neljapäev, 3. detsember 2020

Vaene väike hiir

 

Meil on hiired. Tegelikult nad vist kolisid majja enne meid - nad on igal sügisel, siis kui külmaks hakkab minema, usinasti krõbistanud ning meie majakest näkitsenud. Ega elu hiirtega just ahvatlev ei ole. Aga see on vist looduse paratamatus, et nad sooja hakkavad enne külmasid otsima. Õnneks on meil tubli kass. Peaaegu iga päev on tal hiirekeldris üks, sest pea jätab ta alles, no nii tõendusmaterjaliks, et vaadake, teil nüüd üks tont vähem. Täna hommikul oli jälle kööginurgas krõbin. Mina aru ei saa, kas ta krõbistab seina taga või on juba toas. Kass aga teadis, hiilis ühelt poolt pliiti ja teiselt poolt. Sain siis ka aru, et probleem on vist korvide taga ning nihutasin neid veidi. Igatahes koostöö kassiga meil õnnestus hästi: kass krahmas hiire hambusse ja läks seda kohe vitsutama. Seekord ei jäänud pead ka alles, aga polnud ju vajagi, ma ju nägin kui tubli ta on. Nii et aitasin kassil hiirt püüda.

Teine pisike näriline jäi mulle veel täna teele ette. See oli väike vaene valge nirk. Küll ta oli vilgas, pildile ma teda seega ei saanud. Aga ta oli ka niiii armas. Ja minu jaoks haruldane vaatepilt. Igapäev just ei näe. Tal oli kena talverüü juba üll ja mine tea, äkki tuleb külma talve meile ka.


neljapäev, 26. november 2020

Maskiraad

 


Inimesi aetakse praegu hulluks hullude pealkirjade, vastikute uudiste ja draamadega. Ühe koroona patseindi käest küsiti, et mis ta tundis, siis ta ütleski, et vist ei tundnud midagi, aga kuna kõik ümberringi kisendab ainult koroonast ja see info on seinast seina, siis on raske orienteeruda ning aju hakkab iseenesest mingit tundmust genereerima. Piirangute pooldajad, vastased, vandenõuteooriad ja muidunaljahambad, kõik tahavad sõna ja iga üks on omamoodi arvamusliider.

Mina maski pooldan. Sellega on küll tülikas, aga mitte midagi hullu. Panen ikkagi poodi minnes, ka tööl olles maski ette. Imelik on end küll millegi nähtamatu eest kaitsta J Kui teaks, mis nägu see va koroona on, siis oleks lihtsam hoiduda. Küllap ta on individuaalse näoga, kuid  ega teda näha ei soovi küll. Kes soovikski! Nii et õmblesin esimese hirmuga kolm maski. Karta ju oli, et poest neid esimeses paanikas saada ei ole. Tellisin ka Kingitud elu fondist, kuid seal on suur tellimise järjekord. Küllap oli ka teistel veel sama loogika, et teen ühtlasi  head ja toetan haigeid. Nüüd on tegelikult valikut ja päris väikese raha eest olemas päris paljudes poodides.

Aga minu maskid said mustad, sest neid on lihtsam sobitada ükskõik mis riietusega. Nikerdasin lõike Marika Normeti mudeli järgi ja kulus nii paar tundi nende õmblemiseks. Ma ei olnud kiire ja ilmselt ei olnud 100% asja juures ka. Aga oleme terved!

esmaspäev, 23. november 2020

Selline sall, mille raskuse all looka ei vaju

 



Külmavares nagu ma olen, vajan ma kogu aeg enda õlgade ümber midagi, mis veidigi sooja aitaks hoida. Igal pool on jahe: tööl, kodus, õues. Tööl sellepärast, et lihtsalt nii on ja seda nipsust ei muuda. Kodus sellepärast, et olen tööl ja katjat-kütjat pole kodus. Õues sellepärast, et aastaaeg on selline. Mul on tegelikult igasugu rätikuid üsna mitu, aga see üks oli ikka puudu. Vähemalt nii mulle tundus ja kudusin siis ühe juurde. Point oli selles, et käsi on vaja tasku panna. Kui on tavaline sall, siis ju taskut seal ei ole. Tegin siis taskuga. Lõng on 100% puuvillane Drops Paris, vardaid olid nr 4. Väga lihtne kudumine aitas mul vaadata mitu seeriat Shetlandi, Ihukaitsjat ja mõne Õhtu saate ka.  Oli hea ajaviide, kuigi ju tundub, et seda aega kunagi ei ole. Kahju oli isegi kudumit lõpetada, sest tegemisevõlu on ka oluline osa protsessist. Aga lõng sai otsa grammi pealt ja kui pikka salli ma õlgadel ikka vedada jõuaks J

neljapäev, 19. november 2020

Ema kingi mulle padi.

 



Tunnen end väga hästi, kui midagi käsitöist valmis saan. Seekord oli n.ö jätkutellimus. Nimelt kudusin hiljuti vanimale lapsele padja, aga ta soovis teist veel. Loomulikult ma teen, selles ei ole kunagi küsimus, et ma teha ei taha. Õnneks olin ka lõnga varunud piisavalt. Tean tema lambafiguuri lembust ja nii sai padjale ka üks lammas. Et minu tehtu oleks ikka rohkem meele järgi. Padi sai tegelikult ka sünnipäevakingi osaks. Alati on probleem, mida kinkida. Isegi oma lapsele on keeruline kinki valida. 

Ega muud ei olegi vist rääkida. Kõik ümberringi hakkab taas koroonaks muutuma. Tuleb vist lõnga rohkem koju varuda, et siis maandada end selles jamas kudumisega. Kevadel sai rääkida, et õnneks on see koroona  praegu, vaat kui oleks see sügisel olnud, kui on pikad ja pimedad õhtud, siis oleks hull lugu. Nüüd on need pikad ja pimedad õhtud käes. Mis sa kostad, ei oskagi kosta. Kui ikka terve püsida, siis pole häda midagist. Loodetavasti :)

esmaspäev, 9. november 2020

Pikk sügis, kole päevapoliitika ja minu vaimusünnitis

 

Pimedate õhtute aeg on käes. See sügis on olnud kuldne, soe ja hästi meeldivalt pikk. Alles üleeile käisin fotokaga aias ja märkasin isegi paari punast kuumaasikat. Mõned rukkililled olid unustanud end õitsema ning tegelikult oli neid õisi veel. Aiamaal kasvavad veel brokolid, mille saagi kandmise võimes ma nüüd kahtlen, aga  mine tea, äkki mõni moodustab veel õie. Peterselli, longuslauku, melissi, piparmünti on võimalik veel otse peenralt tarbida. Samuti ei ole ma novembris kunagi muru niitnud, aga sel aastal on sedamoodi läinud.

Päevakajaline on kõik selline, millest rääkida ei taha. Millegipärast on kogu aeg mingi jama. Ei teagi, kas mingit jama vaheaega ka on olnud. Pantvangikriisid, koroona, valitsusekriisid, avalikud solvamised, umbusaldamised, viha, vaen, sekka loodusõnnetusi. Püüan küll vaid head märgata, aga kui ükskõik milline uudistekanal avada, siis sealt hakkab ülevoolavalt seda kõike tulema. No mõnikord on vast natuke leebemas vormis ka need asjad, kuid praegu käib tõesti aktiivne jama, mis ära tüütab. Kõik need Helmed ja Trump ja Putin ka sekka.






Käsitööd olen ikka ka teinud. Seda päevapoliitika ei sega. Tegin näiteks ühe lillepotiümbrise saunamajja. Saunamaja efektiandev toon on meil roheline ja nii ma lühendatud ridadega kudusin, rohelise lõngaga osa lühike rida ja takunöör pikem rida. Pealmise ringi heegeldasin.  Minu arvates tuli efektne välja, ja muidugi täiesti ainulaadne. Kohe kindlasti teist sellist ei ole, sest see on minu vaimusünnitis.





esmaspäev, 2. november 2020

Tänase päeva mõtted

 

Päevapoliitika on nagu on, süvenen nii kaootiliselt. Mul on aga 90le lähenev tädi, kes on meie poliitika ja kõige päevakajalisega vägagi kursis, sest tema kaaslaseks on igapäevaselt vaid raadio ja teler. Ja oma suhtlemisevajaduse elab ta välja ka just telerist nähtu ja ajalehest loetu najal. Mis on ju loogiline, see ongi ainus tema koju kättetulev  välismaailm. Mõnikord on küll tüütu läbi telefoni kuulata sellest kõigest, mis endalegi telerist-ajalehest-sotsiaalmeediast silma jääb, aga saan ju aru, et see on tema üks võimalus end väljendada ja end elus hoida. Igatahes olin väga üllatunud, kui ta arvas sama mida minagi selle perekonnaseaduse ümber jahumisest. Tema konservatiivsuses olin ma kindlamast kindlam, aga kui ta ütles, et kas see oli siis parem ühest õnnelikust geipaarist, kui Mart Helme jättis oma kolm last ja vahetas noore tibi vastu, siis pani see mind tõsiselt tema konservatiivsust ümberhindama. Isegi tema on oma mõttemalli muutnud ja on saanud aru, et lõpuks on ju oluline, et inimene oleks õnnelik. Satun mõnikord vaatama ETVst sadet Selge pilt. Hiljuti oli seal üks naine, kellele lapsepõlvetrauma oli jätnud eluaegse jälje. Seal küll ei öeldud, kes oli ärakasutaja, aga võis aru saada, et lähedane pereliige. Ja selliseid näiteid pealtnäha normaalsetest perekondadest on ju veel ja veel. Seega ei peaks olema vahet, kes kellega, oluline on armastus, lugupidamine, üksteisega arvestamine, igapäevane hea tunne. Saadaksin oma tädi hea meelega riigikokku, ta teeks seal kõigile lihtsalt tuule alla.

Hommikul telerit avades aga ei kuule taas enam midagi muud kui koroona ja koroona. Mis jama see küll on? Kust see tuli ja millal ta ära lõppeb? Teavitama ju peab, aga kui seda saab nii palju, et lausa küllastumiseni, siis efektist saab pigem defekt. Oleme kõik sellest tüdimuseni väsinud, aga mis see ikka aitab.

Täna on hingedepäev ja süütan küünlad aknal mõeldes lahkunud pereliikmetele. Mäletan nii hästi seda aega, kui võisin õnnelikult öelda, et matustel olen käinud väga vähe ja minu lähedased on kõik alles. Siis tuli aga ühel päeval see hetk ja teadmine, et isa on raskesti haige ja varsti teda enam ei olnud. Läks pea kümme aastat mööda ja siis tuli ema kord minna. Et venna aeg siin maapeal nii kiiresti otsa saab, ka see oli ootamatu. Lahkumised on üldse ootamatud, isegi siis, kui sa tead, et on haigus millest ei parane. Lähedaste lahkumiseks ei ole valmis keegi. Aga aeg annab siingi oma panuse ja ühel päeval saab suurest kurbusest leppimine. Mulle on see leppimine kohale jõudnud.

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Padjad vanade oskustega

 

Ükskord ammu avaldas minu laps padja soovi, et koo ja saatis pildi ka. Lõng Paris oli kodus olemas ja mis seal ikka, lasin varrastel õhtutel klõbiseda. Muster lihtne kanaihu moodi, üks pp ja teine vp. Tuli välja pea üksühele saadetud pildile. Olen rõõmus, kui lapsed ka soovi avaldavad millelegi sellisele, mida oskan. Ega neid oskusi mul nüüd tohutult palju ei ole, aga kõige viletsam ma ju ka ei ole. Tean küll, et uusi oskusi omandada ei ole kunagi hilja, aga pole ideed ja kui see idee olekski, ega siis alustamine ei ole ka kerge. Lihtsam on ikka vanadel liugu lasta ;)