esmaspäev, 25. mai 2020

Triibumüts ja papud


Aeg-ajalt tahaks märku anda, et käsitööd armastan ma endiselt ja väikeseid omamoodi tegusid teen selles vallas samuti. Omamoodi selles mõttes, et mulle meeldivad lihtsad pinnad; peentööd, mida tuleb iga sekund jälgida, ei istu kohe kuidagi. Sest tahan heita pilku telerile ja tahan, et minu tegemine oleks lõõgastus, mitte väsitav töö. Võib olla ei ole peennikerdus ka väsitav, ma lihtsalt ei tea, ma ei ole seda eriti harrastanud. ;)

Möödunud suvel lapsega Soome-tuuril käies hakkas silma tore lõng Kasia, hinnaga 1 euro tokk. Mulle meeldis see jämedam lõng, puuvillane ja värvivalikut oli ka, seega ostsin nii igaks juhuks. Ega mul seda ju nii väga vaja ei olnud, aga naiselikud emotsioonid, mis muud, võtsid võimust.  Mõtteid, mida sellest lõngast teha, tegelikult kogu aasta vältel ei tulnud. Kuni…. Triibumüts tuli mõtteisse, olen seda kohanud nii peas nii noortel kui vanadel, ja nii sai seda lõnga õige pisut vähemaks heegeldatud. Ühekordne sammas ja heegelnõel nr 4.



Kuna lõngavarusid ikka veel on ja mõtlen ikkagi asjade, materjalide, kila-kola vähendamise peale, siis heegeldasin lõnga papudeks. Papusid sai valmis viis paari. Kolm on leidnud juba omanikud, kaks on veel. Neid papusid mulle meeldis ka heegeldada, ei olnud vaja ajusid ragistada, et kus otsast alustan, kus lõpetan, tegin ummamuudu, nii kuidas arvasin tore olevat. Ja niimoodi saab lõngavaru vähemaks küll – omavahel saab sobitada erineva jämeduse lõnga ja värve võib ka sobitada. Ja soojad papud kuluvad ikka ära, kui muud nodi omale juurde koju ei taha.   



esmaspäev, 18. mai 2020

Aeglane kevad ja ootaks midagi veel


Kevad edeneb sel aastal aeglaselt, mis on pigem tore, sest lilled õitsevad kauem ja pungad puhkevad pikkamööda ja see kõik sobib siia koroonakevade meeleollu. Eraldatuse paanika hakkab ka vaikselt tuure maha võtma ja loodame, et elu normaliseerub taas vanadesse rööbastesse.  Kuigi et jah, kas just päris vanadesse. Praegu olen aru saanud, et mulle selline rahulikum olek täiesti sobib. Ei kipugi eriti kusagile, sest minu hommikuringid on toredad, tööpäevad rahulikud ja kodus ei pea ka kellegagi võidu jooksma.

Hommikuringid on tõesti mõnusad, päevaks saab sellise hea energia ja vaatemängud, mis teele jäävad, on ka meeldejäävad. Põhiline vaid, et jätkuks järjekindlust ja tahtmist alustada. Ühel hommikul asjatasid omavahel kaks sookurge ja rebane. Kured häälitsesid ja rebane kavalpea hiilis oma hiilimist, ju tal miskit einemoodi plaanis oli. Mind nähes läks muidugi plaan luhta ja ka kured läksid oma teed.

Järgmine vaatepilt oli jänkuke, kes maiustas midagi teeäärde jäetud viljakottide juures. Mind nähes oli tal muidugi jänes põues ja ta pani metsa poole punuma. Vana kiuslik vares ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja pikeeris seda jänkukest üsna hoolega. Jänkuke oli õnneks väle ja varese rünnak läks luhta.

Kõndimine, kui midagi peale pika ja sirge tee on veel vaadata, on ju üsna lahe. Või noh, sellega harjub lõpuks ära. Oluline on, et nii kui silmad hommikul lahti lööd, tuleb peas endal mõte korda teha ja sisendada, et söön ja lähen. Siis nagu ei tekigi sellist tunnet, et peaks mingi vabanduse endale välja mõtlema. Kahju on muidugi näiteks Hommiku TV-st, mida nüüd ei näe. Aga küllap ta nii on, et loobumiste arvelt tulevad paljud asjad meil elus. Eriti praegusel eraldatuse-ajal.  Ja olgem ausad, need korduvad koroona uudised, majanduskriisi ennustamine ja negatiivse emotsiooni väljatirimine küsitletavalt, ei anna muud, kui vaid tekitab frustratsiooni.

Muidugi sellel eraldatuse-ajal tuli loobuda küll. Vaatan neid kapipeal olevaid teatripileteid, mõtlen oma koroonaaegsele sünnipäevale, siis oli ikka pisut loobumisi küll. Teisalt nagu vist kõik, lobisesin telefoniga rohkem ja perekonda ka eemale ei tõrjunud. Poes käisin nii nagu ikka, kuid koju veetud nodi käisin desoga üle. Sellist aega, nagu telekas pidevalt korrutas, et nüüd on aega tegeleda hobide ja millega kõik veel, mul ei tulnudki. Tegelesin ikka sellega, millega tavaliselt, igavust ei tundnud ja jõude ka ei istunud.

Sellegi poolest ootaks nüüd ikkagi, et kõik oleks nagu enne. Sest kõik peaks olema tasakaalus, kiirus ja aeglus, rutiin ja natuke särtsu, töö ja meelelahutus. Ja kuigi see kodune olek mulle meeldib, sest mulle meeldib minu kodu, tahavad kleidid kapist tuulutamist ja väljanäitamisele minemist, uued tossud ootavad sissetallamist ja eks hing igatseb ka millegi ekstreemse ja teistsuguse järele.

neljapäev, 7. mai 2020

Seekord ei ole koroona süü


Kevad ja aknad on sünonüümid. Tuleb ju see saast, mis talvejooksul koguned, ära küürida. Teen seda nii järk-järgult, et mitte ühe korraga end ära katkestada, s.t võtan ette tuba toa haaval. Ma ei tea, kus meie mõistus oli, või oli see siiski kopika koornedamine, et me kõiki aknaid seest avatavaks ei teinud. Enamus muidugi on, aga need paar tükki, nende heaks pidin turnima. Sellega sai muidugi alguse rubriik: minuga juhtub. Kuna redelit ei viitsinud tassida, tundus mulle, et toolile ronimine käib küll. Maapind paistis nii kõvaks kuivanud olevat, et panin tooli akna alla ja ronisin peale, ise jõudsin õnnelikult mõelda, et ohoo, kannab hästi ja ma ei peagi miskit muud enda alla aretama. Mõte mõeldud ja nii need toolijalad maasse kaevusid ja mina maha lendasin. Omamoodi aeg-luubis toimus see lend ja haiget sain muidugi ka. Enda loll pea ajas isegi naerma - kus nüüd vanainimesel mõistus peas, kevadine maa, alles vajumata, kuhu sa ronid. Õnneks luud ja kondid terved, sinikast siiski ei pääsenud. Aga elu õpetab, et ära koonerda, eriti siis, kui see pole ühekordne investeering, ja seejärel õpetab, et ära ole loll, mõtle ka enne, kui ronid. Tegelikult meeldib mulle väga venekeelne ütlemine: duumat nada, ne prõgat. Aga hea, et niigi läits. Ja seekord ei ole koroona süüdi J

pühapäev, 3. mai 2020

Kõnniringid ja kemmerg


Järekindlus ei ole just minu kõige tugevam külg. Üsna sageli alustan suure õhinga ja mõne korra järel hoog raugeb. Plaani on pidada tunduvalt lihtsam ja neid plaane ikka tuleb. Meie, naissoost plaanipidajad plaanime enamasti tervislikkuse ja kehakaalu teemal. Mina kehakaalu kallal ei virise, seega jääb tervislikkus sh liikumine selleks, mille kallal aeg ajalt pead murran. Saan väga hästi aru, et kõige keerulisem on end käsile võtta, toss ja jopp selga-jalga ajada ja uksest välja minna. Kui see tehtud, siis see ca 45 minutit kõndimist on puhas rõõm vaid.

Praegune plaan on kõndida hommikul, enne tööle minekut, oma ca 6km ring. Kaks puhkepäeva hommiku kõnnitiiru on end kuhjaga ära tasunud. Esiteks on kogu päeva energiatase suurem ja tunnen end reipamalt ning teiseks pakub loodus preagu nii palju ilusat. Kraavid on täis kollaseid õiekobaraid, õitsevad varsakabjad. Nurmenuku tuustakaid on siin ja seal. Metsa-all on paksult ülaseid ja ka sinililled õitsevad veel. Kaskede valged tüved ei ole veel rohelusse peitunud. Ja siis muidugi see linnulaul ning pardid ja laugud järvel. Täna hommikul sattusin rebase ja kahe sookure keskustelu peale. Ma ei tea, mis asju nad seal ajasid, kuid kured õiendasid ja rebane oli neist vägagi huvitatud. Mind nähes lasi rebane esimesena jalga ja ka sookured tegid tiibadega lehva-lehva.

Homme on jälle uus päev ja tööpäev ning mõttes olen küll minemas. Sest ajaga peaks meil ju hästi olema. No üldiselt on ka, kuigi millegipärast skrollin telefoni liiga sageli ja lasen seda aega liiga palju tuulde ka. Kuigi et jah, koduseid projekte, mis mind õnnelikuks teevad, neid ikka on õnnestunult õnnestunud samuti teha. Näit õuekemmergu sisustamise projekt  tuli välja nunnu. Kuigi jah, reaalselt on meil vajadus istuda seal vahest harva, siis kui õuetööd ei taha tuppa minekuga katkestada näiteks, või kui vool on ära.

Kemmergu pott on küljeluu idee ja teostus, potiks on puukänd, mis on seest õõnestatud. Kuna üks rõngas jäi üle, siis sai ka sildike juhistega seinale. Kui kellelgi seal plaanis pikemalt istuda, võib sirvida raamatuid, mis on muidugi iidamast-aadamast ja lugemisväärtust neil enam tegelikult ei ole. Lipsukeste rivi on õmmeldud pesamuna tuppa kunagi, kui ta veel sellise pudi-padi eas oli. Niiet taaskasutus kemmergus aitab natuke koduseid asju organiseerida ja mõni ese saab kasutamisea pikenduse.




esmaspäev, 27. aprill 2020

Veiseid rohkem kui inimesi


Koroona on kestnud nüüd juba liiga kaua. Mulle tundub, et kõik on sellest väsinud. Ainuke pluss on minu arvates praegu see, et kodust aega on rohkem ja olen jõudnud tähele panna, kuidas  lilled tärkavad, kuidas koer tapleb metsmesilastega, kui palju ülaseid on metsa all … Naati olen ka toiduks tarvitanud vist rohkem kui ei kunagi varem. Kui on kiire, kes neid siis ikka nokkida jõuab. Nüüd aga on rännanud naat salati sisse ja supi sisse. Nii on, see kevad jääb igavesti meelde kui koroonakevad. Kui see vaid nii jääkski!

Aga et on kevad, siis kodukandis tuli ikkagi vaatamata piirangutele ära käia. Käisin kalmistul ja kodutare hoovis. Õuest kaevasin endale mõne lille, mida arvasin endal vaja minevat. Maha sõitsime üsna pika maa. Kuna mul oli ka sohver, siis kõrvalistujana oli tore vaadata, kuidas meie maal elatakse. Praegusel aastaajal on majad nagu peopeal, rohelus veel ei varja ja majad ise tulevad esile. Mulle tundub, et elamine maal, ükskõik siis, millisel viisil, on taas hinnas. Silma hakkas täiest vanu maju, mida on hakatud renoveerima ja selle üle on hea meel. 

Inimesi ise aga silma just eriti ei hakanud. Seekord oli õnn kohtuda peamiselt vaid lehmadega. Kõigepealt olid maanteel, keset teed väikesed karvased vasikad. Olid nunnud küll. Kodutares ei olnud kedagi kodus, vaid üks pullipoiss pikutas õuenurgas. Ma ei tea, miks ta seal oli, aga umbusklikult meid seiras ta küll. Koduteele asudes tegime põike ka randa, sest koduküla rand, sellest ei saa mööda sõita ilma nägemata. Ka seal olid vaid lehmakarjad, inimesi ei kusagil. Nii et kodukülas kohtasin veiseid rohkem kui inimesi J





neljapäev, 9. aprill 2020

Kõik on Koroona


Ajaarvamine on selle koroona jamaga totaalselt segamini. Nii võib olla kolmapäev väga vabalt teisipäeval, neljapäeval hoopis reede, vaid laupäev ja pühapäev omavad õiget tunnet. Sest siis on  Maahommik ja õhtune saun. Vähemalt mingid pidepunktis, millest kinni võtta.   Argipäevad aga on nagu on; koroona, koroona, koroona. Püüan küll vähem uudiseid vaadata, aga kõik telefoni kõned, korraldused töö juures, manitsused lapsele, oletused ja tühjad jutud on ka koroona. 

Tegin pühapäeval ühe linnatiiru, sain lapsega kokku, ikka ca 3 meetrit vahet. Tema pani oma desinfitseeritud kompsu maha ja mina enda oma ka, vahetasime nagu mingit salakaupa. Eemalt andsime teineteisele teada, et meil on mõlemal kopp ees sellest olukorrast. Isegi pesapojal oli kodust nii suur kopp ees, et temagi oli valmis vabatahtlikult valmis lihtsalt kaasa tulema. Linnas selgus siiski, et talle on vaheldus ka toidupood. Katsetasime Selveris. Ostlemine on praegu selline luuremängu moodi, et kui keegi läheneb, siis peab põgenema.

Kuna argipäeval koduseid on meil tavaliseset rohkem, siis toiduvarud vähenevad ülehelikiirusel. Nii mulle tundub vähemalt. Alles viisin 40 eurtsi poodi ja juba pidin jälle minema. Ja iga kord haarab käsi ka sellist kraami kaasa, mida esialgu osta plaanis ei olnud. Selline hamstri tunne on - varu peab olema piisavalt. Nahavahele läheb muidugi kõik mis hambaall ei karju.

neljapäev, 2. aprill 2020

Vihaga ja vihaga



Kui see kriis lahvatas, siis esialgu tundus, et ah, ju paar päeva ja läheb üle. Aga nüüd on juba kolm nädalat ja vaibumise märke ei paista veel. Minul on tegelikult läinud siiani hästi, käin tööle ja koju ning vahest harva ka poodi. Üldiselt selline korraldus antud olukorras sobib hästi, sest minu töö mulle meeldib, on vaheldus ja isegi meelelahutuseks hetke olukorras. Täna ei ole ma sellises mõnusas elukorralduses enam kindel. Kuulda on, et töö võib minna sunniviisiliselt puhkuseks. Vot see variant ei ole mulle sugugi meele järgi. Mida on praeguse tuule, külma ja isoleeritusega puhkusega peale hakata. Sõna otseses mõttes puhata, oleks vist õige vastus. Eks need sunnitud asjad on nagu on.  Kui keegi sundima hakkab, teeb ikka vihaseks küll.
Sellel talvel olen teinud näputööd meie sauna heaks. Kuna teemaks sai roheline, siis sai padjakatteks ka üks juhuslikult kapis alles seisnud villane riidetükk. „Sauna suure vihaga“ sobis padjale hästi. Seega meie sauna võib minna vihaga ja kui keegi välja vihastab, siis vihaga.

teisipäev, 24. märts 2020

Kannatliku meelega



See vaip on minu selle talve töö. Jaanuaris vaatasin, et mehel edeneb see ehitustöö nii ägedas tempos ja mina ei ole mitte kui midagi meie saana-majakese heaks teinud, seega hakkasin kibe-kähku punuma. Ostsin K-rautast vaiba alusvõrgu ja asusin sõlmima. Sõlmisin umbes 14000 paela-lõnga jupikest. Hamster nagu ma olen, on mul ikka veel kodust tagavara, mis tuleks ideaalis ära kasutada. Näiteks pean ma takunööri nii ägedaks materjaliks, et olen kõik jupid ka alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja läheb. No ja nüüd oligi nii, et läks vaja. Tegelikult tuli ka puudu, kuid eks nagu ikka, mõtlesin jooksvalt oma mõtteid ümber ja kasutusse läks veel koduses kapis leiduvaid materjale: roheline ja pruun tundmatu koostisega lõng. See roheline on väga armas värv ja andis inspiratsiooni kogu sauna eesruumi kujundamiseks.
Ega see sõlmimine just mingi imetore tegevus ei olnud. Esialgu oli ju huvitav, aga no 14 000 sõlme, seda ikka andis sõlmida. Aga ettevõtmine viib sihile sel juhul, kui kannatust on rohkem kui kassil ja minul seda ikkagi on. Siht oli silme-ees ja kujutlusvõime genereeris valmis vaipa meie saunaruumis. Iga alustatud asi saab ju valmis, kui sellele end pühendada.
Loodan, et meil kõigil jagub selles koroona-jamas kannatlikku meelt, mis muud. Küll kõik läheb ükskord mööda.

reede, 20. märts 2020

Elutempo aeglustaja


Möödunud nädalal oli nii kiire, et pea igal õhtul jõusin koju alles pool üheksa õhtul. Traditsiooniliselt oli esmaspäeval trenn ja sealt edasi tegemisi jätkus: teisipäeval klubiline üritus, kolmapäeval kino ja koolitus, neljapäeval töised tegemised ja reedeõhtune sündmus jäi lihtsalt ära, sest ühtäkki oli alanud isoleerimine. See tähendab suur kiirus sai hoobilt mööda ja enam ei pea kusagile minema, ei kinno, teatrisse, külla, šoppama jne. Õnneks on ikkagi tööle asja, kuigi ka see toimub pisut teisenenud kujul.

Kusjuures tegelikult on väga tore õigel ajal koju jõuda, kodus asjatada ja mitte tormata. Mind see kiirustamine on muutnud alati närviliseks. Samas ei raatsi ju loobuda teatrist, kinost, reisimisest jms. ja nii saigi pidevalt ülebroneeritud oma päevad.  Nüüd aga kui varianti ei olegi, pole ka häda. Kuna olukord tundub pikema prognoosiga, siis ilmselt jõuan ka kappide koristamiseni.

Meie koduõppija just väga õnnelik antud olukorra üle ei ole, sest meie kodus olemine ja elamine ongi nagu elu vanajumala selja taga, kus sa ei näe sõna otseses mõttes ühtegi inimest peale oma ema ja isa. Ei ole just unistuste elu noorele hingele. Seda enam, et ära jääb klassiekskursioon, trenn, s.t kõik mis kooliväliselt rõõmus valmistas. Katsun ikka meelde tuletada, et mida muuta ei saa, seda pole mõtet vaenata.

Nii on, et kui miski on kaugel, siis on see nagu taust kusagil, mida sa lihtsalt konstateerid kui fakti. Kui see viirus oli Hiinas, tundus see kaugel ja meisse mittepuudutav. Itaalias levides oli ka veel kusagil seal, mis meile ei mõju. Oli ju arvata küll, et see on vaid aja küsimus, millal see viirus nagu rändlind, kohale lendab ja nüüd siis olemegi paanikas siin. Kõik uudised külvavad ühtepidi vajalikku infot ja teistpidi vaid paanikat. Ma ei teagi, kas ma kardan, veidi vast ikka.

Aga vaatamata viirusekartusele on kohale jõudnud kevad, mõni päev näitab end isegi päike, lumikellukesed lõpetavad õitsemist ja krookused alustavad, Vaarikapõõsast saab korjata naati ja longuslaugu lehed on ka juba nii pikukesed, et kannatavad salatisse korjamist. Ka mustsõstrapungad on niipalju punnis küll, et neist juba teed saab. Nii et mis seal ikka, katsume viirused eemale ehmatada varakevadise värske kraami, rahuliku meele ja optimistliku meelega.

neljapäev, 12. märts 2020

Kaardi tegemine


Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.
Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 
Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.


neljapäev, 5. märts 2020

Vahepeal on nii


Vahepeal on olnud talv ja järg on jälle kevade käes. Seekord oli see talv "rekord" pikusega, kõigest kolm päeva. Kuigi et jah, linnukese sain kirja, sest koos perepeaga valmis lumememm ja suusad panin ka korra alla ning umbes 4 km jälgi lumele tallasin samuti. Tänaseks pole suusajälgedest haisugi ja lumememmest on alles ka vaid porgand. Aga sellel lühikeseks jäänud talvel on vähemalt üks suur pluss – ta andis kevadeootuse tunde. Ja kevade moodi näeb meil kodus kõik välja küll: kõikjal uputab, nii puude kui põõsaste alused on vett täis; põõsad on kohati pungas ja katsetuseks panin kasvuhoonesse ühe kartuli maha.

Muidu elan ja olen siin tasa ja targu, enamasti tööle-koju trajektooril. Tegelikult olen ma isegi tubli, sest olen suutnud ka korra nädalas end trenni vedada ja eriti tubliks võin pidada end selle eest, et saan hakkama ka sellise üldise treeningkavaga, kus on nooremad ja veidi vanemad koos. Mina, kes ma trenniinimeseks end üldse ei ole pidanud, tunnen end lausa motiveeritud ja hästi. Kõiki hookus-pookusi kaasa küll teha ei saa, aga enamusest võtan osa. Ja kui nii ei saa, siis teen omamoodi.

Käsitöiselt teen ühte suuremat asja, kus on vaja kannatlikkust ja materjali. Neist esimest mul on, teisega kipub jama tulema. Käsil on mul tegelikult üks vaip. Mõtlesin, et annan oma panuse ka saunamajja. Mees on niivõrd tublit tööd teinud, tahaks siis ka, et minu väikene tegemine oleks samuti tema tegemiste kõrval.

Meie koeral on juubel, saab juba 5 ehk siis korrutades 7-ga teeb inimeludes 35. Selline ilus iga peaks olema. Ise ennast 35ks mõeldes oli tegelikult küll tore aeg, sest oli veel nooruslikku jumet ja samas oli igasugu puberteetiline põdemine möödas, teadsin kuidas olla ja mida tahta. Oma kutsut vaadates tundub, et tema teab ka mida tahab ning selline noorusele omane tormakus on samuti möödas. Me klapime väga hästi. Eile oli nii hirmus ilm, et olin hea peremees ja jätsin ta tuppa kogu päevaks. Ta oskas seda hinnata, toas lollusi ei teinud ja oli minu kojunaastes ütlemata õnnelik.

Ja üleüldiselt ongi põhjust olla rahul, roosa ja rõõmus. Kurtmise kohti on vähe ja needki enamasti kõik sellised, mida ise muuta ei saa sh koroonad ja muud jamad. Ehk läheb mööda ;)

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Vana karbi uus elu


Kunagi ristisin end nimega Käsitöö Kaja, siis mingil hetkel tajusin, et seda nime ma ikkagi ei vääri, sest käsitöölised on kõrgema lennuga kunstnikud, kes pühenduvad ühele või kahele konkreetsele teemale ja valdavad neid teemasid suurepäraselt. Mina siin aga teen sutsuke ühte ja tsipake teist ning tulemused on ka keskpärased. See ei ole isegi kriitika enese suhtes, vaid on lihtsalt üks fakt ja nentimine, et selline olen ja olen sellega enamasti rahul. Seega käsitööd teen ma enamasi iga jumala päev. Selliseid päevi, kus ma midagi ei nõelu, voldi või koo, on väga vähe. Olen see, kes nähes uut asja, vaimustub sellest ja siis jookseb mõte juba selle uue asja juures. Hiljaaegu sain selgeks raamatu voltimisekunsti ühe tahu (seegi maailm on ääretult lai). Nii et nüüd ma muudkui voldiks ja mõte jookseb selle juures, kellele ma kingin ja mida veel sellest aretada saaks.


Täna näitan aga ühte karbikest, mille dekoreerisin. Seda karbi tegemise kunsti valdan ma algtasemel, s.t karbi saan valmis, aga enamasti tekib ikkagi mõni koht, millega ma sellejuures päris rahul ei ole. Seda saaks muidugi paremaks lihvida harjutades, aga siis ma mõtlen, et kellele ma neid karpe ikka vorbin. Nii teengi karpe väga pika aja tagant ja sellisel juhul n.ö treeningust ja lihvimisest ei ole juttugi. Seekord sattus aga ette mulle üks pakend, mis kandis oma eelmises elus näomaskide hoiukohta (vist oli Holika holika toote karp). Pärast pikka maskitamist sellist uhket karpi ära visata ma küll ei raatsinud, seega lisasin natuke tapeeti, natuke vanade ehete juppe, pisut paela ja minu uus öökapi-pliitasikarp on olemas. Nimelt voodis tulevad head mõtted ja need tuleb kirja panna, muidu võib see hea mõte lihtsalt lendu tõusta ja enam pärast ei mäleta. Meelest võivad nad ära minna ka sellel ajal, kui lähen pliiatsit tooma. Ja olgem ausad, ega see voodist üles upitamine ühe pliiatsi pärast ei ole teab mis tore tegevus ka. Seega kõik mugavuse heaks ja on eriti tore, et seda sai teha läbi taaskasutuse.

esmaspäev, 3. veebruar 2020

Olgu siis vähemalt kasse


Esialgu näib, et veebruar meil jätkab sama porist rada mis jaanuargi. Õue oma nina sellise poriga hea meelega ei pista, kõik lirtsub jala all ja soppa on rohkem kui ei kunagi varem. Seega koer on õhtuks jube sopane ja seega pesemisprotseduur on paras peavalu. Nii et kui ühtepidi on see talv nagu mugav, siis teistpidi mitte.


Talv on siiski talv ja vajadus villaste sokkide järele täiesti olemas. Seekord vajas neid pere keskmine. Minu suvel kootud sokid olevat ribadeks muutunud ja korteripõrand nõuab sooje sokke. Mis siis ikka, emad ikka aitavad lapsi rõõmuga. Eelistati tumedaid ja ühevärvilisi, aga nii igavat eset ma ei viitsinud kududa. Seega sättisin kanna ossa vähemalt kasse. Läks küll nii, et minu tähelepanematuse tõttu on ühe soki kassid pead püsti, teisel tagurpidi, aga kiisud on kiisud. Omanikule igatahes meeldisid nii kassid kui sokid koos kassidega.

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Sildita ja sildiga

Talv on meil tõesti erakordne. Esimest korda toon peenralt talisibula- ja longuslaugupealseid supi peale otse peenrast. On need rohelised otsad küll jupikesed, aga siiski täiesti arvestatavad. Kodus aias saab viitsimistmööda lehti riisuda ja lillepealseid lõigata. Ma oleksin nagu ette teadnud, et see talv nii lahja tuleb, küllap selle pärast said need tööd nii pooles vinnas tehtud.

Mõtlesin juba möödunud aasta lõpus, et laksuta enam niipalju ringi („ringi laksutama“ on minu armsa ema väljend) ja olen natuke rohkem kodus. Olen üldiselt sõna pidanud. No üks päälinnatiir oli ammu ette teada ja seal ma käisin. Kõndisin oma lapsega igavesti pika maa maha, eksisime vahepeal veidi, igatahes lõpuks me Tartu maanteele jõudsime. Seal ma märkasin kassikohvikut. Ma olen sealt enne ka mööda kõndinud, aga sisse pole astunud. Nüüd siis astusime sisse, sest kiisud ju nii nunnud. Mõte on väga hea, sest kiisud on nunnud, kuid ilmselt ei oleks ma raha eest neid sinna paitama läinud, meil ju endal ka kodus kass, keda paitada. Silti sellekohta võib olla ise ei märganud, või seda siiski ei olnud, igatahes menüüd lugedes oli juba imelik ka kisama hakata, et laske mind siit puurist välja. No jah, heategevuseks tuleb ka anda. Ega sellest viiest eurost kahju ei olegi, aga silti oleks tahtnud sellegipoolest silmapaistvamalt näha.

Kuna olen niipalju kodune olnud, siis loomulikult paitan kassi ja nikerdan näpuvahel ühte ja teist ning vaatan Veerat ja Õnnekütti, Äraostmatud sai läbi. Nikerdamised olid seekord kogu pere heaks. Kuna meil on nüüd koht, kus vihelda ja leili visata, siis võiks olla igas pesemisevõimalust pakkuvas paigas ka igal oma nuustik. Niipalju öko-möko ma olen küll, et mulle ei meeldi virnade viisi asju osta ja osta neid asju, mida saab raudkindlalt ise teha lihtsa vaevaga. Lihtne vaev on näiteks heegeldada ümmargust motiivi või südamekujulist motiivi. Iidmast aadamast on alles kardinad ja neid ma nüüd lõikusin ja heegeldasin. Kusjuures neist saab parajalt pehme ja mõnusa nuustiku. Takunöörist heegeldasin natuke paksema naha omanikele ehk meesperele. Perepea nuustikule heegeldasin kandilise n.ö resti ja põimisin selle takunööriga läbi. Nii et ratsisin ja katsetasin ka. Lisaks tikkisin igale nuustikule nime ka peale, et oleks selge sott, kelle oma. Enda arvates oli väga vajalik ja kasulik 
tegemine ning sildid küljes ka selged ja arusaadavad.







esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Head ja uut!


Uus aasta on juba kuus päeva vana. Algas ta meil kenasti, suure saluudi ja suure kalli-ralliga. Olen aastavahetuse saluudi usku, kui vahetub aasta, siis võib pauku teha küll. Ja lisaks võib kõiki kallistada. Argipäeval ei hüppa ju nn naabrimehele kaela, nüüd aga oli täitsa ok kallistada kõik tuttavad ja pooltuttavad üle. Õnneks oli ka esimene kallistaja meesterahvas (oma mees ei pidavat lugema). :D

Esimene jaanuar tervitas imekena, võib öelda, et kevadilmaga. Päike säras taevas, tuuleke oli leebe ja seega tegin oma traditsioonilise kõnnitiiru. Need ca 5km möödusid küll telefoniga lobisedes, aga jõudsin ka tähele panna, kuidas vulisevad veed, pajudel on tibud ja järve veetase on ebatavaliselt kõrge.

Esimene jaanuar on alati selline kulgemise ja lihtsalt olemise päev. Söömine läheb vana-aasta toitude arvelt ja midagi väga asjalikku ka ei taha teha. Seega helistasin läbi kõik mulle olulised inimesed,vaatasin Koera elu mõtet ja panustasin seejuures ka mõne pisaraga. Kuigi et jah, filmi üldine toon ju siiski nii väga nukker ka ei olnud. Õhtu lõpetasin saunaristsetega, s.t õnnistasin sisse meie kodu uue leili ja lava. Nii et usun esimese jaanuari meeleolu ja üldist vibe ning loodan heale aastale. Vast tuleb tibake lundki, tibake on ju juba maas ära käinud.