Mugavustsoonid ja teatritükid

 

September möödas, oktoobristki varsti pool läinud. Kuhu see aeg küll tõttab? Kirjutamise hetke ma ei olegi endale üldse võtnud. Sest ei ole õiget tahtmist olnud ja tegelikult on ka tegemisi olnud, mis võib olla küll näiliselt, aga siiski ei ole aega andnud. Esmalt oli üks koolitus, mis tõi ka kodu- ja mõttetöid ja oli vahelduse mõttes päris tore. Igatahes on nüüd nii, et üks tiitel on juures, mille puhul võin endale õnne soovida, sest tirisin end mugavustsoonist välja. See mugavustsoon on küll selline tsoon, mis hoiab end nii turvaliselt ja pehmelt endas, ta nagu laseks heljuda pehmetel patjadel ning sealt on kuidagi kahju mõnikord välja astuda. Sest kes see ikka tahab oma elu raskemaks teha. Õnneks ikka märkan, et ellu on vürtse ka vaja, ka neid, mis elu korraks pisut hapumaks teevad, aga lõpuks annavad hapu asemel hoopis mõnusa tõuke. Vähemalt mõneks ajaks.

Aga mis siis veel. On olnud palju teatrit ja vähe kino, sõna otseses mõttes muidugi. Käisin vaatamas Ugalas saja-aastast, mida soovitan soojalt kõigile huumori ja geniaalse lavastuse austajatele. Ülivinge rolli tegi Arne Soro, laval oli välku ja pauku nii palju, et kiljatasin isegi südamest. Kasutatud oli kõiki lavalisi efekte ja selles mõttes oli see etendus fantastiline. Raamat on mul loetud ja see loetust saadud ettekujutus haakus väga hästi laval nähtuga. Filmiga millegipärast minul raamat nii palju ei ühtinud.

Katkuhaud meeldis mulle samuti väga. Kuigi, pean tunnistama, et midagi jäi mulle arusaamatuks. Tegelikult ei mõistnud ma raamatut ka lõpuni. Aga sellegipoolest juba Luule Komissarovi etteaste üksinda vääris vaatamist. Tema ikka oskab!

Endla Kummitused pigem meeldis mulle samuti. Ma ei tea kedagi, kellele ei meeldi Priit Loog, muidugi meeldis ta mulle oma tisleri rolliski. Minimalistlik lavastus ja teema eluline. Hästi jälgitav ja lihtne süžee ning härra Vihmar isiklikult keerutas küüni rõdult plaati. Kurb oli muidugi see, et rahvast saalis oli näpuotsaga. Nii vilets see etendus ju ei olnud.

Tenetit vedasin vaatama kogu pere. Väga intensiivsed kaadrid, palju lähivõtteid, mürinat ning plärinat, aga kokkuvõttes ka siiski meeldis. Kuigi, et jah, minu meelest kõik karakterid jäid pisut tuimaks ja ükski näitleja endasse armuma ei pannud. Tore oli näha siiski tuttavaid paiku ning ka kodunäitlejate vilksamisi nähtud rollid olid südant soojendavad.

Ja mis veel? Mõned sünnipäevad on peetud, üks neist koroona pärast pool aastat hiljem. Aga hea, et niigi läits. Nüüd juba passib uus koroona kuklas ja on nagu on, tuleb mis tuleb, isegi mõelda ei viitsi sellele ning hinge teevad täis ka kõik selleteemalised uudised, mida toodetakse ilmselgelt ülearu palju.

Trennis käin usinasti. Iga korraga läheb kodust enda väljavedamine lihtsamaks. Vist olen õige motivatsiooni või ka motivaatori leidnud. Treener on tuttav, võib olla on see tema mõju. Või olen lihtsalt uhke enda üle, et ma jõuan kangoo saabastega 45 minutit omas vanuses rõõmsalt kaasa kepselda. Trenni lõpuks olen küll higist leemendav, aga muidu täiesti heas olekus.

Kõik meie kodu elanikud on nüüd juhid, s.t autojuhid ja sellega on minu emasüdamel üks mure juures. Hiljuti sõideti esimest korda pealinna. Läks õnneks, sest tagasi tuldi samas tükkis kui mindi. Püüan siiski väga suureks mureks mitte võtta, pigem proovin mõelda nii, et see on üks samm lapse vabaksandmise teel. Ja lõpuks jõuan välja jällegi siia mugavustsoonini. Kui on load, siis ikka juhi ja edene ja arene, muidu neelab ka see sama mugavustsoon endasse. On ju küll neid, kellel load on, aga sõiduhirm on nii suur, ja kõik sõidud sõidetakse vaid kõrvalistmel olles.

Kelle tõde ja kelle õigus

Kas seda tõde ja õigust siin maamunapeal ongi? Või kui on, siis kelle tõde ja kelle õigus? Kindlasti ei olnud sportlastel õigust petta rahvast, kuid tõde näib olevat see, et surve olla parim on suur ja see viib kergekäeliselt libastumise teele. Kindlasti ei ole treeneri õigus jagada nii muuseas abistavaid telefoninumbreid, samas tõde on ilmselt see, et ka tema soovis endale suuremat au ja kuulusust kui sportlased olid võimelised talle ehedalt tooma. Igatahes vaatasin ja uskusin minagi talisporti andunult, elasin kaasa ja valasin mõne heldimuspisaragi  võitude puhul. Praegu ei usu enam ühtegi medalit. Kuid müts maha ausa ülestunnistuse eest, mis minu arvates pehmendab pisut toimunut.

Oma tõde ja õigust kuulutavad poliitikudki, igal parteil oma ja samas ka kattuvad lubadused. Mine sa võta kinni, kelle lubatud õigused on paremad, ausamad ja tõesemad? Igatahes Vargamäelikud kemplemised saadavad kogu seda protsessi. Iga üks näeb oma tõde ja õigust ise enda mätta otsast ja teiste suunas on kaikaid loopida küll.

Käisin vaatamas „Tõde ja õigust“, sellest siis need minu arvamised tõest ja õigusest. Hästi õnnestunud lavastus oli minu arvates. Kui ma eelnevalt sonisin, et Priit Loog ei sobi Andreseks ja Maiken Krõõdaks, siis tegelikku filmi nähes osutusid nad sobivaks küll. Olen lugenud raamatut kaks korda ja mingid kujud olid enda kujutluses olemas. Nüüd muundusid nad küll filminäitlejate nägudeks. Film ise oli sünge. Töö, töö ja Andrese pidev unistamine vaid suurematest ja avaramatest põldudest, uhkemast tarest, kogukamatest kariloomadest oli masendav. Tema isekus ja mõistmatus. See oma õiguse tagaajamine. Tee tööd ja armastus tuleb ja kõik su pere supleb armastuses. Aga nii see ju ei ole. Krõõt küll proovis rääkida omal malbel moel, aga isekas peremees ei märganud, et isegi uksepakk on liiga kõrge argiste toimetuste jaoks. Minu arvates see laud, mille Andres lõi uksepakule peale, sümboliseerib väga kogu selle filmi. Julm ja isekas oma lähedaste suhtes. Või mis? Samas oli film siiski elujaatav, eks argipäev peabki olema arenemises, inimesel on vaja edasiviivat jõudu, mis ta tahtma ja tegutsema paneb. Kas just sellisel moel nagu Andres seda tegi, on iseasi. Küllap mängib siin oma rolli ka sugudevaheline konflikt,  naissugu on oma tõe ja õiguse tagaajamisel tavaliselt leebemad, arvestavamad, diplomaatlikumad. Ikka kossu, kossu, kossu ja põssa, põssa, põssa :)

Kultuuriakava

Nüüd kogetud kultuuriakavast. Ikka nii enda tarbeks, enda mälumärkmeteks :)

„Orpheus allilmas“ Ingomar Vihmani lavastuses Ugala teatris meeldis, kuid ei saa öelda, et väga, aga siiski pigem meeldis. Eriti näitlejate Triinu Mereste ja Rait Õunapuu etteaste. Lõpplahendus oli vist liiga kunstiline, jäi taipamata, et mis see nüüd oli. Aga küllap see on  minu probleem. Ugalaga mul tegelikult suhet ei olegi, sest remondieelsel ajal olen seal käinud vaid korra. Seega ei oska ma võrrelda interjööri, kooki ja kohvi enne ja pärast remonti. See praegune oli küll kena, kook maitsev ja kohvi jätsin pigem joomata. Üllatama pani teatrialgus kell 17, olen nii harjunud 19.00ga, aga koju pisut varem oli küll hea saada. Ja näha-kogeda oli ikka hea.

19.00 algas kontserdimajas Canzoniere Grecanico Salentino, Itaalia pärimusmuusika kontsert, mis eristus tugevalt tavapärasest ja harjumuspärasest popist-rockist. Minu lemmik häält kandis Giancarlo Paglialunga, kes mängis ka tamburrieddhut. Keerulise nimega mehed-naised ja sama keerulised pillid, kuid see meloodia, mida nad kambapeale tekitasid, oli võimas. Lisaks temperament, mis ei jätnud meid tuimi eestlaseid vaikselt vaatama. Poole etenduse pealt paluti püsti tõusta ja kaasa tantsida. Esialgu vaadati ja piiluti saalis ringi, kuidas ülejäänud inimesed käituvad. Enamus vihtus tantsida, mina ka.

Õnneks on nii, et ka maal toimub mõnikord midagi, alati ei pea toredast sündmusest osasaamiseks linnapoole sõitma. Seekord sõitsime Paadremaa külla, kus sealses rahvamajas esines Daniel Levi. Väike rahvamaja, mis saab ilmselt väga harva kasutatud, oli soojaks köetud, väikene müügilett tee-kohvi ja miskit põskepistmisega oli kohale korraldatud ja pidu missugune. Selline ehe, armas ja soe, mis kiirgas muidugi Danielist ja eks ikka toimumispaigast ka.  Sõin ja jõin seal minagi ning oma häälegi sain kõlama panna koos teistega. Jõulutunne saabub ka jõululauludest. Keeruliseks osutus pilkases pimeduses õige koha ülesleidmine. Aga pärast pisukest pusimist leidsime.

Jõululõunaid on ka sissevohmitud juba enne jõule mitu. Söögid kuuluvad kunstiliigi – toidud – juurde. Enamasti pakuti traditsioonilist jõulutoitu: kapsad, vorstid, seapraed, kuid ühel olengul sai ka kaunilt kujundatud (teate neid kastmetriipe ja tunnet, et taldrikul nagu ei olegi peale kaunistuse midagi) rooga maitsta. Pole vist väga veider, et  maguskartulit sain esimest korda elus maitsta. Mulle igatahes maitses ja võiks õppida ise ka mittetraditsioonilisi toiduaineid kasutama.

Me kõik oskame (tahame) maailma parandada

Kokatädiga naerame, et küll meie ikka oskame kõiki riigi asju (ja muid mitte meisse puutuvaid asju) väga hästi paika panna. Küll meie juba teame, millised peaksid omavalitsuste piirid olema, milline oleks õige kord presidendi valimistel ja kes oleks kõige parem president. Rääkimata palkadest, meie teame seda ka, kes kui palju palka peaks saama :D Seda teame ka, et meile antakse ikka häbenematult vähe. Aga sellegipoolest me ei loobu, ei sellest piskust ega ka oma tööpostist. Suuremaid, otsustavamaid asju meid nagunii ei lasta tegema, ja pole meil nii kõrgeid ambitsioonegi, kuid oma mätta otsast teaks ikka, kuidas kõike kõige paremini korraldada saab.

Samas üsna nõus olen selle 81 häälega, kes meile uue presidendi valisid. Kena daam, selline lihtne ja väljapeetud. Ja vaevalt, et meie kokatädiga oskame temast maailma asju paremini paika panna. Vähemalt esmamulje on selline.

Teatrid

Elame oma tavalist elu, kes tööl, kes koolis. Enamus töö(kooli)inimeste elus on kord selline, et esmalt töö-töö-töö ja need paar puhkepäeva, mis nädalas ette nähtud, kaovad ka kuidagi iseenesest käest ära. Enamasti koduste tegemiste tähe all, sest ikka tahaks, et õu oleks kenam, toad korras, koer kammitud, kass paitatud, pere rõivad triigitud ja nõelutud… Ja tegelikult olen õnnelik selle kõige olemasolu üle, seda enam, et natuke aega on näpistatud ka väljas käimisteks. Näiteks on seljataha jäänud kaks ebatavalist ja üks mitte nii ebatavaline etenduse külastamine.

Tavapäratu oli kontsert päris ehtsas küünis ja lavastus peaaegu tühjas teatrisaalis. Esimese tarvis oli pererahvas oma küüni muust kraamist tühjaks teinud ja kutsunud sinna esinema Sadama. Kontsert oli tore: mõtlik ja meeleolukas ühteaegu. Sadam oskab kaasa mõtlema ja kuulama panna.

Teine külastus oli vist juba halva kuulduse külge saanud lavastus Endlas, sest publikut saalis oli ikka uskumatult vähe. Säherdune tühja saali kogemus mul varasemast puudub. „Öös on asju“ ei andnud mullegi „asju“ ega ka mingeid erilisi emotsioone juurde, peale pettumuse. Ma ei saanud mõttele pihta ja istusin lihtsalt oma aja ära, kerides peas omi mõtteid. Öös juhtub ju jah igasugu asju, või ei juhtu mitte kui midagi. Seda sama see jant ilmselt tähendaski, kuid mina ootan teatri etenduselt midagi muud: lugu, emotsioone, mängulisust. Seda viimast seal vist ikka oli. Ilmselt arvasid ka teised potentsiaalsed külastajad seda sama.  Igatahes oli tühja saali kahju vaadata, sest näitlejate töö oli ju hea. Sama hea kui mustikakook teatri kohvikus.

Kuid mustikakoogist vähem meeldis mulle ka „Valged heteromehed“. Kuidagi on nii läinud, et olen suutnud välja valida just need mitte kõige parema minekuga tükid heade lavastuste kõrvalt. Samas seekord oli laval toimuvat lihtne jälgida ja mõtegi haakus, kuid see miski jäi minu jaoks puudu. Küllap ka meist paljudele, seda kinnitas taas publiku hulk ja aplausi tugevus. Või on asi lihtsalt selles, et meie poliit-elus on olnud nii palju teatrit viimasel ajal, et selle kõrval kahvatub ka kõige parema lavastaja töö.