pühapäev, 13. oktoober 2019

Sundpuhkuse positiivsed küljed



Oktoober tuli vihma ja tuulega, sügise loogiline käik. Samas on õues imeliselt ilus, nagu muinasjutus, puud on kollased ja tegelikult see värvigamma on üsna lai. Nagu igal sügisel vist. Võib olla mõnel aastal ei ole aega olnud märgata. Sel sügisel läks aga teisiti, sest olin sundpuhkusel. Igatahes ma ei teagi, kas see nähtamatu teedejuhataja märkas, et põllutööd ma enam ei viitsi teha ja komandeeris kodust ära.  Või oli see sellepärast, et ma suvel korralikult puhata ei osanud või miks. Igatahes oli paus nimega „aeg maha“. See aeg võimaldas mul lugeda, heegeldada, kuulata lugusid, linnapeal luusida, kohtuda, seega teha kõike seda, mida töö-kodu trajektooril eriti ei jõua, ei saa.

Lugusid olen kuulnud nüüd tõesti palju. Kohati läheb juba sassi, kas kuuldu pärines loetud raamatust või oli ikka reaalne. Olen hea kuulaja, aga kui kuulan neid teiste lugusid, siis mõtlen küll, et miks mõnele on antud kannatamisi ridamisi ja teine liugleb läbi elu muretult, kõik laabub alati valatult ning miski ei tule pealtnäha raskelt kätte.

Praegune sundpuhkus on aga sedavõrd tore, et võtan olukorrast, mis võtta annab. Viimane elamus oli Lennusadamast. Muidugi need sõjariistad tekitavad ka kõhedust, aga niipalju interaktiivsust, kus palju saab käega katsuda, pildi sisse minna, kostüümi proovi teha, on ülimalt lahe, s.t lihtsalt äge.  Kõige rohkem imestasin allveelaevas nende lavatsite üle, kus vaesed meremehed magama pidid, sellisel kitsal laual ei mahuks laps ka külge keerama. Kolm tundi muuseumis kadus nagu imeväel.

Enne seda vaatasin Downon Abbey film kinos. Mulle meeldis väga, see ajastu, ilusad tualetid, naljakad näoilmed, natuke vanamoodsat kitsarinnalisust, kuid ka elevusega uute kommete vastuvõtmist ja homsesse vaatamist, seda kõike oli mulle väga vaja. See oli pesuehtne meelelahutus, ilus ja armas.

Enne seda oli elamus filmimuuseumist, kus sain isegi koos Aadu Käguga seenele minna ja punasele vaibale astuda, hr Lenininit jt kommuniste tervitada ning lisaks nentida nukralt, et ka minu vanavanaemate nimed on kommunismiohvrite mälestusmärgil. Maarjamäe muuseumikompleks oli üldse kena, vaikne ja rahulik koht.

Veel enne seda aga käisin tutvumas Balti jaama turuga ja Telliskivi loomelinnakuga. Mõlemad ägedad kohad. Turule võib minna juba nostalgia mõttes uudistama vanavara. Loomelinnak aga on lihtsalt omanäolise hingeeluga, kus saab süüa, juua ning mööda väikesi butiike vaadata. Sõime Lendavates Taldrikutes, mis on pealtnäha kokku klopsitud euroalustest, vanadest laudadest jms kolast, aga koht nägi väga cool välja ja toit oli ka maitsev. Balti jaamas hüüdis Marii Karell bananaanile, kuid paraku polnud meil sularaha ja nii jäi ka televiisori sisse sattuata. Selgus, et seda odavbananaanide müüki ka filmiti.

Veel enne seda aga käisin Vabaõhu muuseumis, sest pole aastakümneid käinud ja mälust puha läinud, mis seal täpselt oli. Muidugi oli kogu territooriumi nende aastakümnete jooksul ka edasi arendatud. Ilus ilm oli ja väga mõnus oli jalutada selle 10 euro eest. Igasse talusse just sisse ei astunud, kuid ühes Põhja-Eesti talus oli väga tore naine tutvustamas sealset kompleksi ja sain ka kompadega kõndimist proovida.

Ja kõige enne käisin vanalinnale korraliku tiiru peale, astusin sisse neisse sisehoovidesse, kuhu lubati ja kus ma varem käinud ei olnud. Vaatasin uksi ja aknaid ning pildistasin siit ja sealt, nagu tõeline turist. Jalutasin ka mööda Nõmmet ning imetlesin seda mõnusat linnamilööd, kus on vaikne ja rahulik. Nõmmel on mõnusalt suured krundid ning tekkis küll tunne, et ela või ise.






Niiet kui on valida, kas noruta või võta mis võtta annab, siis mina valisin esimese. Vähemalt seekord :)


teisipäev, 1. oktoober 2019

Ükskord on esimene kord


Olen ammu aru saanud, et kui teed konkreetseid plaane, siis jumal naerab kusagil su plaanid välja ja sätib need nii, et sul ikka oleks väljakutset ja elevust ka. No igatahes hiljaaegu arvas ta küll, et minu plaan vajab pisut ümbermängimist, õnneks mitte untsukeeramist. Nimelt olen sohver juba aastaid, aga mul on mingi sisemine hirm meie päälinna liikluse vastu. Lisaks suure liikluse kartusele ei tunne ma hästi päälinna ja lase siis selline linnavahele autoga rallima, selge see, et potensiaalne jalgujääja, seega ohtlik. Samas Pärnu ei kujuta mulle mingit hirmu. 
Igatahes tuli ette olukord, mil mul oli vaja auto päälinnast koju tuua. Mõtlesin, et mis hirmsat seal ikka siis olla saab, vaja ainult sõita mööda Pärnu maanteed ja sealt viib ju ainult pikk sirge linnast välja. Paraku aga see kangialune, kust ma pidin Pärnu maanteele keerama, oli suletud. Kõndisin siis mööda majadevahet ja uurisin, et kuidas ma välja saan. Omast arust vaatasin, et jaa, Pärnu mnt paistab, istusin rooli ja hakkasin sõitma. Paraku aga kohe, kui ära keerasin, sain aru, et see ei ole Pärnu mnt, silma nurgast märkasin Suur-Ameerika silti. Nii et varsti olin juba Mustamäel ja ikka sõitsin edasi, pea palavikuliselt töötamas, kuidas ma siit linnast välja saan. Muuhulgas ajas ikka naerma ka, et no miks minuga juhtub J Hoidsin end keskmisele reale, et ma mitte maha ei peaks keerama ja tont-teab-kuhu sattuma. Õnneks jõudsin ühe foori all ka GPSi sisse seada ja siis juba märkasin ka teeviita: Pärnu. Jõudsin kenasti Järvele ja siis oli juba tee tuttav. Vaatamata minu mittetahtmisele olin sunnitud linnas pisut seiklema. Igaks asjaks on ükskord esimene kord, nii et mine tea, võib olla võtan teinegi kord reisi ette. Äkki sai nüüd hirm ületatud. Niipoolkogemata. Ja põhiline on ju see, et ma sain hakkama!

Hiljuti käisin Ugalas vaatamas „Once“i. Ma nii fännan Priit Võigemasti ja kui ta kitarri saatel ka laulis, olin ma pisarateni müüdud. Ka seal oli teemaks oma hirmude ületamine, et ära lase end hirmul halvata, nii jääb elu elamata. Lihtsam on muidugi öelda, kui teha, aga eks ta õige on, igasugu kahtluste ja kahtlemiste taha jääb niipalju toredat, ilusat ja head. Igatahes, etenduse lõpus rahvas vilistas ja plaksutas tohutult. Oleksin tahtnud kuulata seda „Falling slowly“ lugu veel ja veel.
Seega ei jää nüüd muud üle, kui kuulata youtubes „Falling slowly“ Glen Hansardi esituses, kusjuures Võigemasti esitus ei jäänud sugugi alla Glen Hansardile. No ja me saame hakkama, igas olukorras.

kolmapäev, 25. september 2019

Üksikud, ühinege!


Kusagilt lugesin, et inimene saab õnnelik olla ainult siis, kui ta üksinda ise endaga olles end hästi tunneb, s.t et oled ise enda kõige parem sõber. Oskus üksinda olla on võib olla omandatav. Mina seda hästi ei oska. Tahan ikka, et minu ümber on inimesed, et mul on võimalusel kellegagi koos rääkida, naerda, nutta. Alati aga ei ole seda kambajõmmi võtta. Mees on, lapsed on, sõbrad on, aga sellegipoolest on olukordi, kus kaaslast võtta pole kusagilt. Nii läksin näiteks valgusfestivalile Kadriorgu jummala üksinda. Sest hullem variant oleks ju minemata jätta ja ühe kogemuse võrra vaesem olla. Nii et lausa siiralt ma üldse ei kahetse, et sellise käigu ette võtsin. Melu oli seal korralik. Kui purskkaevud Queeni laulu saatel purskama hakkasid, siis tulid hardusest pisarad silma. Mulle Queen tohutult meeldib, ja Is this the real life? Is this just fantasy?..oli nii ilus ja kasvava-areneva võimsusega, et vaatepilt tõi pisaragi silma. Sattusin ka esiritta, nii et minu nina all oli kogu see ilu ja ka rahu. Imekena oli ka Johan Randvere klaveripala rütmis plinkiv Kadrioru loss.

Kuna olin üksinda, siis hakkasid silma ka teised üksikud, kellest enamus olid naised, osad minu ealised, osad vanemad, mõni noorem ka sekka. Kas ilmselt on see nii, et näed seda, mis sul endal päevakorral või südames on. Igatahes kange tahtmine oli mõnele endasugusele üksikule juurde hüpata ja öelda, et ühineme. Seda ma muidugi ei teinud, sest julgusest, pealehakkamisest jäi puudu ning ka eelarvamused kollitavad. Sageli on ka oma tuttavatega nii, et jääb küsimata, kaasa kutsumata mingite enda sisemiste kartuste pärast. Minu kartus on see, et äkki ta ütleb ära ja siis jääb see mulle meelde ning väike solvun jääb ka hinge. Nii on lihtsam mitte kutsuda. Aga sellegipoolest, kõik maailma üksikud võiksid ühineda, siis oleks päevad kindlasti palju rõõmsamad. Ma ei usu, et kõik need üksikud kurvad olid, mina küll ei olnud. Kui, siis õige pisut, sest oleksin hea meelega tahtnud kellelegi hõisata: vaata kui ilus!

laupäev, 21. september 2019

Täpp sügisele


Seekord läks nii, et esimeseks septembriks sain pruuniks.  Olin ükspäev terve päeva õues ja kõrvetasin turja ära. Selline septembri algus siis – soe, vaikne ja vähese tuulega. Tänaseks on see soe taandunud ja sügisvihmad, tegelikult isegi rajud, on kohal. Nii et loodus näitab oma eripagelisust ja see on vist tore. Sest sügiseks kipuvad aiatööisud otsa saama ja siis ongi tubasem olek vahelduseks ja vihmased ilmad õigustuseks.

Suutsin enne suurt vihma oma kurgid-tomatid kokku korjata ning ühel eriti vesisel vihmapühal konserveerisin neid seitsmel erineval moel. Seitse on küll liialdus, aga terve päeva võttis see tegemine aega sellegipoolest. Kõik see tükeldamine, siis sibulal ja küüslaugul kuuriall järgi käimine, purkide tuppa toomine ja pesemine on niivõrd ajamahukas tegevus, ja päev möödus nagu lennates.

 Valmis said kurgi-küüslaugu-sibula  ja tomati-küüslaugu-sibula toorsalat, mis säilib külmkapis; marineeritud tšillikurgid; kabatšoki-tomati-porgandi-õuna purgisalat ja tomati-sibula salat. Kahte viimast tuli kuumutada ja need vean keldrisse.
See oli minu selleaasta esimene hoidistamine. Kõik marjad olen suutnud sügavkülma toppida ja kipun end vabandama ka sellega, et pole sööjaid ja harjumused on muutunud. Ega nüüdki ju olukord ei ole muutunud, aga küll ma need siis ikka perele sisse pressin. See hoidistamine on sama õige sügise osa nagu suvel ujumine. Ei ole aastaaeg seda õiget täppi külge saanud kui neid tegevusi pole teinud. Seega tundsin, et õige hoog on sees ja nuga tükeldas erilise innuga nii sibulat kui kurki. Kõige lõpuks mässasin veel kringliga, mis sai ka kogemata kombel ahvatluste kringliks, s.t tuli välja nii hea, et raske on piiri pidada. Kringil vahele rändasid õunad, rosinad, kaneel ja suhkur. Nii et taevalik nuhtlus minu enda käeläbi J.



esmaspäev, 26. august 2019

Käimised käimise otsa


Kuigi on veel soe, näitab suvi kahanemise märke. On olnud imeliselt tore suvi ja hästi intensiivne aeg. Nädalavahetused on koguaeg bookitud ja mõne päeva ajagraafik ehk liigagi tihedalt täis. Olen palju kilomeetreid autoga maha kihutanud, sest tahan ikka minna ja koju kätte iseenesest ei tule miski. Kui kodust on kambajõmmidki võtta, siis on ka minekuplaane lihtsam teha. 

Ühel pärastlõunal läksime lihtsalt rappa. Võtsime ka koera kaasa, sest meie koerake saab koduterritooriumilt väga harva välja. Seega oli temalgi hea päev. Ingatsi raba oli seekord valikus. On küll veidi imelik, et selleks, et lihtsalt kõndida, sõidad maha pea 70 km. Lihtsam oleks ju kodu juures üks kõnnitiir teha. Aga raba on igal aastaajal kutsuv ja siis ei jäägi muud üle, kui tuleb sõita. Pohlad ja mustikad metsa-all kutsusid samuti korjama. Muidugi ei olnud mingit anumat kaasa võetud. Õnneks oli mul kilekott, kuhu rändur korjas mustikaid, tema oli neid valmis isegi fliisi taskusse korjama :) Minul oli seljas väike seljakott, kuhu poetasin pohli ja jõhvikaid. Mättad juba punetasid jõhvikatest, kuidas sa siis nad metsa jätad. Kutsu sai rabalaukast juua ja oli üllatunud, et maapind teda sugugi ei kandnud. Igatahes oli tore vaheldus.

Väga tore vaheldus oli ka Valge Daami etendus. Suvi ei ole päris hästi kulgenud siis, kui Haapsalus ei ole käinud. Jälle olid kamraadid kodust võtta ning läksime kohe varem, sest ürituste-sari oli Haapsalus üsna pikk. Lossipargis oli vahva miniloomaaed, iseendalgi oli tore kalkunit ja kitsekest jälgida. Lossiplatsil tantsutas 2Quick Start. Fännasime neid täiega, sest need laulud äratasid nostalgilisema poole, see shou oli lihtsalt äge, väga sujuv, läbi mõeldud ja tasemel. Kusjuures pluss-miinus 50. aastased mehed laval olid nii vahetud ja ägedad, seega usun siiralt, et ka noored tüdrukud vaatasid neid armunult. Päikeseloojangut vaatasime Väikese viigi ääres. Oli vaikne ja rahulik, luiged ujusid taamal. Kui ma elaksin Haapsalus, istuksin igal õhtul seal promenaadil ja vaatasin päikese loojangut. Ilus unistus ju ;)  Lossihoovi etendusele sättisime end vist pisut liiga hilja, sest istekohad olid võetud. Paraku ei osanud me valida õiget tekile-istumise poolt, seega läks suur osa etendusest nii, et häält kuulsime, aga pilti ei näinud. Sellegipoolest ei olnud ka lavastusele ühtegi halba sõna öelda.  Valge Daamgi ilmus aknasse, mis sellest tehislik, sest poole etenduse pealt hakkas vihma tibama.  

Täna algas pesapojal juba kool, vist tuleb end nüüd kodusemaks, kodutöisemaks sättida.

esmaspäev, 19. august 2019

Kolm päeva juulist


Nii palju sündmusi on kogu aeg. Üsna vabalt võib tekkida segapudru efekt, s.t eelmistest saadud elamused asenduvad uute sündmuste elamustega ning lõpuks on isegi need elamused nagu üks segapuder. Seega ma siis ikkagi midagi talletan, nii enda mälestuste hoidmiseks.

Käisime Soomes. Läksime eksprompt, kahekesi: mina ja minu keskmine laps, kes oli see peainitsiaator. Pakkisime kaasa igaks juhuks ka telgi ja madratsid, sest mine tea, kuidas selle ööbimisega saab. Mina olen muidugi vana paanik ise, s.t igasugu uued olukorrad kipuvad mind paanitsema ajama. Ma ei ole ju Soomes varem ise sõitnud, samuti ei ole ma suure laeva peale ise sõitnud. Nüüd aga ei olnud varianti, laps sõidab küll, aga tema on harjunud teisesuunalise liiklusega. Nii et uusi asju, mida varem pole teinud, lisandus minu tegude nimekirja kaks. Ja tagantjärgi öeldes, paanikaks polnud põhjust.

Maandunud Helsingis, võtsime suuna ida poole, juhtima asus nüüd noorem põlvkond. Mina olin kaardilugeja. Valisime lõpp-punktiks Savonlinna, kuid käisime enne sinna jõudmist ka Juvas ja Mikkelis. Tagasi tulime juba pea Vene piiri äärest: Hame, Lappinranta, Punkaharju, Kotka, Porvoo… Viimane päev  šoppasime Helsingi äärelinna hiiglaslikus kaubakeskuses, mille nime kahjuks ei mäleta.

Kindluseid, kirikuid vaatasime väljaspoolt, kirikutesse tegelikult lasti ka sisse. Näiteks Kerimäkki kirik oli igavesti ilus ja võimas ning ainulaadne. Savonlinna kindlus oli suurejooneline. Lappinranta liivalinnak imetlusväärne, Kotka Sappoka park lihtsalt ilus ja ahhetama panev, Porvoo väga idülliline linnake kitsaste tänavate ja jõeäärsete paadikuuridega, Imatra jõesäng aukartustäratav, Parikkala skulptuuripark müstiline. Seega nägime ja sõitsime ringi üsna palju. Ühest punktist teise jõudmiseks valisime pigem kõrvalteid ja seega nägime tegelikku elu ja loodust palju rohkem. Soome on imekaunis maa oma järvekeste, kasesalude ja graniidiga. Ida suunal on neid järvekesi kuidagi eriti palju ja need vaatepildid olid tõeliselt maalilised. Kui sõitsime Parikkala poole, saime osa ka mõnusalt kurvilistest teedest ja toredast kuplilisest maastikust.

Need kolm päeva olid tõesti imelised, vaid ilmataat mängis oma +10 kraadiga vingerpussi. Kuna eile oli kodus +24 ja päevitusriided, siis ilmselgelt olime mõlemad pisut liiga alasti selle +10. jaoks. Seega olime sunnitud esimese asjana riideid ostma. Aga ega see väikene n.ö probleem probleem ei olnudki. Riideid on ju igal naisel alati kapis vähe :) Mõnus oli lihtsalt kulgeda, kella ei jälginud nii väga, keerasime ka suvaliste kohtade pealt alla, et vaadata, mis selle ja tolle sildi taga on. Mõnikord sai ka auto ümberkeeratud, kui silm fikseeris möödasõites midagi põnevat, mille võiks pildile püüda. Kamraad oli super, saime rääkida sellest ja tollest – oli ema ja tütre aeg. Ööd veetsime autos, sest kui on öömaja broneering, siis on kohe ka ajagraafik taga ja seda ei me ei soovinud. Kõik vajalikud toimingud sai bensukas teha, ning vee kanister oli ka kodust kaasa varutud. Teine öö oli eriti kena, Kotka linna promenaadil, miljonivaatega merele. Ja ega see auto kahel mitte väga suurel tüdrukul ei olegi kõige halvem magamise koht. Reisilõpuks pani kena punkti šopping Stockmanis - 80% alet, no võttis pea pööritama küll. Õnneks oli mul ikkagi mõistust ja panin palju asju tagasi. Kuigi et jah, täna on mul ikkagi ühest kleidist kahju ka.

Mõned miinused olid ka: näiteks WC-de nappus; väiksemates linnades ei olnud õhtusel ajal Hessburgerist paremat söögikohta; kohalikku rahvuskööki annab tikutulega taga otsida, s.t et sellel maal tahaks selle maa traditsioonilisi sööke süüa, mitte hamburgerit sisse vohmida. Ühe kena karjala piruka ikka leidsime ka ühest kohvikust. Sellest on kahju, et kogu maailm kipub burgeristuma ühesuguseks.

Aga jah, Soome on ihana, sinna läheks tagasi veelgi, sest päris-päris põhjas on käimata, läänerannik avastamata ning vaadata oleks ikka küll ja veel.

neljapäev, 15. august 2019

Aja konkurents


Täna hommikul mõtlesin, et kas ma olen vanaks jäänud?!  Nimelt läksin varahommikul aiamaale kurke korjama, sest korjamist nad vajasid ja olin varakult ärkvel ka. Kurgid korjatud vaatas ka hark rõõmsalt peenrapealt vastu ja kutsus kaevama. Nii ma siis varahommikul, enne tööle minekut kaevasin öösärgi ja hommikumantliga. Oli mõnusalt soe juba ja päris paras jupp peenart sai üles kaevatud. Minu teada kasutavad eakad varast aega töötegemiseks sellepärast, et und ei jagu kauaks, palav ei ole ja nii saab varem õhtule. Mina lihtsat juhtusin ja tegelikult oli mõnus. Vaim sai virgeks ja teotahe tõusis tugevalt. Pean vist teinegi hommik ärkama varem ja aiatööd vihtuma teha.

Praegu ongi kodutööde kõrghooaeg. Herneid vajavad poetamist, oad korjamist, tomatid on punaseks läinud, ploomipuudel on uputus, suvikõrvitsad kasvavad liiga suureks. Tahaks metsa seeneluurele minna ja põldmarjad on ka ühed hiiglama head marjad, mida korjaks. Tegelikult ei ole ka mustikale jõudnud. Nii et kõik vajavad panust või õigemini, kõigesse sellesse tahaks oma aega meelsasti panustada. Ajal on aga konkurents, pidustuste näol. Õhtul kõlab kutsuvalt muulikontsert, valgedaamipäevad on seni nägemata ja neid üritusi on veel, kus ma mitte kunagi varem ei ole käinud (mis on ju raudne põhjus, miks tuleb minna). Seega vara üles, hilja voodi, siis vast mahuvad kõik tahtmised aja sisse ära.