Saagu neid hobuseid palju

 

Väike hobusefänn kappab nagu pöörane, anna ainult hobune. Ja mida rohkem hobuseid, seda ägedam, sest siis on valikuvõimalus ka. Täna kappab Lilliga, homme Manniga ja regulaarsed trennid on päris hobusega. Nii et kepphobustele on tellimused pidevalt sees. Ega ma neid tellimisi nii väga palju täita ei jõua, aga üks Manni on last taas rõõmustamas. Minu arvates tuli natuke pika ninaga, aga muidu ju hobuse nägu :) Pelgasin, et äkki sinine ei ole see õige värv, teadupärast elus ju sinist hobust ei ole, aga pidavat just tore olema, kui ei ole nii elust enesest. 😉

Igavuse peletamise mäng

Tiitel Vanana on juba sellepärast vahva, et saan teha neid asju, mis kunagi oma lastega tegemata jäid. Õigemini nõuka aeg oli minu arvates nutikaid inimesi täis ja n.ö essust saia tuli kogu aeg teha, kuid mingit pidi oldi ikkagi palju vähem loominguline. Küllap ka materjalide vähesus piiras loomingulisust ja info nappus samuti. Praegu ava raamat, ava internet ja ideed lendavad su juurde. Mäletan, et õmmeldes ja kududes tegin küll alati ummamuudu omamoodi ning see välja mõtlemine meeldis mulle tohutult, kuid mänge, mänguasju me ei teinud. Nüüd siis tuleb need tegemata jäänud tegemised tasa teha J

Meil on pudelikorke lademetes sellepärast, et taaraautomaat ei soovinud korkidega pudeleid vastu võtta. Sellepärast tuli need maha keerata. Ja nii neid kogunes. Minu osa on vast sinised punnid, ülejäänut on tootnud meespere. Seega materjal  nagu maast leitud.😊

Sellise mängu loomiseks on vaja korke, liimi ja penoplastist alust. Lapsed valisid korgid, ladusime alusele kujundi ja hakkasime liimima. Oli tore töö. Samas võib see kujund olla milline tahes, näiteks lill või lind. Mängu tegemine ja ka mäng ise on jõukohane igas vanuses mängijatele.

Et mängima hakata, selleks on vaja viskerelva, milleks võib olla uba, kastanimuna, tammetõru. Meie kasutasime kivi. Kivi sobib ka, aga ta põrkab natuke palju, s.t et tabad küll, kuid kivi kargab sellest tabatud pesast välja.  Igale korgi-ringile andsime punktid, s.t välimine 10 punkti tabamise korral, sellest järgmine 20, 30… Mängu võib teha suuremagi, meil oli piirajaks alus. 

Idee pärineb „Igavusepeletamise raamatust“. Nii peletasime meie igavust, sest ta tuleb väga kergelt kallale küll. Nüüd oli aga mitu tundi tegevust. Uus mäng ikkagi ju. Kordamööda oli üks meist sekretär, kes punkte kirja pani ja kokku arvutas. Ja nii see igavus eemale meist jäi. 😉

Sõit, sõit suksuke

Kui lapsed väikesed olid, siis oli üks laul, mida neile laulsin Hennust, kes kappas hobusega tädile külla. Sõnu täpselt enam ei mäeta, aga umbes nii see kõlas:

Väike Hennu ratsutab, hobu kaela patsutab.

Sõit-sõit suksuke, lähme külla tädile….

Nüüd on meil üks hobu patsutaja päriselt olemas, nimelt väike sinulapselaps armastab südamest hobuseid, käib ratsutamas ja kogub kõike hobustega seonduvat. Nüüd tuli peale ka kepphobuse maania. Ostes-tellides on hind üsna krõbe. Seega otsustasin aidata täituda lapse ühel unistusel ja õmblesin talle selle hobese. Õnneks on ikka veel alles mingid riideribad, seekord läks käiku üks vana mantli saba. Täpseid lõikeid mul ei olnud ja tegelikult aitas mind enam-vähem just pea suuruse mõttes joonele jõulusokk. Mulle meeldib niimoodi nuputada ja sättida, kuigi ega ma rahul selle peaga ei olnud, sest vaata kust tahad, põder mis põder, ainult sarved puudu. Aga kui pähe sai vanast parukajupist lakk, silmadele nööbid lisaks, hakkas natuke hobuse moodi moonduma ka. Kui lapsuke ise saabus, siis tema teadis valjatest ja päitsetest ja suulistest kõike ning kombineerisime koos ka valjad ning hobeke muutus üha rohkem hobuse nägu. Ma ei tea mis aegadest ja milleks oli mul heegeldatud nuppudega toru moodi asi ja see sobis nüüd hobusele väga kenasti kaela.  Vanaisa roll oli korraldada kepp ka ja sõit-sõit suksuke võis alata. Rõõm lapse silmis oli ehe. Olin küll esialgu kartuses, et äkki ei tule nii välja nagu tema soovib. Piltidel, mis ta mulle saatis, olid kõik nii 100% hobused ja ma kartsin pettumust. Aga ei mingit pettumust, kõik olime rõõmsad.

Mulle meeldivad ka hobused, aga mingi aukartus jääb selle suure looma ees. Ja tegelikult ei ole otsest kokkupuudet olnud - hobused ei ole minu elu trajektoorile sattunud, või kui ongi, siis on alati olnud tahe, aga pealehakkamisest on puudu jäänud. Siiski, ühe korra olen, seda küll koos hobusetaltsutajaga, ratsatiiru teinud. Vähemalt tehtud, saan öelda. 

Kivide teema

Mina tahtsin ja kogusin kive, minu kaasa ladus puzzle kokku. Muidugi minu tahtmisel. Hea on, et minu palved kõlavad kuuldavõetavalt. Naised tahavad üldse palju ja mõtlevad igasugu asju välja, kas siis kusagile minekuplaani või mingi koduse tegemise plaani. Minu plaan kerkis vetsupoti harjast. Ostsin poest uue harja, täiesti tavalise, odava, plastmassist kopsikuga. Stiilseid harju on poes küll, aga need on üldiselt arutult kõrge hinnaga ja ma ei ole eriline mööda poode ringi tuustija. See kopsik oleks ju võinud olla ka selline nagu poest ostes, aga millegipärast pannakse keset kopsikut kleeps ja see on nii kõva liimiga, et ka atsetooniga nühkimine ei võtnud sildist jäänud plärakat ära. Kuna meil on vannitoas+wc-s kivide teema, siis tuli mõte see kopsik kenamaks teha. Kivide kinnitamiseks on kasutatud plaatimissegu. Mina olen rahul.

Toredale naisele

Ekstra kellegi jaoks on meisterdada tore. Mõtled tema natuurile, mingid ühised seigadki meenuvad ning ühtlasi kujutad ette, kuidas ta minu tehtut kannab. Loodetavasti kannab. Sest ega tegelikult me ei tea ka siis, kui tegemist on eriti lähedase tuttavaga, kas tal seda minu nikerdust just vaja on. Aga nii on, et tahaks midagi teha ja tahaks kinkida ka. Tahaks anda ja näidata, et ma hoolin ja et minu sümpaatia on tema poolel.

Selline väikene rinnaehe on heegeldatud ja pärlitega ehitud mõeldes ühele väga sümpaatsele naisele. Me ei ole igapäevaselt läbikäijad, kuid kui trehvame, on temaga alati soe ja kodune vestelda. Kuidagi nii armas ja oma, kuulab ja mõtleb kaasa. Ja kui nii kenal inimesel on aastaring täitunud, siis mõtlesin ekstra talle suure rõõmuga.  

Lilleke on heegeldatud siidisest nöörlõngast, mis tuli kodustest varudest ja mille õiget koostist ma ei tea. Karv on pärit vanast mantlikraest ja on rebase seljast pärit. Nüüd võin küll sattuda loomakaitsjate põlu alla, sest kasutan ju nahka tilu-lilu jaoks, kuid ehk siiski taaskasutus rehabiliteerib mind 😊. Pärlid puhas plastmass. Nii et kokku on saanud looduslik ja poolkunstlik ja päriskunstlikud materjalid. Igatahes, oli mõnus tegemine! 

Lillekesed

Tuli selline peen-nikerdamise tahtmine ja nii ma igal õhtul, vabal momendil olen heegeldanud, pärleid niidile lükkinud ja niidi-nõelaga õmmelnud. Ma ei teagi, milleks ja kellele selliseid lillenumpsikuid vaja on, aga igatahes mulle meeldis neid teha. Heegeldamise ajal tekkis mul kaks kujutluspilti, milleks neid lillekesi kasutada. Kena prossike rinda, on esimene idee ja teine: kuusehe, selline lumiste lilledega ehitud kuusk oleks tõesti väga äge. Kuuseehteks peaks neid ikka veel üksjagu tegema. Probleem on aga see, et tahaks oma kodustest materjalivarudest lahti saada. Paraku ei ole rohkem seda valget karva ja punaseid helmeid. Peaksin neid juurde hankima. No igatahes vaatan, kuidas indu jagub. Mõttes mõlguvad juba uued ideed.  

Marejal: taaskasututatud lõng on mingi kunstlik matejal; pärlid; ja  kunstnaha karva jäägid, mille kunagi soetasin Abakhanist. 

Nagu lilled lumel

Lumememm ehk uus reaalsus

Tema näitas mulle palmipuid ja mina talle lumist hoovi, sellise videokõne pidasime eile maakera kuklapool viibijaga. Internet on ikka kõikvõimas ja kaugel olija saab isegi koeraga vestelda, kui soovib. Kusjuures on seegi proovitud, ainult koer oli hämmingus, et kuidas tuttava hääle omanik selle väikese-õhukese asja sisse ära mahub – küll keeras kuulates pead ühele poole, teisele poole ja küllap talle mõistatuseks jäigi.

Kuna meil oli eile sula ja lumi, siis kodupoole kõndides märkasin hoovidesse kerkinud kindlusi, lumememmesid, tunneleid, mida tegid enamasti lapsed, kuid mõnel pool olid isad ka abiks. Nii et koju jõudes isutas mindki memme meisterdama. Tegelikult pole talv ka õige olnud, kui hoovis pole lumememme olnud. Eks ma siis koos koeraga veeretama asusin. Tema muidugi töötas mulle vastu ja arvas, et üks amps tuleb kasvava palli küljest võtta siit ja teine sealt, kuid kuidagi saime ikka kahepeale hakkama. Hätta jäin pallide üksteise otsa tõstmisega. Seega tuli paluda noorsand appi, ja tema akna taga valvab nüüd Liisu.

Natuke nukraks tegi see üksinda veeretamine ka, sest kunagi sai ju memmesid tehtud ja lumes mütatud koos lastega. Noorsand oleks ehk nüüdki tulnud, sest tegelikult ta ei põe sellist haigust, mis segaks tal emaga midagi koos tegemast, aga see hetk talle ei sobinud kui mulle sobis ja seega oli üksi tegemine vältimatu. Nii et kunagi saabub igal lapsevanemal kohale uus reaalsus - veeretadki lumepalle üksinda, kui tahad, et sinu hoovis oleks ka jälg lapselikest tegemistest. 

Hiljem kerkis küll veel teinegi ehitis, kindlus koerale, meie hoovi.