Keebiga Hansapäevadel

Tavaliselt on nii, et kui esialgu minna ei viitsi, aga kui see „viitsi” ületatud ja siiski on mindud, on igast käigust lõppeks rõõmu ja emotsioone kui palju. Ja on ka teistele, mida rääkida :)

Mina käisin reedel Hansapäevadel. Maru vahva oli.  Tõepoolest ei olnud ma sinna enne sattunud, kuigi neid korraldatakse vist küll juba mitmendat aastat. Müüjaid oli palju, rahvast oli palju – nii et uudistada, vaadata ja kuulata oli iga kandi peal. Isegi elusad lambad olid kohal. Kusjuures ka maainimesele on lamba nägemine juba vau efektiga. Lapsel lasin atraktsioonidel hüpata, maitsesime ühte ja teist. Suuri oste ei teinud, kuid kanepiseemnetega karask tundus huvitav (seemned krõmpsusid toredasti hamba all) ja leidis tee kotti. 

Ja siis ta tuli, vihmasabin. Päris korralik. Plats oli otsekui võluväel inimestest tühi. Kes siis kus varju leidis. Mina ostsin vihmakeebi. 2.- eurot, poes maksab sente. Aga oma villast kampsunit ei tahtnud kohe kuidagi märjaks kasta lasta. Tore oli, et keegi ettenägelikult neid ka müügiks võtnud. Kuid siis oli mul kahju käsitöö tegijatest. Ühte eseme valmistamiseks kulub aega (sõltuvalt tootest), materjali ja et kaup müüks, peab tal olema mingi uudne nägemus (oluline on eristuda teistest tegijatest). Keebimüüja saab aga kasutada ära olukorda, ise ei ole vaja teha muud, kui hankida keebid ja loota vihma.  Õnne on vaja ikka kõigile. Igatahes oli hea meel näha, et ikka prooviti selga ka etnokampsuneid ja ehk said ka käsitöötegijad oma kaupa müüdud.

Aga enne kodupoole asutamist märkasin Sepa mahetalu müügiplatsi. Olen ammu nende blogi piilunud ja tean, et nad jäätist müümas laatadel käivad. Ammune soov, seda jäätist proovida, sai ka lõpuks teoks. Pean ütlema, et ma ei ole enne nii head jäätist saanud. Parajalt magus, mitte ülesuhkrustatud nagu kipuvad meie poejäätised olema. Tublid tegijad on mind alati inspireerinud. Sepa mahetalu perenaine seda kindlasti on. 

Jaaniaja kudumine

Vanadest rahvakommetest kinnipidamine kohe kuidagi ei tule välja. Minu lapsepõlves toodi alati jaanideks ja suvistepühadeks kased tuppa. Pidasin ka plaani, aga no jäi…. Ilmselt ei ole ka me ise enam sellised, kui olid inimesed üks põlv tagasi. Püha ja pühadust on vähem ja ei oska ka seda enam ilma kommertsita luua. Miskit ma siiski sättisin. Pojengid lõhnavad nii ülihästi, et ehk tuppa ma neid vaasi tõin. Et oleks toas veidigi pidulikumat hõngu.

Samuti ei ole ma kindel, et jaanipühade ajal vanasti varrast klõbistati. Vaevalt küll. Aga mina kudusin, kuna kõigist käikudest jäi aega üle ja jõude on nii raske istuda. Valmis sai lihtne sallike, millega ma päris rahule ei jäänud. Ilmselt olen mina kõige viimane käsitöö viljeleja, kes annist pole kudunud. Seekord sai siis teoks, aga natuke rohkem mustrikordi oleksin võinud kududa, pisut ahtake jäi. Aga esimese vasika kohta räägitakse teadagi mida. Teine kord olen targem :D ja uurin rohkem teiste tehtuid. Häid nõuandeid pakub näiteks Helen oma blogis.

Jaanilaupäeva õhtul tuli taevast vahelduva eduga teadagi mida, ikka vihmakest. Aga ka päike ei jätnud end päriselt pilvede varju. Üle põldude avanes maaliline vaade. Minu laps juhtis sellele tähelepanu. Nii armas, et ta ka peale arvuti ekraani suudab midagi tähele panna. Kõik ei ole veel kadunud :)

Kaks korda aastas

Seekord olid jaanid sama soojad (külmad) kui vast jõuluajal oli. Aga jaanipäeva külm ära ei võtnud, seega on kõik oki-toki. Minu arvates saab jõule-jaane omavahel võrrelda küll. Need on kaks sellist tähtsat püha aastas, mil ei taha kohe kindlasti üksinda olla ja tahad külastada oma juuri, s.t käia ära oma kodukandis. Meie võtsime reisi ette jõululaupäeval. Sai käidud läbi mulle kõik olulised kodukandi inimesed ja ka mere ääres lihtsalt vaatamas. Meri on märgilise tähendusega minu elus, ma kohe pean seal ära käima, kui kodukanti satun. Ja lõpuks muidugi jaanituli – need jällenägemised andsid positiivse laengu ikka pikemaks ajaks. 

Jaanitule pilt suvaline internetist

Õitsejad

On veel jasmiinide õitsemise aeg - oi, millist magusat lõhna on õu täis. Minu jasmiinipõõsas pärineb meie talu vanadest aegadest ehk on üks vähestest, mis meenutab, et kunagi oli siin vana talumaja ja teistsugune elu.  Seda põõsast oli tegelikult ainult üks tibatilluke oksake, aga kui vaim on visa ja tahe suur, siis kasvab ka kõige viletsamast raokesest uhke taim. Ja seda ta on – parajalt suur ja uhke.

Õitsejaid on aias veel teisigi. Nelgilised on ka väga tänuväärsed lilled, erinevaid liike jagub tervesse suvesse. 

Tegemist ootavate tööde sahtel ja vürtsihoidja

Kunagi on oli mul kodus üks kapisahtel pühendatud poolikutele või õigemini mingit nokitsemist vajavatele asjadele, siis oli neid sealt hea võtta, ei olnud vaja järge pidada, mis tehtud mis tegemata. Nii rändasid sinna sahtlisse pluusid, mis vajasid nööpi või katkised sokid ( kui kannatasid parandada) või lahtine õmblus jne. Selles mõttes oli see hea, et kellelgi ei olnud võimalik selga panna katkist eset. Ja kui mees käib ringi auk püksipõlves, siis annab see aimu ju laisast naisest J Kus selle häbi ots. Samas mingis mõttes oli selline sahtel halb ka - kui sahtel väga täis sai, oli see selline sunni-allikas – ikka peab, peab, peab ja selline sunnitud tegemine on omakorda paras stressi-allikas. Nii, et hetkel ma selliste asjade üle ei stressa ja asjad, mida putitan, satuvad ette pigem juhuslikult.

Juhuse tahtel sattus minu kätte tont teab kust üks tasku (ega muud nime anda ei oskagi). Kui mul oleks veel olnud selline tegemist ootavate tööde sahtel, siis oleks ta seal oodanud. Alles ma teda hoidsin lihtsalt sellepärast, et takune-linane mulle meeldib, aga kasutust ta ei leidnud, kuna punasega kanditud ääred mulle ei sümpatiseerinud. Ega sellisel taskukesel mingit praktilist väärtust polegi.  Aga võtsin ta siiski ette ja n.ö otsisin talle kasutusala. Kandi harutasin ümbert ära ja veidi heegeldamist ka ning asjal teine ilme. Et ese n.ö lötakas ei jääks, õmblesin tagusele tasku ja panin papi tugevduseks. 

Nii toidus kui elus peab olema vürtsi. Seekord hakkab see tasku hoidma vürtsikaid maitseaineid.  

Kleidi tuunimine sügisesse

Seekord heegeldasin ühe kapisseisnud kootud kleidi pärast. Kleidi saamiselugu nagu ei teagi, kuidagi kusagilt on see minu kappi siginenud ja seal siis olnud lihtsalt lükata-tõmmata. Liiga lühike näis kogu aeg. Ei ole ma mini kandja enam või õigemini olen pidanud end kogu aeg (ka siis kui noor olin) kord paksuks siis kord liiga vanaks :D ja tegelikult pole teab mis suurt vanust veel ollagi, rääkimata suurest paksusest :D Vot mida teeb liigne enesekriitika. Aga ennast ju ikka ei ületa, sellepärast mugandasin kleiti enda järgi (mitte ennast kleidi järgi). Alla äärde heegeldasin parajalt laia pitsi.

Küll ma seda altääre ringi mõõtsin mitmeid kordi, et ka pitsiring ilusti altäärega klappima hakkab. Esialgu näiski kõik vinks-vonks, hakkasin külge õmblema ja tuli välja, et pea 20 cm on minu heegeldis laiem. Egas midagi, kuna suur töö oli tehtud, siis harutama ei hakanud, võtsin veel kord heegeldamise ette ja heegeldasin lihtsalt ülemist poolt veidi kokku ja siis saigi paras. 

Minu arvates pruun ja lilla täiesti sobivad omavahel, aga siiski näis veidi imelik, kui ainult all ääres on pruuni. Et kogu tööst mõjuvam üldpilt jääks, siis heegeldasin ka väikese satsi ette. Tegelikult tegin ka selle satsi osalt nööpide pärast, sest mis ilu neist nööpidest ikka on, kui nad seisvad nööbikarbis kasutult. Nööbid on võib-olla isegi ennesõjaaegsed, nimelt olen saanud päranduseks need oma vanatädilt, kes sündis 1894. Millisest ajastust temal need olid, ei ole mul õrna aimugi, aga nööbid on väga huvitavad, ainult kahju, et neid vaid kolm oligi.

Kohati tundub, et olen nagu Ants-Tagurpidi, sest selline tume ja kootud kleit mitte kuidagi suvesse ei passi ja ka suviseks tegemiseks on natuke raskepärane. Suvel on ju kõik nii kerge ja helge, et ei tea isegi, kuidas see kleit mulle just nüüd meelde tuli. Aga tahes tahtmata (õnneks küll veel mitme kuu pärast) tuleb sügis ja siis on kleit mind ootamas. 

 

Kalamehejutud

Minu peig on kalamees…. Neid laulusõnu võin ikka ja jälle laulda, sest nii ta on. Kui kevadel jää minema hakkab, siis minu mehes tekib rahutus ja n.ö läinud ta ongi. See on hobi, mis paneb tal silmad särama, käed käima ja jutugi jooksma.  Tegelikult ma mõistan, et vaikselt looduses olemine, kui samas on olemas ka ootus – äkki näkkab, on puhas rõõm ja stressimaandus. Igal ühel oma, minu stressimaandaja nr 1 on käsitöö, vaatamata sellele, et ma midagi suurejoonelist ette ei võta. Aga ootus on ikka üleval – milline see või too ese välja tuleb. Sellega on samuti nagu kalalkäiguga – mõnikord ei näkka (ei lähe õnneks) ka, nii ka minu käsitöö ei tule alati ootuspärane välja. Samas ega me kumbki sellepärast meelt ei heida, mees läheb kalale ikka ja mina nokerdan oma asjade kallal ka ikka.

Lapse valik hakkab nüüd kalduma isa poole. Kui ta väiksem oli, tahtis tema ka väga tikkida ja kududa. Ühte salli koob ta küll siiamaani, s.t päris Tanel Padariks ei saanud (olin ikka nii hämmingus, kui saates „Laula mu laulu” lõi Tanel ise silmused vardale ja kukkus kuduma), aga põhimõtteliselt ta teab, kuidas kudumine käib. Igatahes, kui minu poju esimeses klassis käis, siis tahtis ta nii väga tikkida, et oli valmis seda pooleliolevat tikkimistööd ka kooli kaasa vedama. Kui mina siis vaikselt julgesin hoiatada, et ära ikka võta, mine tea, võib-olla hakkavad teised norima, siis poja ütles, et ma kannatan selle ära :D Nii-nii suur oli lapse tahtmine. Nüüd paraku ta enam tikkida ei taha, aga isaga kalale on ta küll valmis minema. Mõnikord küll näib, et isa rõõmuks, aga mine tea, võib olla leiab temagi selles tegevuses kunagi kirge ja mõni piiga võib laulda, et tema peig on kalamees… :D

Viimaselt käigult oli laps väljatõmmanud 4 purikat (ei ole kalamehe jutt :D)

Uus mood

Igal kevadel, kui tärkavad-ärkavad taimed talveunest, tõuseb päevakorda n.ö maltsa söömine. Küll tehakse naatidest pirukatäidist ja nõgestest kotlette. Mina loen esialgu veel retsepte :D Tegelikult olen ikka söönud ka, minu arvates nurmenuku lehed ei oma mingit spetsiifilist maitset ja koos tavalise lehtsalatiga on nad päris söödavad. Viimasel ajal on kõrvu jäänud kuusevõrse maania ja sellega läksin ka rõõmsalt kaasa. Ei oleks uskunudki, et kuusevõrsetel on meeldivalt hapukas maitse. Mina tegin küll vaid maitsevett ja vesi sai parajalt nõrgalt hapukas ning värskendav. Ise jõin ja olin õhinas, laps proovis ja kehitas õlgu, ning mees loomulikult ei maitsenudki. Kaldun arvama, et nüüd vaatavad nad skeptiliselt kõiki minu pakutavaid roogasid - mine tea, äkki topin kuuski ka toidu sisse :D

Energialaks ja lilled akna all

Minu jaoks on kindel energialaks külaskäik. Suurema „laksu” annavad positiivsed inimesed, kellel on põnevad hobid ja ilus kodu. Kuid samas ei ole see ilus kodu ka nii väga määrav, pigem ikka rõõmsameelne vastuvõtt. Ja eile ma selle laksu sain, päris suure :D Koju tulles tundsin, et mul oli nii palju energiat ja lausa lust oli veel hilisõhtul aias toimetada. Nimelt oli minu võõrustajal imekena aed – selline läbimõeldud ja kenasti hooldatud ning perenaine nautis igat oma taime ja kivikest. Mina sain tõelise vau-elamuse ja õhina ka oma aias midagi ilusamaks muuta. Ma imetlen selliseid inimesi, kes tahavad ja oskavad oma kodu ja aeda nii-nii-nii maitsekalt kujundada, kellel on tahtmist ja pealehakkamist kõige sellega mässata.

Minu aed on mingis mõttes alles algusjärgus. Saan aru, et ka aeg on aia kujundamisel suur abimees. Mõte tahab settimist ja uisa-päisa tormamine vist tekitab ainult tühja tööd. Kuid ma ka ei oska. Labida kipun maasse lööma akna alla, nagu olid lillepeenrad minu lapsepõlve kodus ja ka teistes taluaedades. Mul puudub selge nägemus, milline võiks minu aed välja näha. Võin vaadata lõputult igasugu ajakirju ja aiandusraamatuid, milles on nii uhked ja ilusad aiad, rikkalikult lopsakaid lilli ja varjuandvaid puid-põõsaid. Neid vaadates tekib nagu mingi selgus, aga kui lähen alustama oma mõtet, ei ole see nagu see. Ilmselt vajab mõte veel küpsemist. 

Aga seni peavad mu lilled õitsema akna all, nagu vanasti.

Vihmasadu algas...

…ja lõppes ka. Maapind ja kogu loodus janunes juba ammu taevaste vete järele ja mina selle lõhna järele. Eilne vihmasadu algas nii ootamatult, et kuurialt tuppa jooksmisel sain üsna märjaks. Veidike müristas ja lõi välku ka ning oligi taas päike pilve tagant piilumas. Sellest ootamatust soojusest ja niiskusest hakkas maapind mõnusalt aurama ja mina läksin õue auru sisse auruvanne saama ja seda lõhna sisse ahmima. Õndsus :)

Foto internetist

Rabarberiussid

Minu iseseisva elu esimeseks hoidiseks olid rabarberiussid. Retsept ilmus vist toonases kas "Maalehes" või oli see "Sotsialistlik põllumajanudus", ei mäleta enam. Aga olin selle (nagu algajale perenaisele kohane) korralikult üles kirjutanud oma kaustikusse "ettevalmistused iseseisvaks eluks". Esimene kord jäigi esimeseks korraks, sest rabarber on teada tuntud hästisäilija ning järgnevad aastad tegin hoopis vesihoidiseid või sügavkülmutasin. Sügavkülmutamisega juhtus alatatasa nii, et olin nad küll kappi mahutanud, aga kevadel sai neist suur osa ikkagi millegipärast niisama ära vistatud. Tõsi ta on, et kui on muud valikut ka, siis rabarber on nende seas millegipärast viimasel kohal. Aastaid on "ussihoidise" tegemisest möödunud omajagu ja nüüd tegin seda taas, tagasihoidlikult, kõigest kolm purgikest. Lihtsalt jälle prooviks, kas mekib samamoodi kui esimene kord :)

Marinaad:

1 kg rabarberid

vett

100-200gr suhkrut

4-6 tera vürtsi ja nelki

6-10 kuivatatud sidruni-, apelsini- või greibikoore tükikest

kaneeli

Vürtsid keeta marli sees, kuum marinaad kallata purki pandud rabarberitele, hoida 20 min, siis asetada purgid pliidile kuuma veega täidetud nõusse, lasta seal vesi keema minna, seejärel purgid välja ja kaanenetada.