Filmid ja vaip

Olen viimasel ajal sattunud vaatama hilisõhtuseid filme ja tabanud nendega kümnesse, sest need on mulle kõik millegagi väga korda läinud. Ma ei ole väga suur teleka vaataja, sest teadagi, aeg, tööd, kohustused ei võimalda alati. Ja kui põhikanalite repertuaaris on vaid actionfilmid ja puhas seep, siis see mind ei vaimusta ja eelistan raamatut lugeda. Eile õhtul aga jäin vaatama “Miljonidollari tüdruk” ja lõpuks lahistasin nutta nii et meie kutsu tuli ja arvas, et ma vajan lohutamist. Oli tõsiselt muljetavaldav. Film on kena poksijanna ja tema treeneri lugu, mis ühtlasi pani mõtlema, et isegi kui sul on elus siht, on olemas tahtejõud ja veendumus, et saad hakkama, siis võiks ju olla kõik hästi. Aga ei, saatusel on mõnikord teised plaanid, vaid üks valearvestus ja kõik võib olla kadunud. Absoluutselt kõik. Filmis oli alles küll pärast kõige kadumist huumorimeel ja ikkagi see kindel siht, mis oli küll teise suuna võtnud, kuid antud olukorras jäi neist väheks ja see panigi pisaraid valama. See jõuetus midagi muuta ja lootusetus. Soovitatavalt võiksid sellised filmid alata kell seitse hiljemalt, et siis enne uinumist jõuaks filmi mõjuväljast välja tulla. Minul oli tõesti raskusi uinumisega.

Väga meeldis ka eelmisel õhtul ETV2 näidatud „Süüdlane“, kus tegevuspaik oli häirekeskuse ruum ja hädakõnesid võttis vastu ajutiselt politseitöölt eemaldatud mees, kes ei suutnud oma ametist ka uues rollis loobuda. Nii asus ta kaugjuhtimise teel abistama ühte peredraamasse sattunut. Kõik aga ei olnud ju nii, nagu pealt paistis. Siingi avaldas muljet selle politseiniku pühendumus ja kirg.

„Valede võlur“ avaldas mulle samuti muljet. Ka see film oli hästi inimpsühhikasse vaatav ja väga haarav. Investeerimiskelm, kes valetas kõigile, oma perele, sõpradele. Kogu elu oligi üles ehitatud valele ja ühel päeval see kukkus kolinal kokku. Valede võlur sai trellid, aga ülejäänud perel nii hästi ei läinud. Elustandardi langus ja teadmine, et kõik see ilus elu oli pettus, jättis oma jälje.

Minul on aga jäänud sellest telekavaatamisest ka jälg maha. Heegeldasin taas ja seekord sai valmis uksematt või vaip meie saunamajja. Või vähemalt toorik, sest mingid trikid on mul selle vaibaga veel plaanis, et ikka oleks ägedam. Heegelkonks oli nr 5 ja materjal pabernöörilaadne toode. Pärit äia tagavarast, seega nõukaaegne staff. Randmetele on selline heegeldamine üsna valuline, sest tugev materjal nõuab pusimist. Aga edasi läks kiiresti ja mulle selline mittepeennikerdustöö sobib. Saab filmi vaadata ja käsitöö ei lähe ka sassi.

Väikene Oliver ja esimene armastus

Väikesed hiiglased sai otsa. Kõik saates osalejad olid eranditult andekad: millised võrratud lauluhääled, kui osavad liikujad ja leidlikud väikesed põnnid. Andeid ei pea vaka all hoidma, andeid tuleb arendada ja saade andis hea võimaluse. Minu lemmik on nagu paljudele, loomulikult Oliver -  see tämber, kiire mõtlemine, tähelepanekud – tõeline südametemurdja. Selliseks lapseks sünnitakse, selliseks ei saa kasvatada. Igatahes mitu nädalat lõppesid naeru ja heldimuspisaratega.

Mõtlesin siin, et aastate lisandumisest annab märku ka see, kui enam ei armu tele- või filmistaaridesse. Sümpatiseerimine loomulikult jääb.  Ning arusaamad meelelahutusest on ka muutunud. See mis kunagi meeldis ja naerma ajas, ei pruugi täna muigamagi panna.

Kunagi ammu meeldisid mulle Rishi Kapoor ja Sashi Kapoor, võib olla olin neisse isegi oma pubekameeltega armunud. Ikkagi killuke muumaailma sära ja ilu oma tumedate hurmavate silmadega.  Täna ma seda ilu enam ei näe. Peaaegu tüüpilised, veidi kenamad, India mehed.  

Minu esimene filmimaailma armastus oli aga Pavel Kortšagin, filmist „Kuidas karastus teras“ või ehk siiski näitleja Vladimir Konkin. Tema meeldis mulle küll väga – nii ilus ja vapper ning üleni patriootiline, ennastsalgavalt õilis ja üllas, ehtne ajuloputav tegelane, kui nüüd täna mõelda. 

Edaspidi lisandus muidugi teisi meeldejäävaid tegelasi veel, näiteks Jan Kos ehk Janusz Gajos filmist „Neli tankisti ja koer“. Mõned aastad tagasi oli võimalus „Nelja tankisti ja koera“ taas vaadata. Kusjuures pärast esimese osa vaatamist ma rohkem ei tahtnud vaadata – kuidagi emotsioonitu, helitu. Nii et juba esimest osast ei leidnud ma seda iva mis vanasti ja sinnapaika minu vaatamised jäid. 

Selline lugu siis ;)

Kõik hea tuli idast

Möödunud nädala märksõnaks oli „ida“, s.t  kõiges, mida tegin ja millega kokku puutusin, on väikesed ida sugemed sees.

Sünnipäeva jätk tõi meile Jaapani juudapuulehiku ja Siberilehise ehk siis natuke idanurga hõngu minu aeda.  Maja ümbrus ongi veel liiga lage ja küll on tore, et  minu armsad on ka seda märganud. Nüüd loodan ka looja peale, et nad ikka kenasti kasvama hakkaksid.

Sellest, et Kristus ikka tõepoolest Siberis elab (jälle idanurga lugu), sain teada Arbo Tammiksaare filmi vaadates. Juba nende väikest peresaadet vaadates tekkis soov, et seda dokfilmi tahan ka kindlasti näha. Raamatu lugemine süvendas seda soovi veelgi. Dok film ise oli aga väga hästi tehtud, ei andnud hinnanguid, ei kiitnud heaks ega mõistnud ka hukka.  Samas lugu oli täiesti olemas. Selline armas ja positiivne. Kas me ise ka nii võiksime elada? Kahjuks on vist see rong läinud, kui ta ükskord taas tagasi tuleb, siis vast ehk. Kuigi selline õlatunne ja pühaduse kogemine innustas mind küll. Meie ühiskonnas jääb seda järjest vähemaks – igaüks nokitseb omaette.

Et meie omaette nokitsemist ja kodust õlatunnet natuke elavdada, otsustasime pärast 5 kuud ilma koerata, taas koeraomanikeks hakata. Pikalt uurinud, valisime akita inu tõugu kutsika ja valitud koera sõitsime tooma Lätti. Koera omanik elas trassi ääres, mis viis itta ja selles Läti maanurgas ma ei olnudki varem käinud. Kuna aeg oli ka piiratud, siis põhimõtteliselt käisimegi koerakodust oma koju tagasi. Poes ka, niipalju, et üks Läti leib kaasa osta.  Koera kodu oli aga tõeline koerte kodu, sest seal oli neid palju: mopse, beagleid, akitasid ja võib olla midagi veel. Paar kassi paistis ka olevat. Perenaine oli väga jutukas ja hästi sümpaatse mulje jättis.  Saime nõuandeid kuhjaga kaasa ja eks seedime neid mõnda aega. Esimene öö möödus üsna vaikselt, kutsa valis ennast turvama mehe tossud :D Praegu on ta ikka hästi armas, nagu mõmmi. 

Jõudsin aga tõdemuseni, et meil on kogu aeg väikesed koerad olnud ja ma ei tea, kas ma suurt koera sööta oskangi. Igatahes, nüüd pean ennast ikkagi virgaks tegema. Vähemalt täna hommikul tegin algust, ärkasin kell 6 ja esimene käik oli kutsaga õue, kusjuures ilmselt küll kogemata, tegi ta ka sinna midagi. Samuti otsustasin, et võikude aeg on meil nüüd ümber ja kõik see mees, kaasaarvatud koer, sööme hommikul putru. No kass ehk pääseb sellest või õigemini, teda ei sunni ilmselt ükski vägi seda sööma :D. 

Foto koeraomaniku saidilt

Hajali mõtteid

Väljas on ikka tõeline kevad juba, kuigi mõnel aastal oli maapind sellisel ajal ilmselgelt veel lumehangede all. Seekord aga olen juba sõrmed saanud natukene mullaseks teha, maad kaevata ja umbrohujuurikaid välja noppida. Kuigi enamasti kõnnin veel kärsitult mööda õue tõsise tegutsemissooviga. Midagi saab ju teha kah, aga üldiselt on ikka vara veel.  

Muidu on kõik aga rööpas,  nii tööl kui kodus kui ka puhkehetkel. Isegi kinos käisin. 1944 sai vaadatud. Oli sünge ja õudne.  Kui see jube tulistamine pihta hakkas, siis ikka panin silmad kinni ja mõtlesin, et oli mul seda vaja. Stereoheli võimendas asja veelgi. Tagantjärgi muidugi meeldis. Ja puudutas ka otseselt. Kujutasin ette, kuidas minu isa seal Sõrve Sääre lahingutes mööda kaevikuid jooksis. Nüüd tahaks üle küsida, kuidas kõik oli, aga sellega olen juba 15 aastat hiljaks jäänud.  Nii on, et  kõike ei märka või ei oska õigel ajal. 

Kohvikutes olen ka vahepeal käinud. Werner ja Supelsaksad, kaks suurepärast kohvikut kahes suurepärases linnas. Head koogid ja mõnus interjöör ning kõige olulisem – toredad kaaslased, mis sa hing veel ihkad.

Natuke nalja ka, mis minuga aeg-ajalt juhtub. Nimelt oli mul tööjuures vaja isiklikku fotokat kasutada. Mõtlesin, et võtan äsjavalminud eelmise postituse kindad ka kaasa ja pildistan ühtlasi ka neid. Nii tegingi. Pildid valmis, toimetasin edasi. Mingi aeg oli vaja prügikastikaant avada ja mis ma näen, kindad seal. Ju ma siis koti asemel nad prügikasti saatsin. Kui kurdan oma hajameelsuse üle, siis mõni nii naljaviluks ütleb, et vaata passi ka. No ei ole veel nii eakas, et seda saaks vanusega vabandada. Millega siis võiks :D

Igatahes kodus fotografeerisin oma kindad uuesti üle, mitte et prügikast neid nüüd kahjustanud oleks. Lihtsalt õueavaruses tehtud fotod näivad mulle kenamad.

Üks nädal ja üks päev

Kool oli just õige hoo sisse saanud ja juba algas vaheaeg. Esimene veerand möödus meil päris hästi, vähemalt tunnistus andis sellele kinnitust. Eks  ka mulle oleks võinud tunnistuse ilusate hinnetega väljastada, sest loodusõpetuse ja ajalooõppe olen küll täies mahus läbinud :D Laps muidugi vaheaega ootas, mina mitte nii väga. Kooli periood organiseerib ja päeva tegevused on mõttestatud. Vaheaeg nägi välja aga nii, et mina olen tööl ja lapsel on vaba voli sel ajal arvutis istuda.  Osaliselt olen loobunud võitlemast, sest ma isegi ei tea, millist vilja see võitlus kannaks. Minu kooliajal võitlesid ka vanemad minu raamatulugemislembusega. Nüüd vaatan heldimusega last, kui ta juhuslikult raamatut loeb ja mitte mingil juhul ei palu ma tal midagi muud sellel ajal teha. Mõnikord mõtlen, et võib-olla on kunagi nii ka arvutiga, et emad-isad vaatavad heldimusega last, kes arvtis mängib. Ei tea.
Et aga kogu vaheaeg päris arvutikeskne ei oleks, käisime kinos ja väljas söömas. Kuna Kastitrollid mind mitte natukenegi ei ahvatlenud, siis vaatasime Alexsander ja üks kohutav jube kole paha päev. Meile meeldis, selline lõõgastavalt tore jant.
Enne sööma minekut pidasin küll loengu stiilis "viinereid ja friikartuleid pole mõtet menüüst valida, sest muid palju paremaid roogasid on valikus". Aga noh, läks nagu alati, kodurahu huvides. Sellegipoolest oli meil tore päev, ja ma ei tea, kas see päev oleks siis veelgi toredam olnud, kui minu tahtmised alati peale jääksid. Vist mitte.