Kõik hea tuli idast

Möödunud nädala märksõnaks oli „ida“, s.t  kõiges, mida tegin ja millega kokku puutusin, on väikesed ida sugemed sees.

Sünnipäeva jätk tõi meile Jaapani juudapuulehiku ja Siberilehise ehk siis natuke idanurga hõngu minu aeda.  Maja ümbrus ongi veel liiga lage ja küll on tore, et  minu armsad on ka seda märganud. Nüüd loodan ka looja peale, et nad ikka kenasti kasvama hakkaksid.

Sellest, et Kristus ikka tõepoolest Siberis elab (jälle idanurga lugu), sain teada Arbo Tammiksaare filmi vaadates. Juba nende väikest peresaadet vaadates tekkis soov, et seda dokfilmi tahan ka kindlasti näha. Raamatu lugemine süvendas seda soovi veelgi. Dok film ise oli aga väga hästi tehtud, ei andnud hinnanguid, ei kiitnud heaks ega mõistnud ka hukka.  Samas lugu oli täiesti olemas. Selline armas ja positiivne. Kas me ise ka nii võiksime elada? Kahjuks on vist see rong läinud, kui ta ükskord taas tagasi tuleb, siis vast ehk. Kuigi selline õlatunne ja pühaduse kogemine innustas mind küll. Meie ühiskonnas jääb seda järjest vähemaks – igaüks nokitseb omaette.

Et meie omaette nokitsemist ja kodust õlatunnet natuke elavdada, otsustasime pärast 5 kuud ilma koerata, taas koeraomanikeks hakata. Pikalt uurinud, valisime akita inu tõugu kutsika ja valitud koera sõitsime tooma Lätti. Koera omanik elas trassi ääres, mis viis itta ja selles Läti maanurgas ma ei olnudki varem käinud. Kuna aeg oli ka piiratud, siis põhimõtteliselt käisimegi koerakodust oma koju tagasi. Poes ka, niipalju, et üks Läti leib kaasa osta.  Koera kodu oli aga tõeline koerte kodu, sest seal oli neid palju: mopse, beagleid, akitasid ja võib olla midagi veel. Paar kassi paistis ka olevat. Perenaine oli väga jutukas ja hästi sümpaatse mulje jättis.  Saime nõuandeid kuhjaga kaasa ja eks seedime neid mõnda aega. Esimene öö möödus üsna vaikselt, kutsa valis ennast turvama mehe tossud :D Praegu on ta ikka hästi armas, nagu mõmmi. 

Jõudsin aga tõdemuseni, et meil on kogu aeg väikesed koerad olnud ja ma ei tea, kas ma suurt koera sööta oskangi. Igatahes, nüüd pean ennast ikkagi virgaks tegema. Vähemalt täna hommikul tegin algust, ärkasin kell 6 ja esimene käik oli kutsaga õue, kusjuures ilmselt küll kogemata, tegi ta ka sinna midagi. Samuti otsustasin, et võikude aeg on meil nüüd ümber ja kõik see mees, kaasaarvatud koer, sööme hommikul putru. No kass ehk pääseb sellest või õigemini, teda ei sunni ilmselt ükski vägi seda sööma :D. 

Foto koeraomaniku saidilt

Märkmeid Lätist

Oli õnn jälle asuda teele, sedakorda Läti poole. Oleme juba mitu suve järjest perega kord pikema kord väiksema treti ette võtnud. Seekord kõiki asjaolusid arvestades sai valitud Läti Kurzeme piirkond ja et  oma lapsel ning lapse sõbral ka lõbus oleks, siis ka Sigulda tarzanipargi külastus. Lätis sai aegu tagasi ikka käia, põhiliselt küll kaubareisil. Seekord kaubandusele ei panustanud, pigem loodusele ja niisama olemisele. Kuramaal me keegi varem käinud ei olnud, seega väike elevus oli ikka enne minekut juba sees. Väikese kodutöö tegin enne minekut, uurides netist ja kirjandusest. Abiks oli ka tore raamat "Euroopa tsiklisadulast", mis jagab soovitusi reisimarsruutideks.
Pärast 3h autosõitu olime esimeses plaanitud linnakeses Tukumsis. Väike armas linnake, kitsad munakivi tänavad ja väga lahe laste mänguväljak.



Purskkaev linna keskväljakul

 

 

Edasi suundusime Sabilesse, kus asub kõige põhjapoolsem viinamarjaistandus Euroopas. Viinamarjad kasvasid päikesepoolsel mäekünkal. Üleüldse oli Läti Kuramaa poolne osa parajalt kuplilane. Ühes hoovis oli tore omavalmistatud nukunäitus.

 





 

 

Nukud vaadatud ja kohaliku veinipudelid kotis sõitsime edasi Kuramaa endise pealinna Kuldiga poole. Sealseks vaatamiseks olime valinud Venta jõe kose, mis on kõige laiema joaga Euroopas. Oli tõesti ilus vaatepilt. Kuna ilm oli soe, siis oli seal palju suplejaid. Meie siiski ujuma ei jäänud, sest ees ootas Ventspils.

 

 

 

Ventspils on kena sadamalinnake. Me ei jõudnud ära imestada, et ka rannapiirkonnas oli parkimine tasuta. Kes lausa  mereni soovis sõita, siis sinna viiv tee oli maksuline. Meile sobis see tasuta ala väga hästi, sest väike pargike ainult eraldaski maad merest. Kuna vesi oli Läänemeres 17 kraadi ja tuul ja lainetus ka korralik, siis vette ei kippunud väga. Olime hoopis laste vastu suviselt helded ja otsustasime lubada neid veeparki lõbutsema. Ise vaatasime veidi aega aiatagant (võrkaed eraldab veeparki muust maailmast) ja püüdsime poisse pildile. Pildid klõpsutatud suundusime kõrvalasuvasse ankruparki, kus olid hiiglasuured ankrud vaatamiseks (ei kujuta ettegi kuidas need kohale toodud olid, sest nende kaal oli ikka tonnides). Tegemist oli tõelise metsapargiga, kus oli nii silmailu kui ka tegemist lastele ja suurtele ka.

See ei olnus veel kõige suurem ankur

Need suured kõverad loogad olid ka puidust

Üks näide lehmast. Lehma kujusid oli seal palju

 

Kuna meil konkreetne plaan puudus, kuhu ööbima jääme, siis suundusime mööda rannikut edasi Kolka poole. Õhtueel tegime mõned sissepõiked erinevatesse kämpimise kohtadesse, kuid majakesed olid kõik hõivatud. Õnneks me sellega ka arvestasime ja olime magamiseks varustuse ja telgi kaasa võtnud. Otsustasime siis ühte kämpingukülla oma telgi püsti lüüa, selle eest tuli välja käia 2 euri nägu. Igatahes oli turvaline ja ihulised vajadused said tsiviliseeritud moel toimetatud. Õhtu ilusaim osa oli retk mereranda päikeloojangut vaatama. Vesi oli küll külm, aga poisid külma ei kartnud ja tegid karastava supluse ikka ära. Mina püüdsin päikest pildile.  Meri oli nii peegelsile ja päevale sai ilusa punkti panna.

Päike, kaks poissi ja üks kalamees kukkusid merre :D

Hommikul said pillid kotti pandud ja Kolka poole punuma pandud. Sinna viib pikk sirge maantee mööda rannikut. Meri jääb siiski paralleelina kõrvale jooksma, tee ise kulgeb läbi männimetsa. Kolka neemel saavad kokku Läänemere ja Riia lahe lained. Taas tore koht. Vaatetorn oli küll veidi madal, sest kui seda metsa ees ei oleks, siis näeks kaugele. Parkimise eest küsitakse ka väikest tasu, aga ega kõike ei peagi tasuta saama.

Maailma lõpu tunne tuleb sellest tipus peale :D
 

Edasi viis sõit meid Roja asulasse, kus kinnitasime keha ja avastasime, et kell on juba parasjagu Sigulda poole suuna seadmiseks. Eks need pikad vahemaad on veidi tüütud ja seda just sellel hetkel, kui seda koged. Tagantjärgi läheb kõik aina paremaks :D
Sigulda tarzanipark oli tore, tegemist kõigile, hinnad suht taskukohased ja lastele on osad atraktsioonid ka odavamad. Mina püüdsin jällegi poisse pildile, ise ei võtnud seiklustest osa. Aga tore oli vaadata kõike seda melu.
Seiklused lõppesid ronimisega mööda treppe Sigulda mäele. Olen seal ka kunagi lapsena käinud ja mälestustes jooksin mäest üles. Mälu on ikka petlik, tegelikult oli oi kui palju trepiastmeid ja minu treenituse aste oli ikka väga vilets ja plätud jalanõudeks ei olnud ka sugugi abiks, kui ma ähkides ja puhkides lõpuks tippu jõudsin. Samuti mäletasin ma, et Turaida lossini jõuab mööda mäenõlva, tegelikult viis see tee teise parklani, kus siis ületee oli piletikassa, et lossi nägema pääseda. Kuna jõudsime sinna õhtu eel ja hakati juba lõpetama, siis jäi see loss meil nägemata. Aga saime vähemalt matkata :D
Eks Läti on nagu meilgi, on mahajäänud kohti ja ilusaid kohti. Teede olukord näis vaat et hullemgi kui meil, samas hinnad toidupoes ehk veidi odavamad, aga üldjoontes samad.
Igatahes akud on mõneks ajaks laetud toredate elamuste näol. Ikka peab kodust veidi kaugemal ka käima, et ka kõike kodust uue pilguga vaadata ja et oleks, millest rääkida :D