Koer kuuris puuris

Tõin kuurist puid, oli pime. Nägin küll, et me kallis kutsuke kuuri tuli, kuid kui puudega kuurist väljusin, siis kutsut polnud näha kusagil. Mõtlesin et küllap ta on oma huviobjektid kõik üle nuusutanud ja läks välja. Hakkasin nii paari tunni pärast koera tuppa kutsuma, keda polnud, oli koer. Tuli meelde puukuur. Ja seal ta vaeseke niuksuski. Niuksus veel toaski tükk aega, kaebles ülekohtu ja hirmu pärast - küllap ta kartis seal pimeduses, et ta kuuri kui puuri kinni pandud, ja et tulevik on tume, sinna ta jääbki. Palusin kutsa käest andeks ja lubasin, et olen hoolsam perenaine.

Olgu selle turvatundega kuidas on, kuid eks ta on ühteviisi oluline nii inimestele kui loomadele: sellel hetkel, kui tulevik ikka nii väga turvaline ei näi, on sisemine rahu häiritud. Tunnen end veidi nagu minu kutsuke kuuris - turvatunne on kõikuma löödud. Kinni ma kusagil ei ole, kuid ma ei tea, kas ma pääsen sellest olukorrast valutult. Mõnikord on nii, et ise ei pea selleks, et end mittehästitunda, otseselt midagi valesti tegema. Sest kusagil on keegi, kes võtab vastu otsused, mis muudavad ja kõigutavadki seda turvalist olekut. Hetkel ei ole ma veel kindel, kas muutused liiguvad selles suunas, et võin südamerahu tunda. Mingi väikene mõttepojuke ütleb ka, et kõik võib minna paremaks. Aga tahaks ju täpselt teada ja see ei ole hetkel võimalik.  Olen kohutav pabistaja tüüp. Võin küll endale korrutada, et täna on täna ja täna on nii mitte naa, kuid kui tulevik on ebakindel, ei aita see tänase ilusa olemise endale kinnitamine ka mitte.