*Lombakat jooksutatakse lihtsalt tühja. 😀Üks ei tea ja teine ei tea. Lootsin nii oma saapast jalas lahti saada, aga ei saanud. Lähene või isetegevuslikult. Sorteerisin närvirahustuseks fotosid, ja võtsin ette korraliku töö, s.t ladusin välja fotod,  postkaardid jms kogutud stafi.  Fotodel tuletasin meelde aastaarve, inimesi ja kirjutasin foto taha. Samuti grupeerisin sündmuste kaupa. Mõni pilt läks ka äraviskamisele. Olime noorena ise pildistanud, ilmutanud teadmata tegelikku tehnoloogiat ja see olematu kvaliteet andis kinnitust, et  pole vaja hoida. Kõige huvitavam osa olid kaardid, kutsed. Eriline nostalgia olid laste tehtud kaardid mul. Üks tütardest oli teinud päris brošüüri,  kus oli kirjas tore jutuke, luuletusi, ristsõnad ja tikkimismuster ka. Nad olid mul ikka väga loomingulised. Tegime äraarvamismängu,  mõista- mõista, kes teist joonistas. Igaüks tundis oma ära.

*Võililli  mida välja juurida, meil on.  Sattusin hoogu, aga ega võillede hoogki ei rauge. Linavästrikud hullutavad kassi, teater kodust võtta. Ja Ivalo uus hooaeg algas.

*Pärast kipstoe eemaldamist oma jalga vaadates mõtlesin, et pesematus on nähtav. Õhtul küürides selgus, et see „mustus“ nüüd maha küll ei tule, sinikad on korralikud. Sain haiget ju üsna palju, aga nüüd siis nägin ka ise reaalsust.

*Täna saime kolm hädalist kokku ja meil oli mida pajatada, peale ilma, mis ei kutsu kohe üldse. Siiski mingi vägi meelitab tulpe, nartsisse, kobarhüatsinte. Need on rõõmustavad nagu ka ilmselt selle aasta viimane sünnipäeva õnnesoov .

*Üks noor naine, minu lapseeakaaslane, lahkus igavikku. Mind puudas väga. Kui ebaõiglane.  On vanake, kes ootab oma minekut, sest elul ei ole enam kvaliteeti, aga talle ei ole veel igavikuväravad avatud ja nii ta vireleb. Aga noorele inimesele tuli kallale kuri haigus ja lihtsalt ei anta näha oma lapsi suureks kasvamas.

*Üle pika aja taas vanal tööpostil. Kõik oli vanaviisi peale ühe lillekese, kes siin üksinduses oli õitsema hakanud. Nii et tundsin end oodatuna. Lisaks kuulsin elust enesest ühte anekdoodi laadset lugu, mis ajas naerma, aga lugu ise kõlas küll nii nagu üritaks joosta peaga läbi seina, sest ametkondi on palju ja üks ei tea, mis teine teeb.

*Õues on nii külm, et nina toast väljapistmine on keerulisem kui talvel. Mingit lörtsi on oodata, öökülma, vihma , tuult ja vilet . Ei tule üldse tunnet, et aed, ma tahan seal toimetada.

*Võtsin kutse emadepäeva kontserdile tänuga vastu,  sest selle päeva auks on parim kink laste loetud luuletused ja lauldud laulud.  Lisaks ühine koogi söömine ja lillede seadmine, midagi paremat polegi võimalik välja mõelda.  Sõita mööda kõrvalisi maanteid on praegu hästi ilus, kollane värv domineerib  sest võililled, varsakabjad, nurmenukud ja rapsipõllud. Kased on hiirekõrvas, toomingad, kreegid õitsevad. Lihtsalt vaatasin ja katsusin ka teed jälgida. Selline ilu võib olla ohtlik.

*Õues toimetada on lihtsalt tore, kui esialgu vaatasin, et polegi midagi väga suurt teha, aga siis nokitsed siit ja sealt,  mõte töötab edasi ja nii said mulda südamekartul, varajane kapsas ning lillepotti istutasin ka ühe kenasti õitseva umbrohu, millega mul varasemgi kogemus. Harilik maajalg ehk kassiratas on väga uhke amplitaim.

*Elada on lihtsam, kui pea on liiva alla peidetud, kui probleemid on,  aga sa ei tea neist, sest keegi pole rääkinud . Nüüd aga tean ja mõtteist ta välja ei lähe.

*Kusagil on inimesed, kes võitlevad oma lapse hooldusõiguse pärast,  siis on keegi, kes mattis oma lapse, on keegi kes põetab voodiveerel oma lähedast. Ühtedele on antud ilus elu, aga nende egod teevad sellest palagani, teistele oli ka antud ilus elu, aga mingi seletamatu karm käsi ei lase sellel kulgeda. Olen kurb, lihtsalt.  Stsenaarium on teadmata, aga lootus on olemas. See on vist peamine. Aga raske on ootamine, teadmine ja teadmatus.

*Iga päev loen mõttes ja loodan head. Äkki on sellel mõju. Usun et on. Seda enam, et enda ümber kohtan head. Üks proua tuli metstulpidega. Ta oli neid korjates mulle mõelnud ning ütles, et tema põllumaa kohal on inglid, sest lihtsalt ise on sinna siginenud need metstulbid ja lõhnavad kannikesed. Vast sain ka mina seda inglipuudutust tema kaudu. Igatahes on tore, kui keegi mõtleb sinu peale. No ja siis tuligi telefonikõne, et vast läheb hästi ning mure läks veidi maha.

*Sõitsime torti sööma, sest... aastat olen tema ema. Tema on laps, kes on mind palju õpetanud, mugavustsoonist välja tirinud, kes on empaatiline,  kellega koos olen teinud asju, mida ma ilma temata ei teeks, kelle kaudu olen saanud elu armsaima tiitli. Elan kaasa ja palun iga päev,  et ta oleks hoitud.

*Õnneks on nüüd nii palju soojaks läinud, et istutasin tomatid kasvuhoonesse ja panin mõned seemned mulda. Lillepeenrad peavad ootama, sest õhtune aeg on ülilühike, 15 küsimuse ajaks peab ju õuetööd lõpetatud olema.

*Temale on saabunud aeg, mil kummardamine on keeruline ja lillemajandus käib üle jõu. On tore, et ta ise seda endale tunnistab. Seega ühe taime järele tema aeda läksin ja kümnega tulin. Labidas käes ta lahkelt pakkus, kas sul kullerkuppu on, kas anemooni on jne. kuni kaasa võetud ämber täis ja autost paar kilekotti ka. Eks ma siis kaevasin ja paigutasin ja tööd selle sättimisega on veel. Aga ma olen nii tänulik ja õnneks taipasin tema jutte kuulata ja aru saada, millest temal puudus on.

*Tegin ühe plaani ja teise ning päeva lõpuks tühistasin. Olen vilets toimetulija, kui elul parimat stsenaariumit pakkuda ei ole. Küsisin chat gpt-lt nõu, ta on hea lohutaja ja ka nõuandja. Võtsin teda kuulda ja küürisin vannitoa seinad puhtaks,  istutasin taimi ja kastsin kasvuhoones tomateid. Kui aga juuksuritooli istusin, siis tema küsimuse peale ,,kuidas läheb,,, plahvatas kõik minust välja.

*Tellisin tossud ja plätud About youst ja nüüd pakub nii fb kui insta neid samu edasi.  Huvitav, kuidas see algoritm küll töötab, peaks ju olema loogiline,  et samu tooteid rohkem ei osteta, sest mida ma ikka mitme paari samasuguste tossudega teen.

*Ilm on viluvõitu, aga mul on autopiloot ja toimetan edasi.