esmaspäev, 30. märts 2026

.

 

*Märts tuli halli taeva ja ärevate uudistega lähis-idas. Maailm on nii ilus, aga miks inimesed siin omavahel hakkama ei saa,  on lõputu küsimus, millele vastuseid ei ole.😢

*Kõik minu uhked kõnnirajad,  suusaradadest rääkimata, on veel all. Nutan neid taga.

* Pahandus majas, mees ütles, et sa ei taha teada. Ega ei tahtnud küll. Aga tegu tehtud, süüdlane riielda saanud ja nüüd jääb üle diivani parandamisele mõelda. Kallis pereliige meil.😂

* Tavaliselt on plaan, et lähen õue, teen seda ja toda tööd. Nüüd aga pole plaani vaja, sest kindel on, et  kutsa tahab joosta, ja mina võtsin käärid ning tegin hortensia põõsad korda. Kiidan ennast kõvasti👍

* 12 ja pool tuhat sammu, 200km autosõitu, taas asjalik ja armas päev. Väikeste jonnihoogude kõrvale kuulsin ka vahvaid ütlemisi. Lapsed on imelised!  Õhtul teine laps ja mälumäng, meie ühine huvi. Taas armas olemine.  Õues on aga kevad mis kevad. Päeval paistab päike,  öösel külmetab kuu.

* Kiire elutempo, kutsa ja porine õu me elamisele hästi ei mõju. Täna lõin mingigi korra majja. Õues oli aga haruldaselt mõnus soe ilm, mis kutsus õuegi asjatama. Lõikusin sügisel peenrale jäänud lillejäänuseid.  Kutsal oli vahva, mul mitte nii väga, sest kõik see poris püherdamine tuli minul maha küürida.

* Lilled saabusid juba eelmisel õhtul. Päris naistepäeval ei oodanudki midagi, aga ühed üllatusroosid, siis suuuur šokolaad suuurte pähklitega, mõni maiustus lisaks, no missa hing veel soovid. Väga rahul. Õhtul olin muidugi teleri ees, sest "Kus oled sina?". Minul on metsaga oma suhe ja mõnikord ma nende linnainimeste jauramist ei mõista, kes igat kändu mõrvamiseks peavad. Aga neis sketšides oli iva, pani mõtlema. Valus oli vaadata, kuidas väikese 8 aastase Iloni ainus roll, mida ta täitma pidi, oli laulda: me kõik saame surma niikuinii….😢

* Täna käis üks proua uurimas Kus olid sina? ja kas mahume nüüd ühte leeri. Kui muidu kahte leeri ei teki, siis meedia ikka toodab. Valus on vaadata, kuidas Sildarude saagat lahatakse siit ja sealt poolt. Mingis osas on meil nii suur vabadus, et võime inimesed lihtsalt surnuks manipuleerida,  menetleda, solvata, süüdistada. Samas mõnes kohas on nii suur autorikaitse,  et isegi enda andmetele ei pääse ligi. Oeh, mis meil viga on?

* Nii toredad inimesed on mu ümber. Enamasti. Täna kohe eriti. Erinevad põlvkonnad, aga tunnetan ühte lainet. Igatahes tundub, et vastastikune, sest mulle oli ekstra mõeldud.  Nii heldinud. 😊

* Kodune töö oli kevadine,  sest kaka. Oma õues ei ole koguaeg koristanud ja nüüd siis on lumesulamine paljastanud miinivälja. Kutsa ise vaatas ka põlastava näoga.

* Üle pika aja võtsime me kolm aega näost-näkku nägemiseks ja tühjaks rääkimiseks. Kui iga päev ei näe, siis seda elu on meil jutustada kõigil. Jällenägemisrõõm oli suur.

*Ma ei teagi, kas see oli unistus, kuid laskesuusatamist päris ehedal kujul näha oli mul mõttes küll. Ja kui nüüd MK etapp Otepääle tuli, siis piletid ostsin. Õnneks on mees minuga samas paadis ja ühine kogemine oli nagu topelt rõõm ruudus. Need emotsioonid olid ikka üliägedad. Kisada koos kõik see rahvas, tantsida ja hüpata koos oli võimas. Vaat see oli ka laulupidu! Ma seedin seda vist veel pikka aega. Eluelamus mulle!

* Eilne eufooria on tänane väsimus.

*Vähemalt 100 korda viskasin talle uut lelu ja tänutäheks näris ta selle lihtsalt puruks. 😀

* Sõitsin bussiga pealinna. Vahetult enne bussijaama oli üks papi eksinud vastassuuna vööndisse.  Loomulikult läks bussijuht närvi, sajatas ja tuututas. Miks peab teise inimese eksimuse peale nii tuliselt reageerima.  Ju meil igal oma eksimise koht. Mina leidsin selle Piritat otsides 😀 Kesklinn on nii ümberehitatud,  et kaotasin suunataju.  Kui sadamasse jõudsin,  siis taipasin. Tahtsin ekstra sammuda,  sest mis see 4 km ära ole,  aga eksimisega kokku tuli muidugi 13,4.

* Algas kevad, tõin värske viha/kaseoksad selle tähistamiseks vaasi ja tegutsesin terve päeva õues. Preemiaks liiter kasemahla ja punane nina. Päike lõõskas täna kenasti ja õue oli ainus õige koht, kus olla. Meil kutsaga oli tegemist küll. Lillepeenardel oli möödunud hooaja sodi, miskit vajas lõikumist,  mutimullahunnikud hävitamist, praht põletamist. Kutsa jooksis rõõmuga ringi, vahepeal tõi ka palli mängimiseks. Igav meil ei ole iial.

* Hooaja viimane laskesuusatamine oli põnev - meeste sõit tõstis vererõhku, sest Lagereid ja Perrot, kes keda? Täna minu armastus ei võitnud, aga Botni üle hea samuti.  Kevad on aga parimas vormis, taevas sinine, tuul mahe ja temperatuur 8 kraadi ümber.  Käisin kutsaga järve ääres, tema on nagu ikka: kevadine vasikas.  Muidugi kalpsas hooga järve jääle. Õnneks oli keset järve veel paks jää, kaldal vajus ta läbi. Oh mu süda jättis lööke vahele ja mõte keris juba stsenaariumi.

* Kevadväsimus vist. Ütlesin küll sõbrannale, kes imestas minu aktiivsuse, teotahte üle, et ma ei lase endale väsimise mõtet ligi, aga sel hetkel vist unustasin ära, et lasen küll. Mõnikord on nii kopp ees ja tüdimus kõigest. Ja praegu on see mõnikord. Kuigi et ja, ma mingis mõttes ei luba endal olla laisk ja diivanil ei ilule. Vahest ju võiksin. Sest mis siis juhtuks, kui ma õue riisuma ei lähe, süüa ei tee, nõusid ei pese, kutsaga ei matka. Aga südametunnistus seda kõike ei luba ja võib olla see jõuetus sünnitaks ka jõuetust juurde. Aga kõik läheb mööda, varem või hiljem, ühte või teistpidi. Küll ma homme hõiskan jälle.

* Ühte päeva mahtus kaks elamust, esimene tark jutt  targa mehe suust ja teine Adele'i laulude kontsert. Adele´l on ilusad laulud. 💓

* 10.05 tegin silmad lahti, see oli üle pika aja midagi erakordset.  Aga ajasin jalad alla, toimekas päev ootas. Nii et toad korda ja õue, kus oli päike ja põld ja linnulaul ja vedamata oksad. 

* Okste vedu jätkus. Väga nõme töö, asja ilustas vaid koos toimetamine, härra puu otsas, mina puu all. Sujuvalt tegin ettepaneku mind õhtul spaasse viia, kus siis omakorda tehti ettepanek ka sööma minna. No mis sa hing veel ihkad. Nii rõõmus oma küljeluu ja võimaluste üle.💗

neljapäev, 5. märts 2026

*

 

*Minu järele igatsemine elati välja kardinate, telekapuldi ja raamatute peal. Õnneks on need vaid asjad. 

*Krõbekülm tekitab probleeme kõige rohkem minu ninale J Kipub teine punaseks minema. Tööle minnes tervitas kitsepere, neil on ka keeruline praegu.  Tööl vaatas vastu külm tuba, kuidagi samastusin hetkel nende loomakestega,  kuigi et jaa, minul oli võimalus koju minna.

*Lolli peaga (praegu ütlen nii, võib olla varsti teisiti) liitusin kampsuni kudumise kursusega. Nüüd loen juhendeid, vaatan videoid ja kirun ennast. Aga no valmis sain selle pikendatud seljataguse. Ma üldse ei taha midagi arvutada. Oma arvukad kudumid olen teinud kõik laadis  silm sirkel. Mõnikord juhtub, et ei ole ka. Siis harutan.  Sestap mõtlesin,  et võiks ju osata. Aga enne oskamist on keeruline ja see on keeruline.

*Linna päev osutus edukaks, sain kõik asjad tehtud,  vabatahtliku rolli täidetud ja spontaanse ostu tegin ka, sest soodukas, pool hinnast, ja miskit ilusat võiks ju üll tõmmata olla. Õhtul tegime koduse fotosessiooni.

*Tugitoolispordi hooaeg algas ja alustasin ka uut kudumit. Sõbranna käis külas. Selline siiras soe ja hea. Ei mingit nuttu ja hala, natuke eneseiroonat ja sõbralikku tögamist. 

*Kui pargid auto mitte sinna, kuhu alati, siis kõnnid parklasse ja vaatad otsivalt ringi, et kuhu auto kadus. Aga uus sonks tõi komplimendi, pimeduses jätkus jaksu suusatada, olümpial minu lemmikud võitsid, lastega oli vahva koostöö, spontaanselt andsin kingituse. Oli hea päev.

*Mingeid asju jään liiga pikalt ilkuma,  sain sellest ise ka aru, aga jätkasin. Et päriselt kohale jõuaks, pidin enne solvuma tõde kuuldes, ja nüüd vast ma enam ei tee. Kelle peale ma pahane olen, ikka iseenda.

*Sattusin Nuutrum teatri etendust vaatama, Nimi pealkiri. Tuntud näitlejad, hoogu oli, aga kas minu huumorisoon on sõlmes,  sest ei ajanud naerma, pigem kehitasin õlgu. Oli kah. Pool  etendusest tuletasin Elina Pähklimäe nime  meelde.

*Tundsin lollina end, silmaringi enda arvates on, aga BHSi mingid muldvanad rollid, ammu olnud faktid ammu peast pühitud või pole neid kunagi kuulnudki. Ühesõnaga ei läinud meil hästi, sest mälu ei ole.

*Kümme korda musta notsut,  pannkoogid, jäätis, maasikamoos , sõbrapäeva pidu missugune.  No ja roosid koos vabandusega, see viimane oli seda erilisem, et ega meil vabandust eriti ei paluta ja ega palumiseks pole ka palju põhjusi.  Vahest mõni torin ja mis vabandusvääriv patt see ka on.

*  Käisime ümbermaailmareisil.  Õhtul koju naastes oli selline tunne küll, sest sõidetud sai ca 400 km. Viljandi on armas linn igal aastaajal.  Talve boonus on jää järvel. Lossimägedes käidud, uisuringid tehtud, suundusime Taagepera poole. Uued teed, uued vaated. Talvevõlumaa oli ilus, aga õues oli nõmedalt külm ja tuuline. Ja pimedus saabub juba suht hilja, neid õhtutulesid ei suutnud ootama jääda. Aga lõppkokkuvõttes oli tore päev.

*Autosse istudes Elmari raadio küsitles kuulajaid esmaabi teemal, mitu kompressiooni ja mitu hingamist. Nad nagu teadsid, et selle teema teekond mul täna ette võetud.

*Õues on jätkuvalt krõbekülm, see hüppab näkku kinni. Talvesaapad on sel aastal hoolega vatti saanud ja see madal päike, mis paljastab kõik tolmurullid, tõi päevavalgele ka tõe, et minu saapad vajavad remonti.

*Ümberringi varitsevad viirused, kaks lähemat kambajõmmi on nakatunud. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla, olen veel vastu pidanud. Loodan, et minu tervist toetavad kutsaringid ja suusaringid ning natuke jõhvikat ja küüslauku. Ptüi-ptüi-ptüi.

*Oli tore vaadata, kuidas prouad olid end lille löönud, härrad lipsud ette seadnud ning tulnud nostalgiast kantud kontserdi kuulama ning ennast tuulutama. Olen ikka seda meelt, et inimesed on ilusad ja head, näen seda lahkemat poolt vabatahtliku rollis.

*Mees lootis vastlakuklit, aga minul oli ju poodi sisenedes meeles, aga väljumise ajaks oli see mõte juba peast vasakule keeranud. Õigemini tahtsin osta imemoppi, mis põrandad kerge vaevaga ja peaaegu nagu iseenesest puhtaks küüriks, ja seda ma seal poes uurisin. niimoodi iseendaga aru pidades kadusid kõik kuklid peast. Pigem oli mõttes see, et kuidas mu eluke kergemaks läheb ja mopike mööda tuba tantsib. Koju ma selle mopi vedasin ja kukli asemel tehti koogel-mooglit.

*Kudumise vardad viskasin nurka ja hoidsin pöidlaid kramplikult,  kui Henry hüpete korrad olid. Sellest oli abi, hõbe tuli ära. No nii rõõmus noore inimese edu ja õnnestumise pärast.  See olümpia on vaatemängu pakkunud, kõike ju vaadata ei jõua, aga midagi siiski. Ise endale riputasin ka medali kaela, tavapärase 5 suusaringi asemel kihutasin 10.

*Täna pakkis suuskade alla korraliku lumekihi ja minu suusatamine jäi vaid üritamiseks. Tuisuteed olid libedad ja tegid ettevaatlikuks.

*Leidsin endale sünnipäevaõe. Tuli juttu tähtkujudest, need olid meil ühed ja selgus, et päevadki ühed. See oli küll vahva teadmine. Tunnen,  et klapime kenasti, on vist ka astroloogiliselt paika pandud.

*Kätlemist peab vaatama, see on traditsioon. Aga sünnipäeva laua taga olemine, selleks valmistada,  sest on minu kord, seegi on traditsiooniline.  Ega see köögitoimkond mind rõõmsaks ei tee tavaliselt,  aga seekord läks üle ootuste hästi. Armas istumine oli.

*Asjade vähendamine käib läbi koera hammaste. Täna läksid ühed mõttetud baleriinad,  eile paar vana raamatut, üleeile sassis harjastega hari. No ei ole taotluslik meie poolt, võib olla koer tegeleb teadlikult.

*Täna viib tuul kergekaalulised kraavi, puhub väga võimsalt. Panime homseid plaane paika, kodus keetsin pajatäie süüa, on jälle minek.  Tartu,  heade mõtete linn ootab. 

*Ilmaga ei vedanud, sest tibutas midagi ning üleüldse oli hall. Käisime Tartus. Meil oli välja mõeldud oma programm,  mis sisaldas maksimum aja kasutust: teatrit, põgenemistuba, väljas söömist, ööbimist, Ahaad ja restorani. Lihtsalt ringiluusida oleks tahtnud vast rohkemgi, kuid see määrdunud lumesobru ja sompus ilm ei jäta ka kõige kaunimast linnast rõõmsat muljet. Programm oli meil muidugi äge ja nalja sai ka. Koju sõitsime nagu siilid, läbi udu.

*Kudumise hoogu ei kahanda valesti kootud ringid. Muster on suurelt paberile pandud, aga ikka suudan eksida. Eks siis tuleb tagurpidi minna ja maha kududa, mis vanduma ju paneb, aga käega siiski lüüa ei lase. Olen seda kudumisekooliga liitumist kirunud, aga tänaseks olen komistuskividest üle kudunud ja midagi uut olen juurde õppinud.