Ikka naks ja naks

Kui on hea õpetaja, siis võib teha ka neid asju, mis otseselt näib olevat tegevusampluaast väljas. Minul oli imeline õpetaja, lausa personaalne. Kahekesi punusime kasevitstest korvi. Üks pani oksi ja teine keris traati. Lihtne. Algus on muidugi raske. Iga algus on. Eriti alustamine, s.t ise enda meelestamine, et nüüd hakkan tegema, ja muidugi materjali koju varumine. See ikkagi ei ole nii, et tuleb mõte ja punun. Kui tuleb mõte, siis tuleb hoopis metsa minna.

 Esialgu mul otsest sihti ei olnudki, et mille jaoks. Aga mulle ei meeldi eriti need plastmassist amplipotid ja siis mõtlesin, et teen siis amplipoti ümbrise. Tegelikult kasvas see pisut liiga suureks ning sobis väga hästi minu võra-sõrmlehiku poti ümber. Kuna juba hoog oli sees ja vitsu ka oli, siis teise korvi tegin veel, ja seda juba iseseivalt. Äkki siis oskus kinnistus ja teen mõne veel. Oma õues ruumi jagub ja küllap neid korvegi kuluks omajagu, kui tegijat on.

See punumine oli väga mõnus tegevus. Aega kulus ainult punumisele ca 2,5h. Eriti meeldis mulle oksakääridega neid vitsu hekseldada väiksemaks. Ikka naks ja naks. 

Tähtsad päevad

Talv on korda läinud, sest mina vana laiskvorst sain suusad alla. Kõrrepõld kannatas suusatamist küll. Tegelikult lund ikka napib veidi, kuid nii palju on teda küll, et suusk ikka maa külge kinni ei jäänud. Aga aitäh sellegi pisku eest. Suusatamine oli üsna teraapia eest, sest ees on ärevad ajad. Mõtted ja teod on kõik eesseisvale suunatud. Pakime asju. Konsulteerime targematega. Varustame end vajaminevaga. Ja kõik näputöö ka minekumõttega tehtud. Seekord oli vaja teha kaarte. Selliseid helgeid ja valgeid, mis sümboliseeriksid õnne ja armastust. Seda läheb vaja meile, neile ja kõigile.

 See nädal on üldse üks erekordselt tähtpäevaline nädal. Teisipäev - vastlapäev, kolmapäev -sõbrapäev, neljapäev - kollasekoera aasta algus, reede … ka millegi algus. Nii et raske on kõikide sündmustega järge pidada. Seepärast jäi vastlapäev otseselt pidamata, hernesupp oli, kukleid ei olnud. Sõbrapäeval sain palju kallistusi ja maiustusi kolleegidelt ja tundsin end pidurina, sest muude mõtete hulgas unustasin end vajamineva nänniga varustamata. Kodus küpsetasin koogi, mis võtab kokku kõik tähtsad päevad.  Vahukoorene kreem sümboliseerib vastlapäeva, marjadest süda sõbrapäeva ja täidiseks pandud kollane õunamoos sobib ideepoolest kollase koera aastasse küll. Ja reispassiks sobib koogi söömine alati.  

Piparkoogi tüdimus ja kuuse kannatus

Koos jõuludega oleks nagu midagi erilist otsa saanud. Selline tunne jõuab pärale alati pärast jõule. Kuigi pidulikkust ju veel jätkub: ees on  uus aasta ja kolmekuningapäev.

Ka sel aastal olime traditsiooniradadel ehk teisisõnu läksime oma kodust mehe vanematekoju. Sõime, jõime ja lunastasime kinke. Otseselt jõuluvanausku on meis aastaga kindlasti vähemaks jäänud, lapsed kasvavad ja see usk muutub koos kasvamisega. Kuid pakiusku oleme ikka: ikka on tore pakki saada, ka siis kui mõnikord saab väita, et pole tarvis niipalju kinke. Nende lunastamiseks tuleb meil demonstreerida oma oskusi kas luuletuse või mõne muu etteaste näol. Nagu ikka, on tüdrukud selles suhtes tublid, aitavad hädasolevat meesperet kah. Nii sain laulda mitu laulu, kord enda eest, siis isa eest ja lapse eest kah. Seda ikka eesti keeles, puberteediealistel kippusid domineerima inglisekeelsed luuletused. Aga eks luuletus on luuletus. Mina saan nüüd ohtralt teed juua, kooki küpsetada ning noorenduskuuri tarvis protseduure teha.

Koduste jõulude heaks tegin piparkooke retsepti järgi, mille olen üleskirjutanud kusagil keskkoolipõlves. Retseptist saab tervelt 5 kg tainast. Mäletan kuidas me küpsetasime vennaga seda 5-e taignakilo, tema vahvliküpsetajaga, mina rullisin ja vormisin ning lõpuks oli ikka suur piparkoogitüdimus peal. Seekord sain kogemata need 5 kilo tainast. Tahtsin teha pool kogusest, aga tähelepanematu nagu ma mõnikord olen, juhtus nii, et suhkru pruunistasin 2,5 kg jaoks ja ülejäänud ained lisasin kogemata 5 kg tarvis. Et seekord pääseda piparkoogitüdimusest, tegin koogigi piparkoogitainast ja jagasin osa laiali kah.

Möödunud jõulupiparkookide meisterdamise ajal rullisin savisüdameid. Olen need aastajooksul kõik laiali jaganud. Tegin uued mõttega, et saavad kuuseehteks. Seekord aga sai kuusk kaunistatud ilma minuta ja seega ka ilma minu südameteta. Nii et ka järgmisel aastal on mida laiali jagada.

Kuusk sai meil sel korral aga selline väga kaharake ja laia joonega, nii et tal ei olegi toas suurt tegu ega nägu. Metsas näed ühte ja kodulagi ning seinad loovad jällegi teise pildi. Seega ei olnud mul tahtmist seda kuuske nii väga ise ehtida ning mingitki stiili talle külge sobitada. Kannatan selle kuuse seekord ära 😂

Nii et piparkoogitüdimus ja kuuse kannatus. Aga jõulud olid ikkagi toredad. 

Vana aasta viimane meisterdamine

2017. jõudis kohale täiesti traditsiooniliselt, koduselt. Ümberringi toimuv suur tuledemöll andis märku sellest, et kusagil peeti ka suuremat pidu. Kuid pidulikum oli meie kodus ikka ka, seda ei saa salata.  Eelkõige oli praad uhkem, kringel rosinasem ning tarretist saab meil ka enamasti aastas korra. Ja kõik tähtsamad töödki said enne, kui uus aastaleht ette keeras, ära tehtud. Näiteks pesuhunnik triigitud ja piparkoogid küpsetatud. Sel korral läks nii, et taigen valmis jõuluks ja piparkoogid nääriks. 

Oli imetore mäkerdamine :)

Ja kui juba rullimise ja vormimise hoog sees oli, siis valmisid ka savist sellised iluasjakesed, mis hambaalla panna ei sünni, kuid küünlajalale sobivad ehteks nagu valatult.