teisipäev, 18. juuli 2017

Suvi nagu see



Suveks valmistutakse juba kevadel, et oleks vajalik outfit olemas ning ostetakse suvekleite, plätusid, rannariideid. Sest suvel saab sääri välgutada, ennast näidata ja varbaid tuulutada. Seda tavaliselt või õigemini siis, kui meil suve on. Meil aga ei ole. Õnneks ma ise endale midagi uut suveks ei soetanud v.a sukapüksid. Neid ma kannan ka juulis, mis on enneolematu ja neid ikka kulub. Ainult värvi olen vahetanud mustast ihuvärvi vastu. Lahtise varbaga kingad on saanud minu jalga vaid korra ja kõik vägasuvised kleidid mitte kordagi. Lootus lükkub augustile.
Aga suvi ise on siiski kuidagi helgem ja kergem. Mõnikord koorin trepil kartuleid, mõnikord tassin õhtusöögi õue, ükskord küpsetasin vahvleid meie õuemajakeses. Ning ujumas olen ka käinud, isegi kordi viis. Seega on suvel ikka see õige tähendus ka olemas. Märgilise tähenduse suvele annab minu jaoks ujumine.

pühapäev, 16. juuli 2017

Rikkis andurid



Kui autol mingigi väike andur valetab, siis on ikka paganama kaheldav sõita, vähemalt minusugusel kergesti paanikasse sattujal. Kuigi oli teada, et viga on ainult anduris, oli sõitmine väga ebamugav, sest milleks need andurid siis on – eks ikka veateavituseks.  Seega oli tarvis pöörduda teenindusse, et see väike valetaja ära vahetataks.
Auto võeti kenasti vastu. Ja mina sain minna niisama asju ajama. Eemaldudes kuulsin, kuidas teenindav mees remondimehele ütles, et vaata veel seda ja seda ka, naine sõidab. Muigasin ja mõtlesin, et hoolitsevad mehed ja ega ma tõepoolest auto asjust just suurt ei tea. Pooleteise tunnipärast oli auto korras. See andur oli kustunud, aga põles üks teine andur. Mõtlesin, et issand jummal, mis siis nüüd jälle! Otsustasin siiski, et teen tiiru parklas, enne kui sisse tagasi hädaldama lähen. Sõitma hakates tuli juba suurem woring. Appi!!! Kuni minu pikkadesse juhtmetesse jõudis, et uks ei ole korralikult kinni. Meestel oli ikka täiesti õige – naine sõidab, tuleb kõik asjad korralikult üle kontrollida ja tegelikult võiks autoteeninduses  blondiinluse kontroll ka olla. Need andurid vajavad minul ka remonti. Siiski jäi naissoo mark seekord täis tegemata 😂

esmaspäev, 10. juuli 2017

Müstilised linnud ja naised köögist



Kinnitasin endale, et ma ei karda äikest – ei karda, ja istusin meie suvemajakeses kogu selle aja, mil välgutas, müristas ja paukus. Vihm krabistas katusele, kudusin pooleliolevat kampsunit ja iga kärgatuse järel lootsin, et see on viimane. Lõpuks äike taandus, kuid vihma jäi veel tibutama ja õhtupäikegi piilus pilve tagant, mis tõi taevasse nagu pintsliga tõmmatud suure topelt vikerkaare. Kaare peal oli sünkjas must pilv ja kaare all kuldas päike kuldset valgust. Ja siis selle toreduse taustale lendas ei tea kust terve parv valgeid linde. See oli nii müstiline vaatepilt. Aga kuna mul sellist head fotoaparaati ei ole ja telefoni kaamera ei ole ka piisavalt võimas sellise hetke jäädvustamiseks, siis suurem osa müstikast jääb näitamata. 
Järgmine päev viis kokku sõbrannadega tehnikumiajaarvamise järgi. Viimased aastad püüame aastas korra või paar midagi toredat koos ette võtta.
Seekord tallasime Pärnu tänavaid, vaatasime linnalehmasid, promenaadilt rannalisi ning istusime Lehe kohvikus. Nägime linnalehmi ja linnausse ja linnakoeri. Üks nastik vupsas üle tee metsapargis, rannas päevitas keegi oma valget madu (uhh, kui hirmus). Kusagil ühe jäätisekioski juures oli vist Chihuahuade kokkutulek, sest seal oli üle kümne koerakese koos perenaistega. Saime tõdeda. Et kõik tahavad omavahel kokku saada, nii koerad kui inimesed.  Kohvikus oli aga ühel seltskonnal kaasas tore koer, kes käitus väga sõnakuulelikult ja istus perenaise tekil tooli peal vaguralt, seni kuni söödi. Sosistasin oma sõbrannale, et oi kui hästikasvatatud koer. Maanaiste sosinad on aga teada, ju ma siis sosistasin ikka nii kõvasti, et koeranaine ka kuulis ning nentis eht eestlaslikult: pole ta hästi kasvatatud midagi, hoopis päikesest uimane, väsinud ja tüdinud. Nii et tavaline koer, nagu mul endalgi kodus olemas.
Edasi suundusime Kabliranda, et osa saada Päikeseloojangufestivali kontserdist. Naised, igaüks oma köögist, läksid vaatama „Naised köögist“. Muljed on muidugi ülihead - millised graatsilised naised ja osavad sõnaseadjad olid need lavalolijad. Neis oli sellist ürgset väge, sitkust ja õrnust ühteaegu. 
Päeva lõpetas ühine hilisõhtune Selveri külastus. Peale pidustusi pressib argipäev kiiresti peale. Täiesti jabur tegelikult see nii hilise tunnini uste avali hoidmine, torisesime meie isekeskis ja sammusime poodi. Homme oleme ju taas naised, igaüks oma köögis, kus on vaja midagi patta panna ja midagi nosimiseks tekitada.
Siiski ei olnud see ainult sääskede ja siilide öö, see oli midagi enamat: väike daamide omakeskis ettevõetud seiklus, kus ih-ih-hii ja ha-haa-haaa olid omal kohal 😃