Koer kuuris puuris

Tõin kuurist puid, oli pime. Nägin küll, et me kallis kutsuke kuuri tuli, kuid kui puudega kuurist väljusin, siis kutsut polnud näha kusagil. Mõtlesin et küllap ta on oma huviobjektid kõik üle nuusutanud ja läks välja. Hakkasin nii paari tunni pärast koera tuppa kutsuma, keda polnud, oli koer. Tuli meelde puukuur. Ja seal ta vaeseke niuksuski. Niuksus veel toaski tükk aega, kaebles ülekohtu ja hirmu pärast - küllap ta kartis seal pimeduses, et ta kuuri kui puuri kinni pandud, ja et tulevik on tume, sinna ta jääbki. Palusin kutsa käest andeks ja lubasin, et olen hoolsam perenaine.

Olgu selle turvatundega kuidas on, kuid eks ta on ühteviisi oluline nii inimestele kui loomadele: sellel hetkel, kui tulevik ikka nii väga turvaline ei näi, on sisemine rahu häiritud. Tunnen end veidi nagu minu kutsuke kuuris - turvatunne on kõikuma löödud. Kinni ma kusagil ei ole, kuid ma ei tea, kas ma pääsen sellest olukorrast valutult. Mõnikord on nii, et ise ei pea selleks, et end mittehästitunda, otseselt midagi valesti tegema. Sest kusagil on keegi, kes võtab vastu otsused, mis muudavad ja kõigutavadki seda turvalist olekut. Hetkel ei ole ma veel kindel, kas muutused liiguvad selles suunas, et võin südamerahu tunda. Mingi väikene mõttepojuke ütleb ka, et kõik võib minna paremaks. Aga tahaks ju täpselt teada ja see ei ole hetkel võimalik.  Olen kohutav pabistaja tüüp. Võin küll endale korrutada, et täna on täna ja täna on nii mitte naa, kuid kui tulevik on ebakindel, ei aita see tänase ilusa olemise endale kinnitamine ka mitte.

Kurdan ja kaevan

Küsin ise ja minult küsitakse, kuidas läheb. Enamasti vastan tavaliselt, mis on üsna neutraalne vastus. Mingis mõttes ei taha hõisata, et mul on kõik nii hästi ja samas ei ole põhjust kurtmiseks, kuigi mingid kurtmise kohad on alati olemas. Aga eestlane elab ju harju keskmiselt, ja vastus võiks ka olla ei kurda. Mis kõlab selliselt, et kurta on parem kui hõisata.

Aga mina ei kurda, hoopis kaevan. Sest mõte töötab ja on genereerinud uue lillepeenra, mille tarvis  vaja maad ette valmistada. Ja see kaevamise töö on tore. Raske ka ja natuke tüütu samuti. Toredaim osa on leiud maa seest. Enamus neist küll klaasikillud ja nõmedad paekivi tükid, kuid eile leidsin ka toredaid raudkive ja vana uisuraua ning naelu. Kaeva või terve õue lillepeenardeks, et teada saada, mida see meie õue maapõu sisaldab😉. Leitud asjade hulgas on tore purk, mis oli täiesti terve, kopikas aastast 1940 ja terve hunnik hobuseraudasid, mis pidavat õnne tähendama. Nii et rahapada on mul veel välja kaevamata, aga mine tea 😊 Tüütu on mättaid saputada ja neid ära vedada. Aga tasa ja targu, terve suvi veel ees ja puhkus samuti ees. Kuigi hetkel on tunne, et seda suve on juba palju olnud.  

Maad tuhnides tuhnid ka oma mõtetes ja siis ei ole ime, kui ajaarvamine sassi läheb. Pole (ptüi-ptüi-ptüi) kaua aega mõistuse vaheaega olnud. Hommikul tuli ära. Plaanisime teatritretti ja piletid kõik kenasti ostetud, et siis reedel minna. Mõtlesin, et võtan õiged piletid juba hakkama, sest oma suvise kultuurikava tarvis on mul ühed piletid veel ostetud ja et kogemata valede piletitega teatrisse ei lähe, siis oli vaja seda eksimust ennetada. Õiged piletid väljaotsitud, jäi pilk peale: 6. kuupäev, vaatan kalendrisse, issand jumal, 6. on täna. Täna õhtul tuleb teatrisse minna, ei noh, mina saan minna küll, jõuan meiki ja värki teha, aga I ja E?  E ehk saab, I on kahtlane, keda ma tema asemele kauplen, ehk P saab tulla?, sellised mõtted tiirlesid peas. Otsustasin kohe asju ajama hakata, helistasin E-le. E ütles, et temal on küll täna 4. kuupäev ja reede 6.😂 No vot, meil ju kalendri lehte keegi ei keera, seega olemegi alles juunis ja siis tundub, et seda suve on palju olnud. Nii et kurdan ikka ja see kurtmise koht on minu mälukene või ajameelsus või mis…  Igatahes oli kergendus.   

Pingviinipoeg Villu

Kuused on väljavisatud, jõuluvidinad  kappi peidetud, alanud on taas argipäev. Minu puhul - pealaialiargipäev. Olen taas pusserdamiste ja unustamiste lainel. Suutsingi üsna kaua ilma hakkama saada :D Eile otsisin oma kindaid mööda poode taga. Linnapeal kõndides kusagilt maalt tundus paljakäsi külm ja avastasin, et kindaid ei olegi kotis. Arvasin, et jätsin kusagile poodi. Seega siis kõndisin poodepidi tagasi, aga mida ei olnud, seda polnud. Olin nad koos toidukotiga hoopis autosse viinud. Ükspäev pidasin maha pika telefonivestluse täiesti vale adressaadiga, kusjuures naljagi viskasin, sest kõne oli mõeldud ühele naljahambale. Pluss veel väikesed susserdused tööjuures, mis teevad tuju pahaks, sest kes tahaks see eksija olla. Ei taha.

Kuna näib, et ka sel aastal on õige talvega kehvasti, siis mõtlesin, et üks väike lumemees võiks meil õues olla. Nii kasvõi hädapärast, et oleks tore vaadata. Selliseid tühje n.ö suhkrukotte tuleb meie majapidamisse koos koerasöögiga. Otsustasin ühe tanki panna ja laadisin killustikku täis. Kott sai raske ja perepojaga koos vinnasime alusele. Pallist sai pea, nööbid silmadeks, nina on kangast ja selline kentsakas tegelane on nüüd õues. Perepoeg arvas, et see on purjus lumememm. Minu meelest on pigem pikaninaga pingviin. Igatahes lumemeest ta kohe kuidagi ei meenuta, sest minu visualiseerimise võime on ikka vilets küll. Kujutluspildis oli ta ju memm mis memm, aga väljatuli pingviin :D Kui nüüd natuke kõpitseda, siis saaks tast ikka vist lumememme moodi tegelase ka, aga selleks tuleks jõudu rakendada ja jõuga on nii, et see pool on meil jälle hetkel kodust ära.

Pngviinpoeg valvur Villu ;)