Tänan, ma ei soovi

Enne kui hakkab valgemaks minema, tuleb paar kuud ja peale, pimedust ära taluda. Ei ole see sompus ja pime aeg just kõige lemmikum osa aastast. Aga eks tuleb võtta sellest parim. Nii kuidas oskused ja võimalused lubavad. Imelik on see, et pärast tööd töö- ja päris öö-vahelist aega on vähe. Kuigi kell peaks ju tiksuma nii valgel kui pimedal ajal ühtemoodi.

Üllatusi jagub aga valgesse ja pimedamasse aega. Eile tuli näiteks kass mind tervitama koos püütud hiirega. See on temast muidugi väga armas, et ta mind oma saagi vääriliseks pidas. Kuid meil on hiired toas? - ei ole just meeldiv asjaolu. Loodame ikkagi kiisu usinusele, ehk suudab ta need peletised eemale tõrjuda või kinni püüda. Hiir ise talle ei maitsenud, vähemalt sööma ta seda hiirekorjust ei kippunud. Või tõigi ta saagi sõna otseses mõttes mulle, s.t et ma ta ka nahka paneksin. Tänan, ma ei soovi, armas kiisuke!

Täna sain sõnumi pesapojalt, et ma laenutaksin Videviku raamatu. Püüdsin siis kindlaks teha, kas on sunniviisiline või vabatahtlik soov. Selgus, et vabatahtlik, mis on midagi väga uut. Lugemine loeb, nii et võib olla on näha imet.

Mujal maailmas aga ollakse kimpus Brexitiga, kusagil möllab hävitavalt kahjutuli, keegi kusagil pettis kedagi, üks hävitaja on hävinenud. Maailm keerleb omas tempos ja õnneks ikka meie ka koos kõikide üllatuste, hädade ja rõõmudega. Mis sellest, paljude sündmuste puhul ütleks ka, et tänan, ma ei soovi!