neljapäev, 10. september 2020

Pildistamata loodusepildid ja õuetööde tüdimus

 

Kui ma ekstra tubli olen, siis käin ma kõndimas. Hiljuti oli selline päev. Ega kõnniringiks erilisi valikuid ei ole, ikka üks ja seesama teekond: põld, kasesalu, järv, kasesalu, põld ja kodus tagasi ning ca 5 km on kõnnitud, kui tiiru ümber järve teen. Seekord silmasin meie fauna mitut esindajat. Esmalt trehvasin kitse, kes esmalt jäi mind silmitsema ja siis tegi vehkat. Kõndisin omaette hoogsalt ja ees olid sügavad kopra uuristatud süvendid, kuhu oli kogunenud vett. Ühe sellise lombi juurest tõusis lendu kotkas, ilmselt kalakotkas, sest kuulu järgi meie kandis ta kusagil pesitseb. Kas ta jõi vett või imetles oma peegelpilti, seda ma ei tea, aga igatahes ilus uhke lind oli. Järves oli vesi veel soojapoolne ja solberdasin seal jalgupidi pisikeste viidikate vahel. Hiliseid õitsejaid on veel, korjasin neidki kimbu, kui märkasin ühe oksarondi peal ussi. Tegime kumbki vehkat omas suunas. Olen küll usin pildistaja ja käsi haarab iga väikese imelaadse asja puhul telefoni järele, aga loomade ja lindude pildistamisega on nii, et see telefon peab siis koguaeg käes stardivalmis olema, muidu ikka klõpsu ei saa, sest lind-loom lihtsalt ei jää poseerima.

Viimasel ajal aga sajab kogu aeg ja nii tubli ma ei ole, et läbi saju kõndima minna. Tööd-tegemised ka ja üleüldse kisub kõik sügistalviseks, kus energia, mõtted ja teod kuluvad mujale, s.t et enamasti tööle ja kodune diivan on ka üha varasemal kellaajal juba meeldivalt soe ja pehme. Energia kuidagi käib kaasas koos tööde ja kohustustega. Kartulid on võetud ja muud nipet-näpet kodutööd ka tehtud, siis kohe tunnen, et olen selle diivanil lösutamise auga välja teeninud ja mitte mingit motivatsiooni ei ole enam aiatöödeks ja muudeks õuetegevusteks. Kui suvel jagus tahtmist koduõues toimetada mõnikord hiliste tundideni, siis sügis surub vastu maad ja aiatöödest on täielikult isu täis. Suvine energia on mind praeguseks maha jätnud. Või kes see ikka jaksab aastaringi olla energiapomm.

esmaspäev, 31. august 2020

Mis jäi ütlemata

 

Ma veedan liiga palju aega telefonis, sellise kriitilise märkuse teen ma endale mõnikord küll, kui soiun, et kuhu minu aeg kaob. Lihtsalt liftin Facebooki, instagrammi, loen mõned blogid ja vahel ka uudiseid ja nii võib minna päevas vabalt mõni tund mööda, millest pole arugi saanud. Ma ei ole eriline kommenteerija. Vahel harva, ikka väga harva ütlen mõne blogi sabas sõna sekka, ja koerte grupis, kui on midagi ekstra armsat ja naljakat, märgin selle ära. Mõnikord jääb aga hinge närima, et miks ma ei öelnud midagi ilusat, lohutavat, motiveerivat, kui on tajuda, et inimene on hädas või lihtsalt kurb. Võib olla oleks minu sõna see, mis muudaks selle kehva tunde natuke paremaks.

Hiljuti kurtis oma blogis keegi, et ta tunneb end nii vastu maad surutuna, et kui natuke julgeks mõttega mängida, siis ta mõtleks isegi enesetapule. Pikalt seda elukäiku lugedes olen aru saanud, et elu on pisut keeruline ja sellega seoses muutuvad ka meeleolud. Kuigi et jah, palju ilusat näib vähemalt kõrvaltvaatajale selles elus samuti olevat. Samas ei saa ma aru isegi sellise mõttega mängimisest. Muidugi maailmas kahte ühesugust inimest ei ole, valulävi, eneseusk, kindlusetunne jne saab igal alguse omast lähtepunktist. Mulle läks see postitus hinge ja kostus appihüüuna. Mitte et ma seda mõistaksin või ka hukka mõistaksin.

Seda postitust lugedes millegipärast kangastusid enda rasked hetked. Ja neid hetki on olnud. No ikka on. Minu esimene kooselu oligi kannatuste jada. Tundsin end nagu peaga vastu seina joostes, mis teeb haiget ja muud ei teegi. Selline jõuetuse, ilmajäetuse tunne, kus sa tahad paremat, aga midagi muuta ei saa. Õigemini ju ikkagi sain, kui parasjagu pisaraid oli valatud, alandust talutud, närve rikutud, astusin ma sellest suhtest välja. Kuid nende aastate jooksul ma ei mänginud kordagi mõttega, et parem kui mind ei oleks. Pigem ikka parem kui ma olen. Sest minu lapsed, minu töö, toona ka ema vajasid mind. Ma ei teagi, mis see võiks olla, mis tooks pähe sellise mõtte!? Kui enam tõesti millestki rõõmu ei ole tunda, võib olla siis. Kui tervis ei lase rõõmu tunda?

Istusin eile pärast tunnikest kaevetööd ja lugesin võrkkiiges raamatut. Ilm oli ilus, koer sättis end minu juurde kiige alla magama. Teadsin, et pereliikmetest üks on seal ja teised on seal ning ülejäänud elavad oma elu ja ei peagi mulle detailset oma olemiste ülevaadet tegema, ning mul oligi väga mõnus tunne. Tundsin, et olin puhkuse väljateeninud ning võisin südamerahus vaheldumisi tukastustega lugeda. Õhtul kütsin endale personaalselt sauna, kuulasin plaadilt romantic sax for lovers muusikat, higistasin ja mõtlesin, et nii hästi on ja olen rahul sellega, mis on minu ümber ja sees.

Mul jäi lihtsalt sellesse blogisappa ütlemata, et vaata ringi, nii palju on ilusat, tuleb uskuda ainult ja loota. Võib olla on vaja midagi, mis raputab, äratab üles, muudab mõtlemist. Enne seda raputust näed lihtsalt seda kõike, mida tegelikult ise muuta saad, liiga traagiliselt. Mina nägin, aga kui raputas (äratas) mind miski, mida ma ise juhtida ei saanud, siis nüüd tunnen, et otsus, olen õnnelik, peab tulema ise enda seest, seda ei pea muutma ei nõme kaaslane, palju tööd, vähe raha… No jah, sõnad on need, mida on alati lihtsam välja öelda ja küllap ei olnud selle blogija mittemängitud mõttemäng ka püsiv nähtus. Loodetavasti.

esmaspäev, 24. august 2020

Koriluse aeg

 August oma sumeduses ja soojuses trügib vaikselt sügise poole. Juba peetakse suvelõpupidusid, minu augustilaps sai meheikka, saak valmib vuhinal ja puhkuse meeleolu on asendunud töisega. Ilus on see suvi olnud, ikka parem vist kui varem. Sest sooja on jagunud ja isegi liigsed vihmasabinad on meelest juba ära läinud. Isegi seenel olen korra käinud ja kõikide rästikute ning puukide kiuste ka rägastikust ilusaid helesiniseid põldmarju korjanud tervelt neli ja pool liitrit ning mustikaid koguni seitse liitrit. Olen ju kunagi olnud usin korilane, aga viimased aastad on küll möödunud vaid oma koduaia saaki noppides. Sel aastal on ka koduaed helde olnud, näiteks vaarikapõõsad olid alalõpmata punapõsksed ja mustsõstra saagikusega võis ka rahule jääda. Noppida on veel need tüütud astelpajud. Millegipärast on mööda metsi marju ja seeni taga ajada tunduvalt lõbusam, kui ühte pungil kodupõõsast tühjendada. Metsas ei tulnud üksi olles isegi karu kartust peale, niivõrd keskendud sellele saagile ja mõttele, et kellele kui palju ma jagan. Eks ikka laste heaks see korjamine toimub. Kelle siis veel. Mõtlen siin, et ajalugu kordub liiga kiiresti. Alles oli minu ema see, kes oli see andjakäsi. Elu on muutunud aga sedavõrd, et nüüd tunnen ise ennast samamoodi - tahan olla samasugune andja. Laste koju saabudes hakkab mõte tööle ja ikka küsin, kas seda või toda tahad. Kui midagi ei ole pakkuda, siis midagi ikka on. Selleks ka kõik see sügavkülmatäis marju ja köögivilju. Andsin lähiajal koju tulijatele juba teada, et tühjade kätega meilt te ära minna ei saa, nii et pange vaim valmis aedubade, astelpaju marjade, tomatite, suvikõrvitsa, kartulite, küüslaugu, porgandite, sibulate, õunte tassimiseks.

reede, 14. august 2020

Filmid ja vaip

Olen viimasel ajal sattunud vaatama hilisõhtuseid filme ja tabanud nendega kümnesse, sest need on mulle kõik millegagi väga korda läinud. Ma ei ole väga suur teleka vaataja, sest teadagi, aeg, tööd, kohustused ei võimalda alati. Ja kui põhikanalite repertuaaris on vaid actionfilmid ja puhas seep, siis see mind ei vaimusta ja eelistan raamatut lugeda. Eile õhtul aga jäin vaatama “Miljonidollari tüdruk” ja lõpuks lahistasin nutta nii et meie kutsu tuli ja arvas, et ma vajan lohutamist. Oli tõsiselt muljetavaldav. Film on kena poksijanna ja tema treeneri lugu, mis ühtlasi pani mõtlema, et isegi kui sul on elus siht, on olemas tahtejõud ja veendumus, et saad hakkama, siis võiks ju olla kõik hästi. Aga ei, saatusel on mõnikord teised plaanid, vaid üks valearvestus ja kõik võib olla kadunud. Absoluutselt kõik. Filmis oli alles küll pärast kõige kadumist huumorimeel ja ikkagi see kindel siht, mis oli küll teise suuna võtnud, kuid antud olukorras jäi neist väheks ja see panigi pisaraid valama. See jõuetus midagi muuta ja lootusetus. Soovitatavalt võiksid sellised filmid alata kell seitse hiljemalt, et siis enne uinumist jõuaks filmi mõjuväljast välja tulla. Minul oli tõesti raskusi uinumisega.

Väga meeldis ka eelmisel õhtul ETV2 näidatud „Süüdlane“, kus tegevuspaik oli häirekeskuse ruum ja hädakõnesid võttis vastu ajutiselt politseitöölt eemaldatud mees, kes ei suutnud oma ametist ka uues rollis loobuda. Nii asus ta kaugjuhtimise teel abistama ühte peredraamasse sattunut. Kõik aga ei olnud ju nii, nagu pealt paistis. Siingi avaldas muljet selle politseiniku pühendumus ja kirg.

„Valede võlur“ avaldas mulle samuti muljet. Ka see film oli hästi inimpsühhikasse vaatav ja väga haarav. Investeerimiskelm, kes valetas kõigile, oma perele, sõpradele. Kogu elu oligi üles ehitatud valele ja ühel päeval see kukkus kolinal kokku. Valede võlur sai trellid, aga ülejäänud perel nii hästi ei läinud. Elustandardi langus ja teadmine, et kõik see ilus elu oli pettus, jättis oma jälje.

Minul on aga jäänud sellest telekavaatamisest ka jälg maha. Heegeldasin taas ja seekord sai valmis uksematt või vaip meie saunamajja. Või vähemalt toorik, sest mingid trikid on mul selle vaibaga veel plaanis, et ikka oleks ägedam. Heegelkonks oli nr 5 ja materjal pabernöörilaadne toode. Pärit äia tagavarast, seega nõukaaegne staff. Randmetele on selline heegeldamine üsna valuline, sest tugev materjal nõuab pusimist. Aga edasi läks kiiresti ja mulle selline mittepeennikerdustöö sobib. Saab filmi vaadata ja käsitöö ei lähe ka sassi.



esmaspäev, 10. august 2020

Sama reha

 

Augusti sumedad ööd on saabunud. Õnneks on soe ja mõnus õues, ning seda sumedust olen sisse ahminud mitmel õhtul. Istun oma võrkkiiges, loen ja koon ning kuulan tuulekella vaikset tilinat. Selles suhtes olen õnneseen, et meil on selline idüll oma kodust võtta. Eks ma olen ikka rõõmus küll ja kui on võimalus rõõmustada, siis ma seda oma rõõmu ka väljendan. Sest minu eluloogika ütleb, et külva head, külva rõõmu, küllap peegeldub see mingil viisil ka tagasi. Muidugi võib see loogika ka alt vedada või teistele tüütuks muutuda. Kuigi ma vähemalt enda arvates ei ole oma kiidulauluga mitte liiale läinud. Muidugi võib ka nii olla, et mõne inimese kõrvad ei kannata üldse enesekiitmist välja või ei kannata seda välja, et kellelgi on midagi hästi.

Igatahes on see nagu igaaastane reha ja olen pärast pikalt häiritud oma ammuste heade tuttavatega aastas korra kokku saades. Seekord oli trehvunks minu kodus, kust startisime väikesele väljasõidule Haapsallu. Haapsalu on endiselt mõnus ja hubane linnake. Jalutasime promenaadil, vanalinnas ja einestasime Müüriääre kohvikus. Kõik must be kohad käisime läbi ja olime vist rahul. Kõigile meile maitses toit, üks meist kiitis linna hubasust ja nii see aeg läks. Naastes istusime ka natuke minu kodus. Aastaga, mil me pole näinud, on meie kodu veidi kasvanud. Valminud on tore saunamajake koos puhkenurgaga. Olen selle majakese üle südamest rõõmus, sest minu arvates on see väga hästi õnnestunud, selline hubane ja õdus ja väike. Värvid on hästi mõnusad ja mis peamine, minu kaasa ise tegi oma kuldsete kätega. Kutsusin siis külalised sauna puhkenurka, et enne laialiminekut veidi istuda ja tahtsin neile ka näidata meie uut ehitist. Igatahes lõppes see sellega, et nad potsatasid maha ja null emotsiooni. Pärast ütlesingi mehele, et enne saad surnu käest sooja, kui nende käest kiitust.😂

Ma ju tegelikult ei oodanud ülevoolavat kiitust, et oh mis tore ja nii edasi. Aga üleüldse mitte ühtegi sõna, see on ka tase. See oleks nagu kõndimine mööda igapäevast trajektoori, kus kõik on tavaline ja enam ei pane ümbrust tähelegi. Meil on aga terve maja, maja mida aasta tagasi ei olnud. Seda mitte märgata meie õue jõudes ei ole võimalik. Minu hing oleks rahul ka märkamisega olnud, et ohoo, teil on uus majake. Aga null märkamist, null! Igatahes olen pettunud. Tegelikult olin ka eelmisel aastal pettunud, siis olid teised analoogsed põhjused.  

 

laupäev, 1. august 2020

Kibe-kiire puhkus

Tegin puhkuseks nii palju plaane et ei tea, kas reaalselt puhata jõuangi. Tegelikult ei ole ma endale ka täpselt selgeks teinud, mis see puhkus siis õieti ongi.`? Kas puhkus on, kui saab teha teistsuguseid asju, neid, mida tööaeg ei võimalda või lihtsalt lesida ja lugeda? Igatahes on minu puhkus kestnud juba üle kolme  nädala, aga niisama olemise aega on olnud vist küll vähem kui tööajal. Mis parata, ülejäänud aastast ohkad ja vaatad internetist, raamatutest jm infokanalitest, et on ikka ilusaid kohti, mida tahaks vaadata, on toredaid etendusi, millest tahaks osa saada ja igatsus oma harvanähtavate sõprade vastu tõstab ka just puhkuse ajal pead. Nii et  tahaks käia ja näha ja olla ja kogeda - sinna see aeg lähebki.. Jah, see on puhkus küll, kuid kuidagi kibekiire puhkus. Nii et kiirkorras on käidud ja nähtud nii mõndagi.

Ma ei taha tavaliselt korrata käidud radu, kuid olen seda valmis tegema vaid sõbra ja perekonna heaks. Nii sai taas käidud  Rummu karjääris, Keila-Joa pargis, Laulasmaal, Haapsalus, Padise kloostris. Täiesti uus kogemus oli sõit Pranglile, sest minu saartepagas seni on üsna väike. Nüüd siis on üks tore saareke kollektsioonis juures. Väike saareke on suvel tore paik: meri ja männimets, marjamaad, kitsad külatänavad, parasjagu rahvast.  Ma alati ütlen nii, et siin oleks tore olla, s.t et selline paik võikski olla koht, kus lihtsalt oled ja puhkad. Aga millegipärast ei võta ma sellist aega endale kunagi, sest ikka on paganama kiire. Või vähemalt endale tundub nii.

Veelgi enam tundsin seda tunnet, et siis oleks mõnus olla ja puhata, nautida merd ja lainete loksu, vaadata päikeseloojanguid ja pilvi, Kura säärel. Millised liivased rannad ja milline idüll, seal oleks ju võinud olla pikemalt. Aga nagu ikka, ootasid ka nüüd kohustused ja meie visiit just väga pikk ei olnud. Aga poolsaare kõik strateegilised punktid said läbi käidud, kohvikus istutud, Balti mere karges vees supeldud, päike merre looja saadetud ja ka sume suveöö sai seal veedetud. Igatahes koju jõudes olid kodused tööd kõik kenasti alles ja küllap oleks nad ka siis alles olnud, kui oleks oma varbaid leotanud pisut pikemalt, kui vaid kolm päeva kiiret kulgemist. Oleme rahutud hinged. Ühtepidi tahaks kogu maailma endasse ahmida ja teisalt tahaks, et kodus säraks puhtus ja kord, toit saaks võluväel valmis ja ikkagi oleks olemas tasakaal kõiges.

Igatahes puhkus kestab veel ja ma küll lubasin valju häälega öeldes, et nüüd olen kodus, aga mõttepojukene on juba plaani B ka paika pannud. Eks näis.😉


esmaspäev, 6. juuli 2020

Uus seelikuga luud


Jube on see vihm, mis alla kallas. Aiamaa ujub, vaod on nii sopased, et eile vajusin luupeksekondini sopa sisse, kui üritasin punast peeti harvendada. Ilmataat ei paku just suurt rõõmu, ja valikuvõimalust ka ei pakuta, võta või jäta. Jututeemat pakub aga küll. Eks siin töökaaslastega saab kõik oma porgandid-peedid-tomatid üle räägitud, kellel miski on ilus ja kellel on kehvavõitu. On vist kuidagi kergem, kui ilm on kirutud ja ära on soiutud, et küll see tänavune aasta on ikka hull.😊

Aga ilm ilmaks, ikkagi on suvi ja on täiesti loogiline, et santide ilmade boonus on heegelnõel ja lõng. Võtsin kätte ja heegeldasin luuale pitsilise seeliku selga. Meie saunamajakese teema on selline leheroheline ja ekstra luuaseeliku mõtte pärast ostsin luua. Ega selle luuaga seal nii väga pühkida ei olegi, sest selleks on juba hari olemas, aga mulle tundus, et üks luud kannatab minu heegeldamise vajaduse välja küll ja dekooriks sobib see ilustatud luud ka. Tüdrukud on mulle kunagi öelnud, et meie kodus on liiga palju isetehtut, ja tegelikult mulle endale ka ei meeldi selline segasummasuvila-tüüpi kodud, seega hoian end ikkagi pisut tagasi ja katsun säilitada mõistlikkuse piiri. See luud vist seda piiri veel ei ületanud. 😌