esmaspäev, 10. august 2020

Sama reha

 

Augusti sumedad ööd on saabunud. Õnneks on soe ja mõnus õues, ning seda sumedust olen sisse ahminud mitmel õhtul. Istun oma võrkkiiges, loen ja koon ning kuulan tuulekella vaikset tilinat. Selles suhtes olen õnneseen, et meil on selline idüll oma kodust võtta. Eks ma olen ikka rõõmus küll ja kui on võimalus rõõmustada, siis ma seda oma rõõmu ka väljendan. Sest minu eluloogika ütleb, et külva head, külva rõõmu, küllap peegeldub see mingil viisil ka tagasi. Muidugi võib see loogika ka alt vedada või teistele tüütuks muutuda. Kuigi ma vähemalt enda arvates ei ole oma kiidulauluga mitte liiale läinud. Muidugi võib ka nii olla, et mõne inimese kõrvad ei kannata üldse enesekiitmist välja või ei kannata seda välja, et kellelgi on midagi hästi.

Igatahes on see nagu igaaastane reha ja olen pärast pikalt häiritud oma ammuste heade tuttavatega aastas korra kokku saades. Seekord oli trehvunks minu kodus, kust startisime väikesele väljasõidule Haapsallu. Haapsalu on endiselt mõnus ja hubane linnake. Jalutasime promenaadil, vanalinnas ja einestasime Müüriääre kohvikus. Kõik must be kohad käisime läbi ja olime vist rahul. Kõigile meile maitses toit, üks meist kiitis linna hubasust ja nii see aeg läks. Naastes istusime ka natuke minu kodus. Aastaga, mil me pole näinud, on meie kodu veidi kasvanud. Valminud on tore saunamajake koos puhkenurgaga. Olen selle majakese üle südamest rõõmus, sest minu arvates on see väga hästi õnnestunud, selline hubane ja õdus ja väike. Värvid on hästi mõnusad ja mis peamine, minu kaasa ise tegi oma kuldsete kätega. Kutsusin siis külalised sauna puhkenurka, et enne laialiminekut veidi istuda ja tahtsin neile ka näidata meie uut ehitist. Igatahes lõppes see sellega, et nad potsatasid maha ja null emotsiooni. Pärast ütlesingi mehele, et enne saad surnu käest sooja, kui nende käest kiitust.😂

Ma ju tegelikult ei oodanud ülevoolavat kiitust, et oh mis tore ja nii edasi. Aga üleüldse mitte ühtegi sõna, see on ka tase. See oleks nagu kõndimine mööda igapäevast trajektoori, kus kõik on tavaline ja enam ei pane ümbrust tähelegi. Meil on aga terve maja, maja mida aasta tagasi ei olnud. Seda mitte märgata meie õue jõudes ei ole võimalik. Minu hing oleks rahul ka märkamisega olnud, et ohoo, teil on uus majake. Aga null märkamist, null! Igatahes olen pettunud. Tegelikult olin ka eelmisel aastal pettunud, siis olid teised analoogsed põhjused.  

 

laupäev, 1. august 2020

Kibe-kiire puhkus

Tegin puhkuseks nii palju plaane et ei tea, kas reaalselt puhata jõuangi. Tegelikult ei ole ma endale ka täpselt selgeks teinud, mis see puhkus siis õieti ongi.`? Kas puhkus on, kui saab teha teistsuguseid asju, neid, mida tööaeg ei võimalda või lihtsalt lesida ja lugeda? Igatahes on minu puhkus kestnud juba üle kolme  nädala, aga niisama olemise aega on olnud vist küll vähem kui tööajal. Mis parata, ülejäänud aastast ohkad ja vaatad internetist, raamatutest jm infokanalitest, et on ikka ilusaid kohti, mida tahaks vaadata, on toredaid etendusi, millest tahaks osa saada ja igatsus oma harvanähtavate sõprade vastu tõstab ka just puhkuse ajal pead. Nii et  tahaks käia ja näha ja olla ja kogeda - sinna see aeg lähebki.. Jah, see on puhkus küll, kuid kuidagi kibekiire puhkus. Nii et kiirkorras on käidud ja nähtud nii mõndagi.

Ma ei taha tavaliselt korrata käidud radu, kuid olen seda valmis tegema vaid sõbra ja perekonna heaks. Nii sai taas käidud  Rummu karjääris, Keila-Joa pargis, Laulasmaal, Haapsalus, Padise kloostris. Täiesti uus kogemus oli sõit Pranglile, sest minu saartepagas seni on üsna väike. Nüüd siis on üks tore saareke kollektsioonis juures. Väike saareke on suvel tore paik: meri ja männimets, marjamaad, kitsad külatänavad, parasjagu rahvast.  Ma alati ütlen nii, et siin oleks tore olla, s.t et selline paik võikski olla koht, kus lihtsalt oled ja puhkad. Aga millegipärast ei võta ma sellist aega endale kunagi, sest ikka on paganama kiire. Või vähemalt endale tundub nii.

Veelgi enam tundsin seda tunnet, et siis oleks mõnus olla ja puhata, nautida merd ja lainete loksu, vaadata päikeseloojanguid ja pilvi, Kura säärel. Millised liivased rannad ja milline idüll, seal oleks ju võinud olla pikemalt. Aga nagu ikka, ootasid ka nüüd kohustused ja meie visiit just väga pikk ei olnud. Aga poolsaare kõik strateegilised punktid said läbi käidud, kohvikus istutud, Balti mere karges vees supeldud, päike merre looja saadetud ja ka sume suveöö sai seal veedetud. Igatahes koju jõudes olid kodused tööd kõik kenasti alles ja küllap oleks nad ka siis alles olnud, kui oleks oma varbaid leotanud pisut pikemalt, kui vaid kolm päeva kiiret kulgemist. Oleme rahutud hinged. Ühtepidi tahaks kogu maailma endasse ahmida ja teisalt tahaks, et kodus säraks puhtus ja kord, toit saaks võluväel valmis ja ikkagi oleks olemas tasakaal kõiges.

Igatahes puhkus kestab veel ja ma küll lubasin valju häälega öeldes, et nüüd olen kodus, aga mõttepojukene on juba plaani B ka paika pannud. Eks näis.😉


esmaspäev, 6. juuli 2020

Uus seelikuga luud


Jube on see vihm, mis alla kallas. Aiamaa ujub, vaod on nii sopased, et eile vajusin luupeksekondini sopa sisse, kui üritasin punast peeti harvendada. Ilmataat ei paku just suurt rõõmu, ja valikuvõimalust ka ei pakuta, võta või jäta. Jututeemat pakub aga küll. Eks siin töökaaslastega saab kõik oma porgandid-peedid-tomatid üle räägitud, kellel miski on ilus ja kellel on kehvavõitu. On vist kuidagi kergem, kui ilm on kirutud ja ära on soiutud, et küll see tänavune aasta on ikka hull.😊

Aga ilm ilmaks, ikkagi on suvi ja on täiesti loogiline, et santide ilmade boonus on heegelnõel ja lõng. Võtsin kätte ja heegeldasin luuale pitsilise seeliku selga. Meie saunamajakese teema on selline leheroheline ja ekstra luuaseeliku mõtte pärast ostsin luua. Ega selle luuaga seal nii väga pühkida ei olegi, sest selleks on juba hari olemas, aga mulle tundus, et üks luud kannatab minu heegeldamise vajaduse välja küll ja dekooriks sobib see ilustatud luud ka. Tüdrukud on mulle kunagi öelnud, et meie kodus on liiga palju isetehtut, ja tegelikult mulle endale ka ei meeldi selline segasummasuvila-tüüpi kodud, seega hoian end ikkagi pisut tagasi ja katsun säilitada mõistlikkuse piiri. See luud vist seda piiri veel ei ületanud. 😌 


neljapäev, 2. juuli 2020

Suve talisuplemine

Äkilised muutused vajavad harjumist. Üks päev on nii kuum nii kuum ja sellele selga selline vihma ja kõle tuul, et hommikul tööle minnes haarasin kapist kaasa mantli. Selle, millega käisin rahumeeli kevadel. Oli nüüdki sobiv. Kehv ujumiseilm aga ei ole vähendanud indu minna ujuma. Eile küll kahtlesin, sooja 17 kraadi, tuul viib trikoo seljast, kas minust on ikka vette minejat? Jonn on aga jumalast loodud ja ära tegin. Asi see siis ikka ära ei ole, käivad ju talisuplemas, mõtlesin ma. Ja ega ei olnud hullu midagi, vesi oli umbes sama soe-külm kui õhk ja külm tegelikult ei olnud. Ega see mingi saavutus ei ole, aga uhkustama ajab ikka 😃. Minu turvamees igatahes keeldus minu ürituses osalema, pidavat liig olema. 


neljapäev, 25. juuni 2020

Suvi oma nime vääriline

Lõpuks ometi on suvi selle õige nime nimeline ja vääriline. Sest lõpuks ometi on soe, vähe sääski, esimesed maasikad, lõhnavad jasmiinid ja pojengid. Ise olen ka igati rahul, sest minu hing on rahul ja kõigil minu inimestel tundub hästi minevat. Oma koduõues on nii mõnus teha hommikusi ja õhtusi tiire, nuusutada,  mõelda, kasta, riputada pesu  kuivama… Selline mõnus rahulikus tempos kulgemine on mulle alati hästi sobinud. Ja praegu on olnud aega  võrkkiiges raamatut lugeda, natuke peenraid nokitseda, kooki küpsetada, heegeldada ja kuulata ühte imelist laulu. Tuleb endalgi selline õitsemise tunne peale.  Minu jaoks on see idüll, õnn ja armastus.  Peaasi, et see kiiruga mööda ei lähe.


neljapäev, 18. juuni 2020

Kartulivaod ja kaarditegu

Jaanipäev on kohe-kohe tulemas. Päevad lähevad nii kiiresti, et kuupäevadele pole aega otsa vaadatagi. Nii olen maha maganud mõne sünnipäeva puhul helistamisegi.  Kiire on, sest kartulipõld tahab päevatöö ja muu koduse elu kõrval kõplamist. On ikka tüütu töö küll. Esimesed viis vagu olid lausa ok, mõtled omi mõtteid ja toksid kõblaga, aga edasi hakkavad mõtted kordama ja umbrohi on ka igal vaol sama: ikka malts ja naat ja virnrohi. Toksimise hoo võtsid maha lepatriinudki, neile ju kõblaga ei löö. Seega tuli iga puna-täpilise ees kummardada ja ta ohutusse paika asetada. 

Hoopis parem töö oli kaarditegu. Siis kui päeva veel vabamad ja õhtud pikemad olid, nikerdasin mõne kaardi, et siis hea kodust võtta, kui vaja ootamatult kinkida. Materjalid on kõik v.a koogialuspaberid, taaskasutus. Korjan kokku kõik korralikud papid pakenditest jms., mis on kartongi moodi ja millest saab kaarditooriku. See täpi-motiiv mulle meeldib ja täpp teeb teadagi, auguraud. Oli tore tegemine ja üks neist on juba omaniku leidnud.

 



neljapäev, 4. juuni 2020

Kasulikult realiseeritud kerad



Olen nii kasvanud, et raiskamine on mulle vastumeelne. Juhtub haruharva, kui ma toitu ära viskan. Kui juhtubki, et miski hakkab käest ära minema, siis enne ära viskamist veendun, et koerakõlbulik saab koerale antud. Kõik jäätmed lähevad kompostiks, taara, vanapaber ringlusesse jne. Isegi rõivad, mis väärivad kaltsu nime, saavad enne äraviskamist kasutust tolmu vms lapina ja alles siis prügisse. Päris nullkulu ma kindlasti ei ole, aga poes ma ka igat vidinat kilesse panna ei lase ja puuvilju, mida vähegi saab,  kilekotti ei paki. Hoian ja säästan, see on juba harjumus või isegi eluviis. 
Nii ei taha ma ka millegi meisterdamiseks uut materjali osta, eriti veel, kui miskit enam-vähem analoogi on kodus olemas.

Kodused lõngavarud on aegade jooksul kahanenud, kui ma mõtlen näiteks kümneaastatagustele varudele, aga ikkagi tahaks need kerad, mis alles on, ära realiseerida kasulikult. Hetkel on käsil näopuhastuslappide heegeldamine. Heegeldasin endale, vanem laps võttis prooviks ja kiitis heaks, tegin talle lisagi. Pere keskmisele lapsele pole veel pakkunud, aga mis temagi neid vatitutsakaid poest ostab, kui saab ema tehtut korduvkasutada. Igatahes töötavad küll. Lõng on paksem puuvillane. Hea pehme ja mõnus. Ise olen rahul J