esmaspäev, 11. jaanuar 2021

Sõit, sõit suksuke

Kui lapsed väikesed olid, siis oli üks laul, mida neile laulsin Hennust, kes kappas hobusega tädile külla. Sõnu täpselt enam ei mäeta, aga umbes nii see kõlas:

Väike Hennu ratsutab, hobu kaela patsutab.

Sõit-sõit suksuke, lähme külla tädile….

Nüüd on meil üks hobu patsutaja päriselt olemas, nimelt väike sinulapselaps armastab südamest hobuseid, käib ratsutamas ja kogub kõike hobustega seonduvat. Nüüd tuli peale ka kepphobuse maania. Ostes-tellides on hind üsna krõbe. Seega otsustasin aidata täituda lapse ühel unistusel ja õmblesin talle selle hobese. Õnneks on ikka veel alles mingid riideribad, seekord läks käiku üks vana mantli saba. Täpseid lõikeid mul ei olnud ja tegelikult aitas mind enam-vähem just pea suuruse mõttes joonele jõulusokk. Mulle meeldib niimoodi nuputada ja sättida, kuigi ega ma rahul selle peaga ei olnud, sest vaata kust tahad, põder mis põder, ainult sarved puudu. Aga kui pähe sai vanast parukajupist lakk, silmadele nööbid lisaks, hakkas natuke hobuse moodi moonduma ka. Kui lapsuke ise saabus, siis tema teadis valjatest ja päitsetest ja suulistest kõike ning kombineerisime koos ka valjad ning hobeke muutus üha rohkem hobuse nägu. Ma ei tea mis aegadest ja milleks oli mul heegeldatud nuppudega toru moodi asi ja see sobis nüüd hobusele väga kenasti kaela.  Vanaisa roll oli korraldada kepp ka ja sõit-sõit suksuke võis alata. Rõõm lapse silmis oli ehe. Olin küll esialgu kartuses, et äkki ei tule nii välja nagu tema soovib. Piltidel, mis ta mulle saatis, olid kõik nii 100% hobused ja ma kartsin pettumust. Aga ei mingit pettumust, kõik olime rõõmsad.

Mulle meeldivad ka hobused, aga mingi aukartus jääb selle suure looma ees. Ja tegelikult ei ole otsest kokkupuudet olnud - hobused ei ole minu elu trajektoorile sattunud, või kui ongi, siis on alati olnud tahe, aga pealehakkamisest on puudu jäänud. Siiski, ühe korra olen, seda küll koos hobusetaltsutajaga, ratsatiiru teinud. Vähemalt tehtud, saan öelda. 



neljapäev, 7. jaanuar 2021

Täna veel võib

 

Uus aasta on juba seitsme päevane. Täna enam ei või uut aastat soovida, eile veel võis. Siis saigi uusaasta soovidele lõppu lisatud stamplause: täna veel võib. Ja ega ma muidugi ei olnud ainuke, ka poes tuttavaid silmi kohates öeldi mullegi: head uut aastat, täna veel võib. Nii vist öeldakse kogu aeg, kas lihtsalt jutu jätkuks, selleks et midagi öelda, eks ole.

Uus aasta algas mossitades, loodan, et ma nüüd sellist hoiakut terveks aastaks külge ei saa. Lihtsalt naisinimene on kord selline, et  kui midagi öeldaksegi võib olla mitte nii paha mõttega, aga sina kuuled sellest ütlemisest halvemat poolt ja siis on solvumine väga kerge tulema. Sest seda ütlemist tajud sa selge ülekohtuna. Just nii ma end tundsin ja mossitasin mõnuga. Ise sain aru küll, et sellega piinan vaid ise ennast.  Esimesel jaanuaril oli helistamise päev ja enam-vähem kõik olulised kõned said peetud. Üks kõneleja kurtis oma kurba saatust ja siis jõudis mulle kohale, et minu mossitamise põhjus on ikkagi köki-möki ja et tema peakski antud juhul kogu elu mossis olema. Seega jätsin oma paha tuju sinnapaika. Ikka on vaja seda välist peeglit aru saamaks, et kõik on ok.

Loodame ikka paremat.

Ja head seda aastat!

teisipäev, 29. detsember 2020

Aasta 2020 tänu

 

Ilus number oli 2020. Klišeelikult kõlab, et kuhu see aeg tõttab, aga ta tõttab. Küllap on vanus seal maal, et tunnetad aja kadumist ja elu liikumist sinna lõppjaama poole kuidagi teravamalt. Nooruses sellele ju ei mõtle üldse. Tahad olla lihtsalt vanem, et kõik keelatud asjad oleksid seadusega lubatud ja ootad elu. Nüüd on paljud asjad ära olnud, s.t et päris paljude asjade kohta saab öelda „mitte kunagi“, ja selles mõttes on nukrust küll. Samas on kindlasti palju ilusat veel ees, palju sellist, mille kohta saan öelda, et elus esimest korda tegin, selles olen ma ka kindel.

See aasta oli muidugi eriline, sest sellises olukorras, kus sa pead kartma midagi nähtamatut, mis otseselt väljendub teiste inimeste kartmises, pole me kunagi varem olnud. Meie kõnepruuki lisandusid imelikud sõnad: eneseisolatsioon, koroonadetektiivid, koroonapagulane jt. Ühtäkki ei tunne me alati oma tuttavaid maski tagant ära ja saad tere hoopis päris võõralt, sest näisid talle tuttav. Ja muidugi on kahju kohvikutest, turismindusest, kõikidest entusiastlikest ettevõtjatest, kelle elu on äkki uppi keeratud. Paraku kandub see kõik ka uude aastasse.

Vaatamata kõigele mulle isiklikus plaanis oli see aasta selline, millega jään rahule. Kõige olulisemad tervis ja töö ja peresuhted olid head. Ja muudes asjades sai kuidagi kõik õigesti ajastatud. Näiteks minu reisid, mis viimasel ajal on ka aasta must-be osad. Vahetult enne koroonat saime ära käia Peterburis ja koroonavaheajal Leedus. Isegi kaks välisreisi aastas, see on ju väga hästi kõiki olusid arvestades ja elamused neist olid super toredad. Kura sääre luiterannast korjasime ilusaid musti kive, ööbisime ühel ööl idüllilises metsaaluses taamal merekohin, teisel järve ääres, kus kokku said kolme riigi piirid. Peterburg oli nostalgia, jällenägemisrõõm pärast 35 aastat ja tõdemine, et elu on seal ikka väga palju edasi arenenud.

Lisaks sai ka mööda meie oma Eestimaad käidud. Näiteks Prangli saar oli seni nägemata. Elamus omaette oli Lagedi ekstreemöömaja. Tore oli Viljandi ja Olustvere ning ka Soontagana maalinnus jäi meelde.

Ilmselt rohkem kui ei kunagi varem olen ma väljas söömas käinud. Kord ühe tütrega, siis teise tütrega, kolleegidega, sõpradega, kaasaga. Restoranide nädalast sain koguni kahel korral osa. Mulle tundus, et siin mängis rolli ka see kartus, et kes teab, millal jälle saab.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest eluetappidest. Neist ühe satsiga tegime üllatusvisiidi ühele kooliõele, keda polnud näinud ca 35 aastat, s.t meie teda olime näinud telerist, aga tema meid mitte. Tulime tuttavad ette küll. Teistega järgime traditsioonilist sünnipäeva kalli-rallit, ning kolmandatega läks küll kehvast, sest kord oli koroona ja siis tuli koroona ja me oleme vastutustundlikud inimesed.

Palju sai käidud teatris ja kontserditel. Enamus kandus küll kevadest sügisesse, aga miski päris ära ei jäänud. Elamuse pakkusid sel aastal Ugala „Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus“ , Endla „Abort“ ja Sulbi külateatri etendus „Kae kos pandse plönni“.  Väga meeldis Svjata Vatra kontsert Vaalapuuksul ning kodukandi naisansambli laulukõla.

Raamatuid olen ka lugenud, ja neist jättis parima jälje Backmani „Ärevil inimesed“, Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“ ja Elena Ferrante Napoli sari. Heas mõttes üllatasid Kuusbegi „Südasuvel“ ja Valsbergi „Eluterve pohhuist“. Üldiselt on ikka nii, et ilma raamatuta ma magama ei läinud ka sel aastal.

Olen olnud ka selles suhtes tubli, et avastasin enda jaoks mingil viisi spordi. Igatahes olen usinasti trennis käinud neil aegadel, mil see on võimalik olnud. Esimest korda proovisin saapaid, millel trenn tundus esialgu vaat et hirmutav,  kuid sain hakkama ja olen enda üle uhke.

Esimest korda koolitusin läbi Zoomi, ja seegi oli omamoodi kogemus. Igatahes võimatu missioon ei ole ja võimalus on seegi.

Tegin üsna palju käsitööd. Meie saunamajakese vaip-padjad-lillepotiümbrised, tütrele padjad, sünnipäevakaarte, kudusin sokke, pätusid, punusin pajuvitstest punutisi ja midagi tegin kindlasti veel. Sel aastal tuli vaim kuidagi hästi peale ja ilmselgelt oli ka siis aega nokitsemiseks.

Meil oli soe ja tegus suvi. Aasta oli soodne vaarikatele ning neid on meil külmikus ohtrasti. Kuid hästi kasvasid ka tomatid ning isegi üks brokkoli andis oma õie mulle. Sügisel korjasime elu rekord kukeseenesaagi ning esimest korda käisin metsas ihuüksinda mustikal. Karu ei kartnudki.

Minu lastel on mingis mõttes uued eluetapid ja uued koduloomad ning see kõik on elu positiivne pool.

Olen saanud tegeleda oma lapsukestega ning see on ütlemata tore aeg olnud. Oleme käinud metsas luusimas, mänginud kommijahti, pidanud sünnipäevi, lugenud ja müranud.

Minu töö läheb mulle ikka korda ning tööle lähen rõõmuga. Saan rakendada oma loovust ja välja mõelda asju, mis mulle meeldivad. Mul on kolleegid, kellega suhted on soojad ning see on ainult puhas rõõm.

Olen lõpmata tänulik oma kaasale, et ta on selline arvestav nagu ta on, et tema süda ja käed on õige koha peal, et ta alati toetab nii sinu, minu kui meie lapsi, et ta lihtsalt olemas on. Olen tänulik sinu, minu ja meie lastele, et nad on kasvanud kõik loogiliselt mõtlevateks, headeks inimesteks, et neil on tööd ja tegemised, millega nad ise rahul on ja et mina saan rahul olla, et nemad rahul on. Olen tänulik oma kalli kutsu ja kiisu rõõmu eest, et nad on igal õhtul minu kõrval, minu jaoks olemas kogu oma armsuses.

Kui nüüd kogu see lugulaul tundub igavalt imal ja postiivne, ja tekib küsimus, et kas tõesti miskit halba ei tabanud? Siis pisiasju, mis häirivad on ju ikka, kuid püüan teadlikult kõik sellise, mis meelt mööda ei ole, unustada. Ja tegelikult neid unustamist väärivaid hetki ma täna ei mäleta, seega neid vist ei olnudki.

Olen tänulik kõigi võimaluste eest, mis mulle on antud.

Head vana aasta lõppu!

esmaspäev, 28. detsember 2020

Jõulud ja lootusetoetus

 

Pühade ajal on olnud aega netis tuulata ja lugeda seda, mida arvatakse jõuludest. Enamasti arvatakse hästi, sest on ju võimalus olla koos perega, kuid mõnele siiski ei tulnudki õiget tunnet peale. Mina ei tea, mida see õige tunne tähendab, aga jõuluusku olen ma küll. Mulle meeldib tuba sättida, see on minu jõuluusu tunnus number üks. No piparkooke võin ka teha, kuid päev otsa süüa vaaritada, selle osa jätaks ära. Tegelikult ikka läkski nii, et tervelt pool päeva ma kokkasin, kuigi ei plaaninud, ja tegelikult ei plaaninud midagi erilist valmistadagi. Aga kartulisalati hakkimine (abiks oli ka tehnika), porgandikoogi tegemine (abiks oli ka tehnika) võttis nii palju aega, et ausalt öeldes tegi mind see veidi närviliseks. Kuid õnneks sain mõned toiduvalmistamise osad delegeerida tütardele ning ise sauna lõõgastuma minna.

Nii et jõuluõhtu kulges meil hästi. Mitte küll traditsiooniliselt, sest enamasti oleme ikka vanavanade külas istunud, kuid sel aastal ei olnud ju mõistlik vanavanematega kokku saada. Aga meil oli tegelikult tore, sest ega meil kõigil ei ole võimalust sageli näha. Kingipakke oli ka kogunenud kuuse alla liiga palju, samas on neid avada alati tore, sest kinki saada on meeldiv. Olen nüüd rikkam toreda hommikusöögi komplekti võrra – kena kauss koos peene lusikaga, pudrud-müslid sinna juurde. Igatahes arvasid kõik lapsed, et mulle asju vaja ei ole ja kinkisid enamasti maitseid, millega ma olen absoluutselt päri. Asju on meil kõigil piisavalt.

Seekord andsid pühad tervelt kolm vaba päeva, seega jäi aega ka üks päev lihtsalt lugemiseks, natuke õues koperdamiseks ja isegi logelemiseks. Sest see pool päeva vaaritamist tagas järgmised kaks päeva puhkust toidu valmistamisest. Igas ebameeldivuses on ikka meeldiv külg ka J Telekat vaatasin samuti, kohati küll vaid silmanurgast, aga jõulutunnelit vaadates istusin ja kuulasin ja mõtlesin, et on ütlemata hea, kui kõik on hästi. Et kõik need pisimured, mis mind häirivad, ongi vaid pisimured ja pigem on võimalused kui mured. Aga kusagil on keegi, kelle jalad on alt ära löödud, kes tahavad elada, aga haigus ei lase, kes elavad iga jumala päev hirmuga ja otsivad tuge ja lootust. Aga selline on elu siin maailmas, ja sinna ei olegi  midagi parata. Igatahes ei saa ma aru, kui laias laastus öeldes palutakse annetust peo korraldamiseks, raamatu avaldamiseks vms. Kindlasti on ka nende korraldamiseks, avaldamiseks raha vaja ja kellegi õnn sõltub samuti nende kordaminekust, kuid minu silmis on ikkagi primaarne konkreetne abi vajadus, mis annab inimesele lootuse homsele. Ma nii loodan, et see minu poolt teele pandud lootusetoetus täidab oma eesmärgi.

kolmapäev, 23. detsember 2020

Jõuluks valmis

 

Jõuluootuse tunne on vist suuresti lastele, täheldan ma juba üsna ammu. Samas siiski eneses on ikka ka väike pidulikkus olemas ja pisikesed jõulupeodki (-istumised) peetud juba. Need nn jõuluistumised on olnud sellised väikesed ja omadega, ikka selle va koroona pärast. Iga kord olen mõelnud enne minekut, et kas mul ikka on vaja minna, pole ja praeguses ajas hädavajalik, aga kui on käidud, siis olen alati rahul olnud. Pole midagi parata, näha inimesi silmast silma, rääkida, naerda, arutada asju ja saada ka üllatatud, on tore. Selle viimasega on nii, ja seda igal aastal, et keegi selline, kellele sa ise ei ole märganud jõuluks mingit väikest nänni vm sümboolselt meelespead kinkida, kingib sulle ja sa tunned end siis kehvasti, et sa oled selline pidur, et tema sulle pähe ei tulnud, sest sina ju talle tulid. Ja siis on imelik ka järgmisel või ülejärgmisel päeval seda viga parandada, sest õigel ajal jäi taipamata - järelikult ei ole ikka õige sõber. Igatahes olen selleks jõuluks juba mitu kommikotti, pähkleid, väikese horoskoobi saanud ja mina olen neile vastukaaluks ainult tänulik olnud. Ma tean, et ega nad ei oodanudki vastu-kinki, aga alati on väikene süümepiin sellise tänukingituse (või kuidas seda ka nimetada) ees.

Iga-aastase traditsiooni ühe jõulukontserdikülastuse olen ära jätnud ja seda ka selle va koroona pärast. Üleüldse tuleb praegu mis tahes plaani tehes mõelda selle va koroona peale. Sest ümberringi ta siin juba kusagil luusib, nähtamatu nagu päkapikk. Seega on igal kokkusaamisel üks vari peakohal, selline natuke hirmutav vari, mida igapäevauudised, -vestlused vaid süvendavad. Seega sai ikkagi ka lastega läbi räägitud enne, kui nad kodupoole teele asuvad.

Seega meie ikkagi ootame, kingikotidki perele on pakitud, kuigi kiisud peab ootama, sest ilmselt oli ka internetipoodides ületellimine, kulleritel ülekoormus ja minu tellitu vist ei jõua kohale. Aga kassid ei tea jõulust ilmselt muud midagi, et on häirivalt palju inimesi ja oma meelerahuks tuleb varjuda tagumistesse tubadesse. Ülejäänutega läks aga hästi, sest üle mitmete aastate täitsin lubaduse: ära jäta jõuluoste viimsele päevale. Ja selle eest olen tänulik!

esmaspäev, 21. detsember 2020

Minu õhtute kaaslased

Õhtute kaaslaseks on mul endiselt kera ja vardad. Ikka koon oma tugitoolis parempidi ja pahempidi silmuseid. Kudumise rütm on nii käe sees, et võin seda ka kinnisilmi teha. Õhtud on need, mille pean saama sellises rahulikus olemises mööda saata. Telekas mängib muidugi ka, alati ma ei vaata ei kuula, lihtsalt koon ja mõtlen omi mõtteid, teinekord jään ka kuulama-vaatama.

Hiljuti lõpetasin sokkide kudumise tütarde kaasadele. Tahan olla selline hoolitsev ämm, kes pakub soojust ja toetab tervist. Vähemalt jalad olgu soojas, ütleb minu õpetav mina. Ega ma ei tea, kas nad neid kannavad ja kas tütreid neid villaseid üldse käsitsi pesta viitsivad? Võib olla tänapäeva võrdses maailmas peaks igaüks ise oma sokke pesema?! Ega ma isegi selle käsitsi pesemises suur entusiast ei ole, ja mul endalgi koguneb neid käsipesu vajavaid esemeid kokku üksjagu, enne kui suudan end pesemiseks kokku võtta. Üks on kindel, et lõng on puhas lambavill ja masin nad väikeseks uhub.


 

Kaardivabrik töötas meil samuti. Mõtlesin, et üllatan kolleege. Kaardi idee on Siire Vanaselja raamatust „Käsitöökingitused“. Kuusekse sisuks on nelgid ja kuusejalaks kaneelikoor, seega on kaart meeldiva jõuluaroomiga. Nende kaartide tegemiseks kulus suisa kaks õhtut – esimesel tegin kaardi tooriku ja teisel siis kuuse. Oli ka väga tore nokitsemine, selline, mis ajab eemale kõik muremõtted ja sügiskaamose.


neljapäev, 10. detsember 2020

Unenägu, lambad ja jõulukink

 


Mida paganat võib unes küll näha. Mõnikord on nii seosetu jamps koos, et ärgates on kergendus: õnneks oli uni. Hiljuti käisin unes läbi oma elatud paigad, igas toimus mingi stseen. Igatahes lõpustseenis matsin ühe inimese pea maha. Üks poiss oli mehe tapnud ja mina mõtlesin, et kuidas see pea siin vedeleb, matan maha.😂 Poiss kadus ära ja mina sain aru, et tegelikult oli see matmine kuriteo varjamine ning läksin otsima politseijaoskonda, et siis ausalt üles tunnistada. Selle asukohta aga keegi täpselt ei teadnud: kord juhatati mind ühte pubisse, siis kellegi koju. Samal ajal muidugi mõtlesin paaniliselt, et äkki keegi saab teada ja mida siis minust arvatakse  – see oli hirm number üks. Siis lootsin, et küllap saan tingimisi selle matmise eest. Politseini ma tegelikult ei jõudnud, äratuskell päästis.

Selle unega on nagu on, kipub teine aeg-ajalt selline lünklik olema. Kuid vaatamata lünklikkusele mahub isegi unenägu mõne uinaku sisse. Kui öösel ärkan, siis sunnin end mõttes kordama „jään magama“ ehk teisisõnu, loen lambaid, ja üldiselt see töötab. Ainul tüütu on öösel üles ärgata ja end sundida millekski.

Päriselt aga heegeldasin + tikkisin väikesed lambad pajakinnastele, mis rändavad jõuluvana kingikotti. Need Top-shopist ostetud pajakindajupikesed on väga mugavad. Kinda pealne on kangas, sees vooder ja kuuma eest kaitseb silikoon. Olen kasutanud neid aastaid, ja sellest ka kingiidee. Pikemad pajakindad tuleb ikkagi kätte tõmmata ja siis kipub minema nii, et kasutad neid enamasti nagu pajalappe (kui ei viitsi kätte tõmmata). Nendele poolikutele aga saab käed lihtsalt sisse pista. Ülimugav, ja lisaks on nad ka väga vastupidavad ning pesumasinas pestavad ja neid on hea hoida ahju käepideme küljes. Kõlas nagu tootereklaam. Kingitus läheb meie lambaarmastajale, loomulikult.