esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Head ja uut!


Uus aasta on juba kuus päeva vana. Algas ta meil kenasti, suure saluudi ja suure kalli-ralliga. Olen aastavahetuse saluudi usku, kui vahetub aasta, siis võib pauku teha küll. Ja lisaks võib kõiki kallistada. Argipäeval ei hüppa ju nn naabrimehele kaela, nüüd aga oli täitsa ok kallistada kõik tuttavad ja pooltuttavad üle. Õnneks oli ka esimene kallistaja meesterahvas (oma mees ei pidavat lugema). :D

Esimene jaanuar tervitas imekena, võib öelda, et kevadilmaga. Päike säras taevas, tuuleke oli leebe ja seega tegin oma traditsioonilise kõnnitiiru. Need ca 5km möödusid küll telefoniga lobisedes, aga jõudsin ka tähele panna, kuidas vulisevad veed, pajudel on tibud ja järve veetase on ebatavaliselt kõrge.

Esimene jaanuar on alati selline kulgemise ja lihtsalt olemise päev. Söömine läheb vana-aasta toitude arvelt ja midagi väga asjalikku ka ei taha teha. Seega helistasin läbi kõik mulle olulised inimesed,vaatasin Koera elu mõtet ja panustasin seejuures ka mõne pisaraga. Kuigi et jah, filmi üldine toon ju siiski nii väga nukker ka ei olnud. Õhtu lõpetasin saunaristsetega, s.t õnnistasin sisse meie kodu uue leili ja lava. Nii et usun esimese jaanuari meeleolu ja üldist vibe ning loodan heale aastale. Vast tuleb tibake lundki, tibake on ju juba maas ära käinud.

esmaspäev, 30. detsember 2019

Aasta 2019 tänu


See aasta  hakkab vaikselt oma uksi sulgema. On aeg vaadata tagasi. Kas kiita või laita seda aastat, selles on küsimus J Optimist ikkagi kiidab, kuigi ilma halvata ju ka ei saanud. Kui kõik oleks ainult hea, muutuks ka liiga läägeks ning pealegi,  tänapäeval nimetatakse halba õppetunniks. Ma ei tea, kas see õppetund nüüd hindele viis vastatud sai, kuid olen arvamisel: kui oled kogenud halba, siis oskad paremini hinnata head. Seda ma omast arust ikkagi oskan, seda enam, et head jagus päris palju.

Sain supelda esimest korda Musta mere vahustes lainetes, kõndida mööda Varna linna tänavaid, näha delfiinide etteastet ja kõige õnnelikum olin väikese susliku pildile saamise pärast.
Sain veeta kvaliteetaega pere keskmisega, rännates rahulikult mööda Soomemaad, pildistada kirikuid ja loodust ning ööbida Kotka linna promenaadil. Saime arutada neid asju, mida muidu vast arutanud ei olekski.

Kogesin esimest korda kanuu-matka võlu, mis oli üliäge, kusjuures ma ei kartnud üleüldse, et kanuu kukub ümber, et vesi on sügav, et ma ei saa ja ei oska. Tegelikult ei osanudki, kuid paadikaaslane-pesapoeg oli äge kambajõmm ning pidin taas kord tõdema, et pesamuna hakkab pesast välja lendama. No vähmealt aerutamine on selge, see on ju ka üks eluks vajalik oskus :)

Käisin palju teatris, kontserditel ja veidi vähem kinos. Avastasin Linnateatri võlud, millest enim meeldis „Kirsiaed“. Olin lummatud Koit Toome andekusest ja 2 Quick Stardi shoust . Mõistsin, et olen võimeline ka täiesti üksinda minema, olema ja kogema. Nii kõndisin Kadriorus valgusefestivalil täiesti üksi,  külastasin Vabaõhumuuseumi endiselt üksinda ning Lennusadam oli üksikulegi äge. Küllap ma ei ole mitte kunagi ühe aasta jooksul nii palju kultuuri n.ö tarbinud ja nii palju Tallinna vanalinna uudistanud. Omast arust on kõik kangialused läbiuuritud :)

Lugesin 60 raamatut, mis on täiesti paras ports. Sügavama mulje jättis Laetitia Colombani „Palmik“, Nancy Hustoni „Murrangujooned“ ja  Jean-Philippe Blondeli „Pariis 6.41“. Endiselt kõnetavad mind lood, milles on sügavust ja hoogu. 

Sõitsin esimest korda autoga iseseisvalt pealinnas, see oli küll poolkogemata, aga siiski. Esimest korda sõitsin ka autoga suure praami peale, mis oli ka minu jaoks vau-elamus.

Sain üsna palju tegeleda oma väikeste mudilastega, käisime Lottemaal, Rõõmsate laste festivalil, rannas, muidu matkamas, meisterdasime ja kokkasime ning meil oli vahva.

Meie kodu areneb ja kasvab ning olemas on juba kolm suitsevat korstnat.  Olen saanud sättida ja kujundada, kaevata ja istutata. Oli ilus suvi, hea marjasaak, ohtralt ploome, juurikaid ja tigusid, mida kõike tuli menetleda.

Minu töö on omandanud veidi teise näo ja saanud uue iseloomu ning hingamise, mis on üliäge.

Olen kokku saanud sõbrannadega erinevatest ajajärkudest, seega oleme palju muljetanud, nostalgitsenud ja lihtsalt naernud, kõhud kõveras. Olen tutvunud uute inimestega, kellega veedetud aeg oli samuti meeldiv.

Olen ääretult tänulik oma küljeluule, et ta on just täpselt selline nagu ta on. Olen tänulik oma lastele , et nad on kasvanud mõistlikeks, arukateks, iseloomuga inimesteks. Olen tänulik selle eest, et mind usaldatakse ja et mina saan usaldada. Olen tänulik oma kalli kutsu sabaliputuste, muside ja rõõmusööstude pärast ning tänulik oma kiisu hellusenorimise ja süllepugemise eest.

Ja kui mõnikord tundubki, et maa on must, ilm on külm ja kõik on paha, siis tuletan endale ikka ja jälle meelde, et mul ei ole mingit põhjust nurisemiseks, õigemini patt on nuriseda selliste võimaluste ja tingimuste juures.

Mida uuelt aastalt ootan?!  Ootan eelkõige stabiilsust, et oleks tervis korras, et oleks rõõmu ja lusti, küllap siis läheb ka kogu aasta hästi.

Seda soovin teilegi! Ja head vana-aasta lõppu!!!



reede, 27. detsember 2019

Jõulud


Jõulud jõudsid nagu viimasel ajal kombeks, musta põllu ja rohelise muruga. Isegi üks pisike võõrasema õitseb õues visalt ja ei taha kuidagi talvele luba anda.  Muidugi see õieke oli väga ahtake, aga ikkagi õis.


Jõulud olid aga ausad. Väikeseid ettevalmistusi olin teinud juba ammu, sest minul peavad olema lisaks kuusele ka muud dekoratsioonid paigas, kuulid, päkapikumütsid, küünlad. Kapist saavad väljaotsitud jõulunännid, mida proovin igal aastal uues kuues või teistmoodi sättida ning  teen tavaliselt midagi uut ka juurde.   Selle aasta looming oli pitsiline küünal, valmistatud jäätükkide meetodil.  

Totaalselt teistmoodi oli aga meie jõuluistumine. Kui igal aastal marssisime kodust ära, teise pere  laua taha sööma, siis seekord kogunesime kõik meile. Kokku sai meid nii palju, et toolidega tekkis probleeme. Kui esialgu pelgasin küll, et kas ja kuidas selle söögiga saab, aga sai küll ja päris hästi. Kuigi ma kokkamist tavaliselt nii väga ei fänna, siis tegelikkuses oli toredam, kui eelnevalt mõtetes. Järgisin vanu traditsioone ja mõned kaasaegsemad salatid said ka kokku segatud. Parim osa oli porgadikook, mis sisaldas ohtralt porgandeid ja pähkleid.

Ilus tuledemeri oli surnuaias, tulesid oli kollaseid ja punaseid. Surnuaial käimine on alati traditsioon. Mulle meeldiks ka kirik, aga kurb küll, isegi jõuluõhtul oli nii usinalt tegemist, et oma aega kuidagi ei saanud klapitada ja tegelikult oleks raske olnud ka kompanjoni leida. Lapsed lihtsalt ei arva, et tahaksid minna. Veel.

Väga ilus on meil jõulukuusk, jupike suure kuuse latva, millel olid ehted ehtsate käbide näol juba eelnevalt küljes. Lisasin kuusele heegeldatud südameid, tuled ja kokku sai imekena jõulupuu.
Pildil jääb see ilu siiski nägemata. 
Päris jõuluvana meil ei käinud, aga ta vähemalt koputas uksele ja jättis kotid kinkidega uksetaha. Paki saamiseks tuli nagu igal aastal lugeda luuletus või esineda mingi muu originaalsusega. Šlikerdajaid oli ka, see-eest lapsed olid tublid ja lõpuks sai iga üks lunastada  oma. Mina sain kena seebipumba ja võin ühe kokkamise õhtu veel ette võtta, sest sushi valmistamise komplekt ootab tegemist.
Tore oli see jõuluaeg, olen endiselt raudselt jõuluusku. Nii tore on aastas korra mõelda, sättida, olla loominguline.    
                                                                                                                                                                                 

neljapäev, 19. detsember 2019

Ilma homse varnata


Veel pool kuud ja see aasta annab oma otsad järgmisele. Aastatänuga veel ma ei alusta, sest enne õhtut pole mõtet hõisata.  Aga mis siis muidu`? Pole ammu midagi kirjutanud. Kuidagi ei tule vaimu peale ja kiire on ka, nagu alati. Mõtlengi siin, et minuealisel ongi koguaeg kiire, sest teadagi: töö, kodu, sõbrad, vanemad, lapsed, lapselapsed ja mõni hobi või enesest sündinud tahtmine ka. Mis sest rääkidagi. Aga vaatasin eile dokfilmi Marju Lepajõest, mis läks kohe hinge. Tegelikult oli Marjut nii hea kuulata ja vaadata, kuidagi nii õige lõõgastav elufilosoofia, maailmavaade. Muidugi omajagu nukkergi, sest teda ei ole meie hulgas enam. Kõrvu jäi mõtted, et mis elu see on, kui sa tahad lugeda ja pead selleks, et nautida seda, mis su mõtteid ja meeli tõeliselt toidab, ärkama enne kukke ja koitu. Vastasel juhul sa seda teha ei saa, sest ongi töö ja need teised asjad. Eks tema lugemislaud erines peavoolu lugemislauast, aga mõte jääb samaks. Samas oli kuidagi kahju, kuidas ta silitas neid Erasmuse teoseid, otsis neile kohta ja pani nad laagerduma ning teiste raamatutega seltsima, et neid siis kunagi hiljem lugeda, Kaldun arvama, et neid lugema ta selles ilmas ei jõudnudki. Aga see oli nii ilus ja liigutav, et pisargi tuli silma.

Selleks, et mitte jõuda teha asju, mis minu mõtteid ja meeli täidavad, proovin ikka tänaseid toimetusi mitte vista homse varna. Laps soovis sokke, kudusin nad täna, mitte ei pannud homsete tegemiste ootele. Nägin mõnusa joogi retsepti, valmis samaks õhtuks ja oli hää. Plaanisin lapselastega meisterdada ja tegime jõuluks kuused ja midagi kevadesse ka. Olen mõelnud kaua samblatuttidega aiapäkapike tegemisest ja valmis nad said. Ning mõnel õhtul ole lihtsalt tahtnud logeleda ja seda olen ma ka teinud. Nii need päevad lähevad, pisut mõtlikult ja tegusalt. Aga jah, ütlen nagu Marjugi, raamatute jaoks tuleb ka ärgata enne kukke, mida ma siiski üritan vältida. Mitte raamatute, vaid iseenda pärast.   
Sokid said lapse palvel lühikese sääreosaga.


Papikuused on juba toas, päris kuused tulevad veel
imeline jook koosneb porgandimahlast, kohvist ja vahukoorest



teisipäev, 10. detsember 2019

Südamelt ära


Mõni päev kohe läheb pekki! Nii pekki, et tunne on sellest mõnda aega halb. Kõigepealt tuli kokatädi, kes tahtis minuga üht, teist ja komandat arutada ning ühtlasi sisaldadas see arutamine ka klatši kellegi isiku suunal. Kollekiivides kipub nii mõnikord olema, et kes selja keerab, seda taga räägitakse. Omast arust tahaks sellest ikkagi hoiduda, aga sügeleb see keel ja kui on mida kaasa arutada, eks siis muidugi aitasin ka. Siis tuli postitädi, kellel oli ka pretensioone meie tagaräägitava suunal. Aitasin tedagi, kuigi mul endal ei olnud põhjust mitte vähematki teda toetada. Aga ometi ma seda tegin. Lõpuks helistas natuke ülemuse moodi isik, kellega vestlus muutus eneseupitamiseks teise inimese tagarääkimise arvelt. Kusjuures see viimane närib veel tänagi. Mis mul viga on?!? Mul ei ole ju tegelikult selle tagaräägitu vastu midagi, aga ometi ma ise alustasin. Igatahes oli halb päev suhtlemiseks, kõik keeras kuidagi ühes suunas. Piinlik on, ma ei ole ju selline! Või siiski olen?
Eks kõik räägivad kõigist, kui ei räägiks, oleks ka midagi viga. Aga kui tunne endas hea ei ole, siis ikka asi õige ei olnud.

neljapäev, 21. november 2019

Ta ju alles noor


Kui ma külastan oma eakat tädi, siis ta alati kamandab mind, et istu sinna ja võta siit ning pane tänna. Olen üsna veendunud, et ta arvab, et mina lapsukene ei tea ja ei oska  midagi, seega tema peab kõik ette näitama. Mõnikord mõtlen, et need on vist ka geenide jõud, aga olen isegi mõelnud, et appi, ta ju nii nooruke, kas ta ikka teab ja oskab. 
Mul oli selline arst, kes paistis nii noor välja, et lausa kartsin, kas tema teadmistepagas ikka on minu abistamiseks piisavalt suur.  Tegelikult oli ikka küll, lisaks suhtumine ja suhtlemine, kõik olid ülivõrdes hästi. Hiljuti sõitsin bussiga, mille juht paistis noorem kui meie pesamuna. Tekkis samuti kartus, et ega ta nüüd ometi uljaks ei lähe ja kihutama ei hakka. Ei hakanud, täiesti turvaliselt sõidutas koju. Peatustes vaatas telefoni ja tšättis ka, aga sõidu ajal tegeles ainult sõitmisega.😃 Siis käisin juuksuris, kellele vaatasin ka esialgu umbusuga otsa, sest noor ju. Tegelikkuses olen lõikusega nii rahul, mida ma ammu ei ole olnud. Kõike sai parasjagu, nii pikkust kui värvi. Oma lastelegi vaatan mõnikord otsa, et kas nad ikka teavad ja oskavad. Tegelikkuses teavad ja oskavad vast isegi rohkem kui mina nende vanuses. Tänagi küsisin vanima lapse käest nõu, kelle arvamus kaalus kindlasti ühe eaka proua arvamuse kuhjaga üle. 
Niipalju siis eelarvamustest.  

kolmapäev, 30. oktoober 2019

Onju


Jube vihm, mis kallas alla. Maa ümber maja on muutunud tõeliseks mudamülkaks. Ise saab veel kuidagi hüpata mööda kõrgemaid kohti, et tuppa pääseks ikka puhtama jalaga, kuid meie koerake on õhtul nagu sopakäkerdis, varbavahed paksult soppa täis, kõhualune sopapritsmeid täis ja kasukas vihmast märg. Kasski oma rahutu loomusega ei ole veel tubaseks jäänud. Ikka saalib sisse-välja, kusjuures sissetulek tähendab ka väikseid poriseid käpajälgi. Nii et seoses koduloomadega tööd meil jätkub. Siiski ei ole kass meil muiduleivasööja, ühel päeval oli õues maas ka suur saak, ehk teisisõnu kassi püütud roti laip. Kiisu oli kaks ööd järjest õues veetnud, hommikul tuppa tulles oli laip mis laip, magas nagu kott, silmagi minu liikumise peale liigutamata. Kui roti laiba leidsin, siis sain aru küll, et meie tubli kiisu oli tõsist öötööd teinud.

Tööd teevad meil teisedki. Isa ehitab, laps võib olla ka, kuid see on rohkem virtuaalne. Mina hoian korda, kassi, koera, isa ja poja järelt. Klassika, onju. Selleks emad ongi. Aga õnneks vähemalt üks neist sokke laiali ei loobi, lauale puru ei aja, liiga palju taldrikuid ei määri. Asi see siis kahe neljajalgse ja ühe kahejalgse järelt koristada on. Kõik on ju omal tahtel endale soovitud.

Üleüldse tundub, et argipäevased tegemised ajavad liiga sageli virisema. Küll on ilm halb, maa külmund, kärss kärnas.... Optimistina saab ju võtta igast positiivset, kuid eks minagi olen lihast ja luust ning aeg-ajalt kipub ikkagi võimalus virinaks moonduma. Võib olla on ka asi selles, et tahan liiga palju. No et kodu läigiks; tööl oleksin eriti tubli; et päevakavva mahuks kino, teatrit, kunsti, raamatuid; et meisterdamisemõtted jõuaksid tegudeni; et osaleksin igal pool kuhu kutsutakse; jõuaks eri ajajärkudest sõpradega kokku saada; ja mis peamine: oleksin hea kaasa, ema ja vanana oma perele. Lihtsad soovid, eksju. Aga aegajalt saab jaks otsa ja eks siis keha annab ka märku: mida sa rabeled, võta rahulikult. Usun, et seda mu vesiselt tilkuv nina tähendas. Igatahes tühitasin mõned käigud ja võtan kätte ning lihtsat olen. Kujutage ette, see on keeruline! Tahaks olla nagu meie kiisu, kui pingutus on pingutatud, siis järgneb korralik lõõgastus, ning mitte miski ei katkesta seda lõõgastust. Kui siis ehk vast hea kalapala.