Juhuks, kui ...

 

Olin kaarditegemise lainel. Aeg-ajalt läheb ikka tarvis ja siis on hea kodust võtta. Ma näen  hullult vaeva selle mõtlemisega, et mis ja kuidas. Tahaks olla originaalne, aga fantaasiast jääb mõnikord puudu. Aga üldiselt olen rahul tulemusega, sest ka see väljamõtlemine on tore ja väikene nokitsemine mõnus. Vahendid olid kõik kodused tagavarad, mis kokku kogutud, tükeldatud erinevatest pakenditest. Üldiselt hoian alles asju, millest midagi teha saab. Aeg ajalt seda sodi viskan ikka ära ka, sest mõttelend on kiirem tegudest, kuid miski tagavara ikka peab olema, juhuks kui ...

Mingit erilist kunsti siin ei ole, aga made by me, seda pean oluliseks küll.

Õpetus Jaago käsitöötalu blogist

ühe kommikarbi sisu on südamatega ring. 

ilus helesinine karp, heegeldatud lilled ja auguraua täpid 

litrid + kusagilt (ei tea kust) pärit joonstatud alus

üks poiss saab meil kümme :D

kommikarbilt pärit liblikad

kommikarbi lehvid 

Mõtteterad ja klaasialused

 

Mida vanemaks seda tundelisemaks ja ka leplikumaks – see vist toimub meist paljudega. Panen nüüd tähele rohkem linnulaulu, tuulekohinat, meremühinat. Märkan pisidetaile ja tahan, et neid oleks ka minu ümber.

Meil on klaas laud, mis on üsna tüütu just puhtuse hoidmise mõttes. Kui sinna peale midagi toetada, kipub ikka mingi rõngamoodi jälg jääma. Ega need jäljed nii hullumoodi mind ei sega ka, sest kui on kodu, siis tuleb seal elada, mitte hoida seda nagu klantspostkaarti. Aga kuna tsitaadi-mõtteterad mind köidavad ning tahe oli midagi teha, siis said kasutuse kokkukorjatud kasutud raamatu kaaned, need tükeldatud, tsitaadiga varustatud ning kraklee-lakiga üle pintseldatud. Nüüd võib sinna toetada klaasi, tassi vms. See tegemine sündis lihtsalt tegemise pärast.  Ja üldiselt on nii, et tsitaadid tulevad ja lähevad, aga mõned neist lähevad rohkem korda.

Väike tegu, mis päästab (minu) maailma

 

Olen täheldanud, et jaanuar on kõikidest teistest kuudest pikem. Aastavahetus oli nii ammu aega tagasi  ja ikka on veel jaanuar.  Võib olla annab sellele pikakuu-tundele suht kodune olemine juurde. Kuna on covid jama, siis peab piisama tööst ja toidupoest küll. Parem ei võta liigseid riske.  Ja kodus on ju hea olla.

Vaatasin järelvaatamisest „Homme saabub paradiis“, s.o dokfilm prügikastis sorijatest. Mulle avaldas see film tõesti muljet. Vaevalt, et ma ise oma nina prügikasti pistaks, aga see äraviskamise kultuur on ikka massiliselt üle-võlli läinud, ja sellest on siiralt kahju. Need prügihunnikud, kus orgaanika on segunenud plastiga on liiga üüratud. Mina rumaluke mõtlen, et tootmine võiks käia vajadusepõhiselt, mitte ületrumpamise või igahinnaeest pakkumise põhiselt. Praegu aga toodetakse pea kilplaslikult.

Seda maailma mina suurt ei muuda paremaks. Suuri tegusid ei tee, aga mõne väikese, nii iseenda pärast, ikka teen. Toitu ma ära ei viska, kui midagi alles jääb, sööb koer. Kilekotte kasutan korduvalt, purgid-pudelid saavad ka uuskasutatud või siis rändavad vastavasse konteinerisse. Kõik kõdunev läheb komposti. Pisikesed teod, aga ehk päästavad maailma kasvõi natukene.

Kodused nädalavahetused on head ka selleks, et olen suutnud selle jaanuariga teha ära mitu sellist asja, mille tegemiseks olen hoogu võtnud pea kümme aastat. Näiteks oli mul päevatekile üks siiluke õmblemata, ja nii ta mul kasutuses oli, ilma ühe ääresatsita. See jupikese puudumine just ei häirinud ka, aga asi näis ikkagi lõpetamata ning kogu aeg tiksus ka kuklas, et peaks selle väikese õmblemise töö ära tegema. No näed, vaid kümme aastat kulus mõtlemisele J Võtsin siis laupäeval käsile ja õmblesin ühe puuduva volangi ära ja sattusin nii suure õmblemise soone peale, et tumbakaas sai ka endale uue kuue. Eks seegi oli selline töö, millele olin pikalt vaadanud, et peaks tegema. Umbes aasta tagasi kudusin tumbale uue kesta ümber ja tegelikult see kaane-mõte, millest ja kuidas teha, vajaski settimist. Ja nüüd sai kokku päris kenake mu meelest.

Küllap see, et meil selline vana tumbotška alles on, on ka kokkuhoiu ja planeedi päästmise poliitika. Lihtsalt ei ole pidanud vajalikuks seda millegi uuema ja kaasaegsemaga asendamist. Ja ka see kootub kuub on uuskasutus, lõng on teisel, võib olla isegi kolmandal ringil. Säästuprojekt missugune. Ja minu maailmas on kuidagi palju parem tunne :)

Kannatliku meelega

See vaip on minu selle talve töö. Jaanuaris vaatasin, et mehel edeneb see ehitustöö nii ägedas tempos ja mina ei ole mitte kui midagi meie saana-majakese heaks teinud, seega hakkasin kibe-kähku punuma. Ostsin K-rautast vaiba alusvõrgu ja asusin sõlmima. Sõlmisin umbes 14000 paela-lõnga jupikest. Hamster nagu ma olen, on mul ikka veel kodust tagavara, mis tuleks ideaalis ära kasutada. Näiteks pean ma takunööri nii ägedaks materjaliks, et olen kõik jupid ka alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja läheb. No ja nüüd oligi nii, et läks vaja. Tegelikult tuli ka puudu, kuid eks nagu ikka, mõtlesin jooksvalt oma mõtteid ümber ja kasutusse läks veel koduses kapis leiduvaid materjale: roheline ja pruun tundmatu koostisega lõng. See roheline on väga armas värv ja andis inspiratsiooni kogu sauna eesruumi kujundamiseks.

Ega see sõlmimine just mingi imetore tegevus ei olnud. Esialgu oli ju huvitav, aga no 14 000 sõlme, seda ikka andis sõlmida. Aga ettevõtmine viib sihile sel juhul, kui kannatust on rohkem kui kassil ja minul seda ikkagi on. Siht oli silme-ees ja kujutlusvõime genereeris valmis vaipa meie saunaruumis. Iga alustatud asi saab ju valmis, kui sellele end pühendada.

Loodan, et meil kõigil jagub selles koroona-jamas kannatlikku meelt, mis muud. Küll kõik läheb ükskord mööda.

Kaardi tegemine

Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.

Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 

Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.

Vana karbi uus elu

Kunagi ristisin end nimega Käsitöö Kaja, siis mingil hetkel tajusin, et seda nime ma ikkagi ei vääri, sest käsitöölised on kõrgema lennuga kunstnikud, kes pühenduvad ühele või kahele konkreetsele teemale ja valdavad neid teemasid suurepäraselt. Mina siin aga teen sutsuke ühte ja tsipake teist ning tulemused on ka keskpärased. See ei ole isegi kriitika enese suhtes, vaid on lihtsalt üks fakt ja nentimine, et selline olen ja olen sellega enamasti rahul. Seega käsitööd teen ma enamasi iga jumala päev. Selliseid päevi, kus ma midagi ei nõelu, voldi või koo, on väga vähe. Olen see, kes nähes uut asja, vaimustub sellest ja siis jookseb mõte juba selle uue asja juures. Hiljaaegu sain selgeks raamatu voltimisekunsti ühe tahu (seegi maailm on ääretult lai). Nii et nüüd ma muudkui voldiks ja mõte jookseb selle juures, kellele ma kingin ja mida veel sellest aretada saaks.

Täna näitan aga ühte karbikest, mille dekoreerisin. Seda karbi tegemise kunsti valdan ma algtasemel, s.t karbi saan valmis, aga enamasti tekib ikkagi mõni koht, millega ma sellejuures päris rahul ei ole. Seda saaks muidugi paremaks lihvida harjutades, aga siis ma mõtlen, et kellele ma neid karpe ikka vorbin. Nii teengi karpe väga pika aja tagant ja sellisel juhul n.ö treeningust ja lihvimisest ei ole juttugi. Seekord sattus aga ette mulle üks pakend, mis kandis oma eelmises elus näomaskide hoiukohta (vist oli Holika holika toote karp). Pärast pikka maskitamist sellist uhket karpi ära visata ma küll ei raatsinud, seega lisasin natuke tapeeti, natuke vanade ehete juppe, pisut paela ja minu uus öökapi-pliitasikarp on olemas. Nimelt voodis tulevad head mõtted ja need tuleb kirja panna, muidu võib see hea mõte lihtsalt lendu tõusta ja enam pärast ei mäleta. Meelest võivad nad ära minna ka sellel ajal, kui lähen pliiatsit tooma. Ja olgem ausad, ega see voodist üles upitamine ühe pliiatsi pärast ei ole teab mis tore tegevus ka. Seega kõik mugavuse heaks ja on eriti tore, et seda sai teha läbi taaskasutuse.

Sildita ja sildiga

Talv on meil tõesti erakordne. Esimest korda toon peenralt talisibula- ja longuslaugupealseid supi peale otse peenrast. On need rohelised otsad küll jupikesed, aga siiski täiesti arvestatavad. Kodus aias saab viitsimistmööda lehti riisuda ja lillepealseid lõigata. Ma oleksin nagu ette teadnud, et see talv nii lahja tuleb, küllap selle pärast said need tööd nii pooles vinnas tehtud.

Mõtlesin juba möödunud aasta lõpus, et laksuta enam niipalju ringi („ringi laksutama“ on minu armsa ema väljend) ja olen natuke rohkem kodus. Olen üldiselt sõna pidanud. No üks päälinnatiir oli ammu ette teada ja seal ma käisin. Kõndisin oma lapsega igavesti pika maa maha, eksisime vahepeal veidi, igatahes lõpuks me Tartu maanteele jõudsime. Seal ma märkasin kassikohvikut. Ma olen sealt enne ka mööda kõndinud, aga sisse pole astunud. Nüüd siis astusime sisse, sest kiisud ju nii nunnud. Mõte on väga hea, sest kiisud on nunnud, kuid ilmselt ei oleks ma raha eest neid sinna paitama läinud, meil ju endal ka kodus kass, keda paitada. Silti sellekohta võib olla ise ei märganud, või seda siiski ei olnud, igatahes menüüd lugedes oli juba imelik ka kisama hakata, et laske mind siit puurist välja. No jah, heategevuseks tuleb ka anda. Ega sellest viiest eurost kahju ei olegi, aga silti oleks tahtnud sellegipoolest silmapaistvamalt näha.

Kuna olen niipalju kodune olnud, siis loomulikult paitan kassi ja nikerdan näpuvahel ühte ja teist ning vaatan Veerat ja Õnnekütti, Äraostmatud sai läbi. Nikerdamised olid seekord kogu pere heaks. Kuna meil on nüüd koht, kus vihelda ja leili visata, siis võiks olla igas pesemisevõimalust pakkuvas paigas ka igal oma nuustik. Niipalju öko-möko ma olen küll, et mulle ei meeldi virnade viisi asju osta ja osta neid asju, mida saab raudkindlalt ise teha lihtsa vaevaga. Lihtne vaev on näiteks heegeldada ümmargust motiivi või südamekujulist motiivi. Iidmast aadamast on alles kardinad ja neid ma nüüd lõikusin ja heegeldasin. Kusjuures neist saab parajalt pehme ja mõnusa nuustiku. Takunöörist heegeldasin natuke paksema naha omanikele ehk meesperele. Perepea nuustikule heegeldasin kandilise n.ö resti ja põimisin selle takunööriga läbi. Nii et ratsisin ja katsetasin ka. Lisaks tikkisin igale nuustikule nime ka peale, et oleks selge sott, kelle oma. Enda arvates oli väga vajalik ja kasulik 

tegemine ning sildid küljes ka selged ja arusaadavad.

Kivide teema

Mina tahtsin ja kogusin kive, minu kaasa ladus puzzle kokku. Muidugi minu tahtmisel. Hea on, et minu palved kõlavad kuuldavõetavalt. Naised tahavad üldse palju ja mõtlevad igasugu asju välja, kas siis kusagile minekuplaani või mingi koduse tegemise plaani. Minu plaan kerkis vetsupoti harjast. Ostsin poest uue harja, täiesti tavalise, odava, plastmassist kopsikuga. Stiilseid harju on poes küll, aga need on üldiselt arutult kõrge hinnaga ja ma ei ole eriline mööda poode ringi tuustija. See kopsik oleks ju võinud olla ka selline nagu poest ostes, aga millegipärast pannakse keset kopsikut kleeps ja see on nii kõva liimiga, et ka atsetooniga nühkimine ei võtnud sildist jäänud plärakat ära. Kuna meil on vannitoas+wc-s kivide teema, siis tuli mõte see kopsik kenamaks teha. Kivide kinnitamiseks on kasutatud plaatimissegu. Mina olen rahul.

Toredale naisele

Ekstra kellegi jaoks on meisterdada tore. Mõtled tema natuurile, mingid ühised seigadki meenuvad ning ühtlasi kujutad ette, kuidas ta minu tehtut kannab. Loodetavasti kannab. Sest ega tegelikult me ei tea ka siis, kui tegemist on eriti lähedase tuttavaga, kas tal seda minu nikerdust just vaja on. Aga nii on, et tahaks midagi teha ja tahaks kinkida ka. Tahaks anda ja näidata, et ma hoolin ja et minu sümpaatia on tema poolel.

Selline väikene rinnaehe on heegeldatud ja pärlitega ehitud mõeldes ühele väga sümpaatsele naisele. Me ei ole igapäevaselt läbikäijad, kuid kui trehvame, on temaga alati soe ja kodune vestelda. Kuidagi nii armas ja oma, kuulab ja mõtleb kaasa. Ja kui nii kenal inimesel on aastaring täitunud, siis mõtlesin ekstra talle suure rõõmuga.  

Lilleke on heegeldatud siidisest nöörlõngast, mis tuli kodustest varudest ja mille õiget koostist ma ei tea. Karv on pärit vanast mantlikraest ja on rebase seljast pärit. Nüüd võin küll sattuda loomakaitsjate põlu alla, sest kasutan ju nahka tilu-lilu jaoks, kuid ehk siiski taaskasutus rehabiliteerib mind 😊. Pärlid puhas plastmass. Nii et kokku on saanud looduslik ja poolkunstlik ja päriskunstlikud materjalid. Igatahes, oli mõnus tegemine! 

Õnnelike õuekanade toodangu karva kampsun

Aasta lõpul valmis üks kudum. Õnneks uus, esmakordset kasutust saav lõng mind turtsuma ei aja. Kunagi ammu leidsin ühest kaltsukast kollast lõnga. Suurem osa sellest sai kootud sviitriks, mida olen kandnud üsna usinasti ning see kudum ilmutab juba kulumise märke: värv ei ole enam nii kirgas ja mingid topikesed on turritama hakanud. Kuna lõnga oli ja tahtmist samuti, siis oli lihtne otsus kududa, olemas. Keha sai Marks&Kattens Fiori lõngast, kus on 40% puuvilla, 29% linast ja 31% akrüüli. Vardad nr 3. Kuna seda lõnga oli nii palju, et sai vaid keha, siis tuli varrukad kuidagi teisiti teha. Õnneks seisid meil kapis mingid villased kasutud kudumid, mis läksid nüüd harutamisele ja uuele ringile, seekord heegeldades. Nüüd juhtus küll see, et aevastasin ja heegeldasin. Kuna aga kampsunikujutis oli silme eest, siis kannatasin selle aevastamise ära, tabletike aitas ka. Nagu mul ikka juhtub, varrukad venisid pärast pesu liiga pikaks. Kuid tütre arvates see ongi selle kampsuni efekt. Mulle endale meeldib, et tulin sellise kaeluse ideele ja varrukad meeldivad samuti. Munad võivad kanadest targemad küll olla ja ma usun oma muna. Kampsungi ju kollane nagu õnnelike õuekanade munakollane.