kolmapäev, 20. september 2017

Hädapätakas



Eile kallas ikka korralikult seda vihmakest alla. Ilmselt oli ka meie kutsa häiritud, sest küsis tuppa juba enne AK poole seitsmeseid uudiseid. Loomulikult sai ta soov täidetud, kuis siis muidu. Kuidas sa jätad oma kullakarva ja –kalli pojukese õue ligunema, kui teisiti saab.  
Ka perepoeg oli läbi ligunenud, kui koju jõudis. Õnneks telefon on vihmakindel, siis polnud see läbi vihma sammumine ka kõige hullem. 
Mina tegin lihtsalt ühe õuetiiru, et tuua peenralt tilli ja vaadata, kas ploomipuu alla mõni ploom ka kukkunud on, aga ploome ei leidnud, sain hoopis põdrakärbse pähe, nüüd muhk peas ja lümfisõlm ka turses. Olen ikka üks hädapätakas küll – isegi väike kärbes teeb mulle ära 😉 
Pereisa on tööl ja kass pikutab diivanil või siis ronib minu külje alla, sõtkub käppadega minu kudumit ning keerab siis sülle kerra. Katsu sa siis kududa kui selle asemel tuleb kassi hoida. 
Nii need päevad lähevad, üsna tavalised argipäevad, natuke rõõme ja natuke muresid. Vaekauss kipub küll muredepoole. Nii tahaks osata võtta kõike lebomalt, aga ei oska. Ei tea, kus koolis seda õpetataks?! Kui teaks, siis sinna kooli ma vist läheks küll.   

pühapäev, 17. september 2017

Sokikesed ratastega



Pere noorim jänkuke juba roomab ringi, avastab sahtleid ja riiuleid. Aeg lendab, võib ikka ja jälle mainida. Meie kodu sahtlid ja kapid on tegelikult veel kõik avastamata, sest jänkuke elab sageli nägemiseks liiga kaugel. Jänkukese emme kurtis, et ilmad on jahedad ja toapõrandad pole ka väga soojad, seega oleks jänkukesel vaja sokikesi. Hakkasin kuduma kohe rõõmuga, sest ega seda just väga sageli ei öelda, et tee. Sokikesed tulid välja sellised poisile kohased, ratastega - made by vanaema :)  Nii et varsti roomab ringi poiss nagu auto, rattad all. Õige varsti loodame näha. 

 

kolmapäev, 13. september 2017

Ürditopsid



Sellel aastal hoolitses minu seemnemajanduse eest vanim laps, kes ostis oma rõdupõllunduse jaoks hunniku seemneid ja andis ülejäägi mulle. Nii kasvas meil aed piparrohi, majoraan, harilik pune, mida ma tavaliselt ei ole kasvatanud ja ega ka kasutanud. Seega tuli mul ikkagi tegeleda mingit moodi korilusega, korjasin ürte ja kuivatasin neid. Kuna ma möödunud aastal ostsin ka kuivati, siis et ta päris mõttetuks ostuks ei osutuks, panin oma ürdid sinna kenasti kuivama.
Nüüd tegelen kuivatatud ürtide purkidesse panemisega, purkide kaunistamisega ning purkide jagamisega. Kõik lapsed on oma osa saanud ning üks purk läks ka kaugele reisile.  Seega tulevad meie pere toidud kõik just eriti aed-piparrohu maitsega. Aga see maitse on hää.