15. neljapäevast neljapäevani

 

20. Alati ei peagi vist põhjust madalseisuks olema. Või kui on, siis ise ei teadvusta seda. Minu madalseis paistis täna näost ka välja, sain sellekohaseid komplimente. Veeretasin tööpäeva mööda, kuid kohe koju siiski ei läinud. Mul oli kokkulepitud kohtumine taimeaias. See käimine tõstis muidugi toonust ja koju jõudsin hunniku taimedega. Siiski Eurovsiooni jaoks mul enam jaksu ei jagunud, vaatasin Uku ära ja tuttu.

Väike tänu tehtud töö eest teeb 
südame soojaks :)

21. Lausa kardan meie koduuste vastupidavuse pärast. Nimelt meie kass voorib sisse-välja, välja-sisse. Proovin talle küll jõuga vastu hakata, s.t igale njäule ei reageeri, kuid ta on nii veenev, et annan ikka alla. Tal vist närvid läbi J Õues on ju ka pigem külm, mis talle seal meeldima peaks?

22. Sain kätte uued kõrvarõngad, emotsiooni ajel ostetud. Sünnipäeva raha tavaliselt saab nii kulutatud, et ei ole ära fikseerinud: vot see ost on sünnipäeva kingituse eest. Nüüd tegin selle ära, ja kõrvarõngad on sünnipäevakingi eest.

23. „Me tahame olla pärast rasket tööpäeva maratoonarid ja sprinterid“, ütles Marian Võsumets saates Hommik Anuga. „Jumala pärast, sööge pitsat ja jäätist ning vaadake Netflixi“. Eks jah, tahaks olla tõesti kogu aeg energiapomm, aga keha ja vaim ei luba kogu aeg, nad väsivad ja tekivad jõuetuse hetked. Täna oleks see täiest asjakohane olnud, sest kaskedepüha ja siis tööd ei tehta. Mind aga tabas mingi seletamatu õmblemiselaine ja mitu asja sain valmis. Head „lainet“ ei saanud raisku lasta minna ja nii suundusin pärast õmblustöid õue naati likvideerima ja siis nii sujuvalt midagi garaažist tooma minna minnes, sattusin seda koristama. Nii et olin maratoonar ja sprinter ka.

24. Esimesed pääsusilmad ja piibelehed sellel kevadel on nähtud. On ilus aeg, õitsejaid jagub, mets on veel õrnrohleine. Nagu igal kevadel. Ainult meie kodukask on pärast 12 eluaastat ära kuivanud. Ma olen metsa langetamise suhtes salliv ja tervitan seda protsessi mõistusega, sest mets vananeb, tööstus vajab, inimene vajab. Muidugi on mul kahju lindudest ja loomadest, kes raie päras peavad uued elupaigad endale otsima, kuid see oma koju istutatu otsa saamine on kuidagi isiklik. Kuigi et jah, tuvastasime ka põhjuse ja selgub, et ka inimtekkeline põhjus. Millegipärast see koht puude istutamiseks ei sobi, olen selle kase naabrusse istutanud veel kolm puud ja neist ükski pole alles. Peab vist selle maapinna rahule jätma.

25.Ajasin mitu asja korda ühe hoobiga. Enese heaks olid iluprotseduurid ja vaktsiin, neist ebameeldivaim oli juuksuri pesemistoolis istumine. Kõige vastikum asend maapeal on pea tagasikallutatuna toetatud  juuste pesemiserennile. Selle renni äär pressib kuklasse ja tunnen, et kael on krampis ning asend pressib kaelasooned kinni. Isegi peamassaaž, mida juuksur nii hellalt ja õrnalt tegi, oli pigem piin. See aga oligi kogu päeva ainuke piin J

26. Eilne suts vist õige pisut andis tunda, või oli see eilse krampis oleku pärast või hoopis jubeda vihmase ja tuulise ilma süü. Töölt tulles ei teinudki esmalt midagi. Õnneks on laps leplik ja leppis sellega, mis kapis olemas oli. Meie ühine lemmik – müsli- päästis päeva. Meil ei saa sellest kunagi küllalt.

Õmblesin valel päeval

 

Sellisel pühal, kus muru ka ei kasva, tegin mina pattu ja õmblesin. Üldse ei olnud plaanis, aga hetke tuju ajel võtsin õmblusmasina välja ja mõtlesin, kuna lapselaps tahab endale uut kepphobust ja algus oli juba tehtud, et teen siis edasi.  Vahepeal oli vaja hobuse jaoks kaltsukotis sorida ja sealt tuli välja kunagi alustatud teksapadi ja meenus kohe mõte, miks ma seda tegin ja miks ta toona pooleli jäi. 

Hobuse õmblesin masinaga kokku, ülejäänud on käsitsinokitsemise töö ja panin selle kõrvale ning lõikusin alustatud padja parajasse mõõtu, lõikasin alusriide ning vuristasin kokku. Padja toorik oli ka olemas ning padi meie suvemajja on valmis. Vahel harva, kui võrkkiiges loen, siis olen tundnud puudust millestki, mida on hea pea alla panna. Lapiöö tehnika on crazy-tehnika. See on ainuke, mida mulle meeldib teha, sest ei ole vaja palju mõõta, mõelda, mässata, lihtsalt natuke säti ja õmble. Tulemus on alati omanäoline.

Tegelikult õmblesin ühe hooga midagi veel, aga see jääb teiseks korraks, nagu ka hobune ja lõpupistete ootuses tikkimistöö. 😉

14: neljapäevast neljapäevani

 

13. Vaatasin tagasi ja meenutasin vanu aegu. Oli põhjust, laps sai aasta vanemaks. Tema iga on edasivaatav, mina juba kipun nostalgitsema. Muidu oli täna kiire tööpäev, mil üks „kiire „ kestis 1,5 h, mil pidin digiloo ülekoormatuse tõttu ootama järjekorras, milles olin 11583.

14. Nägin täna elu kauneimat lillekimpu ja sain kuulda midagi sellist, mis pani heldimusest südame põksuma. Minu igaõhtusele tänule lisandub tänulikkust juurde, see on kindel. Can´t wait ja loodan kõike parimat. Ilus päev lastega oli täis ainult rõõmu, puhast, armsat rõõmu.

On ju ilus :)

15. Kas kartul on maas? See on argine maainimeste jutujätkuks küsimus. Nüüd saan öelda, et on maas. Toomingas õitseb, seega vist ka päris õige aeg. Ühe hooga sai mulda ka sibul, herned, punapeet. Veel istutasin lilli ümber ja sättisin õueelu hubasemaks. Rabarberid peavad ka igal kevadel vähemalt kord koogiks saama ja seegi oli täna ära. Kook toorjuustu ja hapukoore kattega oli hetkega pannilt läinud. Õhtul mängisime Aliast. Millal ma viimati oma suurte lastega lauamängu mängisin? Ei tule meeldegi.

16. Panustasin õhtule, sest ilus, vaikne ja soe. Enne õhtut läks mulda veel porgand, mille seemet mul eile ei olnud. Seejärel võtsin telo, raamatu ja heelgeldamise ja istusin suvemajas rahus ja vaikuses. Kägu juba kukkus ja esimesed sääsed asusid ründele. Aga need üksikud pinisejad ei olnud veel häirivad. 

Õunapuuõied on ka alati ilusad.

17. Nagu preemiaks nädalavahetuse töö eest tuli vihm ja kastis. Õhtuks sadu lõppes ja loojangul kerkis piimjas udu ning taevas olid pilved värvunud vahukoorekoogi värvi. Ilus oli. Meil oli täna vestlus: oi, paha-paha, ma ei taha, et võõrad lapsed minu metsas käivad. Mind paneb alati see minu-minu õlgu kehitama. Mida selle minu-minuga ikka lõpuks peale hakata. Lill on lapsele nuusutamiseks ja noppimiseks, vaatamiseks, mis kahju sellest minu maale küll sünniks.

Ilus taevas ja kriipsuke udu on ka näha

18. Pole halba ilma. Panin jope ja pikad kummikud ja kutsa-ringi ka kerges vihmasajus ära ei jätnud. Tavaliselt kuulan metsas kõndides linnulaulu jt looduse hääli, kuid insta Kertu jagas raadio Elmari intervjuud temaga ja essat korda kõndisin ja kuulasin. Koergi esialgu vaatas otsivalt, et kust see hääl tuleb. Kui keegi on nii inspireeriv ja motivatsiooni tõstev, siis seda on lausa kohustuslik kuulata neil, kes aeg-ajalt norutama kipuvad. Koju jõudes vaatasin veel, mida Britt Prantsusmaal teeb ja kui nii edasi läheb, pole telekat enam vajagi – inspireerin end nutiseadmes. Samal ajal ikka heegeldasin ka, sest Eesti naine ei või käed rüpes istuda.

Ülased on mingi kuhja alt end üles upitanud

19. Suvine kalender täitub. Planeerime siin ühte minekut, sest kihk on. Samas ei tea, kui mõistlik see on. Natuke nokk kinni, saba lahti tunne on. Suhtume siis nii, et kui saab on äge, kui ei saa, siis on kurb, aga paratamatu.

 

Kolmeteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

6. Võtsime ette luureaktsiooni ja üllatasime sõbranjet tema päeval hommikuse duetiga. Kõlas nagu kõlas, aga oluline on, et talle meeldis päriselt ja ise olin ka nii elevil ja rõõmus, et idee tuli, et kambajõmm oli võtta ja et sel kambajõmmil oli oidu kõik talletada ja et üllatus ka üllatusena välja tuli.

7. Püüan lähtuda põhimõttest, et ela oma elu, ära teiste oma aruta, aga ikka ütlesin sõna sekka. Keel see va sügelev organ J Ega pärast ju hea tunne ei olnud ja omast arust tundsime kaasa. Vist!

8. Vaatamata külmale tuulele avasime õues söömise hooaja. Lapsed tulid. Meie lapsevanemad olime kohe naksis ja rõõmu otsast otsani täis. Uhkust samuti.

9. Emadepäev. Oma õnnitlused sain juba eile kätte ja tänase kord oli minna kokkusaamisele teiste emade ja ühe sünnipäevalapsega. Päris pikk aeg on mööda läinud, mil külas käinud ei ole. Seega oli tore näha, kostitatud saada ning kõik jutud said ka räägitud.

10. Kusagilt hakkas puhuma vali kuid soe tuul. Tööl oli kahju olla, sest õues olnuks lust tubase zoomi-teatri asemel olla. Seda enam, et  test tuli ka teha. Üldiselt ma tahan , aga täna ei tahtnud. Lisaks ei saanud kõigele pihtagi, õnneks oli laps kodust võtta, kes aitas või õigemini enamuse testist ära tegi. See oli nüüd nagu tasumisetund vanemliku hoole eest :D Ma ise ka ei saa aru, miks ma igast jamast olen nõus osa võtma. Õhtul oli aga ekstreemselt totter saade viharavist, mida vaatama jäime tegelikult ühe tuttava näoga vihkaja pärast. Asjade ilma asjata lõhkumine tekitab alati prr-tunde ja nüüd nad purustasid 2h jutti. Mõne memme puud oleksid võinud selle aja sees lõhutud saada.

11. Soe, nii soe päev. Istutasin tomatid kasvuhoonesse higitilgad ninaotsas. Pärast ei raatsinud tuppa minna, läksime hoopis matkama. Naastes oli ikka veel soe õues, nii et vedasin kõik suvised taimehakatised toast välja, aitab küll tubasest hooldusest ja aknalauaelust.

12. Ikka soe, tuult on ka. Leidsin täna ühe grupi fb-st, millest on reaalselt kasu ka. Kass ja koera ja aiagrupid on lihtsalt vaatamise ja laikimise pärast. Digitarkused kuluvad aga praegusel ajal väga marjaks ära. Kohati olen küll ise-ise, s.t tahan ise hakkama saada, ja selleks siis ongi vaja pisut trikke juurde õppida. Muruniidukile tõmbasin ka täna hääle sisse.

Kaheteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

29. Kevadised kaevetööd toovad nähtavale klaasikillud, roostes naelad ja muud sodi, mille külm on pinnale lähemale kergitanud. Olen seda jama 10 aastat nokkinud, aga jagub ikka ja veel. Lihtne oleks eirata, aga mina ei saa, pean kummardama ja kokku korjama kõik selle, mis looduse juurde ei kuulu. Tahaks, et maa oleks puhtam paik. Seega oli tänagi kaevamise päev. Koer oli väga pettunud, kui õue läksin, temal on oma lootus. Paraku ma kahte sporti ühe õhtuga teha ei jaksa.

30. Täna kerkis küsimus, kui palju on meil elus tahan või pean asju. Kui hoolikalt mõelda, siis nad segunevad mingil viisil ja üks võib muutuda ka teiseks. Üldiselt on pean tunne, kui pesen aknaid, teen argiõhtuks süüa. Teinekord aga tuleb ka tahtmine ja teengi tahtmise pärast, suure õhinaga. Kõik sõltub. Täna oli tahtmist täis päev. Pean pesema aknaid muutus töö käigus tahan pesta aknaid. Lisaks tahtsin veel lillepeenraid korrastada ja üle aastate kisselli keeta. Päikesepaiste, mis muud!

1. mai unustasin ära – läks täiesti meelest, et töörahvapüha ja kevadpüha. Siiski nii poolkogemata küpsetasin ühe rukkijahu-pohlakoogi raamatust „Ahvatluste aastaring“. Tänase päeva tore oli see, et vennad võtsid end lõpuks kokku ja puhusid üle aastate koos saunajuttu.

2. Täna võtsin maasikad ette. Peaaegu igas põõsas istus üks või mitu võilille ja see ajas lausa närvi. Ponnistasin küll neid juuri noaga pooleks lõigata, kuid see kõik on ajutine, juur on ju alles. Ei oska leida lihtsaimat viisi mugavaks maasika kasvatamiseks. Hea meel oli aga Kuldvillaku võitja üle. Ikkagi tšempioni staatusesse jõudis, mis siis et napikalt. Oma tugitoolist hüüdsin talle küll, et Sophokles, onu Vanja. Õnneks need mittemeeldetulemised ei takistanud võitmast. Tugitoolist minu loogika siiski Armstrongini ei küündinud.

3. Mõtlesin, et panen jalga õhukesed sukad, aga tuult tuppa kuuldes otsustasin ikka talviste paksude kasuks. Ja kuna oli väga vilets aiatööde ilm, siis rõõmustasin koera. Nägime haigruid, luiki ja jänestel oli vist jooksuaeg, neid silkas lausa kolm. Kutsa oli neist pöördes ja mul andis teda kinni hoida. Sain jõutrenni pealekauba.

Pilved nagu vahukommid :D

4. Ma ei uskunud, et mõnel õhtul vaatan teleri asemel insta-storysid. Täna jälgin Kertut, kes matkab mööda Eestimaad, nii 30km päevas. Eile oli mul lausa mure, et kas juhtus midagi, kuhu story jääb? Kas on karud Alutaguse metsades teele ette jäänud. Täna oli ta aga olemas ja karu ilmselt ei pidanud kartmagi. Aga lisaks Kertule jagab Britt Prantsusmaal oma pereelu, Sandra tõstab motivatsiooni, Merilin on lihtsalt naljakas, Anna on osavnäpp. Arvan või õigemini loodan nii eluga paremini kursis olla ja loodetavasti pidurdan mingil viisil nende abil aastate sõudu. Igatahes on äge, et selline edevus on olemas.

5. Täna sain minna lumelörtsiga tööle. No on ikka pagoda ja mis mai see on ? Õhtuks läks õnneks kobedamaks ja tegin tavalise tiiru. Seekord kohtusime rebase ja sokupoisiga. Tiir on enamasti üks ja sama, aga kohtumised on erinevad ja ka maastik muutub looduse suve poole edenedes. Toomingalehed on juba pungast palju suuremad, pajuurvad muudavad värvi. Vihm tegi teed kõik sopaseks ja koju viisin kummiku sees kive ja soppa. Ei tea, miks kummikutel selline tagant üles viskamise efekt on?

 

 

Sokupoiss ja rebane pildile jääda ei soovinud, vares oli vähe kannatlikum :)

Sellisteks ilusateks tuttideks muutuvad mõne põõsa tibud. 

Pepualus

 

 

Minul on selline kiiks, et mulle meeldivad kiiksuga asjad ja eriti meeldib neid välja mõelda. Mõnikord on tunne, et elamine on juba kõik  väljakujunenud, kõik asjad olemas ning sisustatud ja pole nagu kusagile enam midagi meisterdada. Siis tuleb aga ei kusagilt jälle mõte ja üks asi naksti juures. Saunamaja on selline tore koht, kuhu veel saab juurde asju toota. Pepualused on meil kenasti olemas, aga need on poest ostetud, tavaline kräpp. Tegin siis ühe omamoodi-aluse juurde, tekst peal ja puha, et millisele istumisele mõeldud. Meil kvalifitseerujaid just ei ole, või kui, siis mina. Tänaseks on alus ka ära testitud ning peab ütlema, et istuda oli hea. Materjal on villane, kuid kare ei ole. Kuna sauna tooniandev värv on meil roheline, siis see ta sai. Teine peaks ka mõne aja pärast sündima, eks siis paistab, mis sinna kirja saab.