kolmapäev, 17. aprill 2019

Muuhulgas ka Ott


Mis uudist või mis põnevat on, saab küsida külla minnes või kellegagi kokku saades. Januneme enamasti millegi uue ja erakordse järele. Mis siis meiepool uudist? Ei midagi erilist, aga suur põder kõndis põllul, harakapaar on tagasi, kass ei ööbi enam toas, kask lõpetas oma neste andmise, põllud kultiveeriti, lilleseemned on mullast tõusnud, pellargoon on juured alla ajanud, isa käis kalal, pesamuna käis proovipäeval, mälumängisin üsna edukalt, osalesin klubitöös, kus ei kokutanud ja seltsitöös, kus suutsin end kehtestada, küpsetasin ja keetsin ning võõrustasin, sain aastakese vanemaks. Uudiseid kui palju. 
Lisaks käisime Oti filmi vaatamas. Mulle meeldis, kuigi ju rallifänn ma ei ole, aga nii kauge ma sellest teemast ka ei ole, et ei tea, kes on Ogier, Loeb. Film oli hästi intensiivne, kaadrid vahetusid, võttepaigad vahetusid kiiresti, kuid oma südamlikkus ja Oti selline põhimõttekindlus ja ehedus, tulid sellest filmist hästi esile. Ka mehed nutavad, kui kõik ei lähe alati soovimööda, ja pisaraid filmis oli, nii härdus- kui kaotus ja vihapisaraid. Ilmselt võiksid kõik noored seda vaadata, sest motivatsiooniks on selline ühe mehe arengusiht ja -pilt, väga hea. Ott on iidoliks sobiv isik, tema olek ja üldine look toetavad seda. Igatahes meeldis ka see, et minu pinginaaber naeris ja elas üldse väga häälekalt kaasa, mida ta muidu elus ei tee. Naerma ajas muukeelsete Järveoja hääldus, muidugi muuhulgas.

esmaspäev, 8. aprill 2019

Kevadest ja ilmadest, lastest ka


Ilmad on olnud sel kevadel nii ilusad, et liblikad, mesimummud ja lepatriinudki on end peidukohtadest nähtavale toonud. Sookured juba huikavad ja linnud laulavad kevade laulu. Ei mäletagi, kas kunagi nii vara on meil  kodus kõik korralikult riisutud olnud, vist mitte. Seekord olen kõik platsid jõudnud üle rehitseda, õunapuuoksad on saetud ja praht põletatud. Virkust soosivad need ilmad.
Muidu on tegemisi üsna mitmel rindel. Kask jookseb mahla, seega rändan kaks korda päevas metsa ja varud rändavad omakorda sügavkülma.   Õuegrilli hooaeg on avatud. Tütreke algatas. Testisime mitmeid erinevaid valmisgrilli maitseid, põllult sai lisandiks juba murulauku ja kraaviäärest naati. Kõik maitsesid head, ka minu tehtud peedisalat ja õnnestunud kurgipurgi valik keldrist (kõik kurgid ei ole head, huvitav, miks küll?). Samuti oli tema algatus osaleda restoranipäeval. Valik jäi Umberto restoranile.  Polegi ammu sellist kunstipäraselt seatud roogi maitsnud. Igatahes mereannid maitsesid hästi ja üleüldse oli kõik suurepärane, ka küüslaugujäätis. Kohvide maailmast oli mul teadmata, mis on macchiato, seega sain ühe n.ö sõrmkübaratäie mõrudamaitselist kohvi. Nüüd siis tean, et see macchiato ei ole minu jook. Aga restoran oli muidugi tore, vaade õhtusele Pärnule ilus ning ega me väga sageli sellist oma aega ka eriti ei ole võtnud. Seega läks kõik täie ette.
Täna on aga pesamunal esimene tööintervjuu. Eks muidugi närv on sees, sest need esimesed on ikka hirmutavad. „Kui küsitakse, mis on sinu halvim iseloomujoon, siis ma küll ei oska vastata“, arvas ta hommikul. Ütlesin, et mõtlen sellele ja annan talle teada. Kõike ei taha ju tööpakkujale öelda ja ennast on üldse väga raske analüüsida või õigemini, endale on raske neid vigu tunnistada. Ja kui oma vead kõik ridamisi letti laduda, võib ju juhtuda, et nii vigadega mind ei tahetagi tööle. Iga algus on raske. Aga kui ikka tõepoolest alguseks läheb, siis on ju see ka omamoel algus mullegi, ja seegi on raske.

esmaspäev, 1. aprill 2019

Ei mingit ruttu


Elukiiruse vahele tuleb teha  vahepeal vaherahu. Ikka on tõtlemisi ja käimisi ning olemisi, mis annavad elule sisu ja värvi, kuid toovad ka kiiruse mõttes üleliigset pinget kaasa. Käisin iseendaga vaherahu tegemas hooldekodus, külastades oma tädi. Olen varemgi tundnud, et temaga rääkides ja seal hooldekodus olles, tuleb minusse mingi iseäralik rahulik tunne. Tädi on juba 86 ja tema mäluke ei ole enam kõige paremas toonuses. Selle tunni jooksul, mis ma seal istusin, jõudis ta küsida vist mingi kümme korda küll, kuidas tööl läheb, kas mehel ikka on tööd, mis sa siis linna tulid ning rääkida oma kõnniringidest. Samas kaugmälu on tal suurepärane. Seda, kuidas ta Venemaal koolis käis ja kolhoosis tööl oli ning millal Eestimaale tuldi, need seigad on osalt ka faktitäpsusega meeles. Ma ei oska seda seletada, miks teda kuulates tunnen ma endas kõikide pingete maandust. Tema suhteliselt karehäälne monotoonne jutt mõjub kuidagi eriliselt. Ta ei kritiseeri ja kurda, ei hala ja ei kaeble. Eilse ja üleeilse kohta temalt enam adekvaatseid vastuseid ei saa, kuid selle kaugema aja kohta saab teavet küll. Maailmaeluga ta enam ka kursis ei ole, kui ongi, siis vaid selleks lugemise hetkeks, kauemaks ei jätku mälu. Kuid vaatamata kõigele on temas mingi usk, lootus olemas, ta ei ole millelegi käega löönud. Vähemalt sellele osale, millest ta aru saab, mida ta mõistab. Või on hoopis see hooldekodu aura see, mis paneb aja kulgemise pausile nii hoolealustel kui ka külastajatel? Seal olev aeg on omamoodi seisev, enam midagi erilist oodata ei ole, veeretatakse oma päevi tasahilju õhtusse, ei mingit ruttu ega kiirustamist.

pühapäev, 24. märts 2019

Niisama


Vahepeal on aga kutsu aasta vanemaks saanud. Ilmad on heitlikud. Olen lapsi hoidnud, kodus kokkanud, ilmsiks tulnud pettusi kirunud, päevapoliitikale kaasa elanud, jätkuvalt Tõde ja õigust kiitnud, katkisi suhteid lappinud, uusi korraldusi laitnud, heegeldanud, õues riisunud, lugenud, tube koristanud, spaatanud, ohtralt lobisenud, aidanud kirju koostada, läbirääkinud, helistanud ja oodanud. Eks ootaja aeg on pikk ja üldiselt ootaja aeg ei ole paralleelne vaid jupike sellest eespool. Inimene ihkab selgust, mitte ebamäärasust. Tahaks ju teada ja kohe. Aga hetkel on ebamäärane kõik, nii töö kui päevapoliitika, rääkimata spordist. Vast laabub ikkagi kõik. Mingi märgid juba ütlevad, et mulle soodsas suunas. Poliitika jääb muidugi omateed käima ja sport ka. Mida muuta ei saa seda pole mõtet vaenata ka. Aga ometigi kipub iga päev teemaks tulema. Sest muutused pressivad sisse end uksest ja aknast – katsu siis suu kinni hoida ja teemast kõrvale hiilida. Aga muidu on  päevakorral ka seemnemajandus, esimene külv on mullas. Kasvuhoones redised ja toas kastides lillekesed. Tegin sellel aastal uue katsetuse kängurukäppadega. Mullustest idanes kolm seemet.

teisipäev, 19. märts 2019

Kivide teema


Mina tahtsin ja kogusin kive, minu kaasa ladus puzzle kokku. Muidugi minu tahtmisel. Hea on, et minu palved kõlavad kuuldavõetavalt. Naised tahavad üldse palju ja mõtlevad igasugu asju välja, kas siis kusagile minekuplaani või mingi koduse tegemise plaani. Minu plaan kerkis vetsupoti harjast. Ostsin poest uue harja, täiesti tavalise, odava, plastmassist kopsikuga. Stiilseid harju on poes küll, aga need on üldiselt arutult kõrge hinnaga ja ma ei ole eriline mööda poode ringi tuustija. See kopsik oleks ju võinud olla ka selline nagu poest ostes, aga millegipärast pannakse keset kopsikut kleeps ja see on nii kõva liimiga, et ka atsetooniga nühkimine ei võtnud sildist jäänud plärakat ära. Kuna meil on vannitoas+wc-s kivide teema, siis tuli mõte see kopsik kenamaks teha. Kivide kinnitamiseks on kasutatud plaatimissegu. Mina olen rahul.



esmaspäev, 11. märts 2019

Aeg


Aeg „Pulsist“ „Pulsini“ läheb kiiresti, oli teisipäev ja juba jälle on teisipäev. Mulle meeldib see seriaal. Kus on verised kohad, siis keeran pea ära, aga muidu eluline lugu, kõik need inimsuhted ja suhtumised joonistuvad hästi välja.
Aeg tiksub üldse kiiresti. Ei saagi aru, kas aeg tuleb, läheb või on. Vist ikka on. Tuhnisin kodus ostutšekkide karpi. See on siis see aeg, mis oli. Olen kogunud ühte karpi kõik tšekid, mis aastate jooksul on ostetud. Mõnikord on ostudel garantiiajad ja sellega tuleb ju hoolas olla. Nii oli neid tšekke kogunenud mitmete aastate jagu, ikka üsna mitmete. Nüüd tagantjärgi vaadata neid paberilipikuid oli üsna tore. Kui palju on raha kulutatud, millised asjad on alles, ja millised on juba loojakarja läinud. Üsna hea pataka tšekke sain ka ära visata.
Nii ajaviiteks vaatasin ka oma vanu isetegija postitusi. Millegipärast on see Isetegijate keskkond selline, mille käsitöölised riburadapidi maha jätavad. Igatahes tuvastasin sealtki palju neid enda tehtud asju, mida enam ei ole. Mõned neist on ära visatud põhjusel, et laps on suureks kasvanud ja neid enam ei vaja. Mõned on katki läinud ja hoogsalt ära kantud. Mõne puhul on mood muutunud. Ja mõni ese on lihtsalt mõttetuks träniks osutunud. Oma kätetööd on alati kahju ära visata. Kui oleks kõik selle mitme aasta toodangu prügimäele visanud ühe korraga, oleks vist olnud valus, kuid see loovutamine on käinud nii jupiti, pigem märkamatult. Nii et blogi  on ikka hea koht küll jälgida seda aega, mis oli. Vist ei peaks nii väga minevikus elama, aga mõnikord tuleb tahtmine tagasi vaadata. Korraks nostalgitseda ja mõelda, et küll ma olin tubli.

pühapäev, 3. märts 2019

Kelle tõde ja kelle õigus


Kas seda tõde ja õigust siin maamunapeal ongi? Või kui on, siis kelle tõde ja kelle õigus? Kindlasti ei olnud sportlastel õigust petta rahvast, kuid tõde näib olevat see, et surve olla parim on suur ja see viib kergekäeliselt libastumise teele. Kindlasti ei ole treeneri õigus jagada nii muuseas abistavaid telefoninumbreid, samas tõde on ilmselt see, et ka tema soovis endale suuremat au ja kuulusust kui sportlased olid võimelised talle ehedalt tooma. Igatahes vaatasin ja uskusin minagi talisporti andunult, elasin kaasa ja valasin mõne heldimuspisaragi  võitude puhul. Praegu ei usu enam ühtegi medalit. Kuid müts maha ausa ülestunnistuse eest, mis minu arvates pehmendab pisut toimunut.
Oma tõde ja õigust kuulutavad poliitikudki, igal parteil oma ja samas ka kattuvad lubadused. Mine sa võta kinni, kelle lubatud õigused on paremad, ausamad ja tõesemad? Igatahes Vargamäelikud kemplemised saadavad kogu seda protsessi. Iga üks näeb oma tõde ja õigust ise enda mätta otsast ja teiste suunas on kaikaid loopida küll.
Käisin vaatamas „Tõde ja õigust“, sellest siis need minu arvamised tõest ja õigusest. Hästi õnnestunud lavastus oli minu arvates. Kui ma eelnevalt sonisin, et Priit Loog ei sobi Andreseks ja Maiken Krõõdaks, siis tegelikku filmi nähes osutusid nad sobivaks küll. Olen lugenud raamatut kaks korda ja mingid kujud olid enda kujutluses olemas. Nüüd muundusid nad küll filminäitlejate nägudeks. Film ise oli sünge. Töö, töö ja Andrese pidev unistamine vaid suurematest ja avaramatest põldudest, uhkemast tarest, kogukamatest kariloomadest oli masendav. Tema isekus ja mõistmatus. See oma õiguse tagaajamine. Tee tööd ja armastus tuleb ja kõik su pere supleb armastuses. Aga nii see ju ei ole. Krõõt küll proovis rääkida omal malbel moel, aga isekas peremees ei märganud, et isegi uksepakk on liiga kõrge argiste toimetuste jaoks. Minu arvates see laud, mille Andres lõi uksepakule peale, sümboliseerib väga kogu selle filmi. Julm ja isekas oma lähedaste suhtes. Või mis? Samas oli film siiski elujaatav, eks argipäev peabki olema arenemises, inimesel on vaja edasiviivat jõudu, mis ta tahtma ja tegutsema paneb. Kas just sellisel moel nagu Andres seda tegi, on iseasi. Küllap mängib siin oma rolli ka sugudevaheline konflikt,  naissugu on oma tõe ja õiguse tagaajamisel tavaliselt leebemad, arvestavamad, diplomaatlikumad. Ikka kossu, kossu, kossu ja põssa, põssa, põssa :)