*Sain hambaarsti aja juuli kuusse. Kuidas see võimalik on, ma lihtsalt ei tea. Õnneks on kikud suus ja lihtsalt kontrolli aeg. Aga samas tulevad kliinikust teated, et teil on kontrolliaeg, tulge kontrolli. Vastuoluline vist.

* Kiire aeg jätkub. Igal aastal on see nii. On pimeduse kiire, töökiire ja kodukiire. Mõnikord ajab see mind kettasse, aga siis mõtlen, et ah, las olla. Kodused asjad on need, mis saavad natuke laokile jääda ja  proovin neist mitte probleemi teha.

* Vihma sadas, aga jõulud peavad õuel ka olema.  Sain kraevahe märjaks.

* Nõme on teise inimese eksimusi ilkuda. Võib olla,  et mulle vaid näis see nii, sest olin enda peale pahane pusserdamise pärast.  Aga kui keegi hakkab siis, et oi,  kuidas sina nüüd ja mina küll mitte, siis ei kõla see hästi. 

* Hommikul oli kärss kärnas, sest jälle minek. Eilsest vaba päeva nagu poleks olnudki. No natuke oli, sest selle hooaja esimene laskesuusatamine õnnestus ära vaadata ja uue Joh Bo ehk siis Johanne Thinges Bo esitähtedest lemmiku, Johan Botni, leidsin vist ka endale. Aga ülejäänud aeg kulus lihtsalt kraamimisele. Igatahes startisime Tartusse. Aga koju naastes olin õnnelik küll, sest jõuluehteis Tartu oli ilus, ja ei-öeldes oleks see ilu nägemata jäänud.

* Seekord sain ka head sõnad kaasa, aga tõstatati küsimus, kust ma selle reisigeeni olen saanud. Kahtlustan siiski, et huvi maailma vastu ei pruugi geneetiline olla. Igatahes paar Praha päeva kulus ära.

*Üks väike poiss sai juba üheksa, proovisin teda tähtsa päeva puhul õhku tõsta, aga oli ülejõu käiv. Küll nad kasvavad kiiresti.  Teekonnal kohtasime aga kolme kitsede seltskonda ja viis korda rohkem jahimehi. Vaesed loomakesed olid rahutud põhjusega,  õnneks õnnestus ühele otsasõitu napilt vältida.

* Taas vihmane, väga tüütu, sest pime, kutsa käpad on porised ja nina kipub kiiresti vingu minema :D Täna panid vinguma An Marleni laulusõnad: trügige must mööda, mul pole miskit öelda. Aga millegipärast on need laulusõnadeks saanud, kuigi pole miskit öelda :D

* Kuldvillak on üks minu lemmikutest, kuid täna saabus paks pilv ja pilt ekraanil hakkis nii mis kole. Elame digiriigis, aga ühest pilvekesest jagu ei saa. Õnneks Hendricule saan kaasa elada. Olen selles parteis, kes hoiab targale ja osavale pöialt. Oleks ju tore teada, kuhu maale ta välja jõuab.

* Mõnikord on hea ka viimasel minutil jõuda, saime parimad istekohad. s.t rahvas märkas istuda saali n.ö tavakohtadele, aga meie istusime külje esimesse ritta ja saime personaalse etenduse, s.t näitleja suhtles vaatajatega silmside kaudu ja seda silmsidet tajusime korduvalt, sest nad mängisid palju külgedesse. Oli Musta kasti etendus Jäljed meie vahel. Sel aastal teist korda nii lähedalt näha näitlemist oli hea. Need higipiisad, mis pärlendasid Jani otsaees, need siirad tunded ja ülekeevad emotsioonid olid nii ehedalt ausad. Ainult kiidusõnu jagan. Ja ka etendus oli parajalt pikk, 1,5 h, ilma vaheajata. Mõnikord tundub, et inimesed suruda 3 ja rohkem tundi istuma on teatri puhul liig. Siin oli aga kõike paras annus, nii rõõmu  kui traagikat. Ma isiklikult ei ole puudutatud, aga see lugu oli mõjuv. Pärastine jõuluturg oli ka armas, rahvast argipäeva õhtul vähe, aga tuled, viled ja muusika olid olemas. Kõige keerulisem oligi pimedas ja öösel üksinda koju sõita. Esimest korda elus võitlesin autoroolis unega. Aga raadio Elmar aitas, sealt kostvatele lauludele oskan kaasa laulda enamasti. Laulsin ja sõitsin.

* Võib olla väsimus või mis, aga kõik ajab kettasse, Id kaardi lugeja ei tööta, tarkvara laadis terve tunni, kutsa on loll, kaasa ...., üks laps proovib minu valikuid ümberveenda, jõuluplaane peab muutma, kolmanda lapse unustasin ise. Internet aeglane. Oeh.

* Kui vinguda, siis selle üle, et jõululaua katsime ise. Aga saan sellest üle, sest muu oli tore. Isegi üle ootuste. Kuigi et ega ei oodanud ka midagi. Tundus lihtsalt kohustus osa võtta. Aga olemine oli sundimatu ja tegevused vahvad. Ikka õpin, et ära eelda.

* Nendel kordadel, kui on kutsa käpapesu,  temast rõõmu ei ole. Pigem tüütu kohustus. Aga kui on õhtu ja ta kõik oma 20 kg mulle sülle istutab, on nunnumeeter laes ja kõik need tüütud kohustused meelest.

* Armas jõulukontsert oli kirikus. Lihtsad jõululaulud ja Pr. Samueli helisev hääl. Kuulanuks veelgi.

* On imelik hommikust õhtuni kodus olla, ei läinud tänagi õnneks, sest vabatahtliku õhtu oli. Uus kaaslane ja uus olukord,  aga tore oli. Pärast jalutasin ja imetlesin jõulusäras linna.

* Piparkoogi taigna olin juba nädal tagasi valminud,  nüüd siis rullisin,  vormisin, küpsetasin.  Glasuuriga läks nagu läks, mõne asja võiks poest ka osta. Olen traditsioone järginud ja pere nimed piparkoogitele glasuurinud,  aga läks pekki mul see lugu.  Glasuur vist isegi õnnestus, aga see torbik, sellele ei taha mõeldagi rohkem :D

* Hommikul varakult sättisin end jõululauda appi sättima. Kunagi oli lihtne minna, maha istuda, kõik oli valmis. Aga aeg on edasi läinud ja elu nõuab oma. Oli tore olemine, rahulik, rahumeelne, verivorstide, kapsa-kartuliga ning kinkidevahetamisega.  Õhtupimeduses käisime kalmistul. Tulede särasse süütasime meiegi tulukesi juurde. On ju seegi aasta ühe juurde toonud.

* Magasin kaua ja pool päeva skrollisin telefoni ja helistasin ka.  Kutsale tutvustasime uusi lõhnu,  see oli ainuke toast välja minek. Õhtul oli taas kinkide vahetamise ja seaprae, hapukapsa aeg. Nii see elu päevast päeva läheb, aasta lõpp on käega katsuda.

* Hommik oli teed libedaks teinud, sõitsin kodukanti. Kalmistu, tädi ja külatiir. Külla sattusin veidi valel ajal, ei osanud õigesti ajastada, sest oodati siin ja seal ning kuidas siis kahte kohta korraga saaks. Aga oli tore kuulatada, ja tunda, et olin rõõmuks. Koduteel olin ka kaitstud, natuke kiirem sõit oleks kitsega kokku viinud.

* Enne jõulupausi plaanisin ka koduseid päevi, aga plaane siin elus pole mõtet teha. Igatahes juba hommikul sõitsime Viljandimaale. Kui juba, siis täiega.

* Nüüd siis pealinna kord. Väikene silmatera aasta vanem taas. See rõõm lapse säravatest silmadest on kirjeldamatu. Pealinnast suvepealinna sõitsin peaaegu non-stop, sest vabast tahtest töö ootas. Oli imetore taas. Inimesed on ikka ilusad ja head, seda sain taas kogeda.

*Ja siis selle aasta viimased tööpäevad ja saab taas ühele aastale joone alla tõmmata.

 

 

 

*

 

* Algas pime kuu, mis sunnib tubasem olema, või õigemini ilmneb siis see tõeline laiskus ja vabandus pimeduse näol on lihtne varnast võtta. Käisin koolitumas, sain palju tarkusi etnograafias juurde, seega pime aeg on just kudumise mõttes hea. Äkki siis saan ka mõned rahvuslikud kindad-sokid kootud. Õhtu perega saunaringis oli lihtsalt armas. Ega selliseid õhtuid meil liiga sageli ei ole. Või kas neid saakski liiga sageli olla?

*Hingedepäev algas vihmaselt - need piisad on kadunud hinged, kes maapealsetel pilku peal hoiavad. Kalmistutiir on alati, aga emale, vennale, tädile, kutsudele ja kiisudele süütan küünlad koduaknal, nad on mul alati mõttes.

*Pimedas ja vihmaga autoga sõita pole mingi lust, õnneks oli meespool roolis. X aastat tagasi teadsin, et homme hommikul pannakse ta sündima. Need tunded on kõik meeles nii selgelt. Käisime esiklast tervitamas juba täna, sest homme ei saa.

*Oli rõõm osa saada vahvast vestlusõhtust. Näitleja laval, näitleja telekas ja näitleja päris elu suuruses vahetult vestlemas, on kolm eri asja. Ma ei oskagi öelda, millisel variandil on suurem kaal, aga hea elamus jäi sellest vestlusõhtust küll.

*Kutsa on meil koerusi täis. Keeruline on mõnikord ka rahulikuks jääda, sest igal liigutusel, mille kodus teha tahan, on segaja vahel. Aga ta on nii nunnu, nii nunnuJ

*Ega ei ole pimedas tore ukse taga olla,  kui peas on mitu tegemata kodutööd,  mida saaksin ajal, mil kükitan kalli kaasa eksimise tõttu kuuri all, kaaslaseks kiisu, sest temagi soovinuks tuppa. Õnneks oli kuuris reha ja välituli,  seega sain vähemalt riisuda lehti need 1h, mil võti saabus. No hea ka, et nii kaua aega läks, pahameel oli selleks ajaks lahtunud.

*Ootan alati seda meie grupi kohtumist, sest siis saab kuulatada ja rääkida kõigest. Ei olnud seegi kord erand. Meil oli imearmas olemine taas. Juttudest vaikusehetke ei tekkinud, sest elud on kõigil omamoodi kirjud ja need vajasid ülerääkimist, seda enam, et seda saab juhtuda vaid aastas korra. Nii tänulik selle aja ja selle sõpruskonna eest. Öeldakse ju, et sõbrad on nagu taevatähed, sa tead, et nad olemas ka siis, kui neid pildis ei ole, aga pildis olek on ikkagi etem kui ainult taevatähed.

*Nii palju lahkumisi on viimasel ajal, selliseid puudutavaid, ootamatuid. Autoavarii, bakter, vähk, vanadus. Seda viimast mõistame kõik, aga elamata elu. Seda kurbust ei tohi endasse lasta.

*Vihm, vihm, vihm, pimedus. Kust rõõmu  võtta? Aga tööjuures olid väikesed rõõmud, kodus ei olnud vaja süüa teha, kutsa rõõmustas,  midagi on siiski.

*Tööpäeval vaatan päikest lausa kadedus hinges, nii tahaks ka osa saada päikese paitusest. Õnneks jagus teda ka laupäeva. Hommikul kutsaga õue minnes vaatas vastu esimene lumi, mis oli veel eriti rõõmustav. Nii et tubased toimetused tuli kiiresti toimetada ning õueski oli tegemist küllaga. Olen kuidagi jännis lehtede riisumisega, lillepeenardega ning uued ideed vajavad ka metsast materjali varumist. Esimesed tegemata tööd olid lume all, seega kondasin oksakäärid näpus, mööda võpsikut.  Igatahes õnnestus kutsagi ära väsitada ning põõnas teine õhtupoole päris pikalt. Kümme kümnest päev.

*Kui on mõte, siis tuleb see ära teha. Tegelikult oli mõte, hakata vabatahtlikuks, mul peas juba aastaid tagasi. Aga nüüd jõudsin omadega sinna punkti, et teostasin selle ja esimene n.ö töö on tehtud. Emotsioonid sellest olid nii tugevad, et järgneva teatrietenduse esimene vaatus läks suht kaduma ja öö-unigi sai kannatada. Ei ole ma masin, ikka imen endasse neid erinevaid tundeid ja elusid, mida ei ole jagatud kõigile võrdsetel alustel.

*Öö oli vahet ja ekspromt ütlesin, et tahan ka tulla ja uus hullus on planeeritud. Elagu elu, mis muud. Kuigi see aasta on kuidagi hullumeelne olnud.

*Nädal läheb ikka töötähe all. Aga täna sadas ootamatult sülle üks vaba päev keset nädalat. Kas ma selle üle nüüd nii väga õnnelik olin, on omaette küsimus, sest häälestasin ja sättisin end tööle, läksin ka kohale ja siis selgus, et ups, mingid mitte minust sõltuvad errorid on vahel ja nende nahka kulus vähemalt paar tundi. Aga ei virise :) Kodus tööd ja tegemisi on. Kutsa sai õnnelikumaks, sest asjatasin pikalt õues. Lõpuks ikkagi tüdinesin tema jälgimisest ja saatsin ta tuppa. Oma kurbuse leevendas ta süües, olles kätte saanud söögikoti, millest einestas isuga. Öeldakse, et sööja käsi on pikk, see kehtib ka koerte puhul vist. Õnneks tagajärgi sellele õgimisele rohkem ei järgnenud, kui mitmed õue-wc käigud. Sealt, kus kutsa-story lõppes, algas kiisu oma. Kuna kutsa teda segab, siis otsib ta magamise kohti. Seekord oli valitud meie toa peidukas. Hommikul tuli kiisuke oma urust välja ja näugus küll, aga ega mina unesegasena aru ei saanud, mis näu. Trahviks maandus ta voodisse ja kraapis hoolega tekikotti peale. :D

*Maailma romantiliseim paik on meie saun. Tuleke praksub ahjus, küünal väreleb laual, vaikne muusika tuleb raadiost ning saan õndsas rahus end lavale pikale visati ning oma mõtetega olla. Ka tuppa minek oli vähemalt eile üliarmas: tähed särasid taevas, külmakahutatud rohi krõbises jalgeall ning kodutuli paistis kutsuvalt. Me koduke on tilluke, aga alati armas minule.

*Pärast kõrvitsa tükeldamist on kangelase tunne.

*Külm oli üürike, taas vihm ja sopp platsis. Käisin oma vabatahtliku tööd tegemas, see on hea energia laeng ja tänulikkuse laeng. Saime paljude soojade pilkude osaliseks ja nägime inimkonna paremat poolt. Pärast käisin Jyskis ja Sokisahtlis. Viimases nii vahva teenindus ja natuke soodukat ka. Jyski kassas oldi küll oma tööst tülpinud, aga sellegipoolest jõudsin koju hinges hea tunne.

*Uusi asju pead sa omandama, muidu jääd hätta. Pidin oma mantli koodiga kappi panema, eos oli kartus, äkki ei saa ma hakkama. Mõnikord on ju juhendki selline, et sellest aru saamine vajab omaette juhendeid. Aga sain hakkama hästi. Ka iseteeninduskassas pole ma sularahaga kunagi maksnud. Väikesed asjad, aga elus esimest korda.

*Esimeseks advendiks sain jõulunänni välja otsitud. Ootame…