teisipäev, 22. mai 2018

Nostalgia ja minu Pärnu


Lugesin Minu Pärnu raamatut ja suur nostalgia tuli minusse. Pärnu on ju minu oma ka, sest vaatamata sellele, et linnas ei ela, on kokkupuutepunktid kogu aeg tihedad olnud. Tegelikult olen linnas ka mõned aastad elanud, küll vaid mõned kasinakesed, kuid ka need aastad andsid mulle selle sama tunde, mida autor raamatus kirjeldab. Sellise nostalgilise tunde, mis ainult tagantjärgi saab selline näida.
Minu Pärnu algas kõigepealt ema bussipealt ootamisega, sest ema aeg-ajalt käis linnas ilmselt asju ajamas ja ka lastele riideid ostmas. Kindlamast kindlam oli, et ta alati tõi linnasaia. Kui olin kuuene, siis võttis ema mindki kaasa. See oli suur sündmus, läksin ju esimest korda linna. Sihtpunkt oli ema õele ehk siis minu tädile külla minek. Tädi elas väikeses ühetoalises korteris, lapsi tal veel ei olnud ja ta oli valmis ilmaelu tutvustama. Sellest esimesest korrast ei mäleta rohkemat midagi ning ma alati imestan, et kuidas neil mälestuste kirjutajatel kõik nii üksikasjalikult meeles on. Edaspidi võttis ema mind oma linnareisidele veel kaasa, ilmselt oli esimene kord valutult möödunud. Siiski tutvustas linnaelu mulle rohkem tädi. Tema viis meid muulile ja lõbustusparki karusselliga sõitma. Mäletan, et ta küsis, kas ma vaaterattale julgen minna ja mina ei saanud aru, et miks ta üldse küsib, ja et kas seal peaks ka midagi karta olema. Ilmselgelt ma siis veel kõrgust ei kartnud.
Emaga koos linnas käies oli marsruut kindel. Bussipealt tulles kõigepealt ühte või teise bussijaama läheduses olevasse püstijala baari-einelauda või ka pontšikubaari. Olid need ju avatud juba kell 8 hommikul ja nii sai kaubanduse avamiseni aja parajaks teha. Sealt edasi viis tee läbi lastepargi turule ning seejärel Riia mnt-l asuvasse kaubamajja ja kangapoodi. Mõnikord kõndisime veidi Riia poole, kus asus kauplus Tõnu, et sealt vendadele pükse-pluuse osta. Kord nähvas müüja nipsakalt, kui ema mingeid pükse seal mõõtis ja uuris, et need on mõeldud linnapoistele. Küllap nägi ema maakas välja ( aus ja tubli maanaine ta ju oligi). Rüütli ehk siis toonane Kalevi tänav jäi viimaseks. Linnas käisime enamasti poodide pärast ja Rüütlis oli neid tõesti toona palju, ikka ühest uksest sisse, teisest välja.  Maal kõike ei müüdud ja ikka tuli linna rohkem või vähem vajalikku tavaari nõutama minna.
Meeles on muidugi ka kvaši ehk kalja tsisternid, kus kali maksis kopikaid ja see on ainus kali, mis mulle maitsenud on. Siis jõime vurtsuvett vastavatest automaatidest. Gaseeritud jook oli hea ja hügieeni peale ei osanud mõeldagi. Jäätiseputka järjekordades on ka kindlasti seistud. Ilmad olid ilusad ning olemine oli kuidagi kerge. Bussijaama vedasid tädid suuri kohvreid, peas kübarad ja kõneleti üsna palju vene keelt.   Pärnu tundus lapseealisele minale romantiline, pirukalõhnaline, tuvilinnuline ja sigimist sagimist täis. Ikka mõtlesin oma lapsearuga, et kuidas need inimesed tänavatel liigelda oskavad ja ära ei eksi.
Edasi kui juba koolis käisin ja Pärnus elasin, oli selge, et ega ikka ei ole võimalik eksida küll. Pole see linn nii väga suurgi. Sellel perioodil sai linnaga üsna põhjalikult tutvust tehtud. Kondasime läbi kõik tänavad, käsime kinos, kord Kiires, kord Rannas, ilusate kevadilmadega peesitasime rannas ja tegime seda millegipärast naisteplaažil. Kui ei olnud seiklust, siis mõtlesime ise välja, ja igasugused olukorrad tekkisid ka ei millestki. Selleks ajaks oli linngi pisut teistsugune, kuidagi kõledam ja värvivaesem või oskasin seda nüüd rohkem tähele panna.  Kõik need kaljad-naljad olid kadunud ning tuli ise selle eluga hakkama saada. Kui ise süüa teha ei viitsinud, käsime Atlantises söömas. Vett tassisime kaevust ja ämbritega käimist sai mõõta kümnete meetritega kui isegi mitte rohkematega. Puid tuli tassida ja tuhka ning solki välja vedada. Kooliteel tulid alati ühe ja sama koha peal kindlad inimesed vastu, kellele küll tere ei öelnud, aga tuttavad nad olid. Tuntud olid ka Flaksi Mati, Õnge Enn, Raul ja Vovka. Selle aja Pärnu oli meie jaoks rohkem sügise-talve-kevadine ja romantilisust oli selles ajas kindlasti vähem. Siiski mäletan ühte vaikset õhtut, mil sadas suuri valgeid helbeid ja tunne oli nagu multifilmis. Mittesuvine Pärnu oli vaikne ning kuurortile omast oreooli me ei tajunud.  Aga ega ei olnud kokkupuudet ka, sest meie käigud kulgesid kooli trajektooril enamasti ning ainsaks puhkepäevaks nädalas pagesime maale. Maakaks me jäimegi. Nii et see linn ei olnud nii minu :)

neljapäev, 17. mai 2018

Kevad ja viimane pingutus


Mida tehakse kevadel? Pereema teeb aiatöid, neid nüüd jagub, sest ilmad on soojad, maapind on ka meie õuel kuivanud ning saab edukalt labidatööd teha, muruniiduki tööd ja isegi kastmisetööd on veel käsil, sest õuevaasid on juba täis istutatud ja vajavad kastmist. Kusjuures lilli on kokku krabatud rohkem kui mullu. Hiljutisel ostmisretkel ühe kena taimekasvataja juurde läksin vaid mõttega osta üks ampel, aga välja tulin muidugi terve hunnikuga.😃 Õhtuti saab sääskedega võidu mütatud mis kole. Mulle meeldib see aeg, kui kõik tärkab, on heleroheline ja õievahus. Algused on alati toredad, siis jagub indu teha ja toimetada.
Ühel meil on aga üks teekond lõpusirgel. Ja selle tarvis perepoeg õpib, niivõrd kuivõrd muidugi, joonistab seni joonistamata töid ning kuulab ema kraaksumist. Mitte ei saa vaiki olla, kui tehakse nii palju kui hädapärast vaja. No midagi ehk ka pisut rohkem. Ja otseselt halvasti ei ole midagi. Aga millegipärast on nii, et tahad ikka parimat lapsest välja pigistada. Või üleüldse tahad, et kõik oleks viimse vindini ideaalne. Et ta tõuseb hommikul rõõmsalt, sätib ennast ja oma toa korda. Koolis paneb tähele, töötab kaasa. Käib trennis rõõmuga ja järjekindlalt. Tuleb koju, vahetab riided, õpib, hoiab asjad korras, loeb kohustuslikku kirjandust, mängib kassi ja koeraga, küsib ema käest: kas abi on tarvis jne. Aga kuna sellest ideaalprogrammist jääb üsna palju täitmata või õigemini on ema silmis veidi poolikult täidetud, siis kraaksumist on väga raske tagasi hoida. Mäletan küll omast käest, et liiga palju kraaksumine ei aita ning üritan mõelda 16-aastasele üldsegi mitteideaalsele minale. Kuid mõnikord unustan end ja tuleb see kole kraaksatus üle huulte. Et see ajalugu ka korduma peab. Ja need täitumata unistused, mis lapse kaudu saaksid teoks, sinna juurde. Viimane kraaksatus ikkagi veidi toimis 😂 Viimane pingutus ju enne uut :)
Lähen imetlen õievahus õunapuid ja teen aiatöid edasi, maandab mõtted ja rahustab meeli.

esmaspäev, 14. mai 2018

Emadepäeva tuules


Emadepäeva tuules on ikka veel heldimus hinges, sest seekordne oli taas erilisem: …. aastat tagasi sündis mulle teine tütreke, suurte säravate silmadega, tumedapäine plika. Tema on andnud mulle põhjuse jälgida maakaarti ning meeles pidada riikide ja linnade nimesid. Särav, ilus ja hulljulge on ta meil. Mõnikord mõtlen, et ta nagu ei olekski minu liha ja veri, sest mina ei ole kunagi olnud nii ilus, nii säravate ideedega ja nii hulljulge. Aga samas on midagi tema käitumises ka väga tuttavlikku, ja võin tõdeda, et ta on minu moodi. Lapsed tulevad meid kindlasti õpetama, ning tema on mulle kindlasti õpetanud lahtilaskmist, avatumat meelt ja märkamist.
Emadepäev möödus väga armsalt.  Ega meil ei ole traditsioone, sest neid olen loonud liiga vähe ja emadepäevaks ei ole mitte midagi kindlat väljakujunenud. Küllap on nii, et ema peaks olema ka traditsioonide looja, aga kuidas ma hakkan ütlema, et tulge nüüd emadepäevaks kõik koju ja tooge mulle lilli😃.  Aga ometigi oli pesamuna õhtul peenrast hakkama toonud tulbid, et need hommikul mulle üle anda, kaugel ära olevad lapsed pidasid samuti meeles ning kärjelaps tegi imekauni üllatuse. Seega mis neist traditsioonidest siis ikka. 
Ma ei ole niipalju heldimuspisaraid valanud, kui Endla teatri kontserdil „100 kummardust emale“. Miks pisarad, ei teagi, nad lihtsalt voolasid. Võib olla kärjelapse žesti pärast. Ma ei ole kunagi tahtnud peale suruda emaks olemist sellele, kellele ma ju bioloogiliselt ei ole. Aga hinges tunnen, et olen ikka vägagi seotud ja kui me ei saagi sõnadega kõiki suhteid täpselt määratleda, siis sellised armsad teod (kutsed) on sõnadest mõjusamad.  
Janne Ristimetsa tantsustuudio oli lavale toonud väga ilusa, südamliku, sensuaalse kava. Mõnele inimesele on antud haldjalik olek ja üks nendest on kindlasti Janne Ristimets, kes oskas seda haldjalikkust ka oma kavasse (kas teadlikult või alateadlikult) tuua. Olen tänulik.