd aitab küll, olen kodus ka </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET"> Aga
ometi läksime linnahalli nostalgitsema ja näitust „Kaduvik“ vaatama. Pean
tunnistama, et mälutühjus saatis mind seal. Olen ju käinud seal kontserditel,
aga meenus vaid Marju Läniku kontsert suures saalisja Gunnar Graps etteaste merepoolses
baaris. Muidu oli hingekriipivalt nukker paik, keldrilõhnaline, rohtukasvanud.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Eile lapsehoidmine on tänane väsimus. See on
fakt, mitte et lapsuke mind väsitas, seda ei tee ta kunagi, aga mu mõistus või
vaim või keha ei ole väga aldis võõras kohas magama. Täna tulin koos Läti autoriviga
koju. Oli põhjust kiruda neid hulle liiklejaid. Millised möödasõidud, signaalitamine,
uhkema auto eelisõiguse hindamine. Olin õhtuni häiritud, et minu manöövrit
peeti ma ei tea milleks ja tuututati seal, kus seda ükski normaalne eestlane ei
tee. Ohh ma olin puhevile aetud.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kolm kurge klu-kluutasid juba sügise nootidel.
Võtsin üles sibulad, käisin põldmarju otsimas, korjasin astelpaju marju.
Ühesõnaga sügis läheneb sajaga. Õhtu on seevastu soe, vaikne ja rahulikult
ilus, istusin oma õue majakeses ja lugesin. Minu kiigega olid küll vahepeal
kummalised lood toimunud, nimelt on seal auk, ja see vajab taas tegelemist, aga
las praegu olla õhtu idüll ja lugemismõnu.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Oleme nagu mingid tohutud töömesilased,
rassime hommikust õhtuni. Minul oli käsil prahi põletamine, maasikapealsete
lõikamine ja peenrapuhastus, seejärel eriti tüütu astelpaju korjamine, ning
puude ladumine. Mehe tööd on need millega mina hakkama ei saa. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-87056290465977751322023-07-31T02:05:00.002-07:002023-08-17T03:09:52.908-07:0020. postitus<p> </p><p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Kihutasin töölt koju, et
siis seal puid laduda. Mõtlesin, et kas BSH või BA või AS jt ka peale töö
päeva, kui midagi sellist neile eksisteerib, tööd teevad, päris tööd. Lihtsalt
üks uitmõte.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Väga sajune päev oli.
Õnneks olin eelmisel päeval<span style="mso-spacerun: yes;"> </span>puukuuri puid
lihtsalt hunnikusse kallanud ja sain neid nüüd rahus riita laduda. See on töö,
mis aitab ka mõtteid mõlgutada ning neid omakorda ritta seada. Ega ma neid
sealt süsteemselt kasutusse ikka võtta ei oska. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Kas see üldse ongi võimalik? <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Võib olla tõlgendan
mingeid asju liiga suure tundlikkusega. Pole vaja olla nii hella hingega. Üks fakt
jääb küll igavesti faktiks ja olnu andestamatuks, küllap siis läks nii hinge,
et unustada ei suuda. Mis sellest, et üle viieteistkümne aasta on möödunud.
Lastega seonduv tagab kõige tugevama emotsiooni, ükskõik siis, mis laadi
emotsiooniga on tegemist. Muus osas aga peab elu usaldama, küll ta veeretab
häid palle, millest haarata, ka ette. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Mulle on mälumäng kogu
aeg meeldinud. Juba lapsena olin teleka ees, kui mängisid Mõigu KEK, Pärnu KEK
jt, saates Kes keda? (oli vist selline pealkiri)<span style="mso-spacerun: yes;"> </span>ja kui siis sai valikvastuste vahel
valida, ning kogemata täppi läks, oli tunne nagu oleksin ilmatuma tark, mis
tähendas puhast rõõmu. Seda sama rõõmu vastajate silmis näen ka Eesti mängus,
mis siis, et kobamisi vastatud vastus, aga <i style="mso-bidi-font-style: normal;">ma
teadsin</i>, seda hõiskab iga vastaja silmapaar.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Oli tore mängida mjölki
ja visata korvi. Kuigi ma mõnikord nagu oleks ära unustanud selle eelpubeka
värgi, aga samas tuleb jälle mõni selline tore õhtu ja nad on nii kukununnud
ning teotahtelised, ning siis ei ole minu hinges enam mingit torinat, et miskit
keegi valesti teeb. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Kui on kolm, siis
kordamööda jääb keegi ikka üle, s.t et ei sobitu, tekib tühjast tüli ja muu
jama. Täna oli meil jaotus, üks läks ühe vanavanaga ja kaks tulid teisega. Meil
kolmekesi oli igavesti vahva, sest ootamatult hüppas meile matkakaaslaseks ka
üks väga sõbralik kutsu, kes oli peaaegu nagu tsirkusekoer. Suud said
mustikaseks meil kõigil neljal, selgus et koergi on mustikamaias. Nägime veel
seeni ja murakaid ning sinikaid. Kutsu saatis meid autoni ning siis teadis ta
väga hästi, kus on ta kodu. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="mso-ansi-language: ET;">*Lastele tahaks ikka ja
alati mingeid elamusi pakkuda, sest lõppudelõpuks tulevikus mäletatakse ikka
teravamaid, eredamaid elamusi. Seega startisime juba varakult ja käisime
Vembu-tembumaal, mis on tegelikult üks aegadele vastu pidanud vahva koht. Seal
olekuks tuleb aega võtta terve päev ja nii me tegime. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span>Igavesti tänulik selle pika päeva,
mahasõidetud 400 kilomeetri ja koosoldud aja eest. <o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-15597248270251579272023-07-24T03:04:00.002-07:002023-07-24T03:04:44.580-07:0019. kord 2023. aastal<p> *Nägin veisefestivalil ühte influencerit. Ma ei ole see julge tüüp, kes läheb juurde ja tervitab, kuigi et niimoodi eemalt vaadates oli selline tunne, et näengi teretuttavat. Kusjuures imelikult kombel tundus ta läbi interneti palju vanem kui ehedal kujul. Igatahes, kuulsaks võib tänapäeval saada üsna lihtsalt, peab olema julgust teha oma asja, ennast näidata ning mingi sisemine sära peaks ka olema, muidu juba vaatama ei jää ja jälgijaid ei saa.</p><p>*Keegi istub mu unejuhtme peal, lihtsalt ärkan liiga vara. Ka eilne väga väsitav päev ei viinud mind piisavalt pikaks ajaks uneauti. Olen täna väsinud.</p><p>*Kodus on bardakk igal pool. Nimelt remont ja sellega seoses on asju, tolmu kõik kohad täis ja minus ei ole mingit tahet, et neid praegu mingil viisil korraldada. Ootan nüüd kannatlikult, millal see kõik valmis saab. See kannatlikkuse pool mul tugev ei ole, aga samas see leppimise pool jälle on. Üks hea asi on selles ka, kodu koristamisel ei ole hetkel mingit mõtet.</p><p>*Mõtlesin, et lähen koju ja lihtsalt olen, sest tundsin end ikka veel nii väsinuna. Koju jõudes aga tuli meelde, et lehtkapsad kasvavad kevadest saadik katteloori all omasoodu, peaks neid korjama ja rohima. Saadud saak tuli ka sügavkülma hakkida. siis olid veel mõned nipet-näpet tööd ja ma ei molutanudki rohkem, kui "Hea karma haigla" aeg. Molutamiseks tuleb ikka kodust kaugemale minna, siis vast õnnestub.</p><p>*Vaatasime suguvõsa noorima põnni üle. Oli armas beebi ja üldse armas olemine. Hea meel kohe nende üle. Oma silm on kuningas 😉</p><p>*Maailma armsaim silmatera jäi mulle hoida. No nii armas, et söö või ära. Ilus aeg oli, aga nad läksid muidugi oma koju tagasi. Pakkisin kotid kodust ökokraami täis, on saabunud väikest viisi koduse kraami külluse aeg. Kogu hingest annaksin kõik kuud ja tähed kaasa, kui see võimalik oleks, kui see hoiaks kõik probleemid eemal. Tühjusetunde täitsin puude ladumisega. Lisaks on kaasa mures nii paljude tööde pärast ja kergendada tahaks seda kõike tööd ja vaeva. Kui see nüüd väga palju aitab, aga eks veidi ikka.</p><div><br /></div>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-10361604311143626222023-07-17T01:43:00.002-07:002023-07-17T01:43:47.311-07:0018. selle aasta postitus<p> </p><p class="MsoNormal">*Pärast lusti- ja lillepidu on kiiremad päevad.😉 Koduseid
töid on kogunenud omajagu ja pärast tööpäeva on vaja ette võtta kodused tööd.
Peenra rohimisest sain sel aastal küll suuresti vabastuse, sest minu hea
laps võttis selle enda kanda, aga maasikaid korjata, lilli kasta, lillepeenraid
sättida, oksi kokku korjata (pärast tuulispaska on õu oksi täis), midagi
lõigata ja midagi kärpida, neid töid jätkub. Väikese trenni eest.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Olime üsna ühtehoidvad, vist. Pärast kooli esimesed
kokkutulekud oli meid kohal üsna mitu, aga mida aasta edasi, seda kasinamaks me
read muutuvad. Seekord ei isuta üldse. Tegin ka päringu, et kes tuleb ja
vastuseid oli null. No mis siis minagi. Võib olla isutab taas siis paremini,
kui kepiga käime.😋<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Kuulasin pealt üsna paratamatult ühte koosolemist ja
kõrvaltkuulajana sain aru, kui palju inimesed oma isiklikku muud tühja
loba sinna asjaliku jutu kõrvale ajavad: meil oli nii ja mina olin naa. Pidagu
ka blogi, see võtab ainult kirjutaja aega ja lugeja saab, kui ei sobi, lugemise
pooleli jätta. Aga koosoleku ruumist see, kellele see muu loba ei istu, just
välja ei jookse. Ja lisaks veel need koosoleku pidajad, kes on viisakad
inimsed ja ei taha seda lobisejat korrale kutsuda, on samuti
ajaraiskamise olukorras.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Korjasin maasikaid, ühes käes tops ja teine hoidis koera,
ümberringi sumises sääseparv. Aga oli vaeva väärt tegu, mu latsekesel on midagigi
põske pista. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Arvan, et selle aasta top sündmus on leitud, käisime
veisefestivalil. Väga hästi korraldatud sündmus, nii palju tegevusi lastele,
kompaktne ala, kõik oli tasakaalus. Ja Stefan meeldib mulle niipalju küll, et
näppu visata.<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Rääkisin sõbrannaga telos, tema ütles muuhulgad et tõmbab
asju nimekirjas, mida ta enam ei tee, maha. No ei osanud sellepeale muud
kosta, et kas vara ei ole või?<o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Teadsin ette, et pettun, aga ometi tegin ettepaneku kokku
saada lobisemise, jalutamise, üksteise nägemise pärast. Kõik oli paraku
sama, mis eelmised korrad, midagi ei ole muutunud. Oleme nii erinevaks
kasvanud, ja ma üldse imestan, et kunagi oli teisiti. Miks on vaja üldse
selliste inimestega suhelda, kes sinus head tunnet ei tekita? Ega ei teagi,
võib olla hellitasin ikkagi lootust. Iimeilus õhtu oli, oleks ju võinud mokteilitada,
merd ja rannamelu jälgida, lihtsalt olla, aga neid ei huvitanud. Miski nagu ei
huvitanud. Ei julgenud ka oma käimisi, olemisi, tegemisi nii väga rääkida, need
oleksid kõlanud liiga suureliselt. <o:p></o:p></p>
<p class="MsoNormal">*Panime selga nö kodurõivad, võtsime kaasa pidulikumad rõivad
ja metsamineku rõivad ning läksime minu lapsepõlve maile. Korjasime tikreid,
kirsse, külastasime tädikest, käisime restos ja ujumas, kalmistul ning lõpuks
metsas maasikal-mustikal. Pikk koduküla programm, nagu alati, on ilmatuma tore,
ükskõik siis, mis ma sellel käigul ette võtan. <o:p></o:p></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5925373129017403062.post-10217003796142530892023-07-10T01:25:00.001-07:002023-07-10T01:25:09.595-07:0017. postitus<p> </p><p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Sata-sata vihmakene, tuul ka nii vali, et
pükste jalas püsimine on keeruline. No veitsa pahandust ta tegi küll õue peal,
aga mis seal ikka, ju toibuvad mu lilled, panged saab ise paika panna ja vanad
paju oksad jõuab ka kokku korjata.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Hiljuti kaasa kaotanud naine ütles, et kui ta
mõtlema hakkab, keerab oma mõtte mujale, nii ei tunne kurbust liiga palju. Ma
ei tea, minu mõte kipub ikka halva uudise peale minema, kuigi, et pole täpselt
teadagi, mis on. Kuidas seda mõttelõnga keerata?<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Trobikond vananevat sugulast said kokku. Sain
olla seal pesamuna, hea tunne oli </span><span lang="ET" style="font-family: Wingdings; mso-ascii-font-family: Calibri; mso-ascii-theme-font: minor-latin; mso-char-type: symbol; mso-hansi-font-family: Calibri; mso-hansi-theme-font: minor-latin; mso-symbol-font-family: Wingdings;"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Wingdings;">J</span></span><span lang="ET"> Kuulasin kõrvad kikkis ja panin nii mõnegi loo endale kõrvataha. Olen
tähele pannud, et vananedes inimesed kuidagi ei viitsi või ei jõua enam
üksteist kuulatada, ja mina ei oska rääkida, kui keegi oma juttu omavahel ajab.
Vat see mind häiris veidi, aga 3h läks siu-vipsti mööda. Ja kuna aeg ei olnud
veel öösse jõudnud ja rand oli lähedal, siis kuidas ma saan olla, kui kasvõi
korraks pilku peale ei heida. Ikka heitsin mõne pilgu ja lasin tuulel endale
puhuda. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Maasikatel on haigus kallal, see on vist
peamine põhjus, miks neid nii vähe saan. Küllap ma jonnin veel nendega edasi,
mis siis, et hooaeg teeb nukraks, aga äkki järgmine on parem?<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Sain kurbuse-šoki mitmeks päevaks. Selleks
šokiks oli vaja kuulda teatrietenduse ühte lauset, mis oli öeldud helluse
keeles, ja isiklikku tausta. Nutsin südamest, küllap ka kõik seni nutmata
pisarad vallandusid. Ma ei olnud kindlasti ainus lohutamatu, mitte et see mind
aitaks. Ilmselt on vaja rohkem nutta, siis ei ole iga öeldud lause nii suure
mõjuga. <span style="mso-spacerun: yes;"> </span><o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Ärkasin paistes silmadega. Tahtsin oma
emotsioone jagada ja kirjutasin paarile sõbrannale. Üks tuli kohale ja kuulas. Teiste
tagasiside oli nutunägu, mitte et ma oodanuks kaasatundmist vms, kuid üksainus
lootust sisendav sõna oleks kena olnud. Ma ei ole kindel, et ma isegi teiste
ootustele oskan vastata. Seekord olid mul tõesti ootused. <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span lang="ET">*Kurbadele päevadel otsa pisut paremad päevad.
Saime uuskasutada kolm aastakümmet seisnud kleite, kiikuda, lambaid sööta,
maasikaid maitsta, mustsõstraid põõsalt suhu pista, raamatuid lugeda, kassi
paitada, koormaid vedada.<o:p></o:p></span></p>kasitookajahttp://www.blogger.com/profile/18138051169637028233noreply@blogger.com0