Okste realiseerimine

Kõik sai alguse õunapuu võsude lõikamisest. Kamandasin perepoja puu otsa, sest tema on kõige õigem seda tööd tegema. Turnimise värk talle sobib ja  töö sai tehtud kindlasti kiiremini, kui meie vanakesed sellega hakkama oleks saanud. Õunapuudelt langes oksaraage nagu murdu. Ilusad sirged ja dekoratiivsed, kahju oli neid ära visata. Mõtlesin siis neid kasutada dekoreerimise eesmärgil, ikka tahaks ju pisut mingeid muudatusi tubases elamises. Esimene mõte oli neid lihtsalt vaasi sättida. Kõik suured vaasid on mul aga klaasist ja seega mittesobivad neid oksakesi hoidma. Igaks seitsmeks juhuks olen panipaika hoiule pannud suuri 5. liitriseid plastikust veepudeleid. Pärast mõningast juurdlemist tuli mõte, et just sellest pudelist saab lillevaas. Lõikasin pudelikaela ära, panin kivi pudelisse ja n.ö toorik oli valmis. Kivi toob kohe silme-ette seitsme kitsetalle muinasjutu, kuid mina seda pudelit siiski uputama ei läinud ja pudel pole hunt ka. Kivi sellepärast, et mu vaasike lihtsalt ümber ei kukuks. Ümbrise otsustasin kududa takunöörist. Kodustes varudes oli  kaks eri tooni kera olemas, silmaga ei osanud üldse arvestada, kui palju seda kuluda võiks. Kudusin siis kahte triipu, s.t ühest kerast kaks rida ja teisest kerast kaks rida, jäi kenasti triibuline. Aegajalt mõõtsin ja kusagilt maalt selgus, et nööri jääb puudu. Seega tuli appi võtta seljapesemise nuustik. Olin kunagi heegeldanud seljaküürimiseks takunöörist nuustiku. Nüüd läks seegi loosi. Harutasin ja kudusin ning kudum sai uued teistvärvi triibud. Mis ongi minu arvates äge. Kõnniringid viivad mind järveäärde, kus kasvab pilliroog. Neid pillroo-tutsakaid nähes kangastus kujutluspildis just täpselt selline ikebana nagu tarvis. Läksin siis väikese pilliroovihaga koju ja seade sai selline. Mitte küll kevadine, aga tore ikka.

Kuna aga neid õunapuudelt saadud võsusid tekkis hunnik, siis tuli veel üks mõte. No näed, materjalid toovad mõtteid sagedamini, kui miski muu. Iga-aastane probleem on jumikas. Mulle meeldivad need sinised rukkilillelaadsed õied, aga see põõsas ei hoia vihma ja tuule käes oma vormi ning kipub lamanduma, mis on üsna näotu vaatepilt. Punumise mõte on tegelikult mul ammu olemas olnud, aga see õunapuuvõsude hunnik tõi punumise taas meelele ning sai teoks ka. Mees tõi metsast postid, mis on minu hinnangul pisut liiga jämedad, aga vinguma ma ikkagi ei hakanud. Ja eks sellel jämedusel on ka oma loogika, miski peab seda kremplit ka koos hoidma. Visuaalselt oleks muidugi vähe peenemad puujupid kobedamad. Igatahes esimese sellise punumise kohta käib kah. Kui lilled rohkem pikkust viskavad, siis muutub kõik kenamaks. Ja ega sel punumisel praegu ka suurt viga ei ole.

Päevad on praegu väga mõnusad: päike, soe, linnud laulavad, mesilased sumisevad, liblikad lendavad,  pikad pühad olid. Ja muidugi munad ja kevadised kaunistused toas. Mune värvisime koos lapsukestega, said sellised kenad, sibulakoorelised. Kuid üks kevadine kaunistus tekkis ka tuppa, sest kõik tallel olnud tibud tuli välja õngitseda ning lasta neil aastal korra tuulduda. Pärja aluse olin varem valmis meisterdanud.

Palju oksi on sellel kevadel ära reliseeritud :)

Ikka naks ja naks

Kui on hea õpetaja, siis võib teha ka neid asju, mis otseselt näib olevat tegevusampluaast väljas. Minul oli imeline õpetaja, lausa personaalne. Kahekesi punusime kasevitstest korvi. Üks pani oksi ja teine keris traati. Lihtne. Algus on muidugi raske. Iga algus on. Eriti alustamine, s.t ise enda meelestamine, et nüüd hakkan tegema, ja muidugi materjali koju varumine. See ikkagi ei ole nii, et tuleb mõte ja punun. Kui tuleb mõte, siis tuleb hoopis metsa minna.

 Esialgu mul otsest sihti ei olnudki, et mille jaoks. Aga mulle ei meeldi eriti need plastmassist amplipotid ja siis mõtlesin, et teen siis amplipoti ümbrise. Tegelikult kasvas see pisut liiga suureks ning sobis väga hästi minu võra-sõrmlehiku poti ümber. Kuna juba hoog oli sees ja vitsu ka oli, siis teise korvi tegin veel, ja seda juba iseseivalt. Äkki siis oskus kinnistus ja teen mõne veel. Oma õues ruumi jagub ja küllap neid korvegi kuluks omajagu, kui tegijat on.

See punumine oli väga mõnus tegevus. Aega kulus ainult punumisele ca 2,5h. Eriti meeldis mulle oksakääridega neid vitsu hekseldada väiksemaks. Ikka naks ja naks. 

Abiellu või ise :)

Tähtis päev on taas lähenemas. Ütlesime küll neile nii naljaga pooleks, et andke ikka aega meil ennast koguda ka. Aga plaanid tuleb enda järgi seada, mitte vanema generatsiooni ja küllap siis end kogutud ka saame. Minul on olnud taas rõõm meisterdada. Kui mulle esimese hooga tundubki, et ei viitsi ja kust ma selle aja võtan ja muu kiu-kiu, siis tegelikult mulle meeldib. Meeldib, et minu asjaarmastaja väikeseid oskuseid hinnatakse, meeldib mõelda, millest ja kuidas ning meeldib see tegemise protsess ka. Mis siis, et kõik ei tule alati esimese hooga välja nii nagu tahaks ning kõik ei ole ka alati 100% ideaalselt hästi tehtud. Kuid ma tean, et tellija on tänulik ja eks seegi on tähtis. Saamisrõõm, andmisrõõm. Minul enamasti kujuneb kogu mõte tegemise käigus. Kui juba miski on paigas, siis areneb mõte edasi. Seekord olid värv ja lilled ette antud.  Karbikujundus oli minu teha ja muidugi kogu karp ka, mis oli üks rist ja viletus, sest karp ise ei ole mõõtmetelt üldse väike ja suuremamõõtmelist karpi on tegelikult vastik teha. Liim kipub ära kuivama enne, kui kogu pind on kaetud, siis on oht kortse sisse siluda ning mõni nurgake võib ka liimist lahti lüüa. Külaliste raamatuks sai üks kaustik, millele liimisin õiget värvi katte ümber. Kirjutamise kunsti ma just ei valda, aga ajasid ka minu oskused asja ära. Muidugi ikka duubeltegemisega. Esimene kord kirjutasin külaltste raamat. Suure kirjaveaga ei läinud see asi kohe mitte. Tegin uuesti ja paremini. Teksti kirjutasin peale korrektoriga. Kuna lilli jäi üle, siis mulle tundus, et selline pallike sobib ka lauale. Palli keerasin krepp-paberisse ning lilled, millest osa on ka krepp-paberist tehtud, on kinnitatud nööpnõeltega. Mehele ütlesin, et mulle see pall nii meeldib, et abiellu või ise. Vihje läks kurtidele kõrvadele 😃

Lihtne 2-minuti vaas

Vahelduseks lumelükkamisele, koera jooksutamisele, puude veole, lapse vedamisele ja tööl käimisele tegin ühe väikese vaasikese tühjaks saanud maitseaine topsist. Need teised tööd (v.a lapse sõidutamine ja tööl käimine), lendlevad klaarimata sündmuste varjus natuke hoogsamalt kui muidu. Kusagile tuleb end välja elada.

Topsike sündis aga konkreetsest vajadusest. Mulle toodi mõni väike lill, aga mul ei olnud väikest vaasi. Kevadised sinililled ja ülased on seni käinud napsiklaasi. Aga nüüd enam mitte, sest sildi Chicken & Steak katsin pva-liimiga ning peale keerutasin takust nööri. Kusagilt sahtlisügavustest tulid välja ka sellised mängult-marjad ja lihtne, 2-minuti vaasike valmis.

Kookospähli koorest

Sellest on möödas juba mitu aastat, kui ostsin sellepärast kookospähkleid, et neist midagi meisterdada. Mäletan, et otsisin ideid siit ja sealt, kuid tol ajal ma neid eriti ei leidnud ka. Või vähemalt mitte selliseid, millele minu jõud ja mõistus peale hakkavad. Nööpe ma teha ei tahtnud ja nii ma siis neid sättisin nii ja naa. Kuni tuli uus idee. Seekord otsustasin nad panna teenima oma ülesannet basiiliku potikese hoidjana. Potiks on väike jogurtitops, muu sinna sisse ära ei mahtunud. Bambustikust lõikasin jalad, et tops korralikult püsti püsiks. Selleks sai puuritud augud pähkli põhja ja siis liimiga tikud kinnitatud.  See on siis kolmas koosekoorte kasutuskord. Võib olla tulevad neljas ja viies ka, kes teab, milliseid teid pidi ideed jooksevad ;)

Kookos maitseb mulle tegelikult väga, nii et sisu sai ikka ära söödud. Lemmik on Bounty, millest ei saa kunagi ära öelda, ja muidugi Raffaello, neid ampsaksin ka lõputult.

Kuidagi ei saa üle ega ümber ka kuust. Ühel õhtul oli ta kohe kuidagi eriliselt kollane ja piilus metsade tagant. Kuigi ma ise ei tunne end kuutõbisena, siis kassile mõjub vist küll nii – tema kräunub ja kräunub ning ei ole millegagi rahul.  Küll tahab toast õue ja õuest tuppa.