Kibe-kiire puhkus

Tegin puhkuseks nii palju plaane et ei tea, kas reaalselt puhata jõuangi. Tegelikult ei ole ma endale ka täpselt selgeks teinud, mis see puhkus siis õieti ongi.`? Kas puhkus on, kui saab teha teistsuguseid asju, neid, mida tööaeg ei võimalda või lihtsalt lesida ja lugeda? Igatahes on minu puhkus kestnud juba üle kolme  nädala, aga niisama olemise aega on olnud vist küll vähem kui tööajal. Mis parata, ülejäänud aastast ohkad ja vaatad internetist, raamatutest jm infokanalitest, et on ikka ilusaid kohti, mida tahaks vaadata, on toredaid etendusi, millest tahaks osa saada ja igatsus oma harvanähtavate sõprade vastu tõstab ka just puhkuse ajal pead. Nii et  tahaks käia ja näha ja olla ja kogeda - sinna see aeg lähebki.. Jah, see on puhkus küll, kuid kuidagi kibekiire puhkus. Nii et kiirkorras on käidud ja nähtud nii mõndagi.

Ma ei taha tavaliselt korrata käidud radu, kuid olen seda valmis tegema vaid sõbra ja perekonna heaks. Nii sai taas käidud  Rummu karjääris, Keila-Joa pargis, Laulasmaal, Haapsalus, Padise kloostris. Täiesti uus kogemus oli sõit Pranglile, sest minu saartepagas seni on üsna väike. Nüüd siis on üks tore saareke kollektsioonis juures. Väike saareke on suvel tore paik: meri ja männimets, marjamaad, kitsad külatänavad, parasjagu rahvast.  Ma alati ütlen nii, et siin oleks tore olla, s.t et selline paik võikski olla koht, kus lihtsalt oled ja puhkad. Aga millegipärast ei võta ma sellist aega endale kunagi, sest ikka on paganama kiire. Või vähemalt endale tundub nii.

Veelgi enam tundsin seda tunnet, et siis oleks mõnus olla ja puhata, nautida merd ja lainete loksu, vaadata päikeseloojanguid ja pilvi, Kura säärel. Millised liivased rannad ja milline idüll, seal oleks ju võinud olla pikemalt. Aga nagu ikka, ootasid ka nüüd kohustused ja meie visiit just väga pikk ei olnud. Aga poolsaare kõik strateegilised punktid said läbi käidud, kohvikus istutud, Balti mere karges vees supeldud, päike merre looja saadetud ja ka sume suveöö sai seal veedetud. Igatahes koju jõudes olid kodused tööd kõik kenasti alles ja küllap oleks nad ka siis alles olnud, kui oleks oma varbaid leotanud pisut pikemalt, kui vaid kolm päeva kiiret kulgemist. Oleme rahutud hinged. Ühtepidi tahaks kogu maailma endasse ahmida ja teisalt tahaks, et kodus säraks puhtus ja kord, toit saaks võluväel valmis ja ikkagi oleks olemas tasakaal kõiges.

Igatahes puhkus kestab veel ja ma küll lubasin valju häälega öeldes, et nüüd olen kodus, aga mõttepojukene on juba plaani B ka paika pannud. Eks näis.😉

Kõnniringid ja kemmerg

Järekindlus ei ole just minu kõige tugevam külg. Üsna sageli alustan suure õhinga ja mõne korra järel hoog raugeb. Plaani on pidada tunduvalt lihtsam ja neid plaane ikka tuleb. Meie, naissoost plaanipidajad plaanime enamasti tervislikkuse ja kehakaalu teemal. Mina kehakaalu kallal ei virise, seega jääb tervislikkus sh liikumine selleks, mille kallal aeg ajalt pead murran. Saan väga hästi aru, et kõige keerulisem on end käsile võtta, toss ja jopp selga-jalga ajada ja uksest välja minna. Kui see tehtud, siis see ca 45 minutit kõndimist on puhas rõõm vaid.

Praegune plaan on kõndida hommikul, enne tööle minekut, oma ca 6km ring. Kaks puhkepäeva hommiku kõnnitiiru on end kuhjaga ära tasunud. Esiteks on kogu päeva energiatase suurem ja tunnen end reipamalt ning teiseks pakub loodus preagu nii palju ilusat. Kraavid on täis kollaseid õiekobaraid, õitsevad varsakabjad. Nurmenuku tuustakaid on siin ja seal. Metsa-all on paksult ülaseid ja ka sinililled õitsevad veel. Kaskede valged tüved ei ole veel rohelusse peitunud. Ja siis muidugi see linnulaul ning pardid ja laugud järvel. Täna hommikul sattusin rebase ja kahe sookure keskustelu peale. Ma ei tea, mis asju nad seal ajasid, kuid kured õiendasid ja rebane oli neist vägagi huvitatud. Mind nähes lasi rebane esimesena jalga ja ka sookured tegid tiibadega lehva-lehva.

Homme on jälle uus päev ja tööpäev ning mõttes olen küll minemas. Sest ajaga peaks meil ju hästi olema. No üldiselt on ka, kuigi millegipärast skrollin telefoni liiga sageli ja lasen seda aega liiga palju tuulde ka. Kuigi et jah, koduseid projekte, mis mind õnnelikuks teevad, neid ikka on õnnestunult õnnestunud samuti teha. Näit õuekemmergu sisustamise projekt  tuli välja nunnu. Kuigi jah, reaalselt on meil vajadus istuda seal vahest harva, siis kui õuetööd ei taha tuppa minekuga katkestada näiteks, või kui vool on ära.

Kemmergu pott on küljeluu idee ja teostus, potiks on puukänd, mis on seest õõnestatud. Kuna üks rõngas jäi üle, siis sai ka sildike juhistega seinale. Kui kellelgi seal plaanis pikemalt istuda, võib sirvida raamatuid, mis on muidugi iidamast-aadamast ja lugemisväärtust neil enam tegelikult ei ole. Lipsukeste rivi on õmmeldud pesamuna tuppa kunagi, kui ta veel sellise pudi-padi eas oli. Niiet taaskasutus kemmergus aitab natuke koduseid asju organiseerida ja mõni ese saab kasutamisea pikenduse.

Sundpuhkuse positiivsed küljed

Oktoober tuli vihma ja tuulega, sügise loogiline käik. Samas on õues imeliselt ilus, nagu muinasjutus, puud on kollased ja tegelikult see värvigamma on üsna lai. Nagu igal sügisel vist. Võib olla mõnel aastal ei ole aega olnud märgata. Sel sügisel läks aga teisiti, sest olin sundpuhkusel. Igatahes ma ei teagi, kas see nähtamatu teedejuhataja märkas, et põllutööd ma enam ei viitsi teha ja komandeeris kodust ära.  Või oli see sellepärast, et ma suvel korralikult puhata ei osanud või miks. Igatahes oli paus nimega „aeg maha“. See aeg võimaldas mul lugeda, heegeldada, kuulata lugusid, linnapeal luusida, kohtuda, seega teha kõike seda, mida töö-kodu trajektooril eriti ei jõua, ei saa.

Lugusid olen kuulnud nüüd tõesti palju. Kohati läheb juba sassi, kas kuuldu pärines loetud raamatust või oli ikka reaalne. Olen hea kuulaja, aga kui kuulan neid teiste lugusid, siis mõtlen küll, et miks mõnele on antud kannatamisi ridamisi ja teine liugleb läbi elu muretult, kõik laabub alati valatult ning miski ei tule pealtnäha raskelt kätte.

Praegune sundpuhkus on aga sedavõrd tore, et võtan olukorrast, mis võtta annab. Viimane elamus oli Lennusadamast. Muidugi need sõjariistad tekitavad ka kõhedust, aga niipalju interaktiivsust, kus palju saab käega katsuda, pildi sisse minna, kostüümi proovi teha, on ülimalt lahe, s.t lihtsalt äge.  Kõige rohkem imestasin allveelaevas nende lavatsite üle, kus vaesed meremehed magama pidid, sellisel kitsal laual ei mahuks laps ka külge keerama. Kolm tundi muuseumis kadus nagu imeväel.

Enne seda vaatasin Downon Abbey film kinos. Mulle meeldis väga, see ajastu, ilusad tualetid, naljakad näoilmed, natuke vanamoodsat kitsarinnalisust, kuid ka elevusega uute kommete vastuvõtmist ja homsesse vaatamist, seda kõike oli mulle väga vaja. See oli pesuehtne meelelahutus, ilus ja armas.

Enne seda oli elamus filmimuuseumist, kus sain isegi koos Aadu Käguga seenele minna ja punasele vaibale astuda, hr Lenininit jt kommuniste tervitada ning lisaks nentida nukralt, et ka minu vanavanaemate nimed on kommunismiohvrite mälestusmärgil. Maarjamäe muuseumikompleks oli üldse kena, vaikne ja rahulik koht.

Veel enne seda aga käisin tutvumas Balti jaama turuga ja Telliskivi loomelinnakuga. Mõlemad ägedad kohad. Turule võib minna juba nostalgia mõttes uudistama vanavara. Loomelinnak aga on lihtsalt omanäolise hingeeluga, kus saab süüa, juua ning mööda väikesi butiike vaadata. Sõime Lendavates Taldrikutes, mis on pealtnäha kokku klopsitud euroalustest, vanadest laudadest jms kolast, aga koht nägi väga cool välja ja toit oli ka maitsev. Balti jaamas hüüdis Marii Karell bananaanile, kuid paraku polnud meil sularaha ja nii jäi ka televiisori sisse sattuata. Selgus, et seda odavbananaanide müüki ka filmiti.

Veel enne seda aga käisin Vabaõhu muuseumis, sest pole aastakümneid käinud ja mälust puha läinud, mis seal täpselt oli. Muidugi oli kogu territooriumi nende aastakümnete jooksul ka edasi arendatud. Ilus ilm oli ja väga mõnus oli jalutada selle 10 euro eest. Igasse talusse just sisse ei astunud, kuid ühes Põhja-Eesti talus oli väga tore naine tutvustamas sealset kompleksi ja sain ka kompadega kõndimist proovida.

Ja kõige enne käisin vanalinnale korraliku tiiru peale, astusin sisse neisse sisehoovidesse, kuhu lubati ja kus ma varem käinud ei olnud. Vaatasin uksi ja aknaid ning pildistasin siit ja sealt, nagu tõeline turist. Jalutasin ka mööda Nõmmet ning imetlesin seda mõnusat linnamilööd, kus on vaikne ja rahulik. Nõmmel on mõnusalt suured krundid ning tekkis küll tunne, et ela või ise.

Niiet kui on valida, kas noruta või võta mis võtta annab, siis mina valisin esimese. Vähemalt seekord :)

Käimised käimise otsa

Kuigi on veel soe, näitab suvi kahanemise märke. On olnud imeliselt tore suvi ja hästi intensiivne aeg. Nädalavahetused on koguaeg bookitud ja mõne päeva ajagraafik ehk liigagi tihedalt täis. Olen palju kilomeetreid autoga maha kihutanud, sest tahan ikka minna ja koju kätte iseenesest ei tule miski. Kui kodust on kambajõmmidki võtta, siis on ka minekuplaane lihtsam teha. 

Ühel pärastlõunal läksime lihtsalt rappa. Võtsime ka koera kaasa, sest meie koerake saab koduterritooriumilt väga harva välja. Seega oli temalgi hea päev. Ingatsi raba oli seekord valikus. On küll veidi imelik, et selleks, et lihtsalt kõndida, sõidad maha pea 70 km. Lihtsam oleks ju kodu juures üks kõnnitiir teha. Aga raba on igal aastaajal kutsuv ja siis ei jäägi muud üle, kui tuleb sõita. Pohlad ja mustikad metsa-all kutsusid samuti korjama. Muidugi ei olnud mingit anumat kaasa võetud. Õnneks oli mul kilekott, kuhu rändur korjas mustikaid, tema oli neid valmis isegi fliisi taskusse korjama :) Minul oli seljas väike seljakott, kuhu poetasin pohli ja jõhvikaid. Mättad juba punetasid jõhvikatest, kuidas sa siis nad metsa jätad. Kutsu sai rabalaukast juua ja oli üllatunud, et maapind teda sugugi ei kandnud. Igatahes oli tore vaheldus.

Väga tore vaheldus oli ka Valge Daami etendus. Suvi ei ole päris hästi kulgenud siis, kui Haapsalus ei ole käinud. Jälle olid kamraadid kodust võtta ning läksime kohe varem, sest ürituste-sari oli Haapsalus üsna pikk. Lossipargis oli vahva miniloomaaed, iseendalgi oli tore kalkunit ja kitsekest jälgida. Lossiplatsil tantsutas 2Quick Start. Fännasime neid täiega, sest need laulud äratasid nostalgilisema poole, see shou oli lihtsalt äge, väga sujuv, läbi mõeldud ja tasemel. Kusjuures pluss-miinus 50. aastased mehed laval olid nii vahetud ja ägedad, seega usun siiralt, et ka noored tüdrukud vaatasid neid armunult. Päikeseloojangut vaatasime Väikese viigi ääres. Oli vaikne ja rahulik, luiged ujusid taamal. Kui ma elaksin Haapsalus, istuksin igal õhtul seal promenaadil ja vaatasin päikese loojangut. Ilus unistus ju ;)  Lossihoovi etendusele sättisime end vist pisut liiga hilja, sest istekohad olid võetud. Paraku ei osanud me valida õiget tekile-istumise poolt, seega läks suur osa etendusest nii, et häält kuulsime, aga pilti ei näinud. Sellegipoolest ei olnud ka lavastusele ühtegi halba sõna öelda.  Valge Daamgi ilmus aknasse, mis sellest tehislik, sest poole etenduse pealt hakkas vihma tibama.  

Täna algas pesapojal juba kool, vist tuleb end nüüd kodusemaks, kodutöisemaks sättida.

Kolm päeva juulist

Nii palju sündmusi on kogu aeg. Üsna vabalt võib tekkida segapudru efekt, s.t eelmistest saadud elamused asenduvad uute sündmuste elamustega ning lõpuks on isegi need elamused nagu üks segapuder. Seega ma siis ikkagi midagi talletan, nii enda mälestuste hoidmiseks.

Käisime Soomes. Läksime eksprompt, kahekesi: mina ja minu keskmine laps, kes oli see peainitsiaator. Pakkisime kaasa igaks juhuks ka telgi ja madratsid, sest mine tea, kuidas selle ööbimisega saab. Mina olen muidugi vana paanik ise, s.t igasugu uued olukorrad kipuvad mind paanitsema ajama. Ma ei ole ju Soomes varem ise sõitnud, samuti ei ole ma suure laeva peale ise sõitnud. Nüüd aga ei olnud varianti, laps sõidab küll, aga tema on harjunud teisesuunalise liiklusega. Nii et uusi asju, mida varem pole teinud, lisandus minu tegude nimekirja kaks. Ja tagantjärgi öeldes, paanikaks polnud põhjust.

Maandunud Helsingis, võtsime suuna ida poole, juhtima asus nüüd noorem põlvkond. Mina olin kaardilugeja. Valisime lõpp-punktiks Savonlinna, kuid käisime enne sinna jõudmist ka Juvas ja Mikkelis. Tagasi tulime juba pea Vene piiri äärest: Hame, Lappinranta, Punkaharju, Kotka, Porvoo… Viimane päev  šoppasime Helsingi äärelinna hiiglaslikus kaubakeskuses, mille nime kahjuks ei mäleta.

Kindluseid, kirikuid vaatasime väljaspoolt, kirikutesse tegelikult lasti ka sisse. Näiteks Kerimäkki kirik oli igavesti ilus ja võimas ning ainulaadne. Savonlinna kindlus oli suurejooneline. Lappinranta liivalinnak imetlusväärne, Kotka Sappoka park lihtsalt ilus ja ahhetama panev, Porvoo väga idülliline linnake kitsaste tänavate ja jõeäärsete paadikuuridega, Imatra jõesäng aukartustäratav, Parikkala skulptuuripark müstiline. Seega nägime ja sõitsime ringi üsna palju. Ühest punktist teise jõudmiseks valisime pigem kõrvalteid ja seega nägime tegelikku elu ja loodust palju rohkem. Soome on imekaunis maa oma järvekeste, kasesalude ja graniidiga. Ida suunal on neid järvekesi kuidagi eriti palju ja need vaatepildid olid tõeliselt maalilised. Kui sõitsime Parikkala poole, saime osa ka mõnusalt kurvilistest teedest ja toredast kuplilisest maastikust.

Need kolm päeva olid tõesti imelised, vaid ilmataat mängis oma +10 kraadiga vingerpussi. Kuna eile oli kodus +24 ja päevitusriided, siis ilmselgelt olime mõlemad pisut liiga alasti selle +10. jaoks. Seega olime sunnitud esimese asjana riideid ostma. Aga ega see väikene n.ö probleem probleem ei olnudki. Riideid on ju igal naisel alati kapis vähe :) Mõnus oli lihtsalt kulgeda, kella ei jälginud nii väga, keerasime ka suvaliste kohtade pealt alla, et vaadata, mis selle ja tolle sildi taga on. Mõnikord sai ka auto ümberkeeratud, kui silm fikseeris möödasõites midagi põnevat, mille võiks pildile püüda. Kamraad oli super, saime rääkida sellest ja tollest – oli ema ja tütre aeg. Ööd veetsime autos, sest kui on öömaja broneering, siis on kohe ka ajagraafik taga ja seda ei me ei soovinud. Kõik vajalikud toimingud sai bensukas teha, ning vee kanister oli ka kodust kaasa varutud. Teine öö oli eriti kena, Kotka linna promenaadil, miljonivaatega merele. Ja ega see auto kahel mitte väga suurel tüdrukul ei olegi kõige halvem magamise koht. Reisilõpuks pani kena punkti šopping Stockmanis - 80% alet, no võttis pea pööritama küll. Õnneks oli mul ikkagi mõistust ja panin palju asju tagasi. Kuigi et jah, täna on mul ikkagi ühest kleidist kahju ka.

Mõned miinused olid ka: näiteks WC-de nappus; väiksemates linnades ei olnud õhtusel ajal Hessburgerist paremat söögikohta; kohalikku rahvuskööki annab tikutulega taga otsida, s.t et sellel maal tahaks selle maa traditsioonilisi sööke süüa, mitte hamburgerit sisse vohmida. Ühe kena karjala piruka ikka leidsime ka ühest kohvikust. Sellest on kahju, et kogu maailm kipub burgeristuma ühesuguseks.

Aga jah, Soome on ihana, sinna läheks tagasi veelgi, sest päris-päris põhjas on käimata, läänerannik avastamata ning vaadata oleks ikka küll ja veel.

Peaaegu nägin paavsti ja puistasin südant

On väga tore, kui kodust välja saab, emotsioone tuleb juurde peaaegu alati kohe kapaga. Viimane käik pakkus isegi rohkem kui tavaliselt, sest nägin ilmselt seda autot, millega paavsti sõidutati. Tegelt olen üsna kindel. Suur asi ju! Oli põnev jälgida kõike seda elevust ja asjade korraldust kõrvalt: liiklus oli suletud, tänavad julgeoleku ja politsei poolt turvatud, inimesed filmisid või pildistasid. Jah, ega nii kõrget külalist meil sageli ei käi ning tähelepanu on väga asjakohane. Minul oli üks teine üritus, kuid õnneks olin ajastanud end täpselt selleks ajaks, kui paavsti lennujaamast Kadriorgu sõidutati. Vabaduseväljakule ma muidugi ei läinud, sest teine üritus ju.

Minu üritus oli eos juba veidi kõhedust tekitav, sest ma teadsin minnes, et ma ei tunne seal kedagi. Uudishimu oli suur, seega ei tahtnud minemata ka jätta. Kuid kohalejõudes nägin ühte üksinda seisvat nägu, keda olin korra kohanud ja seda kohta, kus see nägemine toimus, mäletasin samuti, seega lendasin peale: ohoo, üks tuttav nägu ka teiste seas.😊 Loomulikult vajas selline pealelend selgitust. Selgitused selgitatud saime automaatselt kohe jutu peale ja olen taas kord vaat et oma pool elulugu ära jutustanud peaaegu võõrale inimesele.😃 Tema ka. Kusjuures ta oli väga hea kuulaja. Üritasin ka olla. Igatahes mõnikord võib hetke otsus olla nii õige: mul oli koju jõudes selline tunne, et sain kokku vana tuttavaga. 

Üldiselt olen täheldanud, et ükski inimene ei ole ainulaadne  selles mõttes, et mingid iseloomujooned, olek ja hoiak on korduvad. Nii tundsin ma temas ära pisut ka ühe teise inimese. Võib-olla sellepärast olin ka nii avameelne. Võib olla olin minagi kellegi natuke-teisik. Igatahes, külma tuulega päev oli nagu pärl teiste argiste kõrval. Paavst peaaegu nähtud ja süda ka puistatud, no mis sa hing veel ihkad.

Ilmast ja rabast ja vanaemast

Küllap ei ole mul kunagi 8. septembril enne nii palav olnud. Võrratu suvi kestab ikka veel, ime-li-ne. Saaks selle suve purki panna, siis teeks seda. Kuna ei saa, siis tuleb purki panna valmivaid vilju. Tegelikult topin kõike sügavkülma, sest mugavus eelkõige. Kui juba kraam on kokku korjatud, on ju lihtsam ja küllap ka tervislikum, sügavkülma variant.

Olen mitmeid kordi seenel käinud. Metsaalused on seeni täis. 1h ja 10 liitrit olemas. Eile käisin kolme väikese seeneuurijaga matkamas Soomaal Ingatsi rabas. Sealne metsaalune oli samuti igasugu puravikke, tatikaid ja kärbseseeni täis. Lisaks veel pohlad, jõhvikad, mustikad. Suud saime kõik siniseks.  Väikesed matkasellid olid vaprad. Kohe kindlasti vapramad kui mina. Vaatetorni vudisid nad üks-kaks-kolm kiiresti üles. Kuna ka kõige väiksem, 1,5 aastane mükoloog, samuti sinna suundus ja muudkui ronis, olin sunnitud järgnema. Ega see hea mõte ei olnud, aga võtsin end kokku ja päästeametit ei läinud tarvis 😅. Ei ole lihtne olla kaks ühes: kõrgusekartja ja vanaema.  Nii väga tahaks ikka olla see legendaarne vanaema, kes oli õunapuuotsas.  Raba oli aga üsna rahvarohke. Küllap ilusa ilma kutse loodusesse.

Täna on vanavanemate päev. Oma vanavanemaid ei ole ma kunagi näinud mujalt, kui vaid piltidelt. Mõiste „vanaema“ tõi minu ellu minu ema. Mina olin peres essa, kes talle selle rolli kinkis. Mäletan, et ta ütles, et ega ta neid tittesid nii väga kantseldada ei taha, kuid tegelikult kujunes ikkagi nii, et see mida oled eos arvanud, ei osutu tegelikkuseks. Tegelikult on minu lapsed äärmiselt tänulikud oma vanaemale temaga koos oldud aja eest. Ta ei olnud küll „vanaema õunapuu otsas“, kuid ta lasi lastel olla lapsed. Ainult vanaema juures oli neil võimalus ehitada oma onne, mängida karjakoplis, võtta lehmajoogivannist vett oma sopakookide jaoks, otsida kanapesast mune, mängida kasside-koertega ehk teisisõnu ehe naturaalne maaelu.  Nende sõnul oli vanaema ka siis helge, kui tal ei olnud kõige parem tuju, kui ta torises millegi pärast. Ma ei tea täna, kas ma oskan seda järgi teha. Aga mul on eeskuju olemas. 

Pealtnäha üsna süütuke torn. Ilus igal juhul - sulab taevaga ühte :)

Need peegelused :)