esmaspäev, 25. mai 2020

Triibumüts ja papud


Aeg-ajalt tahaks märku anda, et käsitööd armastan ma endiselt ja väikeseid omamoodi tegusid teen selles vallas samuti. Omamoodi selles mõttes, et mulle meeldivad lihtsad pinnad; peentööd, mida tuleb iga sekund jälgida, ei istu kohe kuidagi. Sest tahan heita pilku telerile ja tahan, et minu tegemine oleks lõõgastus, mitte väsitav töö. Võib olla ei ole peennikerdus ka väsitav, ma lihtsalt ei tea, ma ei ole seda eriti harrastanud. ;)

Möödunud suvel lapsega Soome-tuuril käies hakkas silma tore lõng Kasia, hinnaga 1 euro tokk. Mulle meeldis see jämedam lõng, puuvillane ja värvivalikut oli ka, seega ostsin nii igaks juhuks. Ega mul seda ju nii väga vaja ei olnud, aga naiselikud emotsioonid, mis muud, võtsid võimust.  Mõtteid, mida sellest lõngast teha, tegelikult kogu aasta vältel ei tulnud. Kuni…. Triibumüts tuli mõtteisse, olen seda kohanud nii peas nii noortel kui vanadel, ja nii sai seda lõnga õige pisut vähemaks heegeldatud. Ühekordne sammas ja heegelnõel nr 4.



Kuna lõngavarusid ikka veel on ja mõtlen ikkagi asjade, materjalide, kila-kola vähendamise peale, siis heegeldasin lõnga papudeks. Papusid sai valmis viis paari. Kolm on leidnud juba omanikud, kaks on veel. Neid papusid mulle meeldis ka heegeldada, ei olnud vaja ajusid ragistada, et kus otsast alustan, kus lõpetan, tegin ummamuudu, nii kuidas arvasin tore olevat. Ja niimoodi saab lõngavaru vähemaks küll – omavahel saab sobitada erineva jämeduse lõnga ja värve võib ka sobitada. Ja soojad papud kuluvad ikka ära, kui muud nodi omale juurde koju ei taha.   



esmaspäev, 18. mai 2020

Aeglane kevad ja ootaks midagi veel


Kevad edeneb sel aastal aeglaselt, mis on pigem tore, sest lilled õitsevad kauem ja pungad puhkevad pikkamööda ja see kõik sobib siia koroonakevade meeleollu. Eraldatuse paanika hakkab ka vaikselt tuure maha võtma ja loodame, et elu normaliseerub taas vanadesse rööbastesse.  Kuigi et jah, kas just päris vanadesse. Praegu olen aru saanud, et mulle selline rahulikum olek täiesti sobib. Ei kipugi eriti kusagile, sest minu hommikuringid on toredad, tööpäevad rahulikud ja kodus ei pea ka kellegagi võidu jooksma.

Hommikuringid on tõesti mõnusad, päevaks saab sellise hea energia ja vaatemängud, mis teele jäävad, on ka meeldejäävad. Põhiline vaid, et jätkuks järjekindlust ja tahtmist alustada. Ühel hommikul asjatasid omavahel kaks sookurge ja rebane. Kured häälitsesid ja rebane kavalpea hiilis oma hiilimist, ju tal miskit einemoodi plaanis oli. Mind nähes läks muidugi plaan luhta ja ka kured läksid oma teed.

Järgmine vaatepilt oli jänkuke, kes maiustas midagi teeäärde jäetud viljakottide juures. Mind nähes oli tal muidugi jänes põues ja ta pani metsa poole punuma. Vana kiuslik vares ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja pikeeris seda jänkukest üsna hoolega. Jänkuke oli õnneks väle ja varese rünnak läks luhta.

Kõndimine, kui midagi peale pika ja sirge tee on veel vaadata, on ju üsna lahe. Või noh, sellega harjub lõpuks ära. Oluline on, et nii kui silmad hommikul lahti lööd, tuleb peas endal mõte korda teha ja sisendada, et söön ja lähen. Siis nagu ei tekigi sellist tunnet, et peaks mingi vabanduse endale välja mõtlema. Kahju on muidugi näiteks Hommiku TV-st, mida nüüd ei näe. Aga küllap ta nii on, et loobumiste arvelt tulevad paljud asjad meil elus. Eriti praegusel eraldatuse-ajal.  Ja olgem ausad, need korduvad koroona uudised, majanduskriisi ennustamine ja negatiivse emotsiooni väljatirimine küsitletavalt, ei anna muud, kui vaid tekitab frustratsiooni.

Muidugi sellel eraldatuse-ajal tuli loobuda küll. Vaatan neid kapipeal olevaid teatripileteid, mõtlen oma koroonaaegsele sünnipäevale, siis oli ikka pisut loobumisi küll. Teisalt nagu vist kõik, lobisesin telefoniga rohkem ja perekonda ka eemale ei tõrjunud. Poes käisin nii nagu ikka, kuid koju veetud nodi käisin desoga üle. Sellist aega, nagu telekas pidevalt korrutas, et nüüd on aega tegeleda hobide ja millega kõik veel, mul ei tulnudki. Tegelesin ikka sellega, millega tavaliselt, igavust ei tundnud ja jõude ka ei istunud.

Sellegi poolest ootaks nüüd ikkagi, et kõik oleks nagu enne. Sest kõik peaks olema tasakaalus, kiirus ja aeglus, rutiin ja natuke särtsu, töö ja meelelahutus. Ja kuigi see kodune olek mulle meeldib, sest mulle meeldib minu kodu, tahavad kleidid kapist tuulutamist ja väljanäitamisele minemist, uued tossud ootavad sissetallamist ja eks hing igatseb ka millegi ekstreemse ja teistsuguse järele.

neljapäev, 7. mai 2020

Seekord ei ole koroona süü


Kevad ja aknad on sünonüümid. Tuleb ju see saast, mis talvejooksul koguned, ära küürida. Teen seda nii järk-järgult, et mitte ühe korraga end ära katkestada, s.t võtan ette tuba toa haaval. Ma ei tea, kus meie mõistus oli, või oli see siiski kopika koornedamine, et me kõiki aknaid seest avatavaks ei teinud. Enamus muidugi on, aga need paar tükki, nende heaks pidin turnima. Sellega sai muidugi alguse rubriik: minuga juhtub. Kuna redelit ei viitsinud tassida, tundus mulle, et toolile ronimine käib küll. Maapind paistis nii kõvaks kuivanud olevat, et panin tooli akna alla ja ronisin peale, ise jõudsin õnnelikult mõelda, et ohoo, kannab hästi ja ma ei peagi miskit muud enda alla aretama. Mõte mõeldud ja nii need toolijalad maasse kaevusid ja mina maha lendasin. Omamoodi aeg-luubis toimus see lend ja haiget sain muidugi ka. Enda loll pea ajas isegi naerma - kus nüüd vanainimesel mõistus peas, kevadine maa, alles vajumata, kuhu sa ronid. Õnneks luud ja kondid terved, sinikast siiski ei pääsenud. Aga elu õpetab, et ära koonerda, eriti siis, kui see pole ühekordne investeering, ja seejärel õpetab, et ära ole loll, mõtle ka enne, kui ronid. Tegelikult meeldib mulle väga venekeelne ütlemine: duumat nada, ne prõgat. Aga hea, et niigi läits. Ja seekord ei ole koroona süüdi J

pühapäev, 3. mai 2020

Kõnniringid ja kemmerg


Järekindlus ei ole just minu kõige tugevam külg. Üsna sageli alustan suure õhinga ja mõne korra järel hoog raugeb. Plaani on pidada tunduvalt lihtsam ja neid plaane ikka tuleb. Meie, naissoost plaanipidajad plaanime enamasti tervislikkuse ja kehakaalu teemal. Mina kehakaalu kallal ei virise, seega jääb tervislikkus sh liikumine selleks, mille kallal aeg ajalt pead murran. Saan väga hästi aru, et kõige keerulisem on end käsile võtta, toss ja jopp selga-jalga ajada ja uksest välja minna. Kui see tehtud, siis see ca 45 minutit kõndimist on puhas rõõm vaid.

Praegune plaan on kõndida hommikul, enne tööle minekut, oma ca 6km ring. Kaks puhkepäeva hommiku kõnnitiiru on end kuhjaga ära tasunud. Esiteks on kogu päeva energiatase suurem ja tunnen end reipamalt ning teiseks pakub loodus preagu nii palju ilusat. Kraavid on täis kollaseid õiekobaraid, õitsevad varsakabjad. Nurmenuku tuustakaid on siin ja seal. Metsa-all on paksult ülaseid ja ka sinililled õitsevad veel. Kaskede valged tüved ei ole veel rohelusse peitunud. Ja siis muidugi see linnulaul ning pardid ja laugud järvel. Täna hommikul sattusin rebase ja kahe sookure keskustelu peale. Ma ei tea, mis asju nad seal ajasid, kuid kured õiendasid ja rebane oli neist vägagi huvitatud. Mind nähes lasi rebane esimesena jalga ja ka sookured tegid tiibadega lehva-lehva.

Homme on jälle uus päev ja tööpäev ning mõttes olen küll minemas. Sest ajaga peaks meil ju hästi olema. No üldiselt on ka, kuigi millegipärast skrollin telefoni liiga sageli ja lasen seda aega liiga palju tuulde ka. Kuigi et jah, koduseid projekte, mis mind õnnelikuks teevad, neid ikka on õnnestunult õnnestunud samuti teha. Näit õuekemmergu sisustamise projekt  tuli välja nunnu. Kuigi jah, reaalselt on meil vajadus istuda seal vahest harva, siis kui õuetööd ei taha tuppa minekuga katkestada näiteks, või kui vool on ära.

Kemmergu pott on küljeluu idee ja teostus, potiks on puukänd, mis on seest õõnestatud. Kuna üks rõngas jäi üle, siis sai ka sildike juhistega seinale. Kui kellelgi seal plaanis pikemalt istuda, võib sirvida raamatuid, mis on muidugi iidamast-aadamast ja lugemisväärtust neil enam tegelikult ei ole. Lipsukeste rivi on õmmeldud pesamuna tuppa kunagi, kui ta veel sellise pudi-padi eas oli. Niiet taaskasutus kemmergus aitab natuke koduseid asju organiseerida ja mõni ese saab kasutamisea pikenduse.




esmaspäev, 27. aprill 2020

Veiseid rohkem kui inimesi


Koroona on kestnud nüüd juba liiga kaua. Mulle tundub, et kõik on sellest väsinud. Ainuke pluss on minu arvates praegu see, et kodust aega on rohkem ja olen jõudnud tähele panna, kuidas  lilled tärkavad, kuidas koer tapleb metsmesilastega, kui palju ülaseid on metsa all … Naati olen ka toiduks tarvitanud vist rohkem kui ei kunagi varem. Kui on kiire, kes neid siis ikka nokkida jõuab. Nüüd aga on rännanud naat salati sisse ja supi sisse. Nii on, see kevad jääb igavesti meelde kui koroonakevad. Kui see vaid nii jääkski!

Aga et on kevad, siis kodukandis tuli ikkagi vaatamata piirangutele ära käia. Käisin kalmistul ja kodutare hoovis. Õuest kaevasin endale mõne lille, mida arvasin endal vaja minevat. Maha sõitsime üsna pika maa. Kuna mul oli ka sohver, siis kõrvalistujana oli tore vaadata, kuidas meie maal elatakse. Praegusel aastaajal on majad nagu peopeal, rohelus veel ei varja ja majad ise tulevad esile. Mulle tundub, et elamine maal, ükskõik siis, millisel viisil, on taas hinnas. Silma hakkas täiest vanu maju, mida on hakatud renoveerima ja selle üle on hea meel. 

Inimesi ise aga silma just eriti ei hakanud. Seekord oli õnn kohtuda peamiselt vaid lehmadega. Kõigepealt olid maanteel, keset teed väikesed karvased vasikad. Olid nunnud küll. Kodutares ei olnud kedagi kodus, vaid üks pullipoiss pikutas õuenurgas. Ma ei tea, miks ta seal oli, aga umbusklikult meid seiras ta küll. Koduteele asudes tegime põike ka randa, sest koduküla rand, sellest ei saa mööda sõita ilma nägemata. Ka seal olid vaid lehmakarjad, inimesi ei kusagil. Nii et kodukülas kohtasin veiseid rohkem kui inimesi J





neljapäev, 9. aprill 2020

Kõik on Koroona


Ajaarvamine on selle koroona jamaga totaalselt segamini. Nii võib olla kolmapäev väga vabalt teisipäeval, neljapäeval hoopis reede, vaid laupäev ja pühapäev omavad õiget tunnet. Sest siis on  Maahommik ja õhtune saun. Vähemalt mingid pidepunktis, millest kinni võtta.   Argipäevad aga on nagu on; koroona, koroona, koroona. Püüan küll vähem uudiseid vaadata, aga kõik telefoni kõned, korraldused töö juures, manitsused lapsele, oletused ja tühjad jutud on ka koroona. 

Tegin pühapäeval ühe linnatiiru, sain lapsega kokku, ikka ca 3 meetrit vahet. Tema pani oma desinfitseeritud kompsu maha ja mina enda oma ka, vahetasime nagu mingit salakaupa. Eemalt andsime teineteisele teada, et meil on mõlemal kopp ees sellest olukorrast. Isegi pesapojal oli kodust nii suur kopp ees, et temagi oli valmis vabatahtlikult valmis lihtsalt kaasa tulema. Linnas selgus siiski, et talle on vaheldus ka toidupood. Katsetasime Selveris. Ostlemine on praegu selline luuremängu moodi, et kui keegi läheneb, siis peab põgenema.

Kuna argipäeval koduseid on meil tavaliseset rohkem, siis toiduvarud vähenevad ülehelikiirusel. Nii mulle tundub vähemalt. Alles viisin 40 eurtsi poodi ja juba pidin jälle minema. Ja iga kord haarab käsi ka sellist kraami kaasa, mida esialgu osta plaanis ei olnud. Selline hamstri tunne on - varu peab olema piisavalt. Nahavahele läheb muidugi kõik mis hambaall ei karju.

neljapäev, 2. aprill 2020

Vihaga ja vihaga



Kui see kriis lahvatas, siis esialgu tundus, et ah, ju paar päeva ja läheb üle. Aga nüüd on juba kolm nädalat ja vaibumise märke ei paista veel. Minul on tegelikult läinud siiani hästi, käin tööle ja koju ning vahest harva ka poodi. Üldiselt selline korraldus antud olukorras sobib hästi, sest minu töö mulle meeldib, on vaheldus ja isegi meelelahutuseks hetke olukorras. Täna ei ole ma sellises mõnusas elukorralduses enam kindel. Kuulda on, et töö võib minna sunniviisiliselt puhkuseks. Vot see variant ei ole mulle sugugi meele järgi. Mida on praeguse tuule, külma ja isoleeritusega puhkusega peale hakata. Sõna otseses mõttes puhata, oleks vist õige vastus. Eks need sunnitud asjad on nagu on.  Kui keegi sundima hakkab, teeb ikka vihaseks küll.
Sellel talvel olen teinud näputööd meie sauna heaks. Kuna teemaks sai roheline, siis sai padjakatteks ka üks juhuslikult kapis alles seisnud villane riidetükk. „Sauna suure vihaga“ sobis padjale hästi. Seega meie sauna võib minna vihaga ja kui keegi välja vihastab, siis vihaga.