teisipäev, 24. märts 2020

Kannatliku meelega



See vaip on minu selle talve töö. Jaanuaris vaatasin, et mehel edeneb see ehitustöö nii ägedas tempos ja mina ei ole mitte kui midagi meie saana-majakese heaks teinud, seega hakkasin kibe-kähku punuma. Ostsin K-rautast vaiba alusvõrgu ja asusin sõlmima. Sõlmisin umbes 14000 paela-lõnga jupikest. Hamster nagu ma olen, on mul ikka veel kodust tagavara, mis tuleks ideaalis ära kasutada. Näiteks pean ma takunööri nii ägedaks materjaliks, et olen kõik jupid ka alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja läheb. No ja nüüd oligi nii, et läks vaja. Tegelikult tuli ka puudu, kuid eks nagu ikka, mõtlesin jooksvalt oma mõtteid ümber ja kasutusse läks veel koduses kapis leiduvaid materjale: roheline ja pruun tundmatu koostisega lõng. See roheline on väga armas värv ja andis inspiratsiooni kogu sauna eesruumi kujundamiseks.
Ega see sõlmimine just mingi imetore tegevus ei olnud. Esialgu oli ju huvitav, aga no 14 000 sõlme, seda ikka andis sõlmida. Aga ettevõtmine viib sihile sel juhul, kui kannatust on rohkem kui kassil ja minul seda ikkagi on. Siht oli silme-ees ja kujutlusvõime genereeris valmis vaipa meie saunaruumis. Iga alustatud asi saab ju valmis, kui sellele end pühendada.
Loodan, et meil kõigil jagub selles koroona-jamas kannatlikku meelt, mis muud. Küll kõik läheb ükskord mööda.

reede, 20. märts 2020

Elutempo aeglustaja


Möödunud nädalal oli nii kiire, et pea igal õhtul jõusin koju alles pool üheksa õhtul. Traditsiooniliselt oli esmaspäeval trenn ja sealt edasi tegemisi jätkus: teisipäeval klubiline üritus, kolmapäeval kino ja koolitus, neljapäeval töised tegemised ja reedeõhtune sündmus jäi lihtsalt ära, sest ühtäkki oli alanud isoleerimine. See tähendab suur kiirus sai hoobilt mööda ja enam ei pea kusagile minema, ei kinno, teatrisse, külla, šoppama jne. Õnneks on ikkagi tööle asja, kuigi ka see toimub pisut teisenenud kujul.

Kusjuures tegelikult on väga tore õigel ajal koju jõuda, kodus asjatada ja mitte tormata. Mind see kiirustamine on muutnud alati närviliseks. Samas ei raatsi ju loobuda teatrist, kinost, reisimisest jms. ja nii saigi pidevalt ülebroneeritud oma päevad.  Nüüd aga kui varianti ei olegi, pole ka häda. Kuna olukord tundub pikema prognoosiga, siis ilmselt jõuan ka kappide koristamiseni.

Meie koduõppija just väga õnnelik antud olukorra üle ei ole, sest meie kodus olemine ja elamine ongi nagu elu vanajumala selja taga, kus sa ei näe sõna otseses mõttes ühtegi inimest peale oma ema ja isa. Ei ole just unistuste elu noorele hingele. Seda enam, et ära jääb klassiekskursioon, trenn, s.t kõik mis kooliväliselt rõõmus valmistas. Katsun ikka meelde tuletada, et mida muuta ei saa, seda pole mõtet vaenata.

Nii on, et kui miski on kaugel, siis on see nagu taust kusagil, mida sa lihtsalt konstateerid kui fakti. Kui see viirus oli Hiinas, tundus see kaugel ja meisse mittepuudutav. Itaalias levides oli ka veel kusagil seal, mis meile ei mõju. Oli ju arvata küll, et see on vaid aja küsimus, millal see viirus nagu rändlind, kohale lendab ja nüüd siis olemegi paanikas siin. Kõik uudised külvavad ühtepidi vajalikku infot ja teistpidi vaid paanikat. Ma ei teagi, kas ma kardan, veidi vast ikka.

Aga vaatamata viirusekartusele on kohale jõudnud kevad, mõni päev näitab end isegi päike, lumikellukesed lõpetavad õitsemist ja krookused alustavad, Vaarikapõõsast saab korjata naati ja longuslaugu lehed on ka juba nii pikukesed, et kannatavad salatisse korjamist. Ka mustsõstrapungad on niipalju punnis küll, et neist juba teed saab. Nii et mis seal ikka, katsume viirused eemale ehmatada varakevadise värske kraami, rahuliku meele ja optimistliku meelega.

neljapäev, 12. märts 2020

Kaardi tegemine


Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.
Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 
Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.


neljapäev, 5. märts 2020

Vahepeal on nii


Vahepeal on olnud talv ja järg on jälle kevade käes. Seekord oli see talv "rekord" pikusega, kõigest kolm päeva. Kuigi et jah, linnukese sain kirja, sest koos perepeaga valmis lumememm ja suusad panin ka korra alla ning umbes 4 km jälgi lumele tallasin samuti. Tänaseks pole suusajälgedest haisugi ja lumememmest on alles ka vaid porgand. Aga sellel lühikeseks jäänud talvel on vähemalt üks suur pluss – ta andis kevadeootuse tunde. Ja kevade moodi näeb meil kodus kõik välja küll: kõikjal uputab, nii puude kui põõsaste alused on vett täis; põõsad on kohati pungas ja katsetuseks panin kasvuhoonesse ühe kartuli maha.

Muidu elan ja olen siin tasa ja targu, enamasti tööle-koju trajektooril. Tegelikult olen ma isegi tubli, sest olen suutnud ka korra nädalas end trenni vedada ja eriti tubliks võin pidada end selle eest, et saan hakkama ka sellise üldise treeningkavaga, kus on nooremad ja veidi vanemad koos. Mina, kes ma trenniinimeseks end üldse ei ole pidanud, tunnen end lausa motiveeritud ja hästi. Kõiki hookus-pookusi kaasa küll teha ei saa, aga enamusest võtan osa. Ja kui nii ei saa, siis teen omamoodi.

Käsitöiselt teen ühte suuremat asja, kus on vaja kannatlikkust ja materjali. Neist esimest mul on, teisega kipub jama tulema. Käsil on mul tegelikult üks vaip. Mõtlesin, et annan oma panuse ka saunamajja. Mees on niivõrd tublit tööd teinud, tahaks siis ka, et minu väikene tegemine oleks samuti tema tegemiste kõrval.

Meie koeral on juubel, saab juba 5 ehk siis korrutades 7-ga teeb inimeludes 35. Selline ilus iga peaks olema. Ise ennast 35ks mõeldes oli tegelikult küll tore aeg, sest oli veel nooruslikku jumet ja samas oli igasugu puberteetiline põdemine möödas, teadsin kuidas olla ja mida tahta. Oma kutsut vaadates tundub, et tema teab ka mida tahab ning selline noorusele omane tormakus on samuti möödas. Me klapime väga hästi. Eile oli nii hirmus ilm, et olin hea peremees ja jätsin ta tuppa kogu päevaks. Ta oskas seda hinnata, toas lollusi ei teinud ja oli minu kojunaastes ütlemata õnnelik.

Ja üleüldiselt ongi põhjust olla rahul, roosa ja rõõmus. Kurtmise kohti on vähe ja needki enamasti kõik sellised, mida ise muuta ei saa sh koroonad ja muud jamad. Ehk läheb mööda ;)

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Vana karbi uus elu


Kunagi ristisin end nimega Käsitöö Kaja, siis mingil hetkel tajusin, et seda nime ma ikkagi ei vääri, sest käsitöölised on kõrgema lennuga kunstnikud, kes pühenduvad ühele või kahele konkreetsele teemale ja valdavad neid teemasid suurepäraselt. Mina siin aga teen sutsuke ühte ja tsipake teist ning tulemused on ka keskpärased. See ei ole isegi kriitika enese suhtes, vaid on lihtsalt üks fakt ja nentimine, et selline olen ja olen sellega enamasti rahul. Seega käsitööd teen ma enamasi iga jumala päev. Selliseid päevi, kus ma midagi ei nõelu, voldi või koo, on väga vähe. Olen see, kes nähes uut asja, vaimustub sellest ja siis jookseb mõte juba selle uue asja juures. Hiljaaegu sain selgeks raamatu voltimisekunsti ühe tahu (seegi maailm on ääretult lai). Nii et nüüd ma muudkui voldiks ja mõte jookseb selle juures, kellele ma kingin ja mida veel sellest aretada saaks.


Täna näitan aga ühte karbikest, mille dekoreerisin. Seda karbi tegemise kunsti valdan ma algtasemel, s.t karbi saan valmis, aga enamasti tekib ikkagi mõni koht, millega ma sellejuures päris rahul ei ole. Seda saaks muidugi paremaks lihvida harjutades, aga siis ma mõtlen, et kellele ma neid karpe ikka vorbin. Nii teengi karpe väga pika aja tagant ja sellisel juhul n.ö treeningust ja lihvimisest ei ole juttugi. Seekord sattus aga ette mulle üks pakend, mis kandis oma eelmises elus näomaskide hoiukohta (vist oli Holika holika toote karp). Pärast pikka maskitamist sellist uhket karpi ära visata ma küll ei raatsinud, seega lisasin natuke tapeeti, natuke vanade ehete juppe, pisut paela ja minu uus öökapi-pliitasikarp on olemas. Nimelt voodis tulevad head mõtted ja need tuleb kirja panna, muidu võib see hea mõte lihtsalt lendu tõusta ja enam pärast ei mäleta. Meelest võivad nad ära minna ka sellel ajal, kui lähen pliiatsit tooma. Ja olgem ausad, ega see voodist üles upitamine ühe pliiatsi pärast ei ole teab mis tore tegevus ka. Seega kõik mugavuse heaks ja on eriti tore, et seda sai teha läbi taaskasutuse.

esmaspäev, 3. veebruar 2020

Olgu siis vähemalt kasse


Esialgu näib, et veebruar meil jätkab sama porist rada mis jaanuargi. Õue oma nina sellise poriga hea meelega ei pista, kõik lirtsub jala all ja soppa on rohkem kui ei kunagi varem. Seega koer on õhtuks jube sopane ja seega pesemisprotseduur on paras peavalu. Nii et kui ühtepidi on see talv nagu mugav, siis teistpidi mitte.


Talv on siiski talv ja vajadus villaste sokkide järele täiesti olemas. Seekord vajas neid pere keskmine. Minu suvel kootud sokid olevat ribadeks muutunud ja korteripõrand nõuab sooje sokke. Mis siis ikka, emad ikka aitavad lapsi rõõmuga. Eelistati tumedaid ja ühevärvilisi, aga nii igavat eset ma ei viitsinud kududa. Seega sättisin kanna ossa vähemalt kasse. Läks küll nii, et minu tähelepanematuse tõttu on ühe soki kassid pead püsti, teisel tagurpidi, aga kiisud on kiisud. Omanikule igatahes meeldisid nii kassid kui sokid koos kassidega.

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Sildita ja sildiga

Talv on meil tõesti erakordne. Esimest korda toon peenralt talisibula- ja longuslaugupealseid supi peale otse peenrast. On need rohelised otsad küll jupikesed, aga siiski täiesti arvestatavad. Kodus aias saab viitsimistmööda lehti riisuda ja lillepealseid lõigata. Ma oleksin nagu ette teadnud, et see talv nii lahja tuleb, küllap selle pärast said need tööd nii pooles vinnas tehtud.

Mõtlesin juba möödunud aasta lõpus, et laksuta enam niipalju ringi („ringi laksutama“ on minu armsa ema väljend) ja olen natuke rohkem kodus. Olen üldiselt sõna pidanud. No üks päälinnatiir oli ammu ette teada ja seal ma käisin. Kõndisin oma lapsega igavesti pika maa maha, eksisime vahepeal veidi, igatahes lõpuks me Tartu maanteele jõudsime. Seal ma märkasin kassikohvikut. Ma olen sealt enne ka mööda kõndinud, aga sisse pole astunud. Nüüd siis astusime sisse, sest kiisud ju nii nunnud. Mõte on väga hea, sest kiisud on nunnud, kuid ilmselt ei oleks ma raha eest neid sinna paitama läinud, meil ju endal ka kodus kass, keda paitada. Silti sellekohta võib olla ise ei märganud, või seda siiski ei olnud, igatahes menüüd lugedes oli juba imelik ka kisama hakata, et laske mind siit puurist välja. No jah, heategevuseks tuleb ka anda. Ega sellest viiest eurost kahju ei olegi, aga silti oleks tahtnud sellegipoolest silmapaistvamalt näha.

Kuna olen niipalju kodune olnud, siis loomulikult paitan kassi ja nikerdan näpuvahel ühte ja teist ning vaatan Veerat ja Õnnekütti, Äraostmatud sai läbi. Nikerdamised olid seekord kogu pere heaks. Kuna meil on nüüd koht, kus vihelda ja leili visata, siis võiks olla igas pesemisevõimalust pakkuvas paigas ka igal oma nuustik. Niipalju öko-möko ma olen küll, et mulle ei meeldi virnade viisi asju osta ja osta neid asju, mida saab raudkindlalt ise teha lihtsa vaevaga. Lihtne vaev on näiteks heegeldada ümmargust motiivi või südamekujulist motiivi. Iidmast aadamast on alles kardinad ja neid ma nüüd lõikusin ja heegeldasin. Kusjuures neist saab parajalt pehme ja mõnusa nuustiku. Takunöörist heegeldasin natuke paksema naha omanikele ehk meesperele. Perepea nuustikule heegeldasin kandilise n.ö resti ja põimisin selle takunööriga läbi. Nii et ratsisin ja katsetasin ka. Lisaks tikkisin igale nuustikule nime ka peale, et oleks selge sott, kelle oma. Enda arvates oli väga vajalik ja kasulik 
tegemine ning sildid küljes ka selged ja arusaadavad.