esmaspäev, 19. august 2019

Kolm päeva juulist


Nii palju sündmusi on kogu aeg. Üsna vabalt võib tekkida segapudru efekt, s.t eelmistest saadud elamused asenduvad uute sündmuste elamustega ning lõpuks on isegi need elamused nagu üks segapuder. Seega ma siis ikkagi midagi talletan, nii enda mälestuste hoidmiseks.

Käisime Soomes. Läksime eksprompt, kahekesi: mina ja minu keskmine laps, kes oli see peainitsiaator. Pakkisime kaasa igaks juhuks ka telgi ja madratsid, sest mine tea, kuidas selle ööbimisega saab. Mina olen muidugi vana paanik ise, s.t igasugu uued olukorrad kipuvad mind paanitsema ajama. Ma ei ole ju Soomes varem ise sõitnud, samuti ei ole ma suure laeva peale ise sõitnud. Nüüd aga ei olnud varianti, laps sõidab küll, aga tema on harjunud teisesuunalise liiklusega. Nii et uusi asju, mida varem pole teinud, lisandus minu tegude nimekirja kaks. Ja tagantjärgi öeldes, paanikaks polnud põhjust.

Maandunud Helsingis, võtsime suuna ida poole, juhtima asus nüüd noorem põlvkond. Mina olin kaardilugeja. Valisime lõpp-punktiks Savonlinna, kuid käisime enne sinna jõudmist ka Juvas ja Mikkelis. Tagasi tulime juba pea Vene piiri äärest: Hame, Lappinranta, Punkaharju, Kotka, Porvoo… Viimane päev  šoppasime Helsingi äärelinna hiiglaslikus kaubakeskuses, mille nime kahjuks ei mäleta.

Kindluseid, kirikuid vaatasime väljaspoolt, kirikutesse tegelikult lasti ka sisse. Näiteks Kerimäkki kirik oli igavesti ilus ja võimas ning ainulaadne. Savonlinna kindlus oli suurejooneline. Lappinranta liivalinnak imetlusväärne, Kotka Sappoka park lihtsalt ilus ja ahhetama panev, Porvoo väga idülliline linnake kitsaste tänavate ja jõeäärsete paadikuuridega, Imatra jõesäng aukartustäratav, Parikkala skulptuuripark müstiline. Seega nägime ja sõitsime ringi üsna palju. Ühest punktist teise jõudmiseks valisime pigem kõrvalteid ja seega nägime tegelikku elu ja loodust palju rohkem. Soome on imekaunis maa oma järvekeste, kasesalude ja graniidiga. Ida suunal on neid järvekesi kuidagi eriti palju ja need vaatepildid olid tõeliselt maalilised. Kui sõitsime Parikkala poole, saime osa ka mõnusalt kurvilistest teedest ja toredast kuplilisest maastikust.

Need kolm päeva olid tõesti imelised, vaid ilmataat mängis oma +10 kraadiga vingerpussi. Kuna eile oli kodus +24 ja päevitusriided, siis ilmselgelt olime mõlemad pisut liiga alasti selle +10. jaoks. Seega olime sunnitud esimese asjana riideid ostma. Aga ega see väikene n.ö probleem probleem ei olnudki. Riideid on ju igal naisel alati kapis vähe :) Mõnus oli lihtsalt kulgeda, kella ei jälginud nii väga, keerasime ka suvaliste kohtade pealt alla, et vaadata, mis selle ja tolle sildi taga on. Mõnikord sai ka auto ümberkeeratud, kui silm fikseeris möödasõites midagi põnevat, mille võiks pildile püüda. Kamraad oli super, saime rääkida sellest ja tollest – oli ema ja tütre aeg. Ööd veetsime autos, sest kui on öömaja broneering, siis on kohe ka ajagraafik taga ja seda ei me ei soovinud. Kõik vajalikud toimingud sai bensukas teha, ning vee kanister oli ka kodust kaasa varutud. Teine öö oli eriti kena, Kotka linna promenaadil, miljonivaatega merele. Ja ega see auto kahel mitte väga suurel tüdrukul ei olegi kõige halvem magamise koht. Reisilõpuks pani kena punkti šopping Stockmanis - 80% alet, no võttis pea pööritama küll. Õnneks oli mul ikkagi mõistust ja panin palju asju tagasi. Kuigi et jah, täna on mul ikkagi ühest kleidist kahju ka.

Mõned miinused olid ka: näiteks WC-de nappus; väiksemates linnades ei olnud õhtusel ajal Hessburgerist paremat söögikohta; kohalikku rahvuskööki annab tikutulega taga otsida, s.t et sellel maal tahaks selle maa traditsioonilisi sööke süüa, mitte hamburgerit sisse vohmida. Ühe kena karjala piruka ikka leidsime ka ühest kohvikust. Sellest on kahju, et kogu maailm kipub burgeristuma ühesuguseks.

Aga jah, Soome on ihana, sinna läheks tagasi veelgi, sest päris-päris põhjas on käimata, läänerannik avastamata ning vaadata oleks ikka küll ja veel.

neljapäev, 15. august 2019

Aja konkurents


Täna hommikul mõtlesin, et kas ma olen vanaks jäänud?!  Nimelt läksin varahommikul aiamaale kurke korjama, sest korjamist nad vajasid ja olin varakult ärkvel ka. Kurgid korjatud vaatas ka hark rõõmsalt peenrapealt vastu ja kutsus kaevama. Nii ma siis varahommikul, enne tööle minekut kaevasin öösärgi ja hommikumantliga. Oli mõnusalt soe juba ja päris paras jupp peenart sai üles kaevatud. Minu teada kasutavad eakad varast aega töötegemiseks sellepärast, et und ei jagu kauaks, palav ei ole ja nii saab varem õhtule. Mina lihtsat juhtusin ja tegelikult oli mõnus. Vaim sai virgeks ja teotahe tõusis tugevalt. Pean vist teinegi hommik ärkama varem ja aiatööd vihtuma teha.

Praegu ongi kodutööde kõrghooaeg. Herneid vajavad poetamist, oad korjamist, tomatid on punaseks läinud, ploomipuudel on uputus, suvikõrvitsad kasvavad liiga suureks. Tahaks metsa seeneluurele minna ja põldmarjad on ka ühed hiiglama head marjad, mida korjaks. Tegelikult ei ole ka mustikale jõudnud. Nii et kõik vajavad panust või õigemini, kõigesse sellesse tahaks oma aega meelsasti panustada. Ajal on aga konkurents, pidustuste näol. Õhtul kõlab kutsuvalt muulikontsert, valgedaamipäevad on seni nägemata ja neid üritusi on veel, kus ma mitte kunagi varem ei ole käinud (mis on ju raudne põhjus, miks tuleb minna). Seega vara üles, hilja voodi, siis vast mahuvad kõik tahtmised aja sisse ära.


teisipäev, 13. august 2019

Sorteerisin asju


Õige eestlane sorteerib asju. Selleks, et midagi sorteerida oleks, tuleb neid enne koguda muidugi. Meie kümme aastat on võimaldanud neid kokku tassida küll. Nimelt on meil aastapäev, kodu aastapäev. Oleme elanud oma majakeses kümme aastat. Tegelikult on nende aastate jooksul hooneidki juurde tekkinud, meil on nagu oma väike linnake, mis vast kunagi valmis ei saa. Sest ideid tärkab juurde alalõpmata.

Asju saab aga igasse ruumi koguda. Kuuri alla käestärakola, garaaži mehe staff, aiamajakesse aiandusega seotud kraam, tubadesse muidugi tubane kraam, seega sorteerimist oli üksjagu. Aga nagu ikka, kipub olema nii, et kuurialune on see puhverpaik enne lõplikku ära viskamist, seega tassisin toast mõned nõud, riided, jalanõud kuurialla. Mis sellest, et elu on näidanud, kui juba kuuriall, siis on prügi. Haruharva on küll ka nii läinud, et tassin tuppa tagasi, sest tarvis läks. Seekord tegin korrastusi ka kuuriall. Tunne jäi igatahes hea ja loodan, et ma midagi igavikku saadetut taga igatsema ei hakka.

Hoopis põnevam koristamine oli aga ostutšekkide karbi koristamine. Olen kõik tšekkid, millel on garantii vms alles hoidnud. Nüüd oli neid tšekke tore üle vaadata. Oi kui palju raha on 10 aastaga ära kulutatud, oi kui palju asju ostetud. Mõnda neist polnud ammu enam reaalseltki olemas, aga vot tšekk oli alles. Mälu värskendas hästi selline koristamine. Uuemad ostutõendid jäid seemneks, et järgmise kümne täitumisel taas sorteerimispäev teha.

neljapäev, 8. august 2019

Lapsed


Suvi on sellepoolest ka mõnus aeg, et suvel lihtsalt võtan jõuga rohkem aega lastele. Mis sellest, et nad on juba suured.  Vaatan neid ja pean tõdema, et muutused on toimunud. Kui veel mõned aastad tagasi ei olnud me paljudes asjades ühel nõul, siis nüüd on see tasand oluliselt lähenenud ning aina sagedamini nad kinnitavad, et olen sinuga nõus. Mitte et meil nii väga kogu aeg vaielda oleks, kuid teadagi, see põlvkondade vaheline erinevus oli on ja jääb. Sinna lihtsalt ei ole midagi parata. Kuid pubekaaeg on möödas ja mõistus on kodus tagasi :D 

Pesapoeg veel puksib mõnikord oma, aga on muutused temaski toimunud. Igatahes küpsetasin jälle torti, sest üks aastaring sai tal täis. Tema sõnul küll kõige mõttetum vanus, s.t laps enam ei ole ja päris täiskasvanu ka mitte. Aga ehk ta kannatab selle 17nda ikka ära. Sünnipäevatort sai armsalt suvine. On privileeg sündida augustis, mil on marjade ja lilleõite kõrghooaeg. Vähemalt perenaise jaoks :D

Üleüldse on tore neid kõiki jälgida, kuidas leitakse oma ühisosa ning ühistegemised, kuidas sured õed hoiavad oma väikevenda, kes on pikkuselt järele ja üle kasvanud. Kuigi kui sünnipäevahommikul seinaäärde ta panime, saime kasvutempoks vaid 1cm ühe aasta jooksul. Ta lootis rohkemat ;) Aga ju on tempokas kasvamine juba möödas ja nüüd jääb veel väike venimise osa.

Igatahes kaasatakse mindki rohkem kui muidu oma tegemistesse. Eile õhtul käisime sportlikul ringil, mina rattaga, laps silkas joosta. Mõtlesin, et kust ta selle jaksu küll võtab, mina pole kunagi viitsinud end jooksma sundida, kuigi et jah, pikamaavõhma on minulgi olnud. Ca 5 km ringil nägime nastikut, jänes tegi vahepeal jänest ja silkas jooksjal teepeal ees ning pardid sulistasid järvel. Teepeale jäi ka kenasti kollendav rapsipõld. Mina proovisin pildistada üht ja teist. Nastikul ei jõudnud ma sabajuppigi pildile saada, kuid põld eest ära ei jooksnud, seega sain selle pildile. Pärast andis küll rattaga lapsele järele kimada, sest jooksutempo oli tal üsna kiire.  :)



reede, 26. juuli 2019

Festival, kontsert, festival.


Imelik küll, kuid puhkuse aegu käib kell kiiremini, aeg lausa lendab käes. Nii palju on käia ja vaadata ning kahju on end millestki ilma jätta. Valikuid tuleb muidugi teha, sest üritused kattuvad, igale poole ei ole mõistlik tahta, mõnesse kohta ei kutsu süda ja teise rahakott. Nii kattusid näiteks Mihkli laat ja Rõõmsate laste festival. Valisin festivali, sest olin taas vanana rollis ja tahtsin lastele rõõmu valmistada. Igal juhul oli valik äärmiselt õige, sest see melu oli hoogsalt äge, oleks ka ilma lasteta tegelikult tore olnud ja meie lapsed olid igal juhul rõõmsad. Tegelikult seal virilaid lapsi ei kohanudki. Tegevusi oli palju, kõik pakutav kenasti sektsioonidesse jaotatud, õpetlikkuse momnedid ka juures. Näiteks prügi sorteerimine, mõtestatud töötoad, mängud. Meie meisterdasime pille, sõlmisime pilliroogu, ning valmistasime pop-up raamatu.

 Lottemaa oli ka tore. Aja- ja rahakotivaenulik küll, aga sinna on ikkagi nii palju ägedaid hooneid ehitatud, kõik oli kompaktne ja lustimist kui palju.  Lottemaale minekuks tuleb vähemalt pool päeva varuda, sest etendused ja jututoad on, paljusid asju saab käega katsuda ja katsetada. Toredad tegelased jalutavad ringi, on väga sõbralikud. Lottesid oleks võinud muidugi rohkem olla, sest lapsed tahaksid kõik just temaga pilti teha, teda kallistada, kuid üks Lotte lihtsalt ei jaksanud igale poole jõuda. Nii ootasime ka meie päris kaua, et meie lapsuke saaks Lottele kalli teha. Poekesi ja kohvikuid on ka iga nurga peal, aga kuidagi suutsime nii seal ära olla, et sööma läksime hiljem Pärnamäed kohvikusse, kus mekkis kõik kenasti. Muidugi tuli sooja leiva poe poole pealgi ära käia, kust tirisin koju pekileiva ja lihtsa rukkileiva, mis mõlemad viivad keele alla. 

Avatud talude päev viis suurfarmi. Maalapsed käisid maaelulõhnade ja tegelike piimategijatega tutvumas. Kui ma minnes oli skeptiline, et mida sealt ühest suurest farmist ikka vaadata on, siis tegelikult oli väga äge kogu see organiseeritus, natuke mängulisust juurde lisatud toredate siltide ja piltide näol. Omanik tutvustas kogu seda kremplit ja tegelikult oli väga äge päev. 

Mõnikord on aga nii, et mõte toimuvast on eos ilusam, kui asi lõpuks ise. Käisime Victori ja Stigi kontserdil. Millegipärast tundus see kooslus nii kutsuvalt, et tegelikult ka üsna kallid piletid said Ammende villa aeda ostetud. Storm oli muidugi ilus ja Stigi lauludud Good bye to yesterday ka. Aga laulda neid Taukari laule, mida Taukar ilmselt ise tuleb sinna samasse aeda laulma, tundus valena, kuigi Stig on selle loomingu üks loojatest. Minu jaoks oli sellises kontserdis pointi väga vähe. Ka need naljalaadsed vahejutud jäid lahjaks. Ei leidnud neist head kildu.  Asja rikkus veel seegi, et istekohti oli vähe ja kuna ei olnud varem seal käinud, siis ei teadnud ka pleedi vms millele end kasvõi kord toetada, kaasa võtta. Moraal on muidugi see, et uuri ja siis mine. Ja võib olla ei ole ma nii väga kontserdi inimene.

Teler on suvel enamasti nurgas vaid tolmukoguja. Siiski nostalgia pärast vaatasin ma ei tea, mitmendat korda "Kramer Krameri vastu", sest mulle meeldib Dustin Hoffmann ja Meryl Steep ning see lugu on kurb, kuid õpetlik. 
„Pikk tee düünides“ on nõukaajal nähtud, kas üks või mitu korda, et teagi. Midagi oli meeles ja miskit meelest läinud. Muidugi oli meeles see tunne, et oli hea film. Mõne nõukaajal nähtud filmiga on nii, et täna see enam pinget üldse ei paku, kuid see Marta ja Artursi lugu meeldis ka täna ning pani üsna imestama, et kuidas tsensuur sellist filmi nõukaaja inimesele näitas. 

Igatahes, nüüd, mil üks festival ajab teist taga ja üks kontserd jookseb teisega võidu, tuleb vist sellelt rongilt maha hüpata ja jätta see viimane puhkuse saba kodule. Nii see aeg meil veerebki.

esmaspäev, 15. juuli 2019

Erinevad oleme


Tundub, et suurem soe on seekord ära olnud juunis, juuli kostitab vihma ja viluga. Tööl olles ei ole vist väga vahet, ainult vaene kutsa on mõnel õhtul nii kole ja must ja märg. Aga ta on harjunud oma õhtuse pesemisrutiiniga, nii et temapoolest pole see pesemine raske, kui vaid ise ennast suudaks korrale kutsuda.

Ikka ja jälle saan ma aru, kui erinevad oleme siia ilma loodud. Üks kena proua otsustas, et ta enam meie kandis ei ela ja kolis ära, kuid oma kolleegidele jättis ta enne äraminekut toredate sõnumitega kaardid. Mina tol päeval tööl ei olnud ja  sain oma kaardi teise inimese kaudu. See teine inimene ütles, viidates kaardile, et kasutatav on sealt vaid see konks, mis on pandud iluasjaks. Mõtlesin, et kas kõik peab siis olema kasutatav?! Minu jaoks oli see sõnum ja see mõte, et hoian oma kaaslasi meeles ning pühendan igale midagi personaalset, palju armsam igast kasutatavast konksust. See konks oli muidugi ka tore, aga sõnum on armsam. Nii et vaatamata sellele, et sõnumit ju kasutada ei saa, hoiab minu süda sõnumi (autori) poole.

Ise käisin end aga tuulutamas. Lihtsalt läksin randa, võtsin papud jalast ja kõndisin mööda vett nii et saba sai ka märjaks. Vesi oli vaatamata vilule tuulele soe. Rahvast rannal vähe, vaid mõned julged suplesid vees ja mõni karastatum ka päevitas. Mõnikord on vaja sellist oma aega võtta. Tunnen nii puudust mere lähedusest ja imestan, et neil, kellel on see võimalus olla, katsuda, näha ja tunda, seda sugugi ei kasuta. Ilmselt on see ka minu ilus unelm vaid, et mina küll istuksin veepiiril, loeksin raamatut, kuulaksin lainete loksumist, ehitaksin liivalossi. Kui see kõik mul käeulatuses oleks, küllap ka siis argielu neelaks ning pärast tööd ja olmet selliseks unelemiseks aega ei jääks.
Unistada ikka ju võib :)

teisipäev, 9. juuli 2019

Laulupeol


Olen mina tantsukingi kandnud ja nendes ka aastaid kepsutanud ning olen mina lauluhäält valla päästnud ja lõõritanud laulda, kuid laulu- ja tantsupeole ma neid kingi ja oma häält ei ole varem viinud. Seekord oli esimene kord, mis siis, et publikus, aga vähemalt on käidud, lauldud, nähtud. Oma esimeseks ürituseks valisin laulupeo lõppkontserdi. Millised siis on minu muljed. Lasin neid meelega pisut settida ja lugedes arvukaid kommentaare, laon ka oma mõned mõtted ritta.

Esimene ehmatus oli küll suur. Kui oled telekast seda rahvamassi näinud, siis ei kujuta ikkagi tegelikkuses ette, et inimesi nii palju on. Algas see mass juba väravataguse pika lookleva järjekorraga, kes kõik lootsid pileteid veel saada. Meie olime õnneks varustatud ning sisse pääsemine kulges lihtsalt. Sealt edasi aga astumise kohta oli raske leida. Plaan oli ka otsida endale selline koht, kust midagi näeks ka. Muidugi oli kõikidel teistel ka see plaan. Nii me tigusammul kõrgemale astusime. Kannatlik meel viis sihile ja nii me peatusime laulukaare vastas asfaldi äärepeal, kus ainult üks rida inimesi ees. Kogu see nõlv oli inimesi nii täis, et sellist kohta, kuhu end toetada, polnud. Kui kaks tundi oli seistud, siis annab selg märku, et vaheta asendit. Potsatasime sinna asfaldiäärele maha, selleks ajaks olime saanud juba esiseisjateks. See istumine oli selles mõttes viga, et sain kohvi kaela ja uue pluusi rikutud. Aga eks tore pidu nõua ka väikeseid ohvreid. Õnneks märkasime nõlvakul väikest rohelist lapikest ja sinna me suundusime ning enda maha istutasime. Mis oli ikkagi suur vedamine, sest kindlasti pidid sajad ja sajad inimesed püstijalu hakkama saama.

Igatahes, pidu mulle meeldis, oli kena olla. Kui tulid lavale ühendkoorid, tõusis kogu nõlv püsti ja  laulis kaasa. Siis said ka aru, et see on rahvapidu ja tundsin sellist hardust ja ühtehoidmist. Üle ja ümber ei saa laulust „Ta lendab mesipuu poole“, võimas, ilus ja harras ühteaegu.

Minu nurinakohad nüüd. Pidu oli ilmselgelt ülerahvastatud, ilmselt ikka oleks pidanud piletite müügiarvuga seda kõike pisut piirama. Ma ei kujuta ettegi, kui oleks kiirabi vaja olnud, kuidas see oleks jõudnud abivajajani. Palju nurinat oli ka titekärude kohta. Eks need muidugi ruumi võtsid ja nendega oli sama võimatu trügida kui kõigil teistel. Küllap ei kujutanud paljud lapsevanemadki sellist mäsu ette. Meie ees istusid kaks väikest põnni oma vanematega. Lapsed olid vahvad ja pidasid väga hästi vastu. Meie ei saanud ka kohati naeru pidama, sest ikka näed ja märkad, kuidas nad omavahel toimetasid. See oli nende esimene laulupidu. Natuke paremal aga üks väike tüdruk nuttis nii lohutamatult, sest tahtis vist magama jääda ja ükski asend polnud sobiv ning ükski abinõu ei näinud sobivat. Siis oli küll kahju, sest vanemad ei tundud end hästi ja laps ka. Selline oli tema esimene laulupidu, täis nuttu ja häiritud olekut. Minu arvates peab vanem oma last tundma, ja nii lihtne see ongi.

Teine nurinakoht on need mõned laulud (käega ei tee kärbsepesagi, suuga teeb suure linna), mis meelde ei jäänud või õigemini, mida ei suutnud tähele panna, sest kuulama ei kutsunud ei meloodia ega sõnadki. Osad laulud on ikka liiga kitsale ringile (arusaamale) mõeldud. Need ei ole rahvale. Olen kuulnud ka lauljate samasisulist nurinat.

Kodutee kulges meeleolukalt ja ühtses autokolonnis. Kõik sõitsid nagu üks mees sama kiirusega, möödakihutada ei olnud vaja. Ka nagu rongkäigu jätk. Taamal sähvis küll välku, kuid kuiva autoga jõudsin koju ning pidugi oli ilmataadi kaitsva tiiva all. Ikkagi on meie hoidja olemas, kes teab, mis meile parim on.