*

 

* Algas pime kuu, mis sunnib tubasem olema, või õigemini ilmneb siis see tõeline laiskus ja vabandus pimeduse näol on lihtne varnast võtta. Käisin koolitumas, sain palju tarkusi etnograafias juurde, seega pime aeg on just kudumise mõttes hea. Äkki siis saan ka mõned rahvuslikud kindad-sokid kootud. Õhtu perega saunaringis oli lihtsalt armas. Ega selliseid õhtuid meil liiga sageli ei ole. Või kas neid saakski liiga sageli olla?

*Hingedepäev algas vihmaselt - need piisad on kadunud hinged, kes maapealsetel pilku peal hoiavad. Kalmistutiir on alati, aga emale, vennale, tädile, kutsudele ja kiisudele süütan küünlad koduaknal, nad on mul alati mõttes.

*Pimedas ja vihmaga autoga sõita pole mingi lust, õnneks oli meespool roolis. X aastat tagasi teadsin, et homme hommikul pannakse ta sündima. Need tunded on kõik meeles nii selgelt. Käisime esiklast tervitamas juba täna, sest homme ei saa.

*Oli rõõm osa saada vahvast vestlusõhtust. Näitleja laval, näitleja telekas ja näitleja päris elu suuruses vahetult vestlemas, on kolm eri asja. Ma ei oskagi öelda, millisel variandil on suurem kaal, aga hea elamus jäi sellest vestlusõhtust küll.

*Kutsa on meil koerusi täis. Keeruline on mõnikord ka rahulikuks jääda, sest igal liigutusel, mille kodus teha tahan, on segaja vahel. Aga ta on nii nunnu, nii nunnuJ

*Ega ei ole pimedas tore ukse taga olla,  kui peas on mitu tegemata kodutööd,  mida saaksin ajal, mil kükitan kalli kaasa eksimise tõttu kuuri all, kaaslaseks kiisu, sest temagi soovinuks tuppa. Õnneks oli kuuris reha ja välituli,  seega sain vähemalt riisuda lehti need 1h, mil võti saabus. No hea ka, et nii kaua aega läks, pahameel oli selleks ajaks lahtunud.

*Ootan alati seda meie grupi kohtumist, sest siis saab kuulatada ja rääkida kõigest. Ei olnud seegi kord erand. Meil oli imearmas olemine taas. Juttudest vaikusehetke ei tekkinud, sest elud on kõigil omamoodi kirjud ja need vajasid ülerääkimist, seda enam, et seda saab juhtuda vaid aastas korra. Nii tänulik selle aja ja selle sõpruskonna eest. Öeldakse ju, et sõbrad on nagu taevatähed, sa tead, et nad olemas ka siis, kui neid pildis ei ole, aga pildis olek on ikkagi etem kui ainult taevatähed.

*Nii palju lahkumisi on viimasel ajal, selliseid puudutavaid, ootamatuid. Autoavarii, bakter, vähk, vanadus. Seda viimast mõistame kõik, aga elamata elu. Seda kurbust ei tohi endasse lasta.

*Vihm, vihm, vihm, pimedus. Kust rõõmu  võtta? Aga tööjuures olid väikesed rõõmud, kodus ei olnud vaja süüa teha, kutsa rõõmustas,  midagi on siiski.

*Tööpäeval vaatan päikest lausa kadedus hinges, nii tahaks ka osa saada päikese paitusest. Õnneks jagus teda ka laupäeva. Hommikul kutsaga õue minnes vaatas vastu esimene lumi, mis oli veel eriti rõõmustav. Nii et tubased toimetused tuli kiiresti toimetada ning õueski oli tegemist küllaga. Olen kuidagi jännis lehtede riisumisega, lillepeenardega ning uued ideed vajavad ka metsast materjali varumist. Esimesed tegemata tööd olid lume all, seega kondasin oksakäärid näpus, mööda võpsikut.  Igatahes õnnestus kutsagi ära väsitada ning põõnas teine õhtupoole päris pikalt. Kümme kümnest päev.

*Kui on mõte, siis tuleb see ära teha. Tegelikult oli mõte, hakata vabatahtlikuks, mul peas juba aastaid tagasi. Aga nüüd jõudsin omadega sinna punkti, et teostasin selle ja esimene n.ö töö on tehtud. Emotsioonid sellest olid nii tugevad, et järgneva teatrietenduse esimene vaatus läks suht kaduma ja öö-unigi sai kannatada. Ei ole ma masin, ikka imen endasse neid erinevaid tundeid ja elusid, mida ei ole jagatud kõigile võrdsetel alustel.

*Öö oli vahet ja ekspromt ütlesin, et tahan ka tulla ja uus hullus on planeeritud. Elagu elu, mis muud. Kuigi see aasta on kuidagi hullumeelne olnud.

*Nädal läheb ikka töötähe all. Aga täna sadas ootamatult sülle üks vaba päev keset nädalat. Kas ma selle üle nüüd nii väga õnnelik olin, on omaette küsimus, sest häälestasin ja sättisin end tööle, läksin ka kohale ja siis selgus, et ups, mingid mitte minust sõltuvad errorid on vahel ja nende nahka kulus vähemalt paar tundi. Aga ei virise :) Kodus tööd ja tegemisi on. Kutsa sai õnnelikumaks, sest asjatasin pikalt õues. Lõpuks ikkagi tüdinesin tema jälgimisest ja saatsin ta tuppa. Oma kurbuse leevendas ta süües, olles kätte saanud söögikoti, millest einestas isuga. Öeldakse, et sööja käsi on pikk, see kehtib ka koerte puhul vist. Õnneks tagajärgi sellele õgimisele rohkem ei järgnenud, kui mitmed õue-wc käigud. Sealt, kus kutsa-story lõppes, algas kiisu oma. Kuna kutsa teda segab, siis otsib ta magamise kohti. Seekord oli valitud meie toa peidukas. Hommikul tuli kiisuke oma urust välja ja näugus küll, aga ega mina unesegasena aru ei saanud, mis näu. Trahviks maandus ta voodisse ja kraapis hoolega tekikotti peale. :D

*Maailma romantiliseim paik on meie saun. Tuleke praksub ahjus, küünal väreleb laual, vaikne muusika tuleb raadiost ning saan õndsas rahus end lavale pikale visati ning oma mõtetega olla. Ka tuppa minek oli vähemalt eile üliarmas: tähed särasid taevas, külmakahutatud rohi krõbises jalgeall ning kodutuli paistis kutsuvalt. Me koduke on tilluke, aga alati armas minule.

*Pärast kõrvitsa tükeldamist on kangelase tunne.

*Külm oli üürike, taas vihm ja sopp platsis. Käisin oma vabatahtliku tööd tegemas, see on hea energia laeng ja tänulikkuse laeng. Saime paljude soojade pilkude osaliseks ja nägime inimkonna paremat poolt. Pärast käisin Jyskis ja Sokisahtlis. Viimases nii vahva teenindus ja natuke soodukat ka. Jyski kassas oldi küll oma tööst tülpinud, aga sellegipoolest jõudsin koju hinges hea tunne.

*Uusi asju pead sa omandama, muidu jääd hätta. Pidin oma mantli koodiga kappi panema, eos oli kartus, äkki ei saa ma hakkama. Mõnikord on ju juhendki selline, et sellest aru saamine vajab omaette juhendeid. Aga sain hakkama hästi. Ka iseteeninduskassas pole ma sularahaga kunagi maksnud. Väikesed asjad, aga elus esimest korda.

*Esimeseks advendiks sain jõulunänni välja otsitud. Ootame…