Jõulud ja lootusetoetus

 

Pühade ajal on olnud aega netis tuulata ja lugeda seda, mida arvatakse jõuludest. Enamasti arvatakse hästi, sest on ju võimalus olla koos perega, kuid mõnele siiski ei tulnudki õiget tunnet peale. Mina ei tea, mida see õige tunne tähendab, aga jõuluusku olen ma küll. Mulle meeldib tuba sättida, see on minu jõuluusu tunnus number üks. No piparkooke võin ka teha, kuid päev otsa süüa vaaritada, selle osa jätaks ära. Tegelikult ikka läkski nii, et tervelt pool päeva ma kokkasin, kuigi ei plaaninud, ja tegelikult ei plaaninud midagi erilist valmistadagi. Aga kartulisalati hakkimine (abiks oli ka tehnika), porgandikoogi tegemine (abiks oli ka tehnika) võttis nii palju aega, et ausalt öeldes tegi mind see veidi närviliseks. Kuid õnneks sain mõned toiduvalmistamise osad delegeerida tütardele ning ise sauna lõõgastuma minna.

Nii et jõuluõhtu kulges meil hästi. Mitte küll traditsiooniliselt, sest enamasti oleme ikka vanavanade külas istunud, kuid sel aastal ei olnud ju mõistlik vanavanematega kokku saada. Aga meil oli tegelikult tore, sest ega meil kõigil ei ole võimalust sageli näha. Kingipakke oli ka kogunenud kuuse alla liiga palju, samas on neid avada alati tore, sest kinki saada on meeldiv. Olen nüüd rikkam toreda hommikusöögi komplekti võrra – kena kauss koos peene lusikaga, pudrud-müslid sinna juurde. Igatahes arvasid kõik lapsed, et mulle asju vaja ei ole ja kinkisid enamasti maitseid, millega ma olen absoluutselt päri. Asju on meil kõigil piisavalt.

Seekord andsid pühad tervelt kolm vaba päeva, seega jäi aega ka üks päev lihtsalt lugemiseks, natuke õues koperdamiseks ja isegi logelemiseks. Sest see pool päeva vaaritamist tagas järgmised kaks päeva puhkust toidu valmistamisest. Igas ebameeldivuses on ikka meeldiv külg ka J Telekat vaatasin samuti, kohati küll vaid silmanurgast, aga jõulutunnelit vaadates istusin ja kuulasin ja mõtlesin, et on ütlemata hea, kui kõik on hästi. Et kõik need pisimured, mis mind häirivad, ongi vaid pisimured ja pigem on võimalused kui mured. Aga kusagil on keegi, kelle jalad on alt ära löödud, kes tahavad elada, aga haigus ei lase, kes elavad iga jumala päev hirmuga ja otsivad tuge ja lootust. Aga selline on elu siin maailmas, ja sinna ei olegi  midagi parata. Igatahes ei saa ma aru, kui laias laastus öeldes palutakse annetust peo korraldamiseks, raamatu avaldamiseks vms. Kindlasti on ka nende korraldamiseks, avaldamiseks raha vaja ja kellegi õnn sõltub samuti nende kordaminekust, kuid minu silmis on ikkagi primaarne konkreetne abi vajadus, mis annab inimesele lootuse homsele. Ma nii loodan, et see minu poolt teele pandud lootusetoetus täidab oma eesmärgi.