esmaspäev, 3. juuni 2019

Edeneb aeg ja aed


Eelmises elus olevat ma olnud teadjanaine ja elanud Ameerika soojema kliimaga aladel. Kui ma eriti muidu hookus-pookustesse ei usu, siis see tundub üsna tõesena, sest olen üsna tundlik natuur ja külma ma kardan väga. Sellepärast need vilu tuulega ilmad ei sobi mulle eriti. Jope ja sall muidugi teevad ilma ka parajaks, mis muud. Ja tegelikult on see kevad olnud ju super. Teadjanaisega on suhted antud ajahetkel siiski katkenud. Või ei ole ma seda soont endas veel avastanud.
Olen olnud üsna tubli aiahoolik sel aastal. Nagu igal teisel tegelikult. Istutan ja kastan ning sätin siit ja sealt, see on minu meditatsioon ja teraapia. Kui ikka juba umbrohtu näppida, siis üleliigsed mõtted on peast pühitud. Ja õnneks umbrohtu jagub ka. Kui hetkeks saabki otsa, kasvab uus. Olen seda umbrohtu isegi purki sättinud. Nimelt tegin võilille moosi. Korjasin õienutsakuid, kitkusin kollase osa rohelise küljest ära, valsin veega üle ja hoidsin seda üleöö. Järgmisel päeval lisasin paar rabarberivart ja suhkru ikka ka. Maitses rabarberiselt, aga võililled on ka nähtaval. Võilille maitset otseselt ei jää, sest rabarber on tugevam.
Mis siis veel. Kuidagi igakevadiselt sarnaselt lähevad need kevaded. Näiteks laste kontserdid on igal kevadel, kusjuures oma laste omad on läbi, nüüd on lapselaste ja muidu laste kord. Siis saab tutvuda mingi osaga Eestimaast, seekord sai tuuritatud Lääne-Eestis. Vaimustun taimemüüjate töökusest ja innukusest. Aitan lapse koolilõpule kaasa, eile pusisin „Ivanhoe“ kallal. Sõbrannal ja  armsal küljeluul aitasin aasta vanemaks saada. Uudistasin T-malli või mis selle uue suure keskuse nimi oligi. Ja nii see aeg läheb. Edeneb aed ja aeg ning ka päevapoliitika.
Mis sellest, et ma tollest päevapoliitikast ei vaimustu, kuid minu arvates teeb meedia praegu vastupidise triki oma saasta kaevamisega. Nii võib juhtuda küll, et kes seni EKREt ei armastanud, võivad neid sallima hakata. Minus on küll väike nihe toimunud. Eriti veel nüüd, mil ka president, kes peaks olema absoluutselt neutraalne, on oma meelsust näidanud.

esmaspäev, 20. mai 2019

Asendeid vahetades


Kõik käib kiiresti: puud roheliseks, tulpide õitsemine ja ka laste kasvamine. Kujutage ette, rändur rändab juba kolmekümnendat aastat. Vahepeal oli emadepäev, võilillefestival, kellegi sünnipäev, üks klubiõhtu, laste ballett, palju aiandust ja istutamist. Varbad panin ka korraks vette, küll vaid kummikutega koos, aga ikkagi vette. Pesapojal on aga eksamiaeg. Käib nagu rahutu vaim ringi ja otsib kohta, kus kõik iseenesest pähe hüppaks. Mul on meeles see tunne, seega üritan mitte sõna võtta. Käisin minagi otsimas neid kohti, kus õppimine paremini edeneb ehk siis teisisõnu venitasin õppimisekummi pikemaks lootuses, et ehk pääseb millestki kergemalt, kui asendeid ja kohti vahetan. Kord istusin kodumetsas ja naabrite väimees pidi mind surnuks ehmatama, küllap minagi ehmatasin teda, sest ega üksildases metsas, eriti veel siis, kui pole seene-marja hooaeg, inimest kohata ei looda. Ilmad olid ilusad ja oli vaevaline see õppimine küll. Mõte kippus ikka kogu aeg mujale. Nüüd on see mõtteliikumine kordi raskem, sest ahvatlus on käe ulatuses. Sellepärast hüüti ühel õhtul: emps, tule võta telefon. Võtsin hea meelega hoiule.

esmaspäev, 6. mai 2019

Horoskoop ja minu üritus

Varbad vette :)

Horoskoop teab ikka üsna täpselt minu tegemistest. Täna tegin ühe mind häiriva teema postituse ja horoskoop ütleb: kahe nädala jooksul on Merkuur sinu tähemärgis. Oled seepärast avatum ja valmis oma vaateid teistele tutvustama. Teine horoskoop arvab: Merkuur jõuab jäära tähemärki, suurendades veelgi sulle niigi omast suhtlusvajadust. Kui hakkad oma ideid lahti seletama, räägid teised lausa surnuks. No vot, horoskoobid on vist ikka uskumist väärt. 
Usun üldiselt ka seda, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt suurem osa meist, kes ei valeta, ei varasta, ei ole vägivaldsed ja kes ei lagasta maad ja ilma. Kui need teised võivad jääda silmale märkamatuks, siis see ümbruse lagastamine riivab silma, mõtteid ja meeli ka. Mulle meeldib kui maailm on korras. Unistasin sellest juba lapsena. Mäletan, et sõitsin bussiga ja mõttes korrastasin neid möödaliikuvaid kaadreid, mis olid silmnähtavalt korratud ja vajasid pisut paremat peremehe kätt. Küllap oleme heaperemehelikumaks muututnud küll, sest talud on Eestimaal kenasti korda tehtud, enamasti. Minu lapsepõlves tekkisid prügimäed maja kõrvale, polnud mitte mingit prügi sorteerimist. Kuid loomulikult oli siis ka pakendeid tunduvalt vähem ja looduses plasti peaaegu ei olnudki. Täna on seda sodi, mis auto akendest välja lendab või lihtsalt kusagile maha poetatakse,  küllaga. Ja selle kohapealt on minu sotsiaalne närv väga tundlik.
Seega „Teeme ära“ talgud on igal aastal ka minu üritus. Seekord osalesin kauni järveümbruse korrastamisel. Rahuldav ilm ja hea seltskond muutsid ürituse meeldivaks, mis muidugi ei vähenda kurbust, sest autokummid ja mingid muud kummid, kilepakendid, plastpudelid, salvokelgud, autojupid, riideesemed, lillepotid ei peaks loodusesse visatud olema. Saaki jagus, ja see oli vaid nähtav osa. Aga plats sai puhtamaks, vähemalt selleks korraks. Abiks ikka J

neljapäev, 2. mai 2019

Nõudmiste keskpunktis


Päevad  on väga intensiivsed olnud, tööd ja hoolt on jagunud ning n.ö seljasirutusaega ei ole olnudki.  Keegi ütles mulle, et sa oled hea inimene, sest kuna pea enamus ei võtaks hoida lapsi, kes pole lihast ja verest omad. Ise ma ennast tunnen ikka tavalise minana, ei ole selles mitte mingit kangelastegu, kui on võimalus aidata. Oma või võõras, on ka suhtumise küsimus. Küllap me näemegi teisi teise pilguga ja iseennast nii palju analüüsida ei oska ja võib olla pole vaja ka kogu aeg juurelda, milline ma olen, paistan või näin. Mulle lapsed meeldivad ja meeldib asju ja tegemisi, mis lastele võiks meeldida, välja mõelda. Eriti nüüd, kui oma lapsed on kõik sellest east väljas. Kuigi et jah, võib olla proovin kompenseerida seda, mis ikkagi oma lastega tegemata jäi. Emadel jäävad millegipärast need asjad, mida vanaemad lastega teevad, tegemata. Samas ükski iga ei ole liiga hilja või liiga vara selleks, et koos emaga midagi teha. Aga nii lihtsalt kujuneb, lastel tekivad omad elud ja lumememme nad koos emaga enam eriti veeretama ei kipu, mune värvivad oma kodudes ja muidu meisterdama nad ka koju ei tule. Samas oleks ju vaatepilt: kepiga ema ja keskeas tütar koos lumepalli veeretamas, väga äge (see siin on nüüd lihtsalt mõttemäng, sest mina ei oma veel keskeas tütart ja kepp ehk ootab mind ka aastakümneid). Lihtsalt mingid stambid on mõtteis meil kinni ja mäng kaob elust nii tasahilju, et nagu ei märkagi selle kadumist. Ühtäkki saad aru, et seda pole elus ollagi. Sellepärast ongi lapselapsed need, kellega koos leiad selle lusti jälle üles ja siis ei ole piinlik ka lumememme veeretada, jalkat mängida, batuudil hüpata, pallikooli meenutada või muidu mürada. Igatahes seda kõike sai tehtud lustiga, mis võttis mul mingit moodi ka tossu välja, sest pole harjunud jooksma ringi ja olema koguaeg nõudmiste keskpunktis.

esmaspäev, 22. aprill 2019

Okste realiseerimine


Kõik sai alguse õunapuu võsude lõikamisest. Kamandasin perepoja puu otsa, sest tema on kõige õigem seda tööd tegema. Turnimise värk talle sobib ja  töö sai tehtud kindlasti kiiremini, kui meie vanakesed sellega hakkama oleks saanud. Õunapuudelt langes oksaraage nagu murdu. Ilusad sirged ja dekoratiivsed, kahju oli neid ära visata. Mõtlesin siis neid kasutada dekoreerimise eesmärgil, ikka tahaks ju pisut mingeid muudatusi tubases elamises. Esimene mõte oli neid lihtsalt vaasi sättida. Kõik suured vaasid on mul aga klaasist ja seega mittesobivad neid oksakesi hoidma. Igaks seitsmeks juhuks olen panipaika hoiule pannud suuri 5. liitriseid plastikust veepudeleid. Pärast mõningast juurdlemist tuli mõte, et just sellest pudelist saab lillevaas. Lõikasin pudelikaela ära, panin kivi pudelisse ja n.ö toorik oli valmis. Kivi toob kohe silme-ette seitsme kitsetalle muinasjutu, kuid mina seda pudelit siiski uputama ei läinud ja pudel pole hunt ka. Kivi sellepärast, et mu vaasike lihtsalt ümber ei kukuks. Ümbrise otsustasin kududa takunöörist. Kodustes varudes oli  kaks eri tooni kera olemas, silmaga ei osanud üldse arvestada, kui palju seda kuluda võiks. Kudusin siis kahte triipu, s.t ühest kerast kaks rida ja teisest kerast kaks rida, jäi kenasti triibuline. Aegajalt mõõtsin ja kusagilt maalt selgus, et nööri jääb puudu. Seega tuli appi võtta seljapesemise nuustik. Olin kunagi heegeldanud seljaküürimiseks takunöörist nuustiku. Nüüd läks seegi loosi. Harutasin ja kudusin ning kudum sai uued teistvärvi triibud. Mis ongi minu arvates äge. Kõnniringid viivad mind järveäärde, kus kasvab pilliroog. Neid pillroo-tutsakaid nähes kangastus kujutluspildis just täpselt selline ikebana nagu tarvis. Läksin siis väikese pilliroovihaga koju ja seade sai selline. Mitte küll kevadine, aga tore ikka.
Kuna aga neid õunapuudelt saadud võsusid tekkis hunnik, siis tuli veel üks mõte. No näed, materjalid toovad mõtteid sagedamini, kui miski muu. Iga-aastane probleem on jumikas. Mulle meeldivad need sinised rukkilillelaadsed õied, aga see põõsas ei hoia vihma ja tuule käes oma vormi ning kipub lamanduma, mis on üsna näotu vaatepilt. Punumise mõte on tegelikult mul ammu olemas olnud, aga see õunapuuvõsude hunnik tõi punumise taas meelele ning sai teoks ka. Mees tõi metsast postid, mis on minu hinnangul pisut liiga jämedad, aga vinguma ma ikkagi ei hakanud. Ja eks sellel jämedusel on ka oma loogika, miski peab seda kremplit ka koos hoidma. Visuaalselt oleks muidugi vähe peenemad puujupid kobedamad. Igatahes esimese sellise punumise kohta käib kah. Kui lilled rohkem pikkust viskavad, siis muutub kõik kenamaks. Ja ega sel punumisel praegu ka suurt viga ei ole.

Päevad on praegu väga mõnusad: päike, soe, linnud laulavad, mesilased sumisevad, liblikad lendavad,  pikad pühad olid. Ja muidugi munad ja kevadised kaunistused toas. Mune värvisime koos lapsukestega, said sellised kenad, sibulakoorelised. Kuid üks kevadine kaunistus tekkis ka tuppa, sest kõik tallel olnud tibud tuli välja õngitseda ning lasta neil aastal korra tuulduda. Pärja aluse olin varem valmis meisterdanud.
Palju oksi on sellel kevadel ära reliseeritud :)

kolmapäev, 17. aprill 2019

Muuhulgas ka Ott


Mis uudist või mis põnevat on, saab küsida külla minnes või kellegagi kokku saades. Januneme enamasti millegi uue ja erakordse järele. Mis siis meiepool uudist? Ei midagi erilist, aga suur põder kõndis põllul, harakapaar on tagasi, kass ei ööbi enam toas, kask lõpetas oma neste andmise, põllud kultiveeriti, lilleseemned on mullast tõusnud, pellargoon on juured alla ajanud, isa käis kalal, pesamuna käis proovipäeval, mälumängisin üsna edukalt, osalesin klubitöös, kus ei kokutanud ja seltsitöös, kus suutsin end kehtestada, küpsetasin ja keetsin ning võõrustasin, sain aastakese vanemaks. Uudiseid kui palju. 
Lisaks käisime Oti filmi vaatamas. Mulle meeldis, kuigi ju rallifänn ma ei ole, aga nii kauge ma sellest teemast ka ei ole, et ei tea, kes on Ogier, Loeb. Film oli hästi intensiivne, kaadrid vahetusid, võttepaigad vahetusid kiiresti, kuid oma südamlikkus ja Oti selline põhimõttekindlus ja ehedus, tulid sellest filmist hästi esile. Ka mehed nutavad, kui kõik ei lähe alati soovimööda, ja pisaraid filmis oli, nii härdus- kui kaotus ja vihapisaraid. Ilmselt võiksid kõik noored seda vaadata, sest motivatsiooniks on selline ühe mehe arengusiht ja -pilt, väga hea. Ott on iidoliks sobiv isik, tema olek ja üldine look toetavad seda. Igatahes meeldis ka see, et minu pinginaaber naeris ja elas üldse väga häälekalt kaasa, mida ta muidu elus ei tee. Naerma ajas muukeelsete Järveoja hääldus, muidugi muuhulgas.

esmaspäev, 8. aprill 2019

Kevadest ja ilmadest, lastest ka


Ilmad on olnud sel kevadel nii ilusad, et liblikad, mesimummud ja lepatriinudki on end peidukohtadest nähtavale toonud. Sookured juba huikavad ja linnud laulavad kevade laulu. Ei mäletagi, kas kunagi nii vara on meil  kodus kõik korralikult riisutud olnud, vist mitte. Seekord olen kõik platsid jõudnud üle rehitseda, õunapuuoksad on saetud ja praht põletatud. Virkust soosivad need ilmad.
Muidu on tegemisi üsna mitmel rindel. Kask jookseb mahla, seega rändan kaks korda päevas metsa ja varud rändavad omakorda sügavkülma.   Õuegrilli hooaeg on avatud. Tütreke algatas. Testisime mitmeid erinevaid valmisgrilli maitseid, põllult sai lisandiks juba murulauku ja kraaviäärest naati. Kõik maitsesid head, ka minu tehtud peedisalat ja õnnestunud kurgipurgi valik keldrist (kõik kurgid ei ole head, huvitav, miks küll?). Samuti oli tema algatus osaleda restoranipäeval. Valik jäi Umberto restoranile.  Polegi ammu sellist kunstipäraselt seatud roogi maitsnud. Igatahes mereannid maitsesid hästi ja üleüldse oli kõik suurepärane, ka küüslaugujäätis. Kohvide maailmast oli mul teadmata, mis on macchiato, seega sain ühe n.ö sõrmkübaratäie mõrudamaitselist kohvi. Nüüd siis tean, et see macchiato ei ole minu jook. Aga restoran oli muidugi tore, vaade õhtusele Pärnule ilus ning ega me väga sageli sellist oma aega ka eriti ei ole võtnud. Seega läks kõik täie ette.
Täna on aga pesamunal esimene tööintervjuu. Eks muidugi närv on sees, sest need esimesed on ikka hirmutavad. „Kui küsitakse, mis on sinu halvim iseloomujoon, siis ma küll ei oska vastata“, arvas ta hommikul. Ütlesin, et mõtlen sellele ja annan talle teada. Kõike ei taha ju tööpakkujale öelda ja ennast on üldse väga raske analüüsida või õigemini, endale on raske neid vigu tunnistada. Ja kui oma vead kõik ridamisi letti laduda, võib ju juhtuda, et nii vigadega mind ei tahetagi tööle. Iga algus on raske. Aga kui ikka tõepoolest alguseks läheb, siis on ju see ka omamoel algus mullegi, ja seegi on raske.