esmaspäev, 12. oktoober 2020

Mugavustsoonid ja teatritükid

 

September möödas, oktoobristki varsti pool läinud. Kuhu see aeg küll tõttab? Kirjutamise hetke ma ei olegi endale üldse võtnud. Sest ei ole õiget tahtmist olnud ja tegelikult on ka tegemisi olnud, mis võib olla küll näiliselt, aga siiski ei ole aega andnud. Esmalt oli üks koolitus, mis tõi ka kodu- ja mõttetöid ja oli vahelduse mõttes päris tore. Igatahes on nüüd nii, et üks tiitel on juures, mille puhul võin endale õnne soovida, sest tirisin end mugavustsoonist välja. See mugavustsoon on küll selline tsoon, mis hoiab end nii turvaliselt ja pehmelt endas, ta nagu laseks heljuda pehmetel patjadel ning sealt on kuidagi kahju mõnikord välja astuda. Sest kes see ikka tahab oma elu raskemaks teha. Õnneks ikka märkan, et ellu on vürtse ka vaja, ka neid, mis elu korraks pisut hapumaks teevad, aga lõpuks annavad hapu asemel hoopis mõnusa tõuke. Vähemalt mõneks ajaks.

Aga mis siis veel. On olnud palju teatrit ja vähe kino, sõna otseses mõttes muidugi. Käisin vaatamas Ugalas saja-aastast, mida soovitan soojalt kõigile huumori ja geniaalse lavastuse austajatele. Ülivinge rolli tegi Arne Soro, laval oli välku ja pauku nii palju, et kiljatasin isegi südamest. Kasutatud oli kõiki lavalisi efekte ja selles mõttes oli see etendus fantastiline. Raamat on mul loetud ja see loetust saadud ettekujutus haakus väga hästi laval nähtuga. Filmiga millegipärast minul raamat nii palju ei ühtinud.

Katkuhaud meeldis mulle samuti väga. Kuigi, pean tunnistama, et midagi jäi mulle arusaamatuks. Tegelikult ei mõistnud ma raamatut ka lõpuni. Aga sellegipoolest juba Luule Komissarovi etteaste üksinda vääris vaatamist. Tema ikka oskab!

Endla Kummitused pigem meeldis mulle samuti. Ma ei tea kedagi, kellele ei meeldi Priit Loog, muidugi meeldis ta mulle oma tisleri rolliski. Minimalistlik lavastus ja teema eluline. Hästi jälgitav ja lihtne süžee ning härra Vihmar isiklikult keerutas küüni rõdult plaati. Kurb oli muidugi see, et rahvast saalis oli näpuotsaga. Nii vilets see etendus ju ei olnud.

Tenetit vedasin vaatama kogu pere. Väga intensiivsed kaadrid, palju lähivõtteid, mürinat ning plärinat, aga kokkuvõttes ka siiski meeldis. Kuigi, et jah, minu meelest kõik karakterid jäid pisut tuimaks ja ükski näitleja endasse armuma ei pannud. Tore oli näha siiski tuttavaid paiku ning ka kodunäitlejate vilksamisi nähtud rollid olid südant soojendavad.

Ja mis veel? Mõned sünnipäevad on peetud, üks neist koroona pärast pool aastat hiljem. Aga hea, et niigi läits. Nüüd juba passib uus koroona kuklas ja on nagu on, tuleb mis tuleb, isegi mõelda ei viitsi sellele ning hinge teevad täis ka kõik selleteemalised uudised, mida toodetakse ilmselgelt ülearu palju.

Trennis käin usinasti. Iga korraga läheb kodust enda väljavedamine lihtsamaks. Vist olen õige motivatsiooni või ka motivaatori leidnud. Treener on tuttav, võib olla on see tema mõju. Või olen lihtsalt uhke enda üle, et ma jõuan kangoo saabastega 45 minutit omas vanuses rõõmsalt kaasa kepselda. Trenni lõpuks olen küll higist leemendav, aga muidu täiesti heas olekus.

Kõik meie kodu elanikud on nüüd juhid, s.t autojuhid ja sellega on minu emasüdamel üks mure juures. Hiljuti sõideti esimest korda pealinna. Läks õnneks, sest tagasi tuldi samas tükkis kui mindi. Püüan siiski väga suureks mureks mitte võtta, pigem proovin mõelda nii, et see on üks samm lapse vabaksandmise teel. Ja lõpuks jõuan välja jällegi siia mugavustsoonini. Kui on load, siis ikka juhi ja edene ja arene, muidu neelab ka see sama mugavustsoon endasse. On ju küll neid, kellel load on, aga sõiduhirm on nii suur, ja kõik sõidud sõidetakse vaid kõrvalistmel olles.

neljapäev, 10. september 2020

Pildistamata loodusepildid ja õuetööde tüdimus

 

Kui ma ekstra tubli olen, siis käin ma kõndimas. Hiljuti oli selline päev. Ega kõnniringiks erilisi valikuid ei ole, ikka üks ja seesama teekond: põld, kasesalu, järv, kasesalu, põld ja kodus tagasi ning ca 5 km on kõnnitud, kui tiiru ümber järve teen. Seekord silmasin meie fauna mitut esindajat. Esmalt trehvasin kitse, kes esmalt jäi mind silmitsema ja siis tegi vehkat. Kõndisin omaette hoogsalt ja ees olid sügavad kopra uuristatud süvendid, kuhu oli kogunenud vett. Ühe sellise lombi juurest tõusis lendu kotkas, ilmselt kalakotkas, sest kuulu järgi meie kandis ta kusagil pesitseb. Kas ta jõi vett või imetles oma peegelpilti, seda ma ei tea, aga igatahes ilus uhke lind oli. Järves oli vesi veel soojapoolne ja solberdasin seal jalgupidi pisikeste viidikate vahel. Hiliseid õitsejaid on veel, korjasin neidki kimbu, kui märkasin ühe oksarondi peal ussi. Tegime kumbki vehkat omas suunas. Olen küll usin pildistaja ja käsi haarab iga väikese imelaadse asja puhul telefoni järele, aga loomade ja lindude pildistamisega on nii, et see telefon peab siis koguaeg käes stardivalmis olema, muidu ikka klõpsu ei saa, sest lind-loom lihtsalt ei jää poseerima.

Viimasel ajal aga sajab kogu aeg ja nii tubli ma ei ole, et läbi saju kõndima minna. Tööd-tegemised ka ja üleüldse kisub kõik sügistalviseks, kus energia, mõtted ja teod kuluvad mujale, s.t et enamasti tööle ja kodune diivan on ka üha varasemal kellaajal juba meeldivalt soe ja pehme. Energia kuidagi käib kaasas koos tööde ja kohustustega. Kartulid on võetud ja muud nipet-näpet kodutööd ka tehtud, siis kohe tunnen, et olen selle diivanil lösutamise auga välja teeninud ja mitte mingit motivatsiooni ei ole enam aiatöödeks ja muudeks õuetegevusteks. Kui suvel jagus tahtmist koduõues toimetada mõnikord hiliste tundideni, siis sügis surub vastu maad ja aiatöödest on täielikult isu täis. Suvine energia on mind praeguseks maha jätnud. Või kes see ikka jaksab aastaringi olla energiapomm.

esmaspäev, 31. august 2020

Mis jäi ütlemata

 

Ma veedan liiga palju aega telefonis, sellise kriitilise märkuse teen ma endale mõnikord küll, kui soiun, et kuhu minu aeg kaob. Lihtsalt liftin Facebooki, instagrammi, loen mõned blogid ja vahel ka uudiseid ja nii võib minna päevas vabalt mõni tund mööda, millest pole arugi saanud. Ma ei ole eriline kommenteerija. Vahel harva, ikka väga harva ütlen mõne blogi sabas sõna sekka, ja koerte grupis, kui on midagi ekstra armsat ja naljakat, märgin selle ära. Mõnikord jääb aga hinge närima, et miks ma ei öelnud midagi ilusat, lohutavat, motiveerivat, kui on tajuda, et inimene on hädas või lihtsalt kurb. Võib olla oleks minu sõna see, mis muudaks selle kehva tunde natuke paremaks.

Hiljuti kurtis oma blogis keegi, et ta tunneb end nii vastu maad surutuna, et kui natuke julgeks mõttega mängida, siis ta mõtleks isegi enesetapule. Pikalt seda elukäiku lugedes olen aru saanud, et elu on pisut keeruline ja sellega seoses muutuvad ka meeleolud. Kuigi et jah, palju ilusat näib vähemalt kõrvaltvaatajale selles elus samuti olevat. Samas ei saa ma aru isegi sellise mõttega mängimisest. Muidugi maailmas kahte ühesugust inimest ei ole, valulävi, eneseusk, kindlusetunne jne saab igal alguse omast lähtepunktist. Mulle läks see postitus hinge ja kostus appihüüuna. Mitte et ma seda mõistaksin või ka hukka mõistaksin.

Seda postitust lugedes millegipärast kangastusid enda rasked hetked. Ja neid hetki on olnud. No ikka on. Minu esimene kooselu oligi kannatuste jada. Tundsin end nagu peaga vastu seina joostes, mis teeb haiget ja muud ei teegi. Selline jõuetuse, ilmajäetuse tunne, kus sa tahad paremat, aga midagi muuta ei saa. Õigemini ju ikkagi sain, kui parasjagu pisaraid oli valatud, alandust talutud, närve rikutud, astusin ma sellest suhtest välja. Kuid nende aastate jooksul ma ei mänginud kordagi mõttega, et parem kui mind ei oleks. Pigem ikka parem kui ma olen. Sest minu lapsed, minu töö, toona ka ema vajasid mind. Ma ei teagi, mis see võiks olla, mis tooks pähe sellise mõtte!? Kui enam tõesti millestki rõõmu ei ole tunda, võib olla siis. Kui tervis ei lase rõõmu tunda?

Istusin eile pärast tunnikest kaevetööd ja lugesin võrkkiiges raamatut. Ilm oli ilus, koer sättis end minu juurde kiige alla magama. Teadsin, et pereliikmetest üks on seal ja teised on seal ning ülejäänud elavad oma elu ja ei peagi mulle detailset oma olemiste ülevaadet tegema, ning mul oligi väga mõnus tunne. Tundsin, et olin puhkuse väljateeninud ning võisin südamerahus vaheldumisi tukastustega lugeda. Õhtul kütsin endale personaalselt sauna, kuulasin plaadilt romantic sax for lovers muusikat, higistasin ja mõtlesin, et nii hästi on ja olen rahul sellega, mis on minu ümber ja sees.

Mul jäi lihtsalt sellesse blogisappa ütlemata, et vaata ringi, nii palju on ilusat, tuleb uskuda ainult ja loota. Võib olla on vaja midagi, mis raputab, äratab üles, muudab mõtlemist. Enne seda raputust näed lihtsalt seda kõike, mida tegelikult ise muuta saad, liiga traagiliselt. Mina nägin, aga kui raputas (äratas) mind miski, mida ma ise juhtida ei saanud, siis nüüd tunnen, et otsus, olen õnnelik, peab tulema ise enda seest, seda ei pea muutma ei nõme kaaslane, palju tööd, vähe raha… No jah, sõnad on need, mida on alati lihtsam välja öelda ja küllap ei olnud selle blogija mittemängitud mõttemäng ka püsiv nähtus. Loodetavasti.

esmaspäev, 24. august 2020

Koriluse aeg

 August oma sumeduses ja soojuses trügib vaikselt sügise poole. Juba peetakse suvelõpupidusid, minu augustilaps sai meheikka, saak valmib vuhinal ja puhkuse meeleolu on asendunud töisega. Ilus on see suvi olnud, ikka parem vist kui varem. Sest sooja on jagunud ja isegi liigsed vihmasabinad on meelest juba ära läinud. Isegi seenel olen korra käinud ja kõikide rästikute ning puukide kiuste ka rägastikust ilusaid helesiniseid põldmarju korjanud tervelt neli ja pool liitrit ning mustikaid koguni seitse liitrit. Olen ju kunagi olnud usin korilane, aga viimased aastad on küll möödunud vaid oma koduaia saaki noppides. Sel aastal on ka koduaed helde olnud, näiteks vaarikapõõsad olid alalõpmata punapõsksed ja mustsõstra saagikusega võis ka rahule jääda. Noppida on veel need tüütud astelpajud. Millegipärast on mööda metsi marju ja seeni taga ajada tunduvalt lõbusam, kui ühte pungil kodupõõsast tühjendada. Metsas ei tulnud üksi olles isegi karu kartust peale, niivõrd keskendud sellele saagile ja mõttele, et kellele kui palju ma jagan. Eks ikka laste heaks see korjamine toimub. Kelle siis veel. Mõtlen siin, et ajalugu kordub liiga kiiresti. Alles oli minu ema see, kes oli see andjakäsi. Elu on muutunud aga sedavõrd, et nüüd tunnen ise ennast samamoodi - tahan olla samasugune andja. Laste koju saabudes hakkab mõte tööle ja ikka küsin, kas seda või toda tahad. Kui midagi ei ole pakkuda, siis midagi ikka on. Selleks ka kõik see sügavkülmatäis marju ja köögivilju. Andsin lähiajal koju tulijatele juba teada, et tühjade kätega meilt te ära minna ei saa, nii et pange vaim valmis aedubade, astelpaju marjade, tomatite, suvikõrvitsa, kartulite, küüslaugu, porgandite, sibulate, õunte tassimiseks.

reede, 14. august 2020

Filmid ja vaip

Olen viimasel ajal sattunud vaatama hilisõhtuseid filme ja tabanud nendega kümnesse, sest need on mulle kõik millegagi väga korda läinud. Ma ei ole väga suur teleka vaataja, sest teadagi, aeg, tööd, kohustused ei võimalda alati. Ja kui põhikanalite repertuaaris on vaid actionfilmid ja puhas seep, siis see mind ei vaimusta ja eelistan raamatut lugeda. Eile õhtul aga jäin vaatama “Miljonidollari tüdruk” ja lõpuks lahistasin nutta nii et meie kutsu tuli ja arvas, et ma vajan lohutamist. Oli tõsiselt muljetavaldav. Film on kena poksijanna ja tema treeneri lugu, mis ühtlasi pani mõtlema, et isegi kui sul on elus siht, on olemas tahtejõud ja veendumus, et saad hakkama, siis võiks ju olla kõik hästi. Aga ei, saatusel on mõnikord teised plaanid, vaid üks valearvestus ja kõik võib olla kadunud. Absoluutselt kõik. Filmis oli alles küll pärast kõige kadumist huumorimeel ja ikkagi see kindel siht, mis oli küll teise suuna võtnud, kuid antud olukorras jäi neist väheks ja see panigi pisaraid valama. See jõuetus midagi muuta ja lootusetus. Soovitatavalt võiksid sellised filmid alata kell seitse hiljemalt, et siis enne uinumist jõuaks filmi mõjuväljast välja tulla. Minul oli tõesti raskusi uinumisega.

Väga meeldis ka eelmisel õhtul ETV2 näidatud „Süüdlane“, kus tegevuspaik oli häirekeskuse ruum ja hädakõnesid võttis vastu ajutiselt politseitöölt eemaldatud mees, kes ei suutnud oma ametist ka uues rollis loobuda. Nii asus ta kaugjuhtimise teel abistama ühte peredraamasse sattunut. Kõik aga ei olnud ju nii, nagu pealt paistis. Siingi avaldas muljet selle politseiniku pühendumus ja kirg.

„Valede võlur“ avaldas mulle samuti muljet. Ka see film oli hästi inimpsühhikasse vaatav ja väga haarav. Investeerimiskelm, kes valetas kõigile, oma perele, sõpradele. Kogu elu oligi üles ehitatud valele ja ühel päeval see kukkus kolinal kokku. Valede võlur sai trellid, aga ülejäänud perel nii hästi ei läinud. Elustandardi langus ja teadmine, et kõik see ilus elu oli pettus, jättis oma jälje.

Minul on aga jäänud sellest telekavaatamisest ka jälg maha. Heegeldasin taas ja seekord sai valmis uksematt või vaip meie saunamajja. Või vähemalt toorik, sest mingid trikid on mul selle vaibaga veel plaanis, et ikka oleks ägedam. Heegelkonks oli nr 5 ja materjal pabernöörilaadne toode. Pärit äia tagavarast, seega nõukaaegne staff. Randmetele on selline heegeldamine üsna valuline, sest tugev materjal nõuab pusimist. Aga edasi läks kiiresti ja mulle selline mittepeennikerdustöö sobib. Saab filmi vaadata ja käsitöö ei lähe ka sassi.



esmaspäev, 10. august 2020

Sama reha

 

Augusti sumedad ööd on saabunud. Õnneks on soe ja mõnus õues, ning seda sumedust olen sisse ahminud mitmel õhtul. Istun oma võrkkiiges, loen ja koon ning kuulan tuulekella vaikset tilinat. Selles suhtes olen õnneseen, et meil on selline idüll oma kodust võtta. Eks ma olen ikka rõõmus küll ja kui on võimalus rõõmustada, siis ma seda oma rõõmu ka väljendan. Sest minu eluloogika ütleb, et külva head, külva rõõmu, küllap peegeldub see mingil viisil ka tagasi. Muidugi võib see loogika ka alt vedada või teistele tüütuks muutuda. Kuigi ma vähemalt enda arvates ei ole oma kiidulauluga mitte liiale läinud. Muidugi võib ka nii olla, et mõne inimese kõrvad ei kannata üldse enesekiitmist välja või ei kannata seda välja, et kellelgi on midagi hästi.

Igatahes on see nagu igaaastane reha ja olen pärast pikalt häiritud oma ammuste heade tuttavatega aastas korra kokku saades. Seekord oli trehvunks minu kodus, kust startisime väikesele väljasõidule Haapsallu. Haapsalu on endiselt mõnus ja hubane linnake. Jalutasime promenaadil, vanalinnas ja einestasime Müüriääre kohvikus. Kõik must be kohad käisime läbi ja olime vist rahul. Kõigile meile maitses toit, üks meist kiitis linna hubasust ja nii see aeg läks. Naastes istusime ka natuke minu kodus. Aastaga, mil me pole näinud, on meie kodu veidi kasvanud. Valminud on tore saunamajake koos puhkenurgaga. Olen selle majakese üle südamest rõõmus, sest minu arvates on see väga hästi õnnestunud, selline hubane ja õdus ja väike. Värvid on hästi mõnusad ja mis peamine, minu kaasa ise tegi oma kuldsete kätega. Kutsusin siis külalised sauna puhkenurka, et enne laialiminekut veidi istuda ja tahtsin neile ka näidata meie uut ehitist. Igatahes lõppes see sellega, et nad potsatasid maha ja null emotsiooni. Pärast ütlesingi mehele, et enne saad surnu käest sooja, kui nende käest kiitust.😂

Ma ju tegelikult ei oodanud ülevoolavat kiitust, et oh mis tore ja nii edasi. Aga üleüldse mitte ühtegi sõna, see on ka tase. See oleks nagu kõndimine mööda igapäevast trajektoori, kus kõik on tavaline ja enam ei pane ümbrust tähelegi. Meil on aga terve maja, maja mida aasta tagasi ei olnud. Seda mitte märgata meie õue jõudes ei ole võimalik. Minu hing oleks rahul ka märkamisega olnud, et ohoo, teil on uus majake. Aga null märkamist, null! Igatahes olen pettunud. Tegelikult olin ka eelmisel aastal pettunud, siis olid teised analoogsed põhjused.  

 

laupäev, 1. august 2020

Kibe-kiire puhkus

Tegin puhkuseks nii palju plaane et ei tea, kas reaalselt puhata jõuangi. Tegelikult ei ole ma endale ka täpselt selgeks teinud, mis see puhkus siis õieti ongi.`? Kas puhkus on, kui saab teha teistsuguseid asju, neid, mida tööaeg ei võimalda või lihtsalt lesida ja lugeda? Igatahes on minu puhkus kestnud juba üle kolme  nädala, aga niisama olemise aega on olnud vist küll vähem kui tööajal. Mis parata, ülejäänud aastast ohkad ja vaatad internetist, raamatutest jm infokanalitest, et on ikka ilusaid kohti, mida tahaks vaadata, on toredaid etendusi, millest tahaks osa saada ja igatsus oma harvanähtavate sõprade vastu tõstab ka just puhkuse ajal pead. Nii et  tahaks käia ja näha ja olla ja kogeda - sinna see aeg lähebki.. Jah, see on puhkus küll, kuid kuidagi kibekiire puhkus. Nii et kiirkorras on käidud ja nähtud nii mõndagi.

Ma ei taha tavaliselt korrata käidud radu, kuid olen seda valmis tegema vaid sõbra ja perekonna heaks. Nii sai taas käidud  Rummu karjääris, Keila-Joa pargis, Laulasmaal, Haapsalus, Padise kloostris. Täiesti uus kogemus oli sõit Pranglile, sest minu saartepagas seni on üsna väike. Nüüd siis on üks tore saareke kollektsioonis juures. Väike saareke on suvel tore paik: meri ja männimets, marjamaad, kitsad külatänavad, parasjagu rahvast.  Ma alati ütlen nii, et siin oleks tore olla, s.t et selline paik võikski olla koht, kus lihtsalt oled ja puhkad. Aga millegipärast ei võta ma sellist aega endale kunagi, sest ikka on paganama kiire. Või vähemalt endale tundub nii.

Veelgi enam tundsin seda tunnet, et siis oleks mõnus olla ja puhata, nautida merd ja lainete loksu, vaadata päikeseloojanguid ja pilvi, Kura säärel. Millised liivased rannad ja milline idüll, seal oleks ju võinud olla pikemalt. Aga nagu ikka, ootasid ka nüüd kohustused ja meie visiit just väga pikk ei olnud. Aga poolsaare kõik strateegilised punktid said läbi käidud, kohvikus istutud, Balti mere karges vees supeldud, päike merre looja saadetud ja ka sume suveöö sai seal veedetud. Igatahes koju jõudes olid kodused tööd kõik kenasti alles ja küllap oleks nad ka siis alles olnud, kui oleks oma varbaid leotanud pisut pikemalt, kui vaid kolm päeva kiiret kulgemist. Oleme rahutud hinged. Ühtepidi tahaks kogu maailma endasse ahmida ja teisalt tahaks, et kodus säraks puhtus ja kord, toit saaks võluväel valmis ja ikkagi oleks olemas tasakaal kõiges.

Igatahes puhkus kestab veel ja ma küll lubasin valju häälega öeldes, et nüüd olen kodus, aga mõttepojukene on juba plaani B ka paika pannud. Eks näis.😉


esmaspäev, 6. juuli 2020

Uus seelikuga luud


Jube on see vihm, mis alla kallas. Aiamaa ujub, vaod on nii sopased, et eile vajusin luupeksekondini sopa sisse, kui üritasin punast peeti harvendada. Ilmataat ei paku just suurt rõõmu, ja valikuvõimalust ka ei pakuta, võta või jäta. Jututeemat pakub aga küll. Eks siin töökaaslastega saab kõik oma porgandid-peedid-tomatid üle räägitud, kellel miski on ilus ja kellel on kehvavõitu. On vist kuidagi kergem, kui ilm on kirutud ja ära on soiutud, et küll see tänavune aasta on ikka hull.😊

Aga ilm ilmaks, ikkagi on suvi ja on täiesti loogiline, et santide ilmade boonus on heegelnõel ja lõng. Võtsin kätte ja heegeldasin luuale pitsilise seeliku selga. Meie saunamajakese teema on selline leheroheline ja ekstra luuaseeliku mõtte pärast ostsin luua. Ega selle luuaga seal nii väga pühkida ei olegi, sest selleks on juba hari olemas, aga mulle tundus, et üks luud kannatab minu heegeldamise vajaduse välja küll ja dekooriks sobib see ilustatud luud ka. Tüdrukud on mulle kunagi öelnud, et meie kodus on liiga palju isetehtut, ja tegelikult mulle endale ka ei meeldi selline segasummasuvila-tüüpi kodud, seega hoian end ikkagi pisut tagasi ja katsun säilitada mõistlikkuse piiri. See luud vist seda piiri veel ei ületanud. 😌 


neljapäev, 2. juuli 2020

Suve talisuplemine

Äkilised muutused vajavad harjumist. Üks päev on nii kuum nii kuum ja sellele selga selline vihma ja kõle tuul, et hommikul tööle minnes haarasin kapist kaasa mantli. Selle, millega käisin rahumeeli kevadel. Oli nüüdki sobiv. Kehv ujumiseilm aga ei ole vähendanud indu minna ujuma. Eile küll kahtlesin, sooja 17 kraadi, tuul viib trikoo seljast, kas minust on ikka vette minejat? Jonn on aga jumalast loodud ja ära tegin. Asi see siis ikka ära ei ole, käivad ju talisuplemas, mõtlesin ma. Ja ega ei olnud hullu midagi, vesi oli umbes sama soe-külm kui õhk ja külm tegelikult ei olnud. Ega see mingi saavutus ei ole, aga uhkustama ajab ikka 😃. Minu turvamees igatahes keeldus minu ürituses osalema, pidavat liig olema. 


neljapäev, 25. juuni 2020

Suvi oma nime vääriline

Lõpuks ometi on suvi selle õige nime nimeline ja vääriline. Sest lõpuks ometi on soe, vähe sääski, esimesed maasikad, lõhnavad jasmiinid ja pojengid. Ise olen ka igati rahul, sest minu hing on rahul ja kõigil minu inimestel tundub hästi minevat. Oma koduõues on nii mõnus teha hommikusi ja õhtusi tiire, nuusutada,  mõelda, kasta, riputada pesu  kuivama… Selline mõnus rahulikus tempos kulgemine on mulle alati hästi sobinud. Ja praegu on olnud aega  võrkkiiges raamatut lugeda, natuke peenraid nokitseda, kooki küpsetada, heegeldada ja kuulata ühte imelist laulu. Tuleb endalgi selline õitsemise tunne peale.  Minu jaoks on see idüll, õnn ja armastus.  Peaasi, et see kiiruga mööda ei lähe.


neljapäev, 18. juuni 2020

Kartulivaod ja kaarditegu

Jaanipäev on kohe-kohe tulemas. Päevad lähevad nii kiiresti, et kuupäevadele pole aega otsa vaadatagi. Nii olen maha maganud mõne sünnipäeva puhul helistamisegi.  Kiire on, sest kartulipõld tahab päevatöö ja muu koduse elu kõrval kõplamist. On ikka tüütu töö küll. Esimesed viis vagu olid lausa ok, mõtled omi mõtteid ja toksid kõblaga, aga edasi hakkavad mõtted kordama ja umbrohi on ka igal vaol sama: ikka malts ja naat ja virnrohi. Toksimise hoo võtsid maha lepatriinudki, neile ju kõblaga ei löö. Seega tuli iga puna-täpilise ees kummardada ja ta ohutusse paika asetada. 

Hoopis parem töö oli kaarditegu. Siis kui päeva veel vabamad ja õhtud pikemad olid, nikerdasin mõne kaardi, et siis hea kodust võtta, kui vaja ootamatult kinkida. Materjalid on kõik v.a koogialuspaberid, taaskasutus. Korjan kokku kõik korralikud papid pakenditest jms., mis on kartongi moodi ja millest saab kaarditooriku. See täpi-motiiv mulle meeldib ja täpp teeb teadagi, auguraud. Oli tore tegemine ja üks neist on juba omaniku leidnud.

 



neljapäev, 4. juuni 2020

Kasulikult realiseeritud kerad



Olen nii kasvanud, et raiskamine on mulle vastumeelne. Juhtub haruharva, kui ma toitu ära viskan. Kui juhtubki, et miski hakkab käest ära minema, siis enne ära viskamist veendun, et koerakõlbulik saab koerale antud. Kõik jäätmed lähevad kompostiks, taara, vanapaber ringlusesse jne. Isegi rõivad, mis väärivad kaltsu nime, saavad enne äraviskamist kasutust tolmu vms lapina ja alles siis prügisse. Päris nullkulu ma kindlasti ei ole, aga poes ma ka igat vidinat kilesse panna ei lase ja puuvilju, mida vähegi saab,  kilekotti ei paki. Hoian ja säästan, see on juba harjumus või isegi eluviis. 
Nii ei taha ma ka millegi meisterdamiseks uut materjali osta, eriti veel, kui miskit enam-vähem analoogi on kodus olemas.

Kodused lõngavarud on aegade jooksul kahanenud, kui ma mõtlen näiteks kümneaastatagustele varudele, aga ikkagi tahaks need kerad, mis alles on, ära realiseerida kasulikult. Hetkel on käsil näopuhastuslappide heegeldamine. Heegeldasin endale, vanem laps võttis prooviks ja kiitis heaks, tegin talle lisagi. Pere keskmisele lapsele pole veel pakkunud, aga mis temagi neid vatitutsakaid poest ostab, kui saab ema tehtut korduvkasutada. Igatahes töötavad küll. Lõng on paksem puuvillane. Hea pehme ja mõnus. Ise olen rahul J

esmaspäev, 25. mai 2020

Triibumüts ja papud


Aeg-ajalt tahaks märku anda, et käsitööd armastan ma endiselt ja väikeseid omamoodi tegusid teen selles vallas samuti. Omamoodi selles mõttes, et mulle meeldivad lihtsad pinnad; peentööd, mida tuleb iga sekund jälgida, ei istu kohe kuidagi. Sest tahan heita pilku telerile ja tahan, et minu tegemine oleks lõõgastus, mitte väsitav töö. Võib olla ei ole peennikerdus ka väsitav, ma lihtsalt ei tea, ma ei ole seda eriti harrastanud. ;)

Möödunud suvel lapsega Soome-tuuril käies hakkas silma tore lõng Kasia, hinnaga 1 euro tokk. Mulle meeldis see jämedam lõng, puuvillane ja värvivalikut oli ka, seega ostsin nii igaks juhuks. Ega mul seda ju nii väga vaja ei olnud, aga naiselikud emotsioonid, mis muud, võtsid võimust.  Mõtteid, mida sellest lõngast teha, tegelikult kogu aasta vältel ei tulnud. Kuni…. Triibumüts tuli mõtteisse, olen seda kohanud nii peas nii noortel kui vanadel, ja nii sai seda lõnga õige pisut vähemaks heegeldatud. Ühekordne sammas ja heegelnõel nr 4.



Kuna lõngavarusid ikka veel on ja mõtlen ikkagi asjade, materjalide, kila-kola vähendamise peale, siis heegeldasin lõnga papudeks. Papusid sai valmis viis paari. Kolm on leidnud juba omanikud, kaks on veel. Neid papusid mulle meeldis ka heegeldada, ei olnud vaja ajusid ragistada, et kus otsast alustan, kus lõpetan, tegin ummamuudu, nii kuidas arvasin tore olevat. Ja niimoodi saab lõngavaru vähemaks küll – omavahel saab sobitada erineva jämeduse lõnga ja värve võib ka sobitada. Ja soojad papud kuluvad ikka ära, kui muud nodi omale juurde koju ei taha.   



esmaspäev, 18. mai 2020

Aeglane kevad ja ootaks midagi veel


Kevad edeneb sel aastal aeglaselt, mis on pigem tore, sest lilled õitsevad kauem ja pungad puhkevad pikkamööda ja see kõik sobib siia koroonakevade meeleollu. Eraldatuse paanika hakkab ka vaikselt tuure maha võtma ja loodame, et elu normaliseerub taas vanadesse rööbastesse.  Kuigi et jah, kas just päris vanadesse. Praegu olen aru saanud, et mulle selline rahulikum olek täiesti sobib. Ei kipugi eriti kusagile, sest minu hommikuringid on toredad, tööpäevad rahulikud ja kodus ei pea ka kellegagi võidu jooksma.

Hommikuringid on tõesti mõnusad, päevaks saab sellise hea energia ja vaatemängud, mis teele jäävad, on ka meeldejäävad. Põhiline vaid, et jätkuks järjekindlust ja tahtmist alustada. Ühel hommikul asjatasid omavahel kaks sookurge ja rebane. Kured häälitsesid ja rebane kavalpea hiilis oma hiilimist, ju tal miskit einemoodi plaanis oli. Mind nähes läks muidugi plaan luhta ja ka kured läksid oma teed.

Järgmine vaatepilt oli jänkuke, kes maiustas midagi teeäärde jäetud viljakottide juures. Mind nähes oli tal muidugi jänes põues ja ta pani metsa poole punuma. Vana kiuslik vares ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja pikeeris seda jänkukest üsna hoolega. Jänkuke oli õnneks väle ja varese rünnak läks luhta.

Kõndimine, kui midagi peale pika ja sirge tee on veel vaadata, on ju üsna lahe. Või noh, sellega harjub lõpuks ära. Oluline on, et nii kui silmad hommikul lahti lööd, tuleb peas endal mõte korda teha ja sisendada, et söön ja lähen. Siis nagu ei tekigi sellist tunnet, et peaks mingi vabanduse endale välja mõtlema. Kahju on muidugi näiteks Hommiku TV-st, mida nüüd ei näe. Aga küllap ta nii on, et loobumiste arvelt tulevad paljud asjad meil elus. Eriti praegusel eraldatuse-ajal.  Ja olgem ausad, need korduvad koroona uudised, majanduskriisi ennustamine ja negatiivse emotsiooni väljatirimine küsitletavalt, ei anna muud, kui vaid tekitab frustratsiooni.

Muidugi sellel eraldatuse-ajal tuli loobuda küll. Vaatan neid kapipeal olevaid teatripileteid, mõtlen oma koroonaaegsele sünnipäevale, siis oli ikka pisut loobumisi küll. Teisalt nagu vist kõik, lobisesin telefoniga rohkem ja perekonda ka eemale ei tõrjunud. Poes käisin nii nagu ikka, kuid koju veetud nodi käisin desoga üle. Sellist aega, nagu telekas pidevalt korrutas, et nüüd on aega tegeleda hobide ja millega kõik veel, mul ei tulnudki. Tegelesin ikka sellega, millega tavaliselt, igavust ei tundnud ja jõude ka ei istunud.

Sellegi poolest ootaks nüüd ikkagi, et kõik oleks nagu enne. Sest kõik peaks olema tasakaalus, kiirus ja aeglus, rutiin ja natuke särtsu, töö ja meelelahutus. Ja kuigi see kodune olek mulle meeldib, sest mulle meeldib minu kodu, tahavad kleidid kapist tuulutamist ja väljanäitamisele minemist, uued tossud ootavad sissetallamist ja eks hing igatseb ka millegi ekstreemse ja teistsuguse järele.

neljapäev, 7. mai 2020

Seekord ei ole koroona süü


Kevad ja aknad on sünonüümid. Tuleb ju see saast, mis talvejooksul koguned, ära küürida. Teen seda nii järk-järgult, et mitte ühe korraga end ära katkestada, s.t võtan ette tuba toa haaval. Ma ei tea, kus meie mõistus oli, või oli see siiski kopika koornedamine, et me kõiki aknaid seest avatavaks ei teinud. Enamus muidugi on, aga need paar tükki, nende heaks pidin turnima. Sellega sai muidugi alguse rubriik: minuga juhtub. Kuna redelit ei viitsinud tassida, tundus mulle, et toolile ronimine käib küll. Maapind paistis nii kõvaks kuivanud olevat, et panin tooli akna alla ja ronisin peale, ise jõudsin õnnelikult mõelda, et ohoo, kannab hästi ja ma ei peagi miskit muud enda alla aretama. Mõte mõeldud ja nii need toolijalad maasse kaevusid ja mina maha lendasin. Omamoodi aeg-luubis toimus see lend ja haiget sain muidugi ka. Enda loll pea ajas isegi naerma - kus nüüd vanainimesel mõistus peas, kevadine maa, alles vajumata, kuhu sa ronid. Õnneks luud ja kondid terved, sinikast siiski ei pääsenud. Aga elu õpetab, et ära koonerda, eriti siis, kui see pole ühekordne investeering, ja seejärel õpetab, et ära ole loll, mõtle ka enne, kui ronid. Tegelikult meeldib mulle väga venekeelne ütlemine: duumat nada, ne prõgat. Aga hea, et niigi läits. Ja seekord ei ole koroona süüdi J

pühapäev, 3. mai 2020

Kõnniringid ja kemmerg


Järekindlus ei ole just minu kõige tugevam külg. Üsna sageli alustan suure õhinga ja mõne korra järel hoog raugeb. Plaani on pidada tunduvalt lihtsam ja neid plaane ikka tuleb. Meie, naissoost plaanipidajad plaanime enamasti tervislikkuse ja kehakaalu teemal. Mina kehakaalu kallal ei virise, seega jääb tervislikkus sh liikumine selleks, mille kallal aeg ajalt pead murran. Saan väga hästi aru, et kõige keerulisem on end käsile võtta, toss ja jopp selga-jalga ajada ja uksest välja minna. Kui see tehtud, siis see ca 45 minutit kõndimist on puhas rõõm vaid.

Praegune plaan on kõndida hommikul, enne tööle minekut, oma ca 6km ring. Kaks puhkepäeva hommiku kõnnitiiru on end kuhjaga ära tasunud. Esiteks on kogu päeva energiatase suurem ja tunnen end reipamalt ning teiseks pakub loodus preagu nii palju ilusat. Kraavid on täis kollaseid õiekobaraid, õitsevad varsakabjad. Nurmenuku tuustakaid on siin ja seal. Metsa-all on paksult ülaseid ja ka sinililled õitsevad veel. Kaskede valged tüved ei ole veel rohelusse peitunud. Ja siis muidugi see linnulaul ning pardid ja laugud järvel. Täna hommikul sattusin rebase ja kahe sookure keskustelu peale. Ma ei tea, mis asju nad seal ajasid, kuid kured õiendasid ja rebane oli neist vägagi huvitatud. Mind nähes lasi rebane esimesena jalga ja ka sookured tegid tiibadega lehva-lehva.

Homme on jälle uus päev ja tööpäev ning mõttes olen küll minemas. Sest ajaga peaks meil ju hästi olema. No üldiselt on ka, kuigi millegipärast skrollin telefoni liiga sageli ja lasen seda aega liiga palju tuulde ka. Kuigi et jah, koduseid projekte, mis mind õnnelikuks teevad, neid ikka on õnnestunult õnnestunud samuti teha. Näit õuekemmergu sisustamise projekt  tuli välja nunnu. Kuigi jah, reaalselt on meil vajadus istuda seal vahest harva, siis kui õuetööd ei taha tuppa minekuga katkestada näiteks, või kui vool on ära.

Kemmergu pott on küljeluu idee ja teostus, potiks on puukänd, mis on seest õõnestatud. Kuna üks rõngas jäi üle, siis sai ka sildike juhistega seinale. Kui kellelgi seal plaanis pikemalt istuda, võib sirvida raamatuid, mis on muidugi iidamast-aadamast ja lugemisväärtust neil enam tegelikult ei ole. Lipsukeste rivi on õmmeldud pesamuna tuppa kunagi, kui ta veel sellise pudi-padi eas oli. Niiet taaskasutus kemmergus aitab natuke koduseid asju organiseerida ja mõni ese saab kasutamisea pikenduse.




esmaspäev, 27. aprill 2020

Veiseid rohkem kui inimesi


Koroona on kestnud nüüd juba liiga kaua. Mulle tundub, et kõik on sellest väsinud. Ainuke pluss on minu arvates praegu see, et kodust aega on rohkem ja olen jõudnud tähele panna, kuidas  lilled tärkavad, kuidas koer tapleb metsmesilastega, kui palju ülaseid on metsa all … Naati olen ka toiduks tarvitanud vist rohkem kui ei kunagi varem. Kui on kiire, kes neid siis ikka nokkida jõuab. Nüüd aga on rännanud naat salati sisse ja supi sisse. Nii on, see kevad jääb igavesti meelde kui koroonakevad. Kui see vaid nii jääkski!

Aga et on kevad, siis kodukandis tuli ikkagi vaatamata piirangutele ära käia. Käisin kalmistul ja kodutare hoovis. Õuest kaevasin endale mõne lille, mida arvasin endal vaja minevat. Maha sõitsime üsna pika maa. Kuna mul oli ka sohver, siis kõrvalistujana oli tore vaadata, kuidas meie maal elatakse. Praegusel aastaajal on majad nagu peopeal, rohelus veel ei varja ja majad ise tulevad esile. Mulle tundub, et elamine maal, ükskõik siis, millisel viisil, on taas hinnas. Silma hakkas täiest vanu maju, mida on hakatud renoveerima ja selle üle on hea meel. 

Inimesi ise aga silma just eriti ei hakanud. Seekord oli õnn kohtuda peamiselt vaid lehmadega. Kõigepealt olid maanteel, keset teed väikesed karvased vasikad. Olid nunnud küll. Kodutares ei olnud kedagi kodus, vaid üks pullipoiss pikutas õuenurgas. Ma ei tea, miks ta seal oli, aga umbusklikult meid seiras ta küll. Koduteele asudes tegime põike ka randa, sest koduküla rand, sellest ei saa mööda sõita ilma nägemata. Ka seal olid vaid lehmakarjad, inimesi ei kusagil. Nii et kodukülas kohtasin veiseid rohkem kui inimesi J





neljapäev, 9. aprill 2020

Kõik on Koroona


Ajaarvamine on selle koroona jamaga totaalselt segamini. Nii võib olla kolmapäev väga vabalt teisipäeval, neljapäeval hoopis reede, vaid laupäev ja pühapäev omavad õiget tunnet. Sest siis on  Maahommik ja õhtune saun. Vähemalt mingid pidepunktis, millest kinni võtta.   Argipäevad aga on nagu on; koroona, koroona, koroona. Püüan küll vähem uudiseid vaadata, aga kõik telefoni kõned, korraldused töö juures, manitsused lapsele, oletused ja tühjad jutud on ka koroona. 

Tegin pühapäeval ühe linnatiiru, sain lapsega kokku, ikka ca 3 meetrit vahet. Tema pani oma desinfitseeritud kompsu maha ja mina enda oma ka, vahetasime nagu mingit salakaupa. Eemalt andsime teineteisele teada, et meil on mõlemal kopp ees sellest olukorrast. Isegi pesapojal oli kodust nii suur kopp ees, et temagi oli valmis vabatahtlikult valmis lihtsalt kaasa tulema. Linnas selgus siiski, et talle on vaheldus ka toidupood. Katsetasime Selveris. Ostlemine on praegu selline luuremängu moodi, et kui keegi läheneb, siis peab põgenema.

Kuna argipäeval koduseid on meil tavaliseset rohkem, siis toiduvarud vähenevad ülehelikiirusel. Nii mulle tundub vähemalt. Alles viisin 40 eurtsi poodi ja juba pidin jälle minema. Ja iga kord haarab käsi ka sellist kraami kaasa, mida esialgu osta plaanis ei olnud. Selline hamstri tunne on - varu peab olema piisavalt. Nahavahele läheb muidugi kõik mis hambaall ei karju.

neljapäev, 2. aprill 2020

Vihaga ja vihaga



Kui see kriis lahvatas, siis esialgu tundus, et ah, ju paar päeva ja läheb üle. Aga nüüd on juba kolm nädalat ja vaibumise märke ei paista veel. Minul on tegelikult läinud siiani hästi, käin tööle ja koju ning vahest harva ka poodi. Üldiselt selline korraldus antud olukorras sobib hästi, sest minu töö mulle meeldib, on vaheldus ja isegi meelelahutuseks hetke olukorras. Täna ei ole ma sellises mõnusas elukorralduses enam kindel. Kuulda on, et töö võib minna sunniviisiliselt puhkuseks. Vot see variant ei ole mulle sugugi meele järgi. Mida on praeguse tuule, külma ja isoleeritusega puhkusega peale hakata. Sõna otseses mõttes puhata, oleks vist õige vastus. Eks need sunnitud asjad on nagu on.  Kui keegi sundima hakkab, teeb ikka vihaseks küll.
Sellel talvel olen teinud näputööd meie sauna heaks. Kuna teemaks sai roheline, siis sai padjakatteks ka üks juhuslikult kapis alles seisnud villane riidetükk. „Sauna suure vihaga“ sobis padjale hästi. Seega meie sauna võib minna vihaga ja kui keegi välja vihastab, siis vihaga.

teisipäev, 24. märts 2020

Kannatliku meelega



See vaip on minu selle talve töö. Jaanuaris vaatasin, et mehel edeneb see ehitustöö nii ägedas tempos ja mina ei ole mitte kui midagi meie saana-majakese heaks teinud, seega hakkasin kibe-kähku punuma. Ostsin K-rautast vaiba alusvõrgu ja asusin sõlmima. Sõlmisin umbes 14000 paela-lõnga jupikest. Hamster nagu ma olen, on mul ikka veel kodust tagavara, mis tuleks ideaalis ära kasutada. Näiteks pean ma takunööri nii ägedaks materjaliks, et olen kõik jupid ka alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja läheb. No ja nüüd oligi nii, et läks vaja. Tegelikult tuli ka puudu, kuid eks nagu ikka, mõtlesin jooksvalt oma mõtteid ümber ja kasutusse läks veel koduses kapis leiduvaid materjale: roheline ja pruun tundmatu koostisega lõng. See roheline on väga armas värv ja andis inspiratsiooni kogu sauna eesruumi kujundamiseks.
Ega see sõlmimine just mingi imetore tegevus ei olnud. Esialgu oli ju huvitav, aga no 14 000 sõlme, seda ikka andis sõlmida. Aga ettevõtmine viib sihile sel juhul, kui kannatust on rohkem kui kassil ja minul seda ikkagi on. Siht oli silme-ees ja kujutlusvõime genereeris valmis vaipa meie saunaruumis. Iga alustatud asi saab ju valmis, kui sellele end pühendada.
Loodan, et meil kõigil jagub selles koroona-jamas kannatlikku meelt, mis muud. Küll kõik läheb ükskord mööda.

reede, 20. märts 2020

Elutempo aeglustaja


Möödunud nädalal oli nii kiire, et pea igal õhtul jõusin koju alles pool üheksa õhtul. Traditsiooniliselt oli esmaspäeval trenn ja sealt edasi tegemisi jätkus: teisipäeval klubiline üritus, kolmapäeval kino ja koolitus, neljapäeval töised tegemised ja reedeõhtune sündmus jäi lihtsalt ära, sest ühtäkki oli alanud isoleerimine. See tähendab suur kiirus sai hoobilt mööda ja enam ei pea kusagile minema, ei kinno, teatrisse, külla, šoppama jne. Õnneks on ikkagi tööle asja, kuigi ka see toimub pisut teisenenud kujul.

Kusjuures tegelikult on väga tore õigel ajal koju jõuda, kodus asjatada ja mitte tormata. Mind see kiirustamine on muutnud alati närviliseks. Samas ei raatsi ju loobuda teatrist, kinost, reisimisest jms. ja nii saigi pidevalt ülebroneeritud oma päevad.  Nüüd aga kui varianti ei olegi, pole ka häda. Kuna olukord tundub pikema prognoosiga, siis ilmselt jõuan ka kappide koristamiseni.

Meie koduõppija just väga õnnelik antud olukorra üle ei ole, sest meie kodus olemine ja elamine ongi nagu elu vanajumala selja taga, kus sa ei näe sõna otseses mõttes ühtegi inimest peale oma ema ja isa. Ei ole just unistuste elu noorele hingele. Seda enam, et ära jääb klassiekskursioon, trenn, s.t kõik mis kooliväliselt rõõmus valmistas. Katsun ikka meelde tuletada, et mida muuta ei saa, seda pole mõtet vaenata.

Nii on, et kui miski on kaugel, siis on see nagu taust kusagil, mida sa lihtsalt konstateerid kui fakti. Kui see viirus oli Hiinas, tundus see kaugel ja meisse mittepuudutav. Itaalias levides oli ka veel kusagil seal, mis meile ei mõju. Oli ju arvata küll, et see on vaid aja küsimus, millal see viirus nagu rändlind, kohale lendab ja nüüd siis olemegi paanikas siin. Kõik uudised külvavad ühtepidi vajalikku infot ja teistpidi vaid paanikat. Ma ei teagi, kas ma kardan, veidi vast ikka.

Aga vaatamata viirusekartusele on kohale jõudnud kevad, mõni päev näitab end isegi päike, lumikellukesed lõpetavad õitsemist ja krookused alustavad, Vaarikapõõsast saab korjata naati ja longuslaugu lehed on ka juba nii pikukesed, et kannatavad salatisse korjamist. Ka mustsõstrapungad on niipalju punnis küll, et neist juba teed saab. Nii et mis seal ikka, katsume viirused eemale ehmatada varakevadise värske kraami, rahuliku meele ja optimistliku meelega.

neljapäev, 12. märts 2020

Kaardi tegemine


Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.
Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 
Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.


neljapäev, 5. märts 2020

Vahepeal on nii


Vahepeal on olnud talv ja järg on jälle kevade käes. Seekord oli see talv "rekord" pikusega, kõigest kolm päeva. Kuigi et jah, linnukese sain kirja, sest koos perepeaga valmis lumememm ja suusad panin ka korra alla ning umbes 4 km jälgi lumele tallasin samuti. Tänaseks pole suusajälgedest haisugi ja lumememmest on alles ka vaid porgand. Aga sellel lühikeseks jäänud talvel on vähemalt üks suur pluss – ta andis kevadeootuse tunde. Ja kevade moodi näeb meil kodus kõik välja küll: kõikjal uputab, nii puude kui põõsaste alused on vett täis; põõsad on kohati pungas ja katsetuseks panin kasvuhoonesse ühe kartuli maha.

Muidu elan ja olen siin tasa ja targu, enamasti tööle-koju trajektooril. Tegelikult olen ma isegi tubli, sest olen suutnud ka korra nädalas end trenni vedada ja eriti tubliks võin pidada end selle eest, et saan hakkama ka sellise üldise treeningkavaga, kus on nooremad ja veidi vanemad koos. Mina, kes ma trenniinimeseks end üldse ei ole pidanud, tunnen end lausa motiveeritud ja hästi. Kõiki hookus-pookusi kaasa küll teha ei saa, aga enamusest võtan osa. Ja kui nii ei saa, siis teen omamoodi.

Käsitöiselt teen ühte suuremat asja, kus on vaja kannatlikkust ja materjali. Neist esimest mul on, teisega kipub jama tulema. Käsil on mul tegelikult üks vaip. Mõtlesin, et annan oma panuse ka saunamajja. Mees on niivõrd tublit tööd teinud, tahaks siis ka, et minu väikene tegemine oleks samuti tema tegemiste kõrval.

Meie koeral on juubel, saab juba 5 ehk siis korrutades 7-ga teeb inimeludes 35. Selline ilus iga peaks olema. Ise ennast 35ks mõeldes oli tegelikult küll tore aeg, sest oli veel nooruslikku jumet ja samas oli igasugu puberteetiline põdemine möödas, teadsin kuidas olla ja mida tahta. Oma kutsut vaadates tundub, et tema teab ka mida tahab ning selline noorusele omane tormakus on samuti möödas. Me klapime väga hästi. Eile oli nii hirmus ilm, et olin hea peremees ja jätsin ta tuppa kogu päevaks. Ta oskas seda hinnata, toas lollusi ei teinud ja oli minu kojunaastes ütlemata õnnelik.

Ja üleüldiselt ongi põhjust olla rahul, roosa ja rõõmus. Kurtmise kohti on vähe ja needki enamasti kõik sellised, mida ise muuta ei saa sh koroonad ja muud jamad. Ehk läheb mööda ;)

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Vana karbi uus elu


Kunagi ristisin end nimega Käsitöö Kaja, siis mingil hetkel tajusin, et seda nime ma ikkagi ei vääri, sest käsitöölised on kõrgema lennuga kunstnikud, kes pühenduvad ühele või kahele konkreetsele teemale ja valdavad neid teemasid suurepäraselt. Mina siin aga teen sutsuke ühte ja tsipake teist ning tulemused on ka keskpärased. See ei ole isegi kriitika enese suhtes, vaid on lihtsalt üks fakt ja nentimine, et selline olen ja olen sellega enamasti rahul. Seega käsitööd teen ma enamasi iga jumala päev. Selliseid päevi, kus ma midagi ei nõelu, voldi või koo, on väga vähe. Olen see, kes nähes uut asja, vaimustub sellest ja siis jookseb mõte juba selle uue asja juures. Hiljaaegu sain selgeks raamatu voltimisekunsti ühe tahu (seegi maailm on ääretult lai). Nii et nüüd ma muudkui voldiks ja mõte jookseb selle juures, kellele ma kingin ja mida veel sellest aretada saaks.


Täna näitan aga ühte karbikest, mille dekoreerisin. Seda karbi tegemise kunsti valdan ma algtasemel, s.t karbi saan valmis, aga enamasti tekib ikkagi mõni koht, millega ma sellejuures päris rahul ei ole. Seda saaks muidugi paremaks lihvida harjutades, aga siis ma mõtlen, et kellele ma neid karpe ikka vorbin. Nii teengi karpe väga pika aja tagant ja sellisel juhul n.ö treeningust ja lihvimisest ei ole juttugi. Seekord sattus aga ette mulle üks pakend, mis kandis oma eelmises elus näomaskide hoiukohta (vist oli Holika holika toote karp). Pärast pikka maskitamist sellist uhket karpi ära visata ma küll ei raatsinud, seega lisasin natuke tapeeti, natuke vanade ehete juppe, pisut paela ja minu uus öökapi-pliitasikarp on olemas. Nimelt voodis tulevad head mõtted ja need tuleb kirja panna, muidu võib see hea mõte lihtsalt lendu tõusta ja enam pärast ei mäleta. Meelest võivad nad ära minna ka sellel ajal, kui lähen pliiatsit tooma. Ja olgem ausad, ega see voodist üles upitamine ühe pliiatsi pärast ei ole teab mis tore tegevus ka. Seega kõik mugavuse heaks ja on eriti tore, et seda sai teha läbi taaskasutuse.

esmaspäev, 3. veebruar 2020

Olgu siis vähemalt kasse


Esialgu näib, et veebruar meil jätkab sama porist rada mis jaanuargi. Õue oma nina sellise poriga hea meelega ei pista, kõik lirtsub jala all ja soppa on rohkem kui ei kunagi varem. Seega koer on õhtuks jube sopane ja seega pesemisprotseduur on paras peavalu. Nii et kui ühtepidi on see talv nagu mugav, siis teistpidi mitte.


Talv on siiski talv ja vajadus villaste sokkide järele täiesti olemas. Seekord vajas neid pere keskmine. Minu suvel kootud sokid olevat ribadeks muutunud ja korteripõrand nõuab sooje sokke. Mis siis ikka, emad ikka aitavad lapsi rõõmuga. Eelistati tumedaid ja ühevärvilisi, aga nii igavat eset ma ei viitsinud kududa. Seega sättisin kanna ossa vähemalt kasse. Läks küll nii, et minu tähelepanematuse tõttu on ühe soki kassid pead püsti, teisel tagurpidi, aga kiisud on kiisud. Omanikule igatahes meeldisid nii kassid kui sokid koos kassidega.

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Sildita ja sildiga

Talv on meil tõesti erakordne. Esimest korda toon peenralt talisibula- ja longuslaugupealseid supi peale otse peenrast. On need rohelised otsad küll jupikesed, aga siiski täiesti arvestatavad. Kodus aias saab viitsimistmööda lehti riisuda ja lillepealseid lõigata. Ma oleksin nagu ette teadnud, et see talv nii lahja tuleb, küllap selle pärast said need tööd nii pooles vinnas tehtud.

Mõtlesin juba möödunud aasta lõpus, et laksuta enam niipalju ringi („ringi laksutama“ on minu armsa ema väljend) ja olen natuke rohkem kodus. Olen üldiselt sõna pidanud. No üks päälinnatiir oli ammu ette teada ja seal ma käisin. Kõndisin oma lapsega igavesti pika maa maha, eksisime vahepeal veidi, igatahes lõpuks me Tartu maanteele jõudsime. Seal ma märkasin kassikohvikut. Ma olen sealt enne ka mööda kõndinud, aga sisse pole astunud. Nüüd siis astusime sisse, sest kiisud ju nii nunnud. Mõte on väga hea, sest kiisud on nunnud, kuid ilmselt ei oleks ma raha eest neid sinna paitama läinud, meil ju endal ka kodus kass, keda paitada. Silti sellekohta võib olla ise ei märganud, või seda siiski ei olnud, igatahes menüüd lugedes oli juba imelik ka kisama hakata, et laske mind siit puurist välja. No jah, heategevuseks tuleb ka anda. Ega sellest viiest eurost kahju ei olegi, aga silti oleks tahtnud sellegipoolest silmapaistvamalt näha.

Kuna olen niipalju kodune olnud, siis loomulikult paitan kassi ja nikerdan näpuvahel ühte ja teist ning vaatan Veerat ja Õnnekütti, Äraostmatud sai läbi. Nikerdamised olid seekord kogu pere heaks. Kuna meil on nüüd koht, kus vihelda ja leili visata, siis võiks olla igas pesemisevõimalust pakkuvas paigas ka igal oma nuustik. Niipalju öko-möko ma olen küll, et mulle ei meeldi virnade viisi asju osta ja osta neid asju, mida saab raudkindlalt ise teha lihtsa vaevaga. Lihtne vaev on näiteks heegeldada ümmargust motiivi või südamekujulist motiivi. Iidmast aadamast on alles kardinad ja neid ma nüüd lõikusin ja heegeldasin. Kusjuures neist saab parajalt pehme ja mõnusa nuustiku. Takunöörist heegeldasin natuke paksema naha omanikele ehk meesperele. Perepea nuustikule heegeldasin kandilise n.ö resti ja põimisin selle takunööriga läbi. Nii et ratsisin ja katsetasin ka. Lisaks tikkisin igale nuustikule nime ka peale, et oleks selge sott, kelle oma. Enda arvates oli väga vajalik ja kasulik 
tegemine ning sildid küljes ka selged ja arusaadavad.







esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Head ja uut!


Uus aasta on juba kuus päeva vana. Algas ta meil kenasti, suure saluudi ja suure kalli-ralliga. Olen aastavahetuse saluudi usku, kui vahetub aasta, siis võib pauku teha küll. Ja lisaks võib kõiki kallistada. Argipäeval ei hüppa ju nn naabrimehele kaela, nüüd aga oli täitsa ok kallistada kõik tuttavad ja pooltuttavad üle. Õnneks oli ka esimene kallistaja meesterahvas (oma mees ei pidavat lugema). :D

Esimene jaanuar tervitas imekena, võib öelda, et kevadilmaga. Päike säras taevas, tuuleke oli leebe ja seega tegin oma traditsioonilise kõnnitiiru. Need ca 5km möödusid küll telefoniga lobisedes, aga jõudsin ka tähele panna, kuidas vulisevad veed, pajudel on tibud ja järve veetase on ebatavaliselt kõrge.

Esimene jaanuar on alati selline kulgemise ja lihtsalt olemise päev. Söömine läheb vana-aasta toitude arvelt ja midagi väga asjalikku ka ei taha teha. Seega helistasin läbi kõik mulle olulised inimesed,vaatasin Koera elu mõtet ja panustasin seejuures ka mõne pisaraga. Kuigi et jah, filmi üldine toon ju siiski nii väga nukker ka ei olnud. Õhtu lõpetasin saunaristsetega, s.t õnnistasin sisse meie kodu uue leili ja lava. Nii et usun esimese jaanuari meeleolu ja üldist vibe ning loodan heale aastale. Vast tuleb tibake lundki, tibake on ju juba maas ära käinud.