Kaks kaarti

 Väike kaarditegu oli taas päevakorral. Lapse heaks ja ühe tuttava heaks. Selline väike lihtne tegu, nagu ikka minu mõtted on minu nägu. Nii on ja talletan need ennekõige iseendale mälus hoidmiseks. 

Tuttava kaardi sisse poetasin ka veidi seemneid, et tal oleks isu ikka ja jälle oma sõrmi mulla sisse pista. 

Üks suur kaarditegu

 Olen rebinud vanade kalendrite ümbriseid, pakendite kartonge jms ning neid säilitanud mõttega: teen neist midagi. Kas siis kaarte või silte või muud midagi sellist. Viimased kaartid olidki otsa saanud ja proovisin midagi ummamuudu luua. Et siis oleks hea käepärast võtta ja eks mulle ikka meeldib ka erinevaid kujundeid sättida ja mõelda. Ise olen rahul ja ega muu polegi oluline.

33: neljapäevast neljapäevani

 

*Oman kübekest auahnust ja see asjaolu sunnib mind võtma endale ühte ülesannet, mis tekitab minus juba eos ärevust. Kas ma nüüd peaksin üle oma varju hüppama või jääma ikkagi kartuse taha kinni ja hoidma tagasihoidlikku joont. Võitlen siin täna iseendaga.

* Eilne võitlus kandus ka tänasesse, ja võtsin kätte ja panin elus essat korda tõuksile hoo sisse. Laadisin äpi ja olin ise väga happy. Naeratus kõrvuni, tuul juustes tuhisemas – nii ma 3.12 maha kihutasin. Nii väike asi, aga uhkus rinnas pulbitseb.

*Tegelikkuses kulges kõik nii, ärevuseks oli null vajadust. Üritus ei kulgenud päris plaanipäraselt, kuid see teistmoodi kulgemine oligi vist parem. Sobis mulle rohkem. Mis vahe on esineda inimeste ees, kes isutvad ja kuulavad sind ametlikult või inimeste ees, kes on jooksvalt läbi astunud ja kuulavad sind spontaanse tulemise tagajärjel? Ei tohiks ju vahet olla. See viimane variant sobis mulle väga hästi, sest ametlike kuulajate ees oleksin ma kindlasti natukene puterdanud ka.

*Oma lähedastele pean ma alati küpsetama koogi ja tegema kaardi, selle olen ise välja mõelnud ja arvan teadvat, et seda nad minult ootavad ka. Täna sai üks lapsuke aasta vanemaks ja vanana küpsetas ja meisterdas natuke.

Ka ülejäänud päev oli armas. Kõndisime kalmistul nagu Arno ja Teele, ja see oli kuidagi eriliselt rahu toov. Õhtul istutasime viimased maasikataimed, et oleks mida järgmisel aastal oodata ja lastele kaasa pakkida.

*On olnud imeilusad ilmad. Kasutan seda ära ja kaevan pärast tööpäeva nii tunnikese aias. Kui see vananaistesuvi nüüd pikalt kestma jääb, tont teab, kui palju peenraid nii kaevan veel.

* Kuulasin meie valla volikokku pürgijate debatti ja puhastasin viimaseid ebaküdooniaid. Ideid ja seemneid pudenes küll. Üldiselt oli põnev teada saada, mida näevad lugupeetud kandidaadid parandamist vajavat. Kolm seltskonda ajas enam-vähem ühte juttu, neljandat kampa ei võetud.

*Pakiautomaat on tänuväärne leiutis, aga kui jama on, siis mõtlen küll, et inimese käest oleks mul see asi ammu käes olnud. Nüüd käin nagu kass ümber palava pudru, pakk on, aga kätte ei saa. Kirvest ei saa ka appi võtta, sest ei tea, millist ust rammima peaks hakkama. Klienditeenidus lubas tagasi helistada, aga pole seda tehtud. Õnneks ei ole pakis vorstilatt, mis hapuks läheb. Aga no meeli erutab küll.

Õhtul saime kolleegidega kokku ja veetsime lõbusad tunnid mängides tõe küsimise mängu. Selgus tõde, et oleme parajalt patused piigad kõik kordamööda. Ikkagi inimesed! Naersime pisarateni ja seda on vaja. Kuigi et jah, kurb alatoon algatas selle kokkusaamise. Aga nii on, et inimesed tulevad ja lähevad, mõnikord tuleb vana tagasi, aga teinekord tuleb uueks valmis olla.

Juhuks, kui ...

 

Olin kaarditegemise lainel. Aeg-ajalt läheb ikka tarvis ja siis on hea kodust võtta. Ma näen  hullult vaeva selle mõtlemisega, et mis ja kuidas. Tahaks olla originaalne, aga fantaasiast jääb mõnikord puudu. Aga üldiselt olen rahul tulemusega, sest ka see väljamõtlemine on tore ja väikene nokitsemine mõnus. Vahendid olid kõik kodused tagavarad, mis kokku kogutud, tükeldatud erinevatest pakenditest. Üldiselt hoian alles asju, millest midagi teha saab. Aeg ajalt seda sodi viskan ikka ära ka, sest mõttelend on kiirem tegudest, kuid miski tagavara ikka peab olema, juhuks kui ...

Mingit erilist kunsti siin ei ole, aga made by me, seda pean oluliseks küll.

Õpetus Jaago käsitöötalu blogist

ühe kommikarbi sisu on südamatega ring. 

ilus helesinine karp, heegeldatud lilled ja auguraua täpid 

litrid + kusagilt (ei tea kust) pärit joonstatud alus

üks poiss saab meil kümme :D

kommikarbilt pärit liblikad

kommikarbi lehvid 

Mõtteterad ja klaasialused

 

Mida vanemaks seda tundelisemaks ja ka leplikumaks – see vist toimub meist paljudega. Panen nüüd tähele rohkem linnulaulu, tuulekohinat, meremühinat. Märkan pisidetaile ja tahan, et neid oleks ka minu ümber.

Meil on klaas laud, mis on üsna tüütu just puhtuse hoidmise mõttes. Kui sinna peale midagi toetada, kipub ikka mingi rõngamoodi jälg jääma. Ega need jäljed nii hullumoodi mind ei sega ka, sest kui on kodu, siis tuleb seal elada, mitte hoida seda nagu klantspostkaarti. Aga kuna tsitaadi-mõtteterad mind köidavad ning tahe oli midagi teha, siis said kasutuse kokkukorjatud kasutud raamatu kaaned, need tükeldatud, tsitaadiga varustatud ning kraklee-lakiga üle pintseldatud. Nüüd võib sinna toetada klaasi, tassi vms. See tegemine sündis lihtsalt tegemise pärast.  Ja üldiselt on nii, et tsitaadid tulevad ja lähevad, aga mõned neist lähevad rohkem korda.

Minu õhtute kaaslased

Õhtute kaaslaseks on mul endiselt kera ja vardad. Ikka koon oma tugitoolis parempidi ja pahempidi silmuseid. Kudumise rütm on nii käe sees, et võin seda ka kinnisilmi teha. Õhtud on need, mille pean saama sellises rahulikus olemises mööda saata. Telekas mängib muidugi ka, alati ma ei vaata ei kuula, lihtsalt koon ja mõtlen omi mõtteid, teinekord jään ka kuulama-vaatama.

Hiljuti lõpetasin sokkide kudumise tütarde kaasadele. Tahan olla selline hoolitsev ämm, kes pakub soojust ja toetab tervist. Vähemalt jalad olgu soojas, ütleb minu õpetav mina. Ega ma ei tea, kas nad neid kannavad ja kas tütreid neid villaseid üldse käsitsi pesta viitsivad? Võib olla tänapäeva võrdses maailmas peaks igaüks ise oma sokke pesema?! Ega ma isegi selle käsitsi pesemises suur entusiast ei ole, ja mul endalgi koguneb neid käsipesu vajavaid esemeid kokku üksjagu, enne kui suudan end pesemiseks kokku võtta. Üks on kindel, et lõng on puhas lambavill ja masin nad väikeseks uhub.

 

Kaardivabrik töötas meil samuti. Mõtlesin, et üllatan kolleege. Kaardi idee on Siire Vanaselja raamatust „Käsitöökingitused“. Kuusekse sisuks on nelgid ja kuusejalaks kaneelikoor, seega on kaart meeldiva jõuluaroomiga. Nende kaartide tegemiseks kulus suisa kaks õhtut – esimesel tegin kaardi tooriku ja teisel siis kuuse. Oli ka väga tore nokitsemine, selline, mis ajab eemale kõik muremõtted ja sügiskaamose.

Kartulivaod ja kaarditegu

Jaanipäev on kohe-kohe tulemas. Päevad lähevad nii kiiresti, et kuupäevadele pole aega otsa vaadatagi. Nii olen maha maganud mõne sünnipäeva puhul helistamisegi.  Kiire on, sest kartulipõld tahab päevatöö ja muu koduse elu kõrval kõplamist. On ikka tüütu töö küll. Esimesed viis vagu olid lausa ok, mõtled omi mõtteid ja toksid kõblaga, aga edasi hakkavad mõtted kordama ja umbrohi on ka igal vaol sama: ikka malts ja naat ja virnrohi. Toksimise hoo võtsid maha lepatriinudki, neile ju kõblaga ei löö. Seega tuli iga puna-täpilise ees kummardada ja ta ohutusse paika asetada. 

Hoopis parem töö oli kaarditegu. Siis kui päeva veel vabamad ja õhtud pikemad olid, nikerdasin mõne kaardi, et siis hea kodust võtta, kui vaja ootamatult kinkida. Materjalid on kõik v.a koogialuspaberid, taaskasutus. Korjan kokku kõik korralikud papid pakenditest jms., mis on kartongi moodi ja millest saab kaarditooriku. See täpi-motiiv mulle meeldib ja täpp teeb teadagi, auguraud. Oli tore tegemine ja üks neist on juba omaniku leidnud.

 

Kaardi tegemine

Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.

Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 

Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.

Lihvisin okkakest

Ärevaid aegu saab pisut leevendada, kui anda kätele ja ajule pisut teistsugust tegevust. Mõttetöö läheb hoopis selle asja juurde millega tegeled.😉 Mina valisin stressimaandajaks kaartide tegemise.

Selline väikene kaartide nokitsemine on väga hea mõttetöö ohjaja. Elus on nii, et mõned asjad on ajutised, mõne asja puhul soovid ise, et see oleks ajutine ja mõnikord tahad lennata ise kõrgemalt, aga keegi teine lendab kiiremini, kõrgemale ja kaugemale ning sinu tiivad on lühikesed selleks, et oleksid võistlemiseks suuteline. Elu paradoksid ja selliselt seda võtangi. Samas väikene okkakene hinge ikka jäi küll, pole ju see hingeke ei kivist ega terasest. Aga lõpuks läheb ikka kõik nii kuis peab, see on ka kindel. 

Seda väikest okast lihvisingi kahe kaardi meisterdamisega. Neist üks ei ole kanna isegi meisterdamise nime, sest kokku liimisin mõned väljalõigatud kujundid ja silmad said ka ühele tondile külge liimitud. Meie pere vanimal lapselapsel täitub varsti uus eluaasta ja eks temagi on jõudnud nutiarmastajate vanusesse.

Teise kaardi heaks heegeldasin lillekesi, liimisin need kartongile ja lisasin jupikesed läikivat nööri ning paar pudinat ka. Armsal ämmal täitub üks eluring.