Neljakümneseitsmes ja kaheksas

 

*Vist isegi mõistan veidi neid jalgpallihuligaane. Selliselt matšilt nagu oli Prantsusmaa-Argentiina mäng, saab ikka sellise poweri sisse ja kui siis mäng ei lähe soovitud teed mööda, ajab vere keema küll. Olin oma hinges Euroopa poolt. Kui need kaks kobamisi väravat järjest tulid, hüppasin ka nagu vaimust vaevatud üksinda kodus ringi. Rõõmustasin täiega ja hoidsin hinge kinni kui asi penaltiteni läks. No jah, läks nagu läks lõpuks. Teine olla on ka igati austusväärne.  

*Võlumaa on läinud selleks korraks. Oleksin olnud valmis veel lund lükkama. Nüüd aga kahanevad lumevallid kiiresti ja väljas on nii libe, nii libe. Trauma pole veel paranenud ning sunnib topelt-ettevaatusele. Sellistel kukkumise hetkedel tahaks paluda sammu korduskatset.

*Eilsele libedusele oli jätk. Jäävihm. Auto oli paksu korra all ning andis ikka kraapida. Näitasin rändurist lapsele meie talve, tema oma vihmast suve. Tajusin tema jutust pisikest koduigatsusepoega. Aga aidata ei saa.

*Oli veider õhtu. Üks jõulune istumine, kus laud lookas, inimesed lahked, small-talk ja tõsisemad jutud olid päevakorras. Ka minul oli rääkida, aga ütlesin vaid repliike vahele. Nagu ikka, on seltskonnas alati keegi, kes domineerib ning ei tahtnud vahele segada. Aga need teiste loodki on sellised, millest saad iva endale välja võtta.

*Tegin voltimise näputööd, aga arvutamise koha pealt panin mööda ja nii sai valmis vaid hobuse kael, pea jaoks ruumi ei jagunud. Kuidas ma küll kogu aeg mööda panen, aru ma ei saa. :D

*Üldiselt oleme jõuluks valmis: piparkoogid, muidu koogid küpsetatud, liha marineerimas ning siis teatas osa kärjest, et nad on haiged. Hakkasin eos asju sügavkülma tagasi toppima, sest pooled sööjad on vähem. Eks nii on, et omi mõtteid peaks oskama kiiresti ümbermõelda - plaane võid ju teha, aga….

*Vahepeal on olnud jõulud koos kõigega, mis selle juurde kuulub: koristamist, kingituste pakkimist, söögilaua sättimist, saunatamist. Vaatamata sellele, et osa perest oli puudu, oli kuusealune kingipakke täis. Mõte töötab selles suunas, et kinkida pole niipalju tarvis, aga sellegipoolest on pakke avada tore. Meil on nüüd imearmas padi, uusi maitseid, minul uus kampsun ja veel pudi-padi.

*Teine õhtu teises peres vast ei läinud nii hästi. Miskit on muutunud, kas ma ise või siiski mitte, ma ei tea. Tajun mingit tõrksust, ning need nähvamised, mis kuuldavale tulevad, lähevad hinge. Olen vist hellik, kes paneb liiga palju tähele. Ma küll ei jaura kaasa, aga ikkagi…

*Kolmas päev oli osalt endale, osalt koerale-kassile-kaasale ja telerile. S.t laisalt tore päev.

*Libe on igal pool, selline uisuväli, et kui natuke ettevaatamatult astud, oled pikali. Aga pole viga, ainuke uisustiil, mida valdan, ongi uisutamine uiskudeta. Pühad on hinge laisaks teinud. Kui täna tuli trenni kutse, siis lootsin, et äkki ikkagi jääb ära. Aga ei jäänud, ja ajasin end kohale ning lõpuks oli igati mõnus.

neljakümnekuues

 

*Õues oli supper ilus, puud kaetud kerge lumelooriga ning on nii valge nii valge. Sain sellest osa küll enamasti vaid läbi aknaklaasi, sest tööaeg. Aga ilusam ikkagi.

Olen vist jätnud endast turvatunde looja kuvandi. Üks proua, mitte üldsegi väga tuttav, käis küsimas nõu, et mis mina tema olukorras teeksin. Arvasin, et ta on õigel teel oma otsustes. Kui üldse saab suhete teemal kindel olla. Endas võid ju olla, aga teine inimene.

*Tänagi jätkus talvevõlumaa. Lund kallab aina juurde ja lumelabidas töötab hoolega. Kõik jõudsin jonksu enne jalgpalli. Sõbranna entusiastlik kaasaelamine nakatas mindki. Šveits-Portugal, olen Šveitsi poolt. Miks? Ei tea.

*Kangelast mängima ei hakanud ja sõitsin bussiga päälinna. Teeolud olid kehvakesed ja buss hilines väga palju. Napilt jõudsin oma asjaajamisteni õigeaegselt. Pärast hängisin lapsukestega jõuluturul ja kohvikus. Turg oli ilus, aga ei üllatanud millegagi. Täidetud paprika söögikohas oli ülehinnatud ning jõuluturult ostetud ahvatlev maius maitses nagu tahke või, millele on kookost lisatud. Aga muidu oli tore.

*Iga päev lumelükkamise trenn. Veel pole tüdinud.

*Hommik võttis vastu uduga ja see udu maalis tõelisi postkaardilaadseid pilte. Üldse oli täna ekstra tore päev, kõik ettevõtmised sujusid hästi ja lisaks olime mälukas geeniused. Uhkuse tunne rinnus tõusis ja tegin endalegi mõne pähehüpanud vastuse eest pai.

*Kodu koristamise päev on viimasel ajal nagu aamen kirikus, laupäeval. Aga täna oli see ekstra teistmoodi, sest laskesuusatamine ja siis veel otsa jalgpall. Milline tugitoolisportlikkus on minus välja hüpanud :D

*Olin juba enne sõitma hakkamist mures, sest hoiatati tormi ja tuule eest, mis halvendavad teeolusid. Aga llaps vajas hoidmist, seega asusin varakult teele. Maanteel polnud täna häda midagi, aga ikkagi imen nagu käsn endasse neid hoiatusi.

*Hakkama ma ei saa võõras voodis magamisega. Kui kusagil monteeritaks selliseid väljalülitamise nuppe, laseks selle paigaldada küll. Tänaseks oli burgaa kohal. Turvalises soojas toas oli olla nagu vanajumala selja taga. Lapsekesega oli vahva, no nii armas oli olla, et selle kirjeldamiseks sõnu ei ole. Kui aga emme koju jõudis, läksin ka burgaad nautima - selline mõnus möll, mis puhub peast kõik halvad mõtted, muudab meele muretumaks ning hinge hardamaks. Paluks veel sellist möllu, aga ikkagi turvalisuse piirides.

 

Neljakümneviies

 

*Vahepeal mott täiesti kadus.  Mõtlesin, et milleks see kõik ja mis ma siin olen nagu salasuitsetaja: nurga taga ja omaette - et keegi ei teaks ega saaks aru  😀.  Samas endal on teinekord neid hetki, mis päevadest esile on trüginud, vahva lugeda. Asju tuleb ju teha eelkõige enda pärast, mitte teiste pärast! Detailid vast polegi olulised, aga mingid emotsioonid, mida loovad erinevad eluhetked, mingid seigad, tähelepanekud.

*Ilus talv. Koristasin taas usinasti, endal mõtteis jahvatamas järgmise nädala graafik, et ma midagi ei unustaks, midagi segamini ei ajaks. Olen oma elu taas pinge-laineile seadnud, s.t palju sündmusi ning lisaks minust sõltumatu pinge, mille võtabki maha rohke tegutsemine. Imelikud on need toimetuleku mehhanismid.

*Tänase sündmuse ees ma ei paanitsenud. Selle eest tegi seda minu kaaslane. Olen endale pähe võtnud, kui minu väliselt mingid kokkulepped ei pea, siis ei jää lolli olukorda mina, vaid see, kes alt veab. Aga alt ei veetud ning taas oli super hea tõdeda, et mõnele inimesele on antud õnne olla õigel ajal, õiges kohas ning oskust haarata ka sellest juhusest sündinud võimalusest kinni. Mina arvan, et sisemine sära, mingi kunstiline maitsekus, andis tema juhusele suure tõuke tagant. Emotsioonid tänasest on vaid head.

*Vaatasin neli osa ühte seriaali, mille nime ma meelde ei jätnud. Täiest süüdimatult, mingeid ajaraiskamise jms süümepiinu ei tunne. Film oli selleks liiga põnev.

*Käisin koolitusel. Esimene mõte oli, et miks ma end lubasin tulla, aga loeng oli väga kaasahaarav ning mingid uued perspektiivid seadis paika. Alati sõltub kõik koolitajast, mõni suudab ka teema n.ö uksemati puhtaks küürimisest huvitavaks rääkida. Võib olla oli seegi koolitus vaid enesetuulutamine, ma ei tea, aga toonuse tõstmine on ju ka oluline.

*Tänase päeva ees olin pisut mures, sest tundsin vastutust. Läkski nii, et plaane tuli jooksvalt muuta. Ümberringi on palju haigestumisi ja seega ka äraütlemisi, sest tervis on ju number üks. Aga lõpuks läks ikkagi kõik väga hästi. Taas oli koolitajafenomen oluline ning inimestest tekkis ka tore atmosfäär, mis jättis hea mulje. Peaasi et mured maha said ning hinges on kordamineku tunne. Valminud küpsetis ootab jõule.

*Hommikul sõitsin linna, sest autohooldus. Tegin aega parajaks suures sodi-pudi ja vajalike asjade poes. Seal oli üsna paras paar tundi ringi patseerida, kõike katsuda ning kaaluda, kas meil läheb seda või toda tarvis. Nii pikalt mõeldes ja vaadates tulid ka jõulukingi ideed pähe ning seegi, et mu eakal tädil 91. sünnipäev. Kuidas ma nii olulise tähtpäeva unustasin?! Aga aega mul ju oli, sest õhtuse sünnipäevani oli aega maa ja ilm. Ostsin kohvi ja kooki ning suundusin hooldekodusse. Ma ei tea, mis seletamatu rahu mind alati saadab, kui ma tema kõrval istun ning ühtedele ja samadele küsimustele vastan. Kummaline. Õhtuni oli ikkagi aega küll ja veel, otsustasin kõndida mere äärde. Külm näpistas üsnagi, sest -10 on näpistav ja krõbe. Nina sai punaseks. Õhtuks suundusime vanima lapsega sünnipäevale. Korraldati sünnipäevalapsele üllatust, seega oli üllatus meilegi, kuidas ta reageerib. Muidugi oli ta üllatunud, aga meie olime tema valiku üle üllatunud ja sellelt olemiselt saadud imelikud emotsioonid saadavad mind veel tänagi.  

*Ring nädalal peal ja jälle kodukoristamise päev. Koristatakse enda pärast, et kodus hea ja hubane oleks olla, aga külalised olid oodata, seega natuke nagu nende pärast ikka ka. Ainsad istumise hetked said laskesuusatamise ajaks sätitud. Oli armas saunaõhtu. Arvan, et sain end veidi ventileerida, oma emotsioone jagada, ja niisama oli ka hea olemine. Mõnikord on mul kahju, et ma lihtsalt sellist aega endale rohkem ei võimalda. Aga samas maailmas on nii palju toredat ja nii paljust tahaks osa saada. Siis ongi valikud.

neljakümneneljas

 

*Kaks üheealist naist, ühte neist kuulasin sõna otseses mõttes, suu ammuli. Tal lihtsalt oli selline töö, millest ma midagi ei teadnud ning tema kõnelemisviis oli suurepärane. Teine jäi varju kõigega. Eks me olemegi erinevad ja ausalt öeldes oli ka minu häälestatus erinev.

*Mõnikord tundub endale, et olen üsna mõistlik ja arukas inimene, samas mõnikord see mõistus üldse ei connecti. Täna oli taas see päev, mil mõistus ärkas lihtsalt liiga hilja, aga kui on hilja, siis lihtsalt ei lähe arvesse.

*Higitilgad olid nina otsas, kui põrandat harjaga küürisin. Täna oli kena päikeseline päev, paraku toob see rõõmus päike välja rõõmutu tolmu ja mustuse. Tahtsin sellest lahti saada, kuigi et see rõõm puhtuse üle on vaid ajutine, sest elu. Päeva mahtus veel koeraga kõndimine ja õhtul Gafe Grande restoran. Selline intensiivne päev.

*Päeva naer: ma näen su häält. Nii naljakat lõppfooru pole varem olnud. Päeva töö: lehtede riisumine. See töö oli ammu ootel ja hingel kohe kergem.  Päeva nael: vanim laps kodus käimas. Alati on rõõm, kui laiali lennanud lapsed kodutee üles leiavad. Päeva üllatus: mõned seenejäänukid metsas ja pealpea seis, mida ma arvasin, et ei saa isegi abiga hakkama, aga aitaja aitas ja sain hakkama.

*Üle pika aja oli taas maa kahutanud ning uduloor mattis hommiku endasse. Olen võtnud hinges endale kogukonna ees ühe kohustuse, s.t et kui mina seda ei tee, jääb tegemata üldse. Ja siin ma siis murran pead, et mis ja kuidas. Õnneks õpetab muna kana, sain palju asjalikku nõu.

*Olen viimasel ajal mõelnud, et kõik on nii hästi, energiat on, tervis on korras, perel sujub, harmoonia on olemas. Aga vist ei tohi nii tunda, sest see rahulolu on rikutud taas. Ei ole vast maailmalõpp, aga siiski.

*Enese rahustamise nippe ma hästi ei valda, täna paistis minu loppis oleks kaugele. Aga see polegi oluline. Oluline on, et ei lase mõistusel sündmustest ette joosta, et ei maaliks silme-ette musta stsenaariumi, et ei paanitseks ja üle ei reageeriks, sest vastasel juhul ei ole minust aitajat.

Neljakümnekolmas

 

*Päeva plaan oli paigas, ja nii oligi: koristasin, riisusin lehti, tegin süüa. See töine osa oli nagu lunastus sellele, et mind õhtul jälle kodus ei ole. Sõbrannad vajasid ülevaatamist, kallistamist, kuulamist.  

*Täna panin enam-vähem punkti juba pikalt ootel olnud õuetöödele. Rassisin hoogsalt mitu tundi. Pärast oli rahulolu küll, sest tegemata tööd häirivad ka siis, kui mõtlen, et ah-las-olla. Õhtul kasutasin maksimaalselt praeahju, sest plaanis olid verivorstid, kuid sinna juurde mahtusid veel ahjuõunad, punapeedid ja müsli. Ma ei tea, miks ma mõnikord pusserdan, mõistus ütleb, et teen valesti, aga ikka teen. Seekordne mõistusevaheaeg oli müslit tehes. Segasin kõik komponendid kokku ja toppisin selle värvikirevuse ahju. Ma tean, et kuivatatud viljad kuivavad ahjus veelgi ning need lisatakse müslisse hiljem. Nii et pärast oli tükk nokkimist, et eemaldada kõrbenud rosinad, mustad sõstrad, goji marjad.

*Hommikuti käin peenralt rukolt võileivale toomas. N.ö tarkus seisneb ilmselt selles, et kes juuli lõpus seemne külvab, sel augustis taimed kirpudega kimpus, kuid seevastu novembris särab puhmas täies ilus.

*Minu usk joogasse süveneb üha enam ning olen õnnelik iga poosi üle, mis mul varem nii hästi ei õnnestunud. Tänane rõõm on kaamelipoos.

*Paberile üles kirjutamisel on kindel jõud, need asjad saavad tehtud. Seekord lihvisin ühe kasti ja koristasin saunamaja. Ilma ülestähenduseta mine tea, millal nendeni jõudnud oleks.

*Liiga vähe aega on kella keeramisest möödas, seega oli vist vale osta teatripiletid. Kuressaare Linnateatri Lea oli igati tõsine, köitev, asjalik tükk, näitlejad head, lavastus omanäoline, kuid sellegipoolest võitlesin terve esimese vaatuse unega. Diivaniteatrit pole veel keegi välja mõelnud, sellel oleks vast jumet.

*Jälle kodust-väljas-päev. Hommikul läksin ja õhtul hilja jõudsin. Nii on, et lisaks tööle võtab ka hobi oma aja ja hobi ootamine ka. Kui hobi alguse ja tööpäeva lõpu vahele jääb 1h, siis sõita koju ei ole suurt mõtet. Aga ega seegi ootamine kurtmise koht ei ole. Teine sõltuvuselaadne hobi, instagram, aitab aega veeta igati hästi.

Neljakümneteine

 

*Need päevad koos väikese piigaga on olnud supper toredad, väsitavad ka. Lapsuke on ideaalne, sööb, magab, mängib ja natuke viriseb ka, kui uni silmas, kõht tühi, mähku märg ja igav  on. Mina aga olen omadest harjumustest eemal ja see pisut väsitas. Sellegipoolest ootan uut võimalust pikisilmi.

*Käisime sünnipäeval. Kõik oli tore, aga sattusin jutupauniku küüsi.😀 Ta rääkis minuga terve selle aja, mil seal viibisime. Kuulasin ja noogutasin, mõne sõna sekka ütlemine, küsimine oleks ainult hoogu juurde andnud. Seega hoidusin, aga ega jutt sellegipoolest ei lõppenud. Mõni inimene on loomupoolest jutukas, teine ei saa sõnagi suust. Balanssi paluks. Aga ütleme nii, et päris ebahuvitav mul ei olnud, sest tema huvitegevus ja maailmanägemus on väga rikas ja neid seiklusi kuulata oli üsna huvitav. Aga 5h jutti oli pisut väsitav.

*Hing on alati rahul, kui miski õnnestub. Täna olin tööl ekstra rahul ja rõõmus. Mõned ebakohad tajusin ka ära, nii et õppetund pealekauba, mis siis veel tahta.

*Eelmisel korral oli seesama väsimus kallal, kui kella keerati. Imelik on kell 10 õhtul tukkuda ja siis voodisse ronida. Isegi sukavarras ei aidanud.

*Pean siin imelikku võitlust endaga. Jälgin Britti ja elan talle kaasa. Temas on olnud see miski, mis köidab. Kas ma tema kõiki samme heaks kiidan, see polegi oluline ja ega pole vaja kiita või laitagi, sest võõras inimene, kelle elu elad tema enda juttude põhjal, ei vaja kindlasti nõuandeid igalt kuulajalt.  Nüüd aga hakkab ta üha enam avameelitsema ainult tasulistel platvormidel ja kange kiusatus on osta endale ka lugemise õigus. Sest ikka tahaks teada, mis tema hinges toimub, miks ta nii toimib, kuidas läheb… See lugemisõiguse ostmine aitab ka temal elada, aga ma ei tea, kas ikka peaks teise inimese avameelsusest toitma oma uudishimu. Vist ei pea.

*Jalutasin kalmistul tihedas vihmasajus ja pilkases pimeduses, saatjateks tulekesed kalmudel. Küünlaid oli palju ja omamoodi maagiline oli kõndida seal. Õhtuses joogas süütasime küünlad iga üks oma lähedasele mõeldes. Ma tean, et ema on minuga kõikjal kaasa, kus ma ka astun, kõnnin ja käin. Hoiab silma peal, valvab me üle.

*Pime ja udune. Mõtlen küll, et hoian positiivset joont, aga see pimedas minek ja tulek tõmbab teotahte maha ning täna mõjub küll rusuvalt. Ehk läheb üle.

41 nädalat

 

*Tark tahaks kogu aeg olla, aga see va mälu veab alt. Kuigi et ega tarkusel ja mälul vist ka üksühele seost ei ole, olulisem on oskus tuletada ja seostada. Igatahes maailmas on infot nii palju, et suur enamus jookseb lihtsalt kõrvust mööda, teine osa mis ongi kõrvade vahele kinni jäänud, kipub ka meelde tulema viivitusega. Tänane mälukas oli just selline, kui vastus antud, siis mõistus hüüdis: kabehirv. Et see ka sekund varem ei võinud juhtuda.

*Üks mu ideevälgatus võeti hästi vastu. Olen selle üle väga rõõmus, et sain esitlusega kenasti hakkama, et ma ei puterdanud ja kõik kulges loogiliselt. Õhtul saabus laps oma lapsega. Selline tore päev.

*Suht nukker on Pärnu sügisel, vaid varesed ja mõni üksik uitaja jalutasid rannas. Ilm oli tuuletu ja soe oktoobri lõpu kohta ning jalutada oma kõige väiksema numpsikuga oli hästi mõnus. Supelsaksad seevastu olid endasse vaatamata sügisperioodile loonud sellise aura, et seal rahva puudust ei olnud. Eks ta ole, interjöör on ilus, menüü isuäratav ja need koogid ning teenindajad on samuti kiitust väärt. Kui miski on kvaliteetaeg, siis seda see kolme põlvkonna koos einestamine oli.

*Raha poodi jätta on mõnikord üllatavalt hea. Ma ei mõtle siinkohal toidupoodi, see on eluline tarvidus ja igapäevane tegevus. Aga näiteks kassitoidule matt, kassile kraapimistekk, aknapesuhari, sokilõng, öösärk, neid ei osta igapäev ja eks need kassiasjad ongi puha emotsiooniost. Seekord oli nii tore olla spontaanne ja laadida korvi asju ilma suure sisemise tsensorita.

*Lausa ära väsitas intensiivne kodu koristamine. Aga kes käsib tööpäeviti vaid tuulata kodus, võiks ju igapäevaselt olla enda järelt ka hoolas koristaja. Kuid ma ei suuda ja ega vist ei pea ka. Samas tahaks, aga on nagu on.

*On natuke naljakas, kui oma laps loeb enda lapse hoidmiseks vajalikke sõnu peale. Ma ju kolmekordse kogemusega. Kuigi et jaa, ma mõistan, iga lapsega kasvad ikka koos ja iga laps ongi isemoodi. Õhtul tuttu jäämisel ikkagi minu meetod töötas hästi.

*Suure uhkuse ja tänutundega me mängime, sööme, krooksume, roomame, laliseme ja laulame.

*Elan rolli sisse üha enam. Kuigi tänane päev oli topelt väsitav, sest külalised. Tüüpiline eestlane olen minagi, tean, et meile ei tulda tühjade kätega, kuid millegi pakkumise plaan on mul ikkagi valmis. Bookisin oma ahju kartuleid-kotlette täis, aga ajastus oli veidi kehvake ja jäin ajahätta. Ka see, et plaadid üksteise peal, ei aidanud mitte küpsemise kiirusele kaasa, sest üks plaat hoidis teise sooja kinni. Ka lapsuke ei olnud ärgates parimas tujus ning rahvast täis tuba morjendas teda omakorda. Ööks olin sellest möllust väsinud küll, aga rõõmus ka jällenägemiste üle.

*Täna saime olla omas mullis. Ikka lauldes ja mängides (topsi sisse ja topsist välja).

40+

 

*Videosillad on geniaalsed leiutised, kui ühel sillal minu häält ei kostunud, siis rändurpojaga sain pikalt vestelda. Isegi raamatutest, mis on midagi uut siin maapeal.

*Ema ütles kunagi, et kui aastatele tagasi vaadata, on nad möödunud linnutiivul. Nii ongi, aega kotti ei pane ja see tajumine ongi vaid viiv. Kuigi et jah, minu tädike ei kurda aastate lendamise üle, või ta lihtsalt ei vaata tagasi.  Samas tulevik on vast veidike temalegi hirmutav, igatahes ta tunnistas realistlikult: „Kas ma poole aasta pärast saan ise hakkama?“ On ju liikumine 90ne poole. Mina usun, et ta saab, sest see vaimuerksus, visadus, mis temast õhkab, ei lase alla anda. Tahan mõelda, et äkki olen mina ka mingi kübekese enda omadustest temalt pärinud.

*Sompus ilm. Hommikul tundsin end ilmale vastavalt. Päeva peale läks paremaks. Aga kuklas närivad need õuetööd, mille tegemiseks sugugi aega pole: küüslaugud mulda panemata, kokkuostetud lillesibulad mulda panemata, lillede pealsed maha lõikamata, punapeet maas, paprika kasvuhoonest üles kaevamata ja pottidesse istutamata, õunad puualt korjamata…

*Suur torm jättis meid õnneks puutumata, kuigi tuul oli üsna vali. Ainuke pahandus oli tühi lillepott keset õuet. Toas teeb vallatu  kiisu pahandust, aga ta on liiga armas selleks, et temaga pahandada. Nii ma siis pühin lillepottidest väljakraabitud mulda kokku, korjan laiali veetud pisiasju, küürin käpajälgi, sest üks kass arvab, et märg kraanikauss on ka see koht, kus patseerida.

*Täna purunesid nõud, hommikul kahvel, õhtul tass. Aga muidu oli lõbus tööpäev. Nalja peab ikka ise ka tegema ja mõnikord on kohe tuju selline, et nali sünnib eimillestki. Kodus lõikusin viimases valgevarus lillepealseid. Üle meie kodu lendas suur-suur hanede koloonia. Neid oli mitmes jaos, mitmed kolmnurgad. Ma ei usu, et on olemas inimest, kes lindude rännet kuuldes-nähes pead taevasse ei pööraks. Oli lummav vaatepilt.

*Ma ei tea, millal see päev tuleb, mil ma olen 100% tähelepanelik, ei loe valesti, ei vaata mööda, ei tõlgenda omamoodi. Täna oleks pakiautomaadist 20kg koerasööki tagasi poodi läinud, sest ei osanud sõnumit lugeda.

39. nädal

 

*Olen endale öelnud, et ma ei usu sellised artikleid nagu „17 eset, mida sul toas olla ei tohi“. Aga ometi tõstsin koera kujukese, kelle suu pärani lahti ja keel ripakil, ukse taha. 😀

*Kodused kommunikatsioonihäired. Meespool hoidis infi elektrikatkestuse kohta endale. Päädis see sellega, et tolmuimeja undas asja eest teist taga ma ei tea kui kaua. Kas terve selle 1,5h tunni, mil me jalutasime kutsaga või siiski vähem. Igatahes masin oli tuline, elektriarve kasvas ja tuba ka puhtaks ei saanud. See on tegelikult iga kord nii, kui sa tahad midagi hästi säästlikult teha, siis saad topelt.

*Paanikaosakond ei saa ilmselt mitte kunagi asjadest õigesti aru. Seekord oli teemaks Rändur nr 2, kelle asju ma ise meelevaldselt tõlgendasin ning kaasale ka nii serveerisin. Usalda-usalda-usalda ja ära dramatiseeri, ütlen ma endale. Pean sellest ütlemisest ka kinni võtma.

*Oli sünnipäeva pikendus või siis poole-aasta sünnipäeva tähistamine, igatahes käisin kevadise sünnipäeva kinkekaarti lunastamas pidulikul lõunal. Teletornis sai viimati käidud 30 aastat tagasi. Tuli meelde küll, kuid muutused on muidugi väga suured võrreldes toonase ajaga. Ütleme nii, et vau elamust ei jäänud, aga toit oli siiski maitsev, eriti magustoit, atmosfäär enam-vähem ning teenindajapoiss saab kõige parema hinnangu. Ilmselt ma järgmised 30 aastat siiski sinna ei kipu. Koduteel jäi ette IKEA, kus oli ostulaulupidu, rahvast metsikult ning ega sealt enne välja ei saa, kui oled enamvähem kõik läbi kõndinud. Teele ette jäi ka kaasa sõbra pere, kus oli ootamatute külaliste jaoks valvekook kapis ning alati armas olemine võtta.

*Tantsud tähtedega hooaeg pakub huvi ainult Ratase pärast, ülejäänud persoonid ei paku pinget. Ratase ees võtaksin aga mütsi maha, sest ta on oma rollist välja tulnud, tohutult pingutanud. Tahtejõud imponeerib mulle väga. Endal on vast seda ka kuigivõrd, aga tugevamate ja tublimate ees on mul alati austus.

*Istun teleri ees, kass põõnab süles ja aeg-ajalt nurub pai, mida ma talle ka võimaldan. Telekast kuulen juba mitmendat korda, et sõjakuritegude eest tuleb vastutusele võtta, mõistame sõja hukka jne. 7 kuud pole vastutusele võtjat olnud ja mida see hukkamõist kurjategijatele loeb. Ainult tühipaljas juttude maailm. Minu kassi paitamisest on ka rohkem kasu, kui tühjast sõnakõlksust.😊

*Läks nii, et minu selleaasta töö ja vaev porganditega läks mulla alla, tuli traktor, porgandeid ei märganud. Päris loobuda ma siiski ei taha ja olen käinud nüüd mulda sonkimas. Midagi saan korvi ka, sellised jupikesed, mis kindlasti loomulikus olekus ei säili. Seega juba mitmendat õhtut ma pesen ja kraabin ja tükeldan, et neid sügavkülma panna. Tüütu töö, aga jonni ma ei jäta. Urmas Vadi kuulates läks töö pisut libedamalt.

*Ikka porgandite puhastamise töö on käsil. Sõbranna ütles, et tema venitab end ja kuulab muusikat igal õhtul, võtab aega endale. Mul oli nii keele peal, et mis sul viga, elad korteris, aega küll, aga minul vaesekesel on terve majapidamine hallata, koer-kass hoolitseda. Sain siiski sõnasabast kinni. Ainult loll ei leia vabandust, need minu tööd ei ole ju ka mingid mastaapsed, mis segaksid endaga olemist, ma võin ju mõnele kodutööle otsa vaadata ja minna lasta. Valikute küsimus, ja ju oli tibake kadedust ka hinges, et tema suudab ja mina mitte.

38. nädal

*Hoian oma meelsuse endale, pole vaja tüli eimillestki. Olen tülide vältimise meister, kui selliseid võistluseid olemas oleks. Täna oleks saanud käe valgeks küll, kui oleksin vaid õige pisut lühema vaimse nööri otsas.

*Tiina Mälberg ütles OPis kuldsed sõnad: sõbraks saan pidada neid, kelle köögis olen käinud. Minul neid kööke väga palju pole, aga tunnen sama, kui kodus käinud ei ole, siis midagi isiklikku, lähedast jääb puudu. Ega ma nüüd siis sellepärast ka kodudesse end pressima ei hakka, aga enda koju võtan küll avasüli inimesi vastu. Ikka neid, kellega klapp on olemas.

*Paber suruti kätte ja öeldi, et sinu teema, räägi. Mul on ju jänku põues, kui esinema pean. Aga kui nii, siis nii, vastu ka ei vaielda. 😀 Korjasin oma vapruse riismed kokku ja tekkis endalgi küsimus, et millest mul see jänkuke või kus ta on. Olin julge ja ei kartnud kübetki, isegi oma peast ise oskasin juurde ilma puterdamata kõnelda.

*Ilus värviline sügis on juba, aga ainuke miinus on vihma vähesus. Täna maksis see end kätte, meie kaev sai tühjaks. Olin muidugi eelnevalt tarbinud ka usinasti. Õnneks pump jäi terveks. Maaelu mured, sa sõltud loodusest ja nii paljudest muudest asjadest. Aga see tuletas meelde kõik säästunipid ja küllap see vesi vaikselt-vaikselt kaevu juurde nõrgub. Ja ju millalgi vihm ka tuleb.

*Tahaks loota, et millegi lõpp on millegi uue algus. Imepisike ampsuke läks koos selle lõpuga minu rahakotist ära. Natuke olen ikka kurb.

*Kasutasin õhtust valget aega õuetöödeks. Lõikasin flokse ja kaevasin maad. Hea tööhoog tuli, aga pimedus lõpetas selle hoo ära. Või oli see ikkagi hea vabandus lõpetada?!

*Leigo järvemuusikal ei ole ma kunagi käinud. Sel suvel isutas kuidagi eriliselt, aga mis iganes põhjusel jäi see teostamata. Kuigi, et sel suvel oli terve Järvide kamp seal kohal ning mine tea, kuidas järgmised. Eile telerist vaadates oli kuidagi soe tunne ja samas ka nostalgiline vaadata, kuidas see kamp on kasvanud, arenenud ning kuidas nad ei ole endale mingit armuandmist teinud – nimi tuleb auga välja teenida, seda tuleb au ja väärikusega kanda.

37. nädal

* Kuulasin meie üksuse arengu ideid, mida esitati väga optimistliku ja lootustandva tooniga. Kui sellest rääkisin ühele muidu ju toredale naisele, oli vastustes vaid negatiivusus: kust selleks raha võetakse, kellele seda tarvis on, mis mõttega jne. Teisel vingujal on kogu aeg hirmus elu, kõik on halb ja paha, eesotsas peaministriga ning teised ministrid takka otsa. Issver-sussver, aga nii võib ka elada.

*Uus krimi annab reede õhtutele uut jumet. On pagana põnev.

*Kampaania korras korraldatud üritused mõni kord väsivad. Või väsin ise selle tuules. Igatahes tänane Maale elama ei pannud silmi särama.

*Poole ööni jutustamist, naermist, kaasaelamist, veinide lahendamist – oli meie armsa gängi kokkusaamine. Parim. Olime seda pikalt oodanud, sest koroona. Ja kui on mitu inimest, siis on iga kord ka aegade klapitamise teema. Omavahel saame kõik saladused, mida muidu rääkida ei taha, ära räägitud. No kas just kõik, aga need paar mitte nähtud aastat on nii palju meie eludes muutnud, et oli mida rääkida ja mida kuulata.

*Üks pidu võrdub järgmise päeva väsimusega. Nii ma end tundsin. Kiisu-kutsu lõimimiseks oli ikkagi jaksu, hakkab vaikselt edenema. Kiisu susiseb oluliselt vähem kutsa peale ja kutsa ei põgene enam selle väikese imeliku olevuse eest.

*Maailma ei ole võimalik parandada, teist inimest ei saa muuta, olen selle oma aastate jooksul hästi selgeks saanud. Püüan vaid ise olla normaalne, et kiirata pisut headust ja positiivust maailma tagasi. Kui mina olen rahulik, küllap ka teine inimene minu läheduses võtab oma üleskeeratud mõtetelt tuurid maha.

*Meil on juba mõnda aega rändur nr 2. Ootan neid kõnelemise aegu. Süda jääb rahule, kui kõik on korras, ja seda tema kinnitusel oli. Siiski hakkas millegipärast peavalu kerima ja kerima ning tuduaeg tuli juba kell kaheksa. Tahaks ju ikka teada, mis millest tuleb. Olen kindel, et Rändur mulle peavalu ei valmistanud.

36. nädalat

 

*Päeval oli energiat palju, ilmselt andis seda juurde ka ühe toreda onkli kuulamine, kes soovis väga oma suviseid reisimuljeid jagada. Ma tean, et ta elab üksinda ja tal ei ole eriti kedagi, kellega oma emotsioone jagada. Keegi ei peaks olema üksildane ja õnnetu ning olin rõõmuga nõus tema rõõmu jagama. Õhtune energia rakendus ebaküdooniatesse. Jõudsin nendega õnneks lõpule ja nüüd jääb vaid siirupi eraldumist oodata.

*Mõtlesin, et teen Itaaliast toodud linquelle pasta õhtusöögiks. Ilma internetiga ma sellega midagi teha ei oska, seega surfasin. Toetusin nami-namile. Asjata, sest mu peen pasta valmis küll söömiskõlbulik, aga isegi mina, kõigesööja, sõin seda pika hambaga. Kuidagi oskasin selle kõige kehvema retsepti välja valida. Kordamisele igatahes ei lähe, ja ega mul pole ju enam seda peent pastat ka.

*Otsustasime, et kodu ilma kassita on lihtsalt maja ja tõime endale varjupaigast kassipoja. Miks varjupaigast? Sest maailmas on palju õnnetuid kasse ja vähemalt ühte on meil võimalik aidata, on stamplause, aga nii see on. Uut kassi tahtsime niikuinii ja miks siis mitte aidata. Kiisu oli esialgu arake, aga laskis end ikkagi sülle võtta. See päev kuluski kassi paitamise ja tema imetlemise peale. Olime mehega mõlemad ametis. Kui õhtul kassi arvates „koll-koer“tuppa tuli, eelistas ta varjuda diivani alla.

*Selle aasta ahjuõunad olid veel küpsetamata. Tegin seda täna. Välja tulid imehead, sest või, rosinad, kaneel. Enda osale lisasin ka kõrvitsat. Selline armas kodune õhtu mõnusa maiusega. Tundub, et taas on kindlamad ja paiksemad rööpad maas: töö, kodu, trenn, telesaated, näputöö, raamaturutiin. Sobib, vähemalt praegu.

*Meil tandem sõbranjega töötab nii, et kord veab üks taga, siis teine. Seekord oli tema initsiatiiv „Ugala“ Kirsiaeda vaatama minna. Võtsin kutse vastu väikese skepsisega, sest ühte versiooni Kirsiaiast olen näinud, homme tööpäev, ja pimedas kojusõit. Aga kokkuvõttes polnud põhjust kahetseda. Omamoodi lahendus polnud paha, vaimustust ei tekitanud, kuid vigiseda pole ka millegi üle. Harju keskmine ja miks mitte.

*Sügisene ajagraafik on täiega kohal. Esiteks katel kütta, teiseks on õhtust aega vähe ja midagi suurt selle ajaga kodus ei toimeta, kolmandaks on 22.30 nii hilja, et tuleb magama minna, neljandaks teler lohutab ja naerutab, viiendaks näpud sügelevad. Teist korda nädalas samad mõttes, seegi on märk sügisest.

*Oli kena sügisõhtu, tuuletu, soojemapoolne – seega käisime kutsaga päikeseloojangu kõnniringil. Ilus oli. Ikka veel on need samad rajad armsad ja ilusad, see vist ei muutugi. Meie väike kondine kiisu on kenasti kodunenud, vaid kutsa on veel veidi kohutav ja igaks juhuks tuleb mõnikord susiseda. Rõõmu toovad need kaks toredat olevust tohutult.

35. nädalat

 

*Kartsin, et mu töölauale on ämblikud juba võrgud kudunud, aga ei, hoopis üks seade oli minu ära unustanud ning vajas pisut uuendamist. Eks mu ajugi vajas kerget restarti, sest mälust oli nii palju asju puhkuse ajal puhkusele jäänudki. Aga muidu oli tore päev.

*Kui õue läksin, tegi kutsu niuks-niuks. Sain aru, et ta kibeleb jalutama. Pole me päris hea mitu nädalat oma tiire teinud. Kuumaga oleks koerale olnud see kõnniring liig. Tänaseks on kuum üle läinud ja vabandusi polnud, seega läksime. Mul on nii hea meel, et mõistame üksteist nii hästi.

*Aktsioon kreegid. Loodus on sel aastal nende viljadega helde. Tegin moosi, ja seda lootusega, et ehk keegi natukene, kasvõi tsipakene soovib kaasa võtta.

*Vaatasin „Eesti matuseid“ ja samaaegselt tükeldasin õunu ning pidasin hoidistamise plaane. Kõlas kuidagi nii selle filmi sisuna, kus eestlased orjavad ja hoidistavad, sest eluaeg on nii tehtud, sest kogu aeg peab olema tagavara, nii igaks juhuks, äkki tulevad hullemad ajad. Oma hoidistamise järge ootavad veel viinamarjad, ebaküdooniad, arooniad. Lisaks veel õunad, kreegid, tomatid vajaksid mingil moel säilitamist. Ja küll on miskit veel, mida läheks äkki vaja ja mida hea talvel võtta.

*Võtan ju vastu kõik, mida pakutakse, kuigi endal nii väga vaja ei olnud. Seega jälle kaevasin, et sügislilled saaks mulda pandud. Lõpetasin töö jumala hämaras. Aga elekter, tulebki vast pimedas veel õues koperdada, siis tuleb vast arve ka väiksem.

*Õhtutunnid on õhukeseks jäänud. Puhastasin ebaküdooniaid ja rohkem sinna mitte midagi ei mahtunudki. Isegi selle tööga ei jõudnud lõpule. Öö tuli enne peale.

34. nädalat

 

*Kui pool päeva on aega viidetud, siis teisel päeva poolel tuleb end kiiremini liigutada. Aeg tiksub puhkuse lõpu poole ja mõni koduheaks-plaan veel pooleli. Seega kaevasin nii, et mättad lendasid ja asi hakkas sealt maalt edenema, kui lõpetasin mikrosuuruses klaasikildude kokku korjamise. Jäägu nad sinna, kus olid siiani.

*Anna Lutter teeb vahvaid kotte kirjaga „Ema on kandev jõud“. Tunnetan seda oma suurte lastega koos olles ikka veel. Olen nõus nende heaolu arvestades leppima vähemaga, olen nõus tegema rohkem, olen nõus ebakõlade mahavaikimisega, olen nõus haarama härjal sarvist ja tegutsema, et asjad kiiremini ja ökonoomsemalt sujuks, olen nõus olema kandev jõud kui vaja. Täna oli mind vaja.

-Jalutasime maha üsna pika maa, mulle meeldib kärutada. Ühtlasi jäi pilk peale kaunitele aedadele, uhketele hoonetele ja autopargile. Olime Kakumäel.

*Kartulivõtmisel on teatud püha maik man. Isegi, kui see maalapp, mis seda vilja kannab, ei ole suur, on see tegevus ikkagi kuidagi eluoluline ning saab paljudes jutuajamistes ka ära märgitud: kas teil kartul võetud? Meil on J Meie olime koju korraldanud suured lapsed ja siu-vips see töö tehtud sai. Teist sama kaua pakkisin aiakraami kaasa ja õuegrill lõpetas ilmselt ka selle aasta õuessöömise hooaja. Kui just vananaise suve ei tule.

*Mässasin täna ka pool päeva lillepeenardega. Mõni mees ütleks, et mis nende lilledega nii palju jamada, tulu ei tõuse. Minu mees on hädas muruniidukiga tiirutamise pärast. Nüüd siis pingutan selle heaks, et ei peaks tiirutama. Täna arvasin, et mis see mõni taim istutada on, kuid millegipärast tunnid läksid ja kõiki mõeldut ma istutatud ei saanudki, sest lisaks istutamisele tulevad ka ümberistutamise mõtted. Kusjuures igal aastal vaatan, et ei, hoopis nii võiks olla. Mees pole veel öelnud, et naine, otsusta juba ära.

*Internetis oma elu väga palju jagajale elan kaasa kahele. Ja mis nüüd, mõlemad lahutavad. Mõlemal on lapsi tosin ja igaüks neist nagu väike rosin. Üks neist lahutajatest on võtnud jalgealla kohtutee, teine sellest ei kirjuta, küllap on siis leitud kuldne kesktee, kui sellist asja üldse eksisteerib. Ühel naisel osutus mees jobuks, teisel muutus mees vennaks. Esimese lahutuse põhjust ma isegi mõistan, sest alkohol on saatanast ja ebaadekvaatse inimesega asju ajada, lapsi kasvatada, õnnelik olla ei ole reaalne. Teise puhul olen hämmingus. Ilus elu ja siis tekib ei tea kust lahkukasvamise jutt. Mis asi see lahkukasvamine üldse on, miks te lasete sellel juhtuda? Ma kahtlustan, et elame väga paljud n.ö vendadega, sest aeg ja argielu võtavad kire endale, armastus muutub harjumuseks ning lõppude lõpuks peaks olema oluline hea läbisaamine. Armastus on ka tõlgendamise küsimus. Venda ju armastad ka. Eks armastuski on ajas muutuv. Igatahes on kahju lugeda, et üks ilus (näiliselt ilus) abielu jälle upakil.

*Kui ärkasin, näitas termomeeter -2,8, kell oli 7 ja päike juba säras. Maa oli kaetud hallaga ning minu lillekesed olid külmakaisutuse rüpes. Sel aastal lõppes varakult peiulillede, tsinniate ilu, kuid kõige rohkem on kahju näpistatud hortensia õitest, neid vahupalle on ta ka näpistanud. Põllult vedasin kokku kärutäie kurgi, suvikõrvitsa, tomati taimi, nendega on sel aastal kõik. Oleks ju võinud natukenegi veel.

*Pool päeva peavaluga veeta on raske. Vahepeal oli tunne, et ma üldse ei suudagi olla. Ainus mõte oli kodun tekk ja padi. Kannatasin. Kui koju jõudsin, pidin katlasse ka tule tegema, sest ega tekk ja padi ei aita, kui toa sooja vaid 15 kraadi. Kodus hakkas valu siiski taanduma, kuid otsustasin ikkagi diivanil tukkumise kasuks.

 

33. nädal

 @Selle suve viimane reis, kinnitan endale. Aga kes teab? Igatahes olin jälle teel, seekord kolleegidega. Istusin tuttava kamraadi kõrval, mis tähendas, et teekonda, kust ja kuidas me sõitsime, ma ei märganudki, juttu jagus ja jäi üle ka. Ja tore oli ka, nagu alati. Minu lambis põleb iga linn ja küla, saati siis Viimsist rääkida. 

@Plaani pidasin küll, sest muinastuled, aga kui olin päev läbi õuepeal toimetanud, adusin, et kodune saunaõhtu on parim.

@Mõnusalt soe, võtsin päevaplaani ujumise ilusas sinises karjääris. Õhtul sinna jõudsin ka, see tähendab, et jõudsin viimasel minutil, sest homne ilmateade lubab sooja lõppu. Ja kõik loodusemärgid näitavad ka, et selline soojaperiood on selle aasta viimane. Ka puhkus on kohe kohe lõppemas ja on aeg hakata mõtlema käigu vahetusele s.t sisestada sügisene käik.

@Klõpsisin monotoonselt telerit suht hilja õhtul ja pilk jäi peale saatele, mille puhul mõtlesin küll, et jumal sa näed ja ei mürista :D tütarlaps valis endale viie palja mehe keha hulgast endale kaaslast. Need valitavad kehad olid esialgu kastis, s.t ülakeha nähtamatu, alakehad paljad. Kes ei imponeerinud, see saadeti saatest välja. Enamvähem nagu lihaturul.

@Uus projekt käsil, kaevan jälle. Ühest aiakülastusest sain inspiratsiooni ja üks puhkus võiks ju võrduda ühe uue lillepeenraga. Kaevetööd annavad meil ohtralt klaasikilde, roostes naelu välja. Kuid toreda ümmarguse raudkuuli leidsin ka. Igatahes on kaevates alati kullapaja leidmise võimalus olemas ja sellepärast on seda põnev teha. Väike trenn ka muidugi, ja eks neid kasutegureid uuel lillepeenral on veel. Näiteks kahanev niidetav pind.

@Pakkisin kõik ühte kotti, et siis plaanitud peatustes need riburadapidi maha poetada. Koostasin lausa ajagraafiku, et kodukülla mines kõik külaskäigud jm käigud loogilist teed pidi käidud saaksid. Kotti pakkisin külakosti, kellele tomateid, kellele reisilt toodud nänni, kellele olin lihtsalt kuller. Oli tore kohtumisi täis päev taas kord. Ma kohe pean olema kursis endise koduküla eluga, lapsepõlve kodukandi inimeste eludega, mulle läheb see korda ikka veel.

Autotermomeeter näitas täna vaid 13 kraadi üleeilse 28 asemel. Rand oli inimtühi, vesi juba sügishalli värvi, linnud rivistusid traatidele, põldudel olid alles vaid kõrred ja üle pika aja sadas vihma.

@Käisime Võiste puukoolis vahupalle (hotensiaid) imetlemas ning koju tulin ka mitme istikuga. Õues oli aga väga vilets suusailm. Haigutasin terve päeva. See hallus ja vihm ei sobi mulle. 30 on parem kui 13. 13 kraadi puges mulle kontidesse ja raske oli ka tekiall sooja saada. Õhtune trenn õnneks aitas pisut

32 nädalat

 @Planeerimisfaasis on lihtne, tuleb otsus vastu võtta ning oma sõnum edastada korraldajale. Õnneks on meil ka korraldaja omast käest võtta – esirändur teab ja oskab reisi väga hästi organiseerida. Nüüd siis oli aeg käes ja terve me pesakond lendas Itaalia poole. Lendamine on ebamugav, aga õnneks vaid 3h ja seekord märkasin raamatu kaasa võtta. Oli väga hea otsus, sest lugemine võttis lennuga kaasneva väikese ärevuse maha ja aeg kulus ka märkamatult. Isegi pidev turbulents ei kõigutanud, isegi. Öine Rooma võttis vastu soojuse ja taksode nappusega. Siiski saime sujuvalt bussi ja takso kombinatsioonis öömajale. Oma reisipäevad kulgesime jalgsi, sest vaatamisväärsused olid kõik jalutuskäigu kaugusel. Ühel päeval kogunes kõndimiskilomeetreid ka 16, aga jalutuskäik seegi. Rooma on  antiikset arhitektuuri , ajalugu täis linn ja eks meilgi oli plaanis vaadata ära kõik turistikad paigad. Pizza ja pastatat söömata ei tohi ka Itaaliast ära tulla ning gelato, sellele ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, nii hea jäätis, ükskõik mis maitsega, kõik oli oivaline. Miinus punktid lähevad tänaval vedelevale prügile ja kodutute rohkusele. Reisil olles tahaks alati kõike rohkem ja rohkem sisse ahmida ning kogu aeg on tunne, et äkki jääb midagi olulist nägemata vaatamata sellele, et eeltöö oli tehtud ning kohalikega ka suheldud. Koju naastes aga tõdesin, et kõike oli parasjagu.

@Kodust vaid mõni päev eemalviibimist on muutnud lilled peenral nukraks, aiamaal on kõrvitsad paisunud ning vaated on muutunud sügisesemaks. Kaserivi on puhta kollasekirju. Vihmakest on liiga vähe olnud ja kõik taimed kannatavad janu käes. Püüan oma kodutöödega taas järje peale saada. Täna toimetasin tomatite, kurkide ja ubadega. Miskit läks purki ja  midagi ka sügavkülma.

@Sama nukrad nagu on mu lilled, olen ka ise. Meie 9-aastane tore kooselu sai otsa. Vaene kiisu lõpetas oma elu autorataste all. Ta oli innukas hiirekütt, võib olla olid koduümbert hiired otsa saanud ja ta otsustas kaugemaid jahimaid vallutama minna. Kes teab!? Nüüd annab harjuda ilma kiisuta. Iga loom, mille oled endale taltsutanud, kasvab südame külge ning on meeltes veel pikalt. Tänagi kuulsin verandal krabinat ja esimene mõte oli - meie kiisu.

@Õhtud on juba pimedad, tähise taevaga ning kuidagi ei raatsi ärkvelolekust loobuda. Selles öösoojuses on lihtsalt hea istuda ja vaadata ja mõelda ja unistada.

@Läksin garaaži ühte mööblitükki lakkima. Oli selline väike 10 minuti töö. Garaažist väljusin aga 5h hiljem ülepea tolmune, käed mustad nagu ühel õigel töömehel. Ootamatult isutas sealset segadust koristama hakata. Süsteem peab olema, seda ma üritasin luua. Samas minu mõtetes ja plaanides süsteemi pole, lähen ühte asja tegema ja jõuan sujuvalt teise asjani. Aga pole vist ka paha. Kui plaanitud asi ei liigu, siis miski ikka liigub. :)

31 nädalat

@ Tean ennast küll, kui keegi perest soovib, siis ära ma ei ütle. Seekord soovis pere keskmine ja ema pani loomulikult autole hääle sisse ja sõit algas. Käsime kalmistul, lapsepõlvemaadel, eakal tädil külas, külakohvikus söömas ja lõpuks maandusime Viking Spaas. Meil, kolmel tüdrukul, oli väga tore. Noorim sulistas rõõmsalt ja pidas ka vapralt vastu. Muu jutu hulgas tuli tütrega võõrastega rääkimine jutuks, et kas on ebamugav tegevus või mitte. Praktiseerisin seda kohe ühe härraga iglusaunas ja lastebasseinis ühe piigaga. Härra oli jutukam ja minul ebamugav ei olnud. Üleüldse sisaldas meie teekond palju kohtumisi, igas peatuses oli ka üks tuttav juhuslikult ees, seal söögikohas oli isegi põrsapõlveaegne tuttav. Tütar ütles, et sa nagu tunneksid kõiki. 😀

@Hommikul ärgates olid isegi mu juuksejuured väsinud. Eks see on liiga aktiivse elamise viisi tagajärg. Hommikul kogusin end pikalt, uimerdasin ja olin suht nördinud,et õhtul on vaja taas minna, aga õnneks mitte kaugele. Paraku üks väike teise inimese oskamatus põhjustas tühisõidu. Aga nagu siin elus ikka juhtub, oleme kõik mõnikord midagi valesti teinud, soovides olla samas väga korralik ja täpne. Seega pahameelt ei tekkinud ja selle asemel jõudsin viimased marjad peenralt ära korjata.

@Martsipaniõunad kosuvad silmaga nähtavalt ja igal hommikul on üks mulle ka puualla potsatanud.

@ Pärast ühte iluaia külastust teravnesid minugi aedniku meeled ja uut peenart ma nüüd kaevan. Need aiad on imelised ja muidugi nakkusohtlikud ka.😅

@ Kolm musketäri on teada lugu, aga teatrilavastusene ma seda näinud ei ole ja ega ei osanud nii suurt story teatrilaval ette kujutada ka. Õisu mõisa ümbrus oli aga kenasti kaasatud etendusse, lava oli ehitatud nii, et tegevus toimus osalt ümber rahva, põhiosa ikkagi laval. Ka loodus elas kenasti kaasa ning vaade Õisu järvele oli supper. Väga vaatemänguline etendus oli, häsi intensiivne, veidi ülevõlli keeratud, ja sobis suvelavastuseks väga hästi. Mulle meeldis. Öösel koju sõita oli ka omamoodi tore, superkuu saatis meid.

@Hommikupoole mässasin lillepeenardega ja põllul. Umbrohtu ju oli ka, aga küllap olid süümepiinad suuremad kui see umbrohi, mis tööle sundis, sest õhtu vajas ju unetuid juurde. Seega tähendas see jälle sõitu. Läksime pisut varem, et meres ujumise linnuke kirja saada. Olen ujunud üsna palju sellel suvel, aga merre polegi jõudnud. Igatahes pärast poolde merre marssimist sain end märjaks kastetud ja suveristsed tehtud. Vesi on praegu üsna taandunud. Selle aasta Augustiunetus oli sätitud taas jõe äärde, mis on teeb selle ürituse veelgi atraktiivsemaks. Nii et oli väga tore, hästi palju rahvast, soe, mõnus melu, mõned vahvad esinejad. Lemmik oli muidugi  GJ & THE EVOCATIONS. Ega selliselt ürituselt muud ei ootagi, kui et oleks lihtsalt mõnus olemine, vaatlesime inimesi ja kõigutasime end muusika rütimis.

@Tomatid-kurgid purgis, peenardele mulda veetud, sibulad üles võetud, nipet-näpet veel tehud. See on päeva raport. Aga ööd on juba mustad, ritsikad siristavad mis kole, suve teisepoole õitsejad on täies ehtes ning lisaks on supper soe.

30.nädal vist

 Päevad on nii intensiivselt, et ei jõua enam nädalate arvestust pidada 😉

+ Taas sõidupäev, ca 300 km pere heaks. On oluline hoida peretunnet erinevate liinide pidi, ja nii oli väga armas, et saime kutse. Meie hõimlastel ja päris sugulastel on nii palju intensiivne elu, ja siis on tore, kui mingi tähtsündmus meid kokku tooks. Seekord oli tähtis, 18. sünnipäev. Õhtul kodus ootas külla tulnud isiklik laps, lihad grillitud. Mis nii viga elada, ainult popsi süüa.😊

+ Päeva märksõna oli marjapõõsad. Vääga tüütu töö, mis kulutas terve päeva ära. Õnneks sai enam-vähem ühele poole ja õnneks võttis laps osa koormast endale. Kõlab,nagu oleks tulnud tasumise tund :D

+ Kujutluspilt ja tegelikkus ei lähe alati kokku. Aga pole midagi, hingan sisse ja hingan välja, sisendan endale rahu, ainult rahu – lapsed on jauramise eas ja kui nad ükshaaval külas oleks, siis oleksid nad kukununnud. Kõik korraga aga panevad mind minu kannatlikkuse varusid koondama. Täna läks nii tõusvas ja langevas joones, kompromisse tegime kõik. On vanaemaks olemise nädal.

+ Seda rahu, ainult rahu! läks tänagi vaja, aga veidi vähem, sest koostöö toimis paremini. Atraktiivseimaks meelelahutuseks oli kohalik mänguväljak, aga ka mamma tikrid, ujumine, koos joogatamine ja koogi küpsetamine. Programm peab olema, muidu ei mängi kohe kuidagi välja see olemine meil.

+ Käisime loomaaias lootusega kohata laisklooma, keda me muidugi ei näinud. Olime pettunud. Üleüldse olid nii paljud loomad keskpäeva leitsaku ees varju pugenud. Isegi jääkarul ei näinud sabaotsagi, sest temagi oli kadunud, nagu ka tiiger ja kaslased. Natuke kahju oli. Viimasest loomaaia käigust oli palju aastaid mööda läinud, seega loomaaia arengut oli küll tore jälgida. Territoorium oli kasvanud ning loomade elutingimused meeldivalt paranenud. Ainult vaene vapiloom ilves oli kuidagi õnnetu ja kuri, susises ning ründas, ilmselgelt stressis. Ja natuke uhke olen enda üle ka, sest suutsin ise sõita sinna ja tagasi ka. Mõned aastad tagasi oleksin olnud vähemalt kolm päeva sõidu pärast mures, oleksin pingsalt mõlenud, kuhu ma keeran ja kuhu pööran.

+ Vaatamata väga hilisele kojujõudmisele olin siiski aktiivne, ja ega valikut ei ole, kui on ajutiselt suurpere. Suure pere ema roll juba asu ei anna. Pesu, söögid, tubade puhutus on üks teema, aga teise teemana lisandub kaebuste raamatusse erinevaid seikasid. Kandsin need vanaisale ette. Tema rivistas lapsed pikkuse järjekorda ja pidas maha ühe mehise loengu. Mõjus nagu võluväel. Ei tea, miks see vanaisa sõna teise mõjuga on. Igatahes tuleb kaebekirjad teinekord esitada kohe õigele isikule.😀

+ Kunagi on koos ära söödud mitu puuda soola, see oli vist ainus põhjus, miks me aastas korra kokku saame. Elud on nii erinevalt meil kulgenud, et ühiseid teemasid nagu polegi. Ei jäänud just head tunnet ka sellest kokkusaamisest. Ei ole ju mõtet näha selleks, et kiruda elektri hinnatõusu, valitsust, hullu liiklust. Üritasin küll suunata küsimusi, aga ei tulnud sellest midagi välja. Ka õhtu lõpus kuulatud-vaadatud kontsert ei muutnud midagi, silma hakkas tema null emotsiooni, null plaksutamist, null tagasidet. Kuidas saab elada nii tuimana? Minu isepäine kass oleks vist ka parem, tähelepanelikum kaaslane olnud. Nüüd ma muidugi liialdan, aga ma lihtsalt ei mõista, ma ei mäleta, et kooliajal oleks miskit sellist probleemi olnud. 

29. nädalat ja peale ka

@Luulelised pealkirjad lummavad mind alati.“Läbi kõigi elude ma otsin sind“ kõlab väga luuleliselt ja Tõstamaa mõisas seda etendust me vaatamas käisime. Mõis oli kena, etendus läks korda, paralleelselt etendusega sai vaadata, kuidas üks teine näitleja seda etendust jälgis. Nii et nagu topelt etendus oli. Pärast tuli hetke mõte, minna Meiereisse, ja seegi otsus oli hea, sest sealne atmosfäär on suurepärane, pererahvas sõbralik ning meil oli imearmas õhtu. Kahju oli püsti tõusta ning idüll lõpetada.

@Sattusin huvitava inimesega kokku või oli see nüüd vastupidi. Igatahes rääkis see soome-eesti-inglise segakeelt kõnelev mees, et teda imponeerivad väga Eesti legendid. Ta oli tulnud Pärnu muusikapäevadelt ning soovis teada meie kandi legende. Tutvustasin neid talle, ta oli vaimustuses ning tema sõnul saab meie kohapärimus üheks tema libreto osaks.

@Olen nõutu. Ma ei tea, kas ma peaksin inimesega, kes ainult endast jahvatab, kellele ei tule pähegi mind kuulata või korraks küsidagi, kuidas mul läheb, suhtlema. Ma kuulan hea meelega, aga samas ma tunnen mõnikord end ärakasutatuna. Kas ma olen siis nii tühine, või on see keegi ikkagi nii enesekeskne?

@Jälle roolis. Ei ole hoo ega hoobi vahet. Aga kokkuvõtteks oli see külaskäik väga armas. Leidsin endale ka jutukaaslase ning tõdesin, et selle hõimlasega meil mõttemaailm ühtis ning jutud klappisid.

@Olin mõrva tunnistajaks. Öeldakse, et magavale kassile hiir suhu ei jookse, võib olla tõesti, kuid magavale kassile võib lind küll suhu joosta. Nimelt meie kiisu magas suvemajas õiglase und, kui lind majja lendas. See vaene väike kärbsenäpp rapsis katuse all, et väljapääsu leida. Paraku ta ei märganud kassi oma pesas ning kiisul piisas vaid käpa väljasirutamisest ning linnuke oligi kassi suus. Mõrv leidis aset otse minu silme all.

@Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime rappa plaaniga elus esimest korda rabalaukasse ujuma minna. Rabas oli ilus, nii nagu rabas alati on. Käisime vaatetornis ja valisime ujumiskoha välja. Kaks jänest võitlesid oma hirmudega. Kardame mõlemad sügavat vett ning see vettemineku protseduur oli ooper omaette. Adusime, et ohu korral ei ole me kumbki üksteise päästja. Istusin seal purde peal natuke aega, võitlesin iseendaga ja kogusin julgust. Ühel hetkel ma siis vette plärtsatasin, sest see vette minek sealt sillalt  oli just see, mis mind kõige rohkem hirmutas. Igatahes see plärtsatus viis mind vee alla korraks ja sain aru, et ma ikka kardan. Sibasin end ringi ja ronisin välja. Ega sõbra ponnistus parem ei olnud. Vesi oli soe ja siidine, kuid ebakindlatele on vaja ikka päästekomandot kaasa, muidu ei mängi välja. Tegelikult on mul kahju, et ma nii kiiresti alla andsin.

@Ootamatult tekkinud vaba päeva kasutasin kodukülla marjule minekuks. Korjasin kirsse ja mustikaid, mõlemaid sain 5 liitrit, paraku neist esimeste korjamiseks kulus 1h ja teisi küürutasin 4h. Olin seljast kange küll. Ei tea, mis nippi need elukutselised marjakorjajad kasutavad.

@Jälle sõit sees, seekord Palmse ja „Minul on vari“. Toomas Uibo meeldib mulle väga, seega see etendus tekitas kohe sellise tunde, et ma tahan seda näha. Ja muidugi mulle meeldis, kõik meeldis: lavastus, laulud, näitlejad. Eks osa sellest varjust käib meil, nõukaajal sündinutelgi kaasas, nagu ka lapsepõlv, aga Toomase lapstähe kuulsus on tõesti tema igavene vari. Kui noor Toomas laulis Põhjamaad, tõusis silmanurka pisar, oli ilus ja harras.

@Eilne intensiivne päev on tänane väsimus. Kuid sellegipoolest korjasin vaarikaid, lehtkapsast ning sügavkülma sai talvevarusid juurde.

28. nädal ja peale ka

27. nädal

 

*Mis esilagu näib kohustusena, see hiljem võib siiski olla tore. Käisin endist töökaaslast sünnipäeva puhul tervitamas. Ei tahtnud nii väga minna, sest ei klappinud ajaga ja külakostiga. Aga lõpuks siiski näpistasin tunnikese hommikust, korjasin suure kimbu karikakraid, kommikarp oli eelnevalt olemas ja tegelikult oli hea rahulik teda seal kuulatada.

*Andsin ussile teed, roomas teine rahulikult üle tee. Oli vist nastik ja ka see uss on vastik. Kuid mul pole südant isegi selle jaoks, et autoga talle otsa sõita. Las elab rõõmsalt oma ussi elu edasi.

*Käisin ujumas. Läksin väikese skepisega, sest ma ei tea, kui puhas see vesi on. Silmaga hinnata ei oska ja kirg vee ja ujumise vastu on suur. Tulid veel üks härra ja noormees. Mees tegi juttu vee puhtuse kohta. Tunnistasin, et pole kindel. Tema teada olla puhas, naabrinaine olevat öelnud. Kui nii siis nii. Teadjamad on rääkinud J

*Võtsime sõbrannaga ette väikese ringsõidu mööda armast kodumaad. See „väike“ oli ca 700 km. Hea oli olla spontaanne: peatuda seal, kus tuju tuli, sisse põigata sinna, mis huvitav tundus, sulpsata järve, kui keha jahutust nõudis, ronida vaatetorne mööda, uudistada aedu ja kohanimesid. Meil oli lihtsalt tore. Imeline see Setomaa.

*Tahaksin ka endale või õigemini oma koju siili, pääsukesi ja järve. Millegipärast ei tee pääsukesed meile pesa ja siilipoisid ka ei tule. Järv on, aga see on kehvakene. Täna tegin ikkagi otsuse, et kuna ma selle vee puhtuses kindel ei ole, siis parem ei uju. Isegi kellegi naabrinaise teadmised mind ei veena.

*Käisin oma 90 aastat tädikest hooldekodus vaatamas. Talv ja kevad läksid nagu läksid ning ma ei ole teda tõesti pool aastat silmast silma näinud. Jõulust jaani oli aeg tema kallal tööd teinud veidi küll, dementsuski oli süvenenud. „Kus sa nüüd elad… kas sul tööd on… mitu last sul on… kas koolilaps ka mõni… kus sa nüüd elad… mitu last sul on…“, need küsimused kordusid iga minuti tagant. Proovisin siis vanemaid asju küsida, aga selleski osas oli olukord kehvemaks läinud. Elu!

*Ma nii põen oma eksimuste pärast. Täna rikkusin liiklust. Rumal olin, mis muud. Ei mõelnud, et otse tulija tuleb enne läbi lasta. Õnneks oli see tulija ettevaatlik. Kohe väga paha maik jäi man.

*Koduloomad on meil maja tegelikud peremehed. Täna kass põõnas põrandal ajal, mil mina põrandaid pesin. Nühkisin siis kiisu ümbert ära, mitte ei raatsinud teda eest ära lükata J

*Mees helistas ja teatas, et läheb reedel koosolekule. Küsisin, et kas liitusid EKRE või mõne muu erakonnaga. Ega ei, tema koosolek ja erakond on jõgi ja teised temasugused kalahullud :D

26 nädal

 

*Vahepeal on mitu päikest loojunud ja tõusnud samuti. Ei ole millegipärast jõudnud nädalatega sammu pidada. Õigemini samm on nii hoogne, et ei märka märkmikkugi kirjutamiseks võtta. Soojad suveõhtud, hullutav jasmiini ja pojengide aeg, on siis aega ja tahtmist üldse mõelda, mis oli ja mis on. J

*Nii et lõpuks ometi on meil suur suvi. Meeldib väga ja püüan keelt hoida hammaste taga ütlemaks: nii palav. Muidugi ei kannata ma keskpäeva kuumas päikeses olla, aga hommikust ja õhtust võtan viimast. Käin igal õhtul ujumas, hommikuti rohin ja päeval olen tööl. Ja kõik kuidagi toimib. Energiat on, rõõmu, indu ja lusti ka. No mida veel hing ihkaks. Muidugi ihkab hing mõnikord, et keegi teine käituks teisiti või tuul puhuks teisest ilmakaarest. Aga ega seda mida muuta ei saa, muuta ei saagi, see lihtsalt on nii.

*Kuulasin jaanide ajal palju arvamisi Kaja Kallase, Kelly Sildaru, Eda Kanni teemadel. Ma ei tea, kas nad luksusid ka. Ilmselgelt peaksid nad seda iga päev tegema, sest alati keegi midagi kuulsustest arvab. Ainult aru ma ei saa, miks peab ennast herilaseks muutma sellistel nii oma enese eluvälistel teemadel nagu näiteks Eda Kanni rasedus või Sildarude peretragöödia. See herilane sumiseb mu ümber ja aeg ajalt suskab ka, pihta pole ma saanud, sest olen oma ajus selle lihtsalt tõrjunud ja püüan ebakohti mitte hinge võtta.

*Aga eks ma ikka võtan ka, sest tajun enda suhtes vastuseisu. Ilmselt oli see kogu aeg olemas, aga noorem ämm suutis seda vaka all hoida. Vanuse kasvades ei suuda ta neid pidureid nii pinges hoida ja aeg ajalt mingid ebakohad pudenevad välja. Loodan, et täna ma rehabiliteerisin end veidi tema silmis. Käisime kalmistul, külas ja kodupaigas. See rehabiliteerimine on öeldud n.ö liialdusena, sest inimene ei pea meeldima vägisi kellelegi ja mina ei taha ka seda üleüldse teha. Aidata ja toetada tahan teda ikkagi, sest keda siis veel?

*Vaatasin terve hooaja Pulssi ära. Ma nii loodan, et Sonja ja Jesse leiavad teineteist. Ja ma nii loodan, et seda seriaali toodetakse veel ja veel. See on nii elu, ei mingit mängu ega poosetamist. Mõnikord tahaks pugeda kellegi teise elu sisse ja siis selle teise elu sees oodata ja loota. Mis need seriaalid ikka muud on?!

*Küsisin, kas heeringas hapukoore ja rohelise sibulaga sobib õhtusöögiks. Ei pidavat sobima. Mina kõigesööja sööks küll. Eks siis tuleb sibulat hankima minna.

24 nädal

 *Päevad on nii intensiivsed, et isegi elevust ei jõua tunda. Täna oli sportlik päev, esimest korda elus lennutasin ketast, olles ise selline mähh-tundetu-lendabkuidaslendab. Mingi viiruse märk vist, sest õhtul jooksis nina nagu vaevakasel.

*Vaatamata tilkuvale ninale olin töine, sättisin end sinna, kus kontakte vähe. Ei tea ju neid tõbesid.

*Koolikokkutulekul oli tunne nagu oleksin ajasillale astunud. Ühel pool mälestused ja teisel pool vananevad meie. Tüdrukutest mõni oli kaugelt vaadates tibi, aga lähivaatlus reetis. Mõni oli üldse pealevaatamisel tundmatu. Millegipärast olid nooremad kooliõed-vennad mälus tatikatena ja nüüd vaatad, et nemadki kortsus.😃😃😃

*Üritasin natuke rohida, natuke kududa, natuke lugeda. Kõike tegingi natuke, ainuke põhjalik tegevus oli telefoni vestlus eaka tädiga. Tema kategoriseerub minu lemmik telefonisuhtleja tiitli alla. Lihtsalt on tore ca 90 aastase terase inimesega maast ja ilmast arutada.

*Väsimus annab tänagi tunda. Kui üks öö on poolikult magatud, siis tuleb aega anda taastumiseks. 

*Kodus palju tööd teeb pisut närviliseks, tahaks rohkem nautimise aega. Raske on nautida rohtus peenraid, tolmuseid põrandaid, niitmata muru. Seega rohin, pühin, niidan ja ei passi niisama. Teatud mõttes on ka rohimine nautimine, sest töötulemus on nähtav. Aga sellist maaeluidülli nagu vaatab vastu klantspiltidelt ma endale luua ei oska. Tahaks, vist.

*Kütuse kokkuhoiu mõttes ei hakanud enne trenni koju minema. Olen alati olnud suur planeerija , läbi mõtleja, aga nüüd peab vist sellega veelgi süvenenumalt tegelema. Töö ja trenni vahel käisin kalmistul eelkäijate hauda korrastamas. Mina ei ole käitumisjuhiseid oma lastele minu lahkumise korral andnud. Kuid minu laps ütles, et tema küll oli oma kaasale kõnelenud oma soovidest. Ta küsis ka minult. Vastasin, et matke mind või põrandaliistude taha, mis mul sellest enam. Kas just nii, aga ei ole mõelnud. Peaks vist. Või kui vanalt oleks õige aeg mõelda? Hirmutav veidi. 

Nädalaid 23

 

*Kannatage taas ära mu ümin – nii ütlesin ühele ja teisele. Vaatasin igal võimalusel kontserdil filmitut ja olen jätkuvalt lummuses. Saan aru, et igaüks ei saa aru sellest lummusest, kuid sellegipoolest rääkisin ühele lähedasele vanainimesele oma elamusest. Ta küsis, et kas hüppasite ka lavaees nagu telekast näitab, näpud püsti ja nii… Ütlesin, et muidugi. Vastuseks sain põlastuse. Ei lasknud seda endale seekord ligi, ja pealegi oli seda lihtsam teha, kui meeltes on muusika „Next to me“…

*Kavatsesin õhtul oma energia põllule rakendada, aga vihma tuli nii palju, et vajusin jalgupidi sopa sisse ja sinna paika mu kavatsused jäidki.

*Ootasime külalisi ja enne seda on teadagi mis J Muudkui korista ja keeda ja küpseta, tahaks ju näidata ikkagi oma virgemat mina. Ei ole veel igal seitsmel juhul läinud poest ostmise teed. Õhtu oli tore, sellised üks-ühele ja kaks-kahele vestlused mulle meeldivad. Tänulik taas!

*Viimased istutamised, vist. Õhtul oli vaja vanim llaps laagrist koju sõidutada. Esimest korda sõitsin neil teedel. Päris huvitav maastik oli pärast Järvakandi alevikku. Llaps oli puruväsinud ja mossis. Ja mina ei osanud seda mossi kuidagi parandada. Aga väsimus mõjub ju kõigile halvasti, seega lasime tal olla.

*Harju keskmine päev. Rõõmustas päike, soe ja hea raamat ja uued taimed. Olen nõrk. Käisin surnuaeda lilli ostmas ja muidugi oli koju tulles kaasas ka viis lille koduaeda. Kurvastas aga tuttava inimese pidev ving laste teemal. Miks sa töötad seal, kui nad nii halvad ja häirivad on? Minu arvates õigustatud küsimus. Aga ega ma talle seda öelda ei saa, sest pahandust pole ilma juurde vaja. Otse ütlemine tooks pahanduse majja, ja mis ütleja minagi olen.

*Head uudised on muusika hingele. On põhjust rõõmu tunda teiste inimeste õnne pärast. Lihtsalt rõõmustasin ja viisin selle täheks koeragi jalutama. Pole jälle kaua meie traditsioonilist rada mööda käinud. Loodus on nüüd sujuvalt end täis kasvatanud, roheline on omandanud oma sügavama tooni ning kõik oli tüüne ja rahulik. Korjasin kuusevõrseid kaasa kavatsusega need lapsele viia. Vitamiinid.

*Õhtul ütles äpp: 13,1 km ja 19621 sammu. Käisime Kakumäe kandis jalutamas. Ilusad aiad, rododendronite õitemeri, linnud laulsid kõrvulukustavalt, rahulik, kaunis ja kindlasti edukama Eesti kants. Meil neljal naisel oli tore, noorim magas kärus õndsat und ja mina sain käru lükata. No happy, mis muud!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

22. nädal

 

*Tööelu viib aegajalt kodust kaugemale koolituma, suhtlema. Ma ei teagi, kummal osal suurem osakaal on. Täna näis, et viimasel, sest nii südamest naerda pole ammu saanud. Mis meid naerma ajas, oli suisa jabur, aga oli väga lõõgastav suust välja ajada n.ö sooja vahtu, keerata kõigele vint peale ja siis lõkerdada pisarateni.

*Õhtuks olin läbi nagu läti raha ja peale telefoni skrollimise midagi ei teinudki. Meie kiisu valib mind viimasel ajal üha sagedamini pesaks. Täna olin pesa rõõmuga J

*Koer hakkas haukuma ja mõne aja pärast märkasin väravavahel ühte meest, kanistrid käes. Tõttasin vaatama, selgus, et härra on välismaalane ja tal auto radikas tühjaks jooksnud. Mees jäi koeraga kõnelema, mina läksin nirkusid täitma. Paraku minu veel ka võluväge polnud ja auto keeldus sõitmast. Minus aga tärkas väike mure. Ühest küljest tahad aidata, aga teisalt on pelg ka võõra ees, kui sa elad üksildases paigas: äkki tahab öömaja, äkki on katkine auto ainult kattevari vms. Kiitsin koera kena valvamise eest, sest päris hoovi härra ei julgenud tulla. Mõne tunni pärast saabus veel üks auto ja mees võeti kaasa. Minu vaatevälja jäi vaid katkine auto. Julgesin siis koera ka oma tööpostilt tuppa kutsuda.

*Hea peremees ei jäta koera ka sellise ilmaga õue, mina olin sunnitud. Vihma kallas usinasti terve päeva. Aga oli taas tore päev, sest spontaanselt sain juuksurisse mindud (ammu ootas mu peake seda), õnneloosis vedas ja õhtul tegime sõbrannaga ühe vihmase, kuid sportliku ringi. Kodus seadsin end tugitooli ning helistasin, lugesin, kirjutasin.

*Viisin taarat. Ma ei tea, kes seda toodab meil kodus. Mina mitte. Aga nii vist ütleks mulle kõik pereliikmed. Igatahes pudelite toojaid on rohkem kui äraviijaid.  Ühe naisega koos järjekorras olles tekkis meil midagi vestluselaadset. Mina nii suusoojaks ütlesin, et joojaid on, aga taarat ei taha keegi ära viia. Tema millegipärast tundis piinlikkust oma õllelembuse pärast: „Tunnistan ausalt, mina armastan õlut juua“. No jah, see „jooja“ kõlab natuke alkohoolik või nii, kuigi et ma nii ei mõelnud üldse, pole ju minu mure, kes mida joob, mida taaraautomaati viib. Vingerdasin jutu kuidagi ilusamaks, igatahes trehvasime korvipidi ka poes ja naeratasime üksteisele.

*Armastage ennast, armastage maailma, elu on alati elamist väärt - need olid Dan Raynoldsi sõnad. Mina kiitsin oma kambajõmme ja kaasat taevani, et minu unistus, Imagine Dragons sai teoks. Ma ei ole suurkontserdil kunagi käinud ja ei osanud midagi oodata. Arvan, et sain sealt kindlasti rohkem, kui unistadagi oskasin. Minu iga rakk ihus sai  läbi raputatud; hääl kähedaks karjutud vaatamata sellele, et sõnu ma enamasti ei tea; jalad kangeks tammutud; selg haigeks seistud; üleni vihmast kastetud saadud ning hing õnnelikuks tehtud. Lavashou oli võimas, laulja sümpaatne, valitud lood rokist ballaadini, mida toetasid eriefektid, jutustada oli lugu. Ja mina olin lummatud ning minu fännlus tõusis kõrgeimale levelile.  

 

21. nädal

?Kõik oluline, v.a kurgid on mulda pandud. Lõpetasin selle töö suisa hilisõhtul. Kevadine aiatööde hoog on sees. Ilm on ka soojemaks läinud ja uus jama, sääsed, on kohal.

 

`Täna oli jälle vihmane ja külm. Kohe vastik, sest millimeeter ihust ihkaks soojust. Elu ja meeleolu siiski ilm ju ei sega. Oli tavaline töö ja kodu päev.

 

`On vist Juhani puukooli slogan „istutades oled sa õnnelik“`? Mulle mõjub ka istutamine rahustavalt ja rõõmustavalt. Täna veetsin terve päeva midagi istutades. Potiroosid said mulda, kannikesi jagasin, päevaliilia, nõianõgesed maandusid uude kohta, peenrakastid ja muud õõnsad anumad täitsin ära. Mööda õue kõndides samme tuli pea 10000, sest osa samme tuli juurde unustamise arvelt, osa uute istutamise mõtete arvelt.

 

? Täna oli kaevamise kord, kaevasin nii, et maa must. Meil jäi maasika ja künnimaa vahele üks inetu võililli täis maajupike ja ainus mõistlik lahendus oli sellest peenar teha. Jonni minus on ja omas tempos selle üsna pika maalapi kaevatud sain. Valutava selja kiuste. Esimest korda elus tegin ka võilillepestot. Tuli välja hää. Õhtul naelutas mind teleka ette ETV2 „Meie unistuste talu“, mis oli täiesti teistsugune film maaelust, kus üks elunüanss mõjutab teist ning kus elu ongi üks suur liigirikkus ja vastastikkune sõltuvus.

 

`Hommikul tööle läksin külma kevade riietuses. Päev küttis ilma soojaks ja koju minnes oli mu riietus liiga talvine. Kõik võib  nii kiiresti muutuda. Õhtul premeerisin end joogaga. Läksin kohale mitte kõige parema eelhäälestusega, aga kohale jõudes unus häälestatus ja ma isegi suutsin end veidi argimõtetest välja lülitada ja lihtsalt olla. Võib olla see jooga värk ikka toimib ning aitab muuta midagi minu elus paremuse poole. Mis see on, mis paremaks võiks muutuda, ega sedagi ma ei tea, sest põhimõtteliselt ma ju rahulolematu ei ole. Aga tervis vajab hoidmist, meelerahu säilitamist.

 

´Ärkasin varem kui tavaliselt, sest mul kõik prügipäeva ettevalmistused tegemata. Kuna nii vara pidin asjalik olema, siis kujuneski hommik asjalikuks. Koristasin ja mässasin toas. Õhtul istutasin aga taas taimi. Mingi taime hullus on peale tulnud. Võiks ja saaks ju lihtsamalt, aga kui taimeke on tärganud, ei taha olla tema eluküünla kustutaja. Ikka annan võimaluse kasvamiseks.

 

´Taas ilus hommik,soe, mõnus, rahulik. Linnud laulavad ja mets lõhnab. Hommikul aga ei jõua selle õueiluga suurt midagi peale hakata. Õhtuks sai see suppersoe otsa ja koju jõudsin ka hilja, sest üks kokkusaamine võttis  aega tundi paar. Sellegipoolest  panin õhtuhämaruses veel kurgid ja oad mulda ning mõtlesin  nende inimeste väljaöeldu peale.

  

Nädalaid 20

 

*Päeva plaanis ei olnud täna midagi olulist, ja seda õnneks. Sest neid aja veetmise aitajaid oli rohkesti. Oodatuid ja ootamatuid. Üks ontlik härra tutvustas oma loomingut, üks naine jutustas oma perest, maast ja ilmast ning kolmandaga vestlesime niisama tühjast tähjast. Igatahes tundsin, et oleksin mõne vestluse asemel võinud midagi tarka teha, aga minust ei ole ju ärahiilijat, ütlejat, sekkujat.

*Sõitsin lapsele külla, sest taas üks aastaring on täitunud. Võin vaid õndsalt ohata, et alles ta oli … ja nüüd juba … Meie tänane aeg ei olnud pidune, sünnipäevalaps kokkas ja mina asjatasin beebsuga. Pärast läksid kolm naist šoppama, sest minul oli kinkekaart lunastada ning isiklik nõuandja ka olemas. Sain selle kinkekaardi lunastatud üsna mõistlikult, kuigi mul kleidi ostmise plaani üleüldse ei olnud. Aga meel muutus poes. Millegipärast ei suuda minu mõttemaailm uue moega kaasa minna ja raske on osta laiakaid pükse ja puhvvarrukatega pluuse. Sest need on mul kunagi juba olnud. Igatahes oli taas tore päev. Selle tegi toredamaks seegi, et kaasa võtab ikka ja jälle minu õlult koormat väiksemaks. See vist ongi armastus, kui sina lähed uitama ja tema on nõus sinu eest kõik kartulid maha panema.

*Koristasin kodu sh pesin aknaid, samal ajal mõtlesin, et üldse ei viitsi, aga ikka pesin ja pesin, kuni terve maja aknad said pestud. Tahtejõud töötas. Õhtu oli eurovisiooni pärast. Hingest-fänn ma ei ole, aga no aasta muusikasündmus ja meie Stefan ju ka. Esimest korda kuulates olid paljud laulud imelikud, kuid nüüd üle kuulates oli tunne teine: Saksamaa, Rootsi, Itaalia laulud meeldisid väga, Poola laulja oli suurepärane, Moldova lustlik ja muidugi Stefan, kelle hääles on nii palju värve. Hääletamise aeg oli juba too much minu jaoks. Õnneks oli kaas minust vastupidavam.

*Hommikul kandis kaasa mulle ette hääletamise tulemused ja minu mõtteis oli: nähh. Mitte et mulle Ukraina laul ei meeldiks, meeldib küll, ja kindlasti on tore see, et näidati toetust ja poolehoidu, aga kas nii vaene, sõjast räsitud maa peaks korraldaja olema ning teadmata on ka rahuaja saabumine. Kes julgeks sinna laulma minna, kui kusagil riigis lõhkevad pommid?

*Tuuled, külmad kevadtuuled.

*Tänagi sama külm. Aga laps oli külas ja viisin lapse ning looma jalutama. Nägime taas kotkast, luigepaari ja ühte prügikoristajat. Aru ma ei saa, miks peab keegi kellegi järelt koristama? Ilus looduslik paik, vaikus ja rahu ning inimesed lihtsalt reostavad.

*Minu ei vaim ei ole ootamatusteks nii väga valmis. Olen pigem see, kellel on plaan, kavatsus. Täna selgus aga õhtueel, et külla kutse. Ei olnud vaimustuses, aga ikkagi läksime ja muidugi ei kahetse. Sest seltskond oli tore, naerda sai,  noogutada ja mõne sõna ka sekka öelda. Ning teiste kodud inspireerivad alati. Sain uut innustust ja mõtteid ka. Tasub end ikka oma harjumuspärasest välja tirida.

*On vist jällegi see oma elu kiireks elamise hetk. Päeval rõõmustasin ühe väikese maakooli toredate laste üle, kel oli silmis säde ja siiras rõõm vaatas vastu, kui neile kiidusõnad sain ära öeldud. Õhtu oli trennide päralt. Läks kuidagi nii, et algul iganädalane tantsutrenn ja pärast oli võimalus jääda ka joogatama. Tegin siis selle ka otsa ja keha tunne jäi hea. Mida aga ma ei oska, see on väljalülitamine. Minu mõte kipub ikka kappama oma rada mööda ajal, mil peaks enda sisse vaatama, lõõgastuma. Kuidas seda mõtte jaksu küll sundida?

19. nädal

 

*Olgu siis üks manner üks riik, siis ei oleks vaja sõdida maade ja võimu pärast. Inimese elu on niigi lühike siin maamuna peal, kas seda aega peab kulutama sõdimisele, vihale, vaenule!? Jõudsime sellisele järeldusele hommikusel mokalaadal.

Täna on väsimus kontides. Eilne tantsuproov annab tunda vist. Siiski tuli õhtupoole selline tegusemise tuhin peale ja tomatid said päris mulda istutatud. Alaku siis nende kasvuspurt, nagunii on nad kasvuhoones ööl ja päeval. Öödel aitan neil pisut sooja saada.

*Tänane tööpõld kapsamaal oli edukas, mulda panin kõik brokkoli, kale taimed, mis idanema olid hakanud. Oli taas selline päev, mil mõttel oli lendu ja tegudes indu. Isegi ühte pikalt plaanitud koolitust vaatasin netist ja omast arust talletasin ka. Eks näis. See mälu on paras vingerpuss, liiga lühike teine.😀

*Päev kulges mängides ja joostes – lapsed oli külas või kodus ? vist ikka külas, sest igal on oma kodu. Minu emadepäev oli täna. Tohutult tänulik nende olemasolu pärast ja sellepärast, millisteks inimesteks nad on kujunenud, millisteks nad on kasvanud. 💖Olen üsna seda meelt, et lapsi ei saa voolida oma vaimusilma järgi. Nad on iseseisvad isiksused, ja kui siis näed, et natuke nagu on seda sinu vaimusilma neis ka, siis seda parem.

*Oma emale panin küünla. Ta on iga jumala päev mul meeles. Millegipärast on nii seatud, et vanemaks saades süveneb heldimus, tänu, võib olla ka süümekas, et noorem mina ei olnud mitte sugugi paha laps, aga oleksin siiski võinud rohkem panustada, pingutada, olemas olla. Muidugi ma olin, aga lihtsalt ei osanud rohkem, sest nõukaaja inimestele tundekasvatust ei jagatud, sellest ei räägitud, sellest ei hoolitud. Nii lihtsalt oli. Ega selle tunde ja teadmisega pole midagi enam peale hakata. Lihtsalt, mõnikord on sellest kurb, ja tänase päeva üldine foon tuletab seda meelde.

*Ikka külm. Hommikud ja õhtud on kattelooriga mässamise aeg. Vahepeale jäi palju muud ka. Tänase päeva märksõna on kolleegid. Minu töö iseloom on selline, et osa kolleege on nagu taevatähed, sa tead, et nad on olemas teatud kauguses, aegajalt mõtled neile, aga kokku ei puutu. Täna siis nägime ka silmast silma, oli tore.

*See päev oli minu ja kulutasin selle töiselt, ikka kodu heaks. Koristasin kappi, pakkisin talverõivaid, pesin aknaid, tassisin lilleistikud kasvuhoonesse, korrastasin lillepeenraid, lakkisin küüsi 😀– olin väga tubli. Liiast oli vist eurovisiooni vaatamine, sest südaöö on liiga hilja põhku pugemiseks.

*Ma teadsin, et liiga kaua ärkvel ei ole hea mõte. Nii hakkas ta vaikselt kerima ja õhtuks oli tuumapeavalu kohal.

18. nädal

 

*Kiideti meie kodu ja mina nagu õige eestlane vastasin, et oh nii tavaline. Kusjuures ma valetasin, mulle endale meeldib ka meie kodu väga. Ei tea, mis võltstagasihoidlikkus see on.

*Juba üsna vara hommikul oli vaja linna sõita, sest oli asja ja selle „asja“ külge tuleb pookida veel mitu asja, sest aeg ja raha on teadagi väärtus. Praegu on vaja varuda aiakraami ja selleks oli mul isegi nimekiri koostatud: katteloor, väetis, kindad, seemned jne.  Üsna tükk raha jäi Maarahva poodi maha. Loeng, see põhjus, miks linna läksin, oli humoorikas, nalja sai ja naerda sai ning päeva lõpuks olin ainuüksi sellest naerust väsinud. Aga väsimusel ei saanud lasta võimust võtta, sest Melchior vajas ka nägemist. Film üldjoontes mulle meeldis, vau elamust ei tekitanud. Kole palju võpatama panevaid lähikaadreid oli, igav ei olnud, pinge oli olemas, aga jah, vaimustuma ei pannud. Selline korralik koolipoisi 3+. Pole paha ju!

*Ülebroneerida oma elu, seda ma oskan. Täna oli jälle sõit sees ja see sõit viis klaasivabrikusse. Võtsin sealt kaasa väga hea tunde, natuke teadmisi ja uue karahvini. Tarbeklaasi näitus oli äge, mis kohati pani ka südame verd tilkuma, sest mingid asjad olid ju kunagi kodus meil olemas olnud, aga ei osanud väärtustada. Nostalgialaks oli tugev. Ma ei ole muuseume nii väga seni fännanud, aga võiks küll. Kodus oli veel energiat sibula, salati ja tilli mulda panemiseks. Tänulik!

*Öised uneseiklused annavad veel hommikul ka tunda, olin nagu peksa saanud peni, ja isegi ilmsi häirivad need öised seiklused. Õues oli päike ja asjatasin aias. Tööd on praegu seal maa ja ilm ja ühe väikese osa sain sellest korda. Aga keegi mind ei keela-käse, ainult oma tahtmised. Võtan rahulikult.

*Üksildaste õhtute parim kaaslane on telefon.

*Päevad on külmad ja tuulised ja öökülmad kimbutavad samuti. Olen sel aastal oma taimemajandusega eriti hulluks läinud ja pannud mulda juba kabatšoki, millel on tänaseks juba suured lehed ja õienupsud ka küljes. Miks ma nii tegin, pole aimugi? Ma ju tean, et see taim on soojalembene, kiire kasvuga ja külma ei talu. Igapäevane töö on kasvuhoones õhtul taimedele teki peale panemine ja hommikul teki pealt ära võtmine. Nagu beebid. Tore on seda sirgumist jälgida, et kas ikka on piisavalt soe, piisavalt palju toitu ja hoolt, et nad kasvada saaksid. Tahaks neid hoida hellasti. Küllap sellepärast see taimemajandus kasvab, et lapsed on suured, aga hoolitsemise vajadus on alles.

*Asjatan hommikul, päeval, õhtul. Õhtuks olen läbi nagu läti raha. Nii vist peabki olema.

17 nädal

 

*Nii ilusa ilmaga on valus tööl olla. Päike, soe, tuuletus, kevade lõhnad, irvakil pungad, linnulaul… Tahaks õue kõige selle keskele. Õnneks sai õhtul seda toredat päeva tähistada esimese selle aasta grilliga. Beebsu oli külas.

*Täna oli tööl sama piin mis eile – õue tahaks, tahaks riisuda, mulda kobestada, lille nuusutada. Aga sellegipoolest sai seegi päev sama kiiresti õhtusse nagu iga teine. Töölt koju kibelesin esimesel võimalusel, sest beebsu. Seega ei mingit kobestamist, hoopis tutiplutitasime, tegime nägusid ja rääkisime pudikeelt.💗

*Saatsin hommikul noore pere ära. Rakendasin oma energia aeda ja nii mõndagi sai tehtud. Rõõmus.

*Küsimus geneetikutele või kellele: kust tulevad unenäod? Propageerisin unes Viktor Kingissepa muuseumit kui eriti ägedat kohta.😀 Ilmsi ma ei tea sellise muuseumi olemasolust ja see Viktor mul  enda arvates hingel ka ei ole.

*Vaatasin järele Maahommiku saadet, kus pereisa oli hull legomaniakk: ostis neid, pani kokku, mässas nendega ehk teisisõnu:  sada protsenti fänn. Iseenesest tore, aga mina vist ei oleks rõõmus kui minu kodu oleks neid tolmu koguvaid mudeleid täis. Samas armastus teeb imet, nii et mine tea. Meil on õnneks õnged ja konksud. Sellegi on armastus imeks teinud.😀

*Õues algas külmaperiood. Muretsen taimekeste pärast, aga see on igal kevadel mingil ajal nii. Õnneks oli tuulevaikne ja avasin rattahooaja. Tavapärasest kõnniringist sai rattaring. Viimasest kõnniringist on ka nii nädal mööda läinud ja selle ajaga olid varsakabjad omale õied moodustanud, luiged saabunud. Toredad üllatused, mis muud. 

*Päevi ei peaks tuulde laskma, aga seda ma süüdimatult tegin. Süüdi ei tunne.

*Kõle ja kontideni ulatuv tuul ei kutsu õue. Ühe kingiks saadud juurika ma siiski mulda panin, ning see natuke aega pani sõrmed külmetama. Kui mõni päev on selline, kus midagi rääkida ei ole, siis täna selline päev oligi. Nii harju-keskmine, et isegi mingeid emotsioone sellest välja ei võlu. Mingi teatud sorti madalseis vist. Olen selles ka veendunud, et kogu aeg ei saa olla action, kogu aeg ei pea olema hullult ägedaid tegevusi, mõnikord võib ka lihtsalt olla. Olen siis!