Kahekümnekolmas

 

*Enda arvates olen hea kuulaja, aga mõnikord saab mõne inimese puhul mõõt täis. Kui on puhas südamelt ära rääkimine, kuulan alati, aga lollusi kuuldes kipuvad minu kõrvad lukku minema. Täna oligi selline päev, mil keegi puistas südant, sest tal oli elus olnud sündmus, mis tuleks hingelt ära rääkida. Kuulasin ja lohutasin. Teine aga pani lihtsalt segast ja tundsin, kuidas kannatus tahab katkeda. Kasutasin ignoreerimise kunsti, õnneks sai vist aru.

*Väga vastuoluline päev. Kõigepealt nägin esimest korda elus päris elustamist. Üks mees lihtsalt kukkus kokku ja pealtnägija mees hakkas teda elustama ning tema sõbrad samaaegselt tegelesid kiirabile teatamisega. Aega läks umbes 10 min ja kiirabi võttis üle. Eelnevalt oli aga see abistaja teatanud oma seltskonnale, et broneerime oma praamipiletid ümber, kui kiirabi enne praami väljumist ei jõua. Mehe kindel soov oli aidata. Kiirabi jõudis napilt ja nad jõudsid ka praamile. Mehe käed olid väga väsinud, pisarad üleelatust silmas. Naine kallistas teda ja minul pisarad jooksid meeleliigutusest. Olin vaid pealtnägija. Laevas olid järjekorrad. Tellisin kohvi ja desserdi ning otsisin kohta, kuhu istuda. Ühel laual oli poolik veepudel, istusin sinna. Pikalt seal olla ei saanud, sest tuli üks madaam ja ütles et ega see pudel niisama seal laual ei seisa, tema koht. Olen selliste ootamatute rünnakute vaimselt kuidagi kaitsetu. Raputasin vaid pead ja leidsin endale uue koha. Mu hing aga oli sellest, et üks ego laiutab 4-ses lauas ihuüksinda, ei ole valmis jagama, kurb. Või mis kurb, lausa vihane. Et see kohv sellisele eidele kurku kinni jääks, oleksin tahtnud öelda. Mõni inimene on valmis ennastunustavalt aitama ja teine on lihtsalt mats. Need matsid võiks ju paika panna, ja mõnikord olen ka seda teinud. Aga seekord oli minust vanem naine ja mu hing oli juba hommikusest stseenist haige, seega ei hakanud tühjast tüli tekitama. Reis oli aga tore.

*Õhtuks kodusest puhkepäevast puru väsinud. Samas palju asju sai tehtud, ja seega oli see natuke nagu magus väsimus.

 *Õudne vihm, lihtsalt kallas alla. Otsustasin koristada veidi kodust hullumaja. Tunne eneses läks paremaks samuti. Üks tuba hakkab looma selliseks nagu mul mõttes. Ülejäänuga varun kannatust.

*Jagasin kõrvitsaliste saagi laiali, sest mida nendest ikka teha. Sisemine kooner küll natuke õiendas, äkki lapsed tahavad, äkki ikka peaks hoidiseid tegema, äkki mahutan sügavkülma. Samas taimed on põllul ja ega need ei pruukinud viimased olla. Vast jääb siis aega seda hoidistamise mõtet ka haududa.

*Ehitaks oma krundile vihmavarju peale, et siis kui ilus ilm, on vari puhkeasendis ja vihmaga töös. Viimastel päevadel on lihtsalt nii õudne sadu, et põllud ujuvad, lilled on õnnetult sorgus. Ainuke pluss on see, et sain nina pikalt raamatusse puurida.

Kahekümneteine

 

*Piisab heast reklaamist ja üks festival jälle kirjas. Nimelt oli asja meil valgusfestivalile. Oli tõesti imeline õhtu, soe, vaikne, täiesti ideaalne sellise sündmuse läbi viimiseks. Vana, suht mahajäetud  Veltsa park pea inimtühjas paigas oli seatud tulede rüüsse ja nägi välja nagu muinasjutumaa. Sai naerda, ja lõputult pildistada ja tuttavaid nägusid trehvata ning üleüldse oli mõnus olemine. Ma nii fännan neid ettevõtlikke, kes oskavad kastist välja mõelda ning tõesti karup..s midagi sellist korraldada.

*Elu on festival, võib nii öelda :D See tähendab, et täna oli taas festival. Kui midagi nii suurt korraldatakse väga mõistliku sõiduaja kaugusel, tuleb ju minna, kuis siis teisiti. Seekord siis Reiu jõekäärus valgusfestival. Ega polegi muud öelda, kui et oli suurepärase energiaga õhtu, kõik oli tore ja pärast olin nii õnnelik selle oldud aja eest. Vaadata nii lähedalt Kristjan Järvi karismaatilist etteastet, kuidas toimib erinevate muusikaliste koosseisude sünenergia, kõik need tuled ja valgusefektid ja mustrid – see oli elamus.

*Metsa seenele, auuu. Mul on seenefanaatikust laps, kes ajab vägisi metsa. Olen talle igavest tänulik selle eest. Sest terve ämbri täis kukekaid on täiesti korralik saak meie jaoks, lisaks palju toredaid seene fotosid telefonis, samme ja väsinud kondid.

*Remont on venivas staadiumis. Üritan sellele mitte mõelda ja võtan rahulikult. Aga eks veidi närvidele ikka käib. Samas positiivse poole pealt, koristamisele aega ei kulu, kuid samas asjade otsimine võtab oma aja. Ütlen endale ikka, et küll ta valmis saab, pole meil ju miski pooleli jäänud.

*Kirjutasin oma diagnoosiõele lohutuseks. Sellisel kujul olen valmis jagama enda lugu ja olemist. Nõu andmisest pole nagunii kasu, pigem aidata hoida kindlameelsust. Loodan et olin abiks.

*Kes selle kraami, mis praegu põllul valmib, jõuab ära süüa. Suvikõrvits, taldrikkõrvits, oad, peedid mitmel moel, lehtkapsas, õunad, porgandid, salat, tomatid… Sügavkülm on kraami täis juba ja lastele ütlen, et sööge, sööge, sööge :D

*Mul ei saagi aega olla, kui ma koguaeg tegelen otsimisega. Panin need vähesed kurgid, mida peenramaa andis, purki. Vaat kurgid on ainsad, millega meil hetkel kehvasti on. Tahtsin kaanetada, aga see tööriist on elust-majast lahkunud, pika otsimise peale ka ei leidnud. Võib vaid oletada, et äkki ma laenasin ja tagasi ei tulnud. Pakkisin siis kurgid ümber keeratavate kaantega purkidesse. Kõik see aeg aga kell tegi tik-tak.

*Tänasesse päeva mahtus taas väga palju. Hommikul varakult tegin redisele korduskülvi lootusega, et vast sügisene saak tuleb norm, kevadine puitus kuuma käes. Pärast käisin kaltsukas ja leidsin sealt kodule vajalikud pildiraamid üsna kiiresti. Tööl käisin ikka ka ja õhtul oli rabamatk. Sellel suvel see juba teine, aga rappa olen ma alati valmis minema. Ja Prigožin pidi kutu olema, kui seda uudist tõsiselt saab võtta. Pole üldse viimasel ajal uudistelainel elanud. Kuidagi sõidavad mööda kõik need afäärid, millesse meedia palju panustab. Vast ei ole neid siis vaja teada.

Kahekümneesimene

 

*Eile pikk päev on taas tänane väsimus. Maadlesin tõsiselt terve päeva, et mitte tukkuma jääda. Ei no vaata passi, enne kui nii pikki reisipäevi ette võtad, võiks ju öelda J. Aga ega see väsimus ei takistanud planeerimast uut sündmust. Plaan sai taas paika :D

*Terve elektritraaditäis vareseid olid nõu pidamas, traat oli väga lookas.

*Toidutegu-blogi rääkis rõõmust, et see rõõm on üks salakaval tüüp, mis tahab regulaarselt lõkkesse tuld juurde saada, paraku kipub ta tavaliselt esimesena jalga laskma, kui olukord kuidagi pingeliseks läheb. Minu arvates saabub rõõm ka pisukese hilinemisega, s.t mingil sündmuse ajel võib olla kohal teistsugune tundmus, nagu näiteks igavus, tüütus, kannatamatus, kuid alles tagantjärgi saabub rõõm kogetust.

*Täna on aga taas vihmapüha, s.t kallab vahelduva eduga ning tuul ja hallus surub maadligi. Või on see ikkagi alles vembu-tembu väsimus. Võin seda väsimust endale lubada küll.

*Oma hinges ma kõiki oma laste ettevõtmisi õigeks ei pea, loomulikult ma seda neile ei ütle. Emasüda ütleb, et säästa ennast, ole alalhoidlik, ära ela elu keeruliseks, aga samas ma aktsepteerin, sest egas midagi päris hullumeelset ka ette ei võeta. Nii et elan taas kaasa reisihulludele.

*Ostsin paki Digestive küpisiseid, et pesamuna sünnipäeva puhul kooki teha. Kodus maandusin tugitooli ja minu kõhtu rändas pea pool pakki, nii head ja mõnusad, nad lausa palusid: söö mind. Olen täheldanud, kui olen mõnda aega toitunud köögiviljast, siis lihtsalt ei suuda vastu panna ja sööngi järjepanu midagi magusat ja head.  Ainus võimalus end sellest säästa on midagi ahvatlevat koju mitte osta. Aga lapse sünnipäev vajas tähistamist vaatamata sellele, et ta on kaugel, seega traditsiooniline mustasõstra tort pidi ikkagi tulema. Igal õhtul saadan mõttes talle head, et ta leiaks päriselt stabiilsuse elupaiga, kooli ja ka töö suhtes, et tema hinges oleks rõõm ja rahu, tervis korras.  Ma ju tean, et ta saab hakkama, on alati saanud, sest enese kokkuvõtmise ja mõtlemisevõime on tal ju olemas. Aga oh seda ahviarmastust, tahaks ikka veel vati sees hoida.

*No sajab, iga päev. Ühest äärmusest teise. Mõned plussid on muidugi sellel sajul ka: väljas on soe, saan õhtul süüdimatult lugeda, ei pea pingutama õuetööde pärast. Aga plaan oli ühele väliüritusele minna, kuid kuhu sa lähed, kui ei tea, kas sellise sajuga seda peetaksegi. Õnneks taipas korraldaja teavitada. Näis siis, mis homme. Peab harjutama end jooksvalt valmis olema.

*Väliüritus toimus, vaatamata tuulisele rannale ja liivatormile. Öölugude-sari Põksi juures oli tore, minu arvates just eelkõige selle loodud atmosfääri pärast. Kusagil siseruumides oleks tunne jäänud kindlasti teine. Mihkel Raud laulab lives nii hästi, et ihukarvad tõusid püsti. Ja see jutt, seda tal jagub ning teda kuulaks veel ja veel.

*Kultuuri igasse päeva, selle slogani olen omaks võtnud. Näib nii. Täna oli taas kontserti, seekord klassikalise muusika, radadel. Johan Randalu ja Martin Altrov. Ma ei ole hingest nii klassika fänn, aga jälgida muusikute sõrmede liikumist, kuulata neid vahejutukesi, oli äärmiselt tore. Lisaks on hea, et mul oli inimene, kellel sabast kinni võtta ja kaasa haarata. Koos on toredam kogeda!

*Uus päev tõi mustikametsafestivali ja Lenna kontserdi ja õhtuse ujumise ja pitsa söömise ja poole ööni jalutamise ja jõeääres näidiskalapüügi. Niivõrd ilus soe, mahe õhtu, kahju lihtsalt minna lasta tal. Nooruseaeg tuli meelde J

*Eilsel festivalil korjatud marjad tuli ära puhastada, seega terve hommikupoolik oli kindlustatud. Siis aga ihujuuksur jt toimingud, seega oli taas sõit sees. Tundus et lubatud torm ja lubatud suve viimane soe oli inimesed kodudest välja ajanud, liiklus oli kohutav, ummikud, rahvast palju igal pool. Egas minagi olin selles suve viimsepäeva hirmus ja läksin ujuma - mine tea, millal jälle saab. Igatahes tuul oli väga vali, kuid soe ja lainetus korralik, vesi ka soe kui supp. Hea oli, et mul oidu oli ujuma minna, tõeliselt mõnus-mõnus tegevus.

*Torm tuli küll, aga korraks, ja sellega ei kaasnenud meie kodus mitte kui midagi. Õnneks. Aga parem on alati karta veidi rohkem.

*Need festivalid on väsitavad, olen läbi nagu Läti raha. Kuna õues on tuulispask, vihm ja horoskoop käskis nautida, siis koristasin toas kappe. Kolm isiklikku seelikut suutsin sealt eemaldada, siis mõned saunalinad, mis olid ka enne-eestiaegsed. Kahjuks ei tõusnud käsi pluuside-sviitrite hulgas eemaldustööd tegema, oleks vast sealtki võtta olnud, aga hetkel jäi see „äkki" peale. No ja raamat on mul ka pooleli, võtsin aega sedagi lugeda. Muidu oleks ju perfekto päev olnud, kui mu armas lähedane suutnuks oma emotsioone endale hoida. Mina aitan heast südamest ja saan sellegipoolest kogu tema negativismi ja pahameele endale. Ei ole aus.

*Pidin kellegi neutraalsega rääkima ja meil oli nii tore vestlus. Ka minu mure leebus ja suutsin isegi sellepeale mure tekitaja-lähedasega rääkida, kellel omakorda oli ka kõnelemise tuju. Püüan temasse rohkem uskuda.  

*Üle pika aja rõõmustasin kutsut, tegelesin oma lilledega. Kõik vajavad hoolt, kelle olen ära taltsutanud.

*Nostalgia radadel, sõida või autoga kraavi, sest niipalju oli ringi vaadata. Kusagil oli metsa maha võetud, puud ja võsa oli palju 15 aasta jooksul kasvanud, keegi ehitab ja keegi on oma elamise jätnud. Vanade kamraadidega rääkisime selle osa külast, mis veel meelde tuli, üle, ja suundusin koju tagasi. Aastad on oma töö teinud, igatsust pole, kuid huvi veel on ja neid ka, kelle vastu huvi tunda.

*Eile ütlesin küsimise või õigemini lausumise peale: „sa oled kogu aeg lennus“, et nüüd aitab küll, olen kodus ka J Aga ometi läksime linnahalli nostalgitsema ja näitust „Kaduvik“ vaatama. Pean tunnistama, et mälutühjus saatis mind seal. Olen ju käinud seal kontserditel, aga meenus vaid Marju Läniku kontsert suures saalisja Gunnar Graps etteaste merepoolses baaris. Muidu oli hingekriipivalt nukker paik, keldrilõhnaline, rohtukasvanud.

*Eile lapsehoidmine on tänane väsimus. See on fakt, mitte et lapsuke mind väsitas, seda ei tee ta kunagi, aga mu mõistus või vaim või keha ei ole väga aldis võõras kohas magama. Täna tulin koos Läti autoriviga koju. Oli põhjust kiruda neid hulle liiklejaid. Millised möödasõidud, signaalitamine, uhkema auto eelisõiguse hindamine. Olin õhtuni häiritud, et minu manöövrit peeti ma ei tea milleks ja tuututati seal, kus seda ükski normaalne eestlane ei tee. Ohh ma olin puhevile aetud.

*Kolm kurge klu-kluutasid juba sügise nootidel. Võtsin üles sibulad, käisin põldmarju otsimas, korjasin astelpaju marju. Ühesõnaga sügis läheneb sajaga. Õhtu on seevastu soe, vaikne ja rahulikult ilus, istusin oma õue majakeses ja lugesin. Minu kiigega olid küll vahepeal kummalised lood toimunud, nimelt on seal auk, ja see vajab taas tegelemist, aga las praegu olla õhtu idüll ja lugemismõnu.

*Oleme nagu mingid tohutud töömesilased, rassime hommikust õhtuni. Minul oli käsil prahi põletamine, maasikapealsete lõikamine ja peenrapuhastus, seejärel eriti tüütu astelpaju korjamine, ning puude ladumine. Mehe tööd on need millega mina hakkama ei saa.