********

 *Mingis mõttes me siiski ei muutu, tõdesin meie kokkusaamisel. Jah vanemaks, mõni ka paksemaks, aga iseloomud on samad. Kes oli domineeriv noorena on seda ka täna. Nii et kuidagi sujuvalt olin mina kuulaja, sest seda olen ma olnud alati. Aga see ei ole kurtmise hetk, nii lihtsalt on, olen sellega harjunud. Oli meie aeg ja olen südames tänulik. 

*Iga päev me lihtsalt imestame, sest vihastada pole mõtet, kui järgida Ita Everit. Lihtsalt lauslollust on liiga palju, aga ega maailma parandamine ka isekeskis ei aita ja siis ongi vist mõistlik vaid kulmu kergitada. Taimekesed aga kasvavad ja tomatid vajasid pikeerimist. Päris hea oli käed mullas neid pottidesse ümber istutada. Kirge jätkub  ka kudumise vastu, alustasin suvesviitrit ja juba ma kujutan ette, kuidas ma kannan seda kudumit ja see tuleb kena välja. 

*Tänased uudised olid pigem head. Olen kannatamatu, tahaks kõike kohe teada, tegutseda, planeerida, aga kui need otsustavad instansid töötavad minu loogika kohaselt liiga aeglaselt, siis olengi ärev. Aga vähemalt lootus on, seega püüan oma kannatamatusega hakkama saada. Õhtu kulges aga naabrite pool. Ma ei saa ise ka aru, kuidas nii on läinud, et elame nagu omaette urus, ümberkaudsetega on asja vähe. Neid ümberkaudseid on väga vähe ja pole seni ühtegi teemat olnud, mis meid kokku viiks.  Nüüd aga sattusin naabrinaisega ühte seltskonda ja ühtlasi talle külla. Minust küll pea genratsioon vanemad prouad olid väga lustakad.ja see on see osa, mida neilt õppida. Seega olen väga tänulik, et sain ka osa sellest õhtust. 

*Mees hommikul küsis, et kuhu sa täna õhtul lähed? Ülla-ülla, ei lähegi kusagile, olen kodus.

*Esimene kõnniring üksinda kulges vist kiiremini kui kahekesi, keegi ei nuuskinud, ei tõstnud jalga, ei roninud kraavi. Varsakabjad on õitsema hakanud ja luigepere on kohal. Vaatamata külmale on siiski kevad mis kevad. 

*Sel aastal olen akende pesemiseks hoogu võtnud pikalt. Ka täna tuju just polnud, aga siiski alustasin ja kui hoog sees, pole enam probleemi. Kogu elamise 22-st aknast said neli pestud.

Ilmad ei innusta õues toimetamist mitte sugugi. Mõnikord tärkab selline tegutsemistuhin, aga kui aknast välja vaatan, lumine löga tuleb taevast alla, siis see võtab kogu õhina ära. 

*Oleme nii kaugele läinud oma tülitamise kartuses, et enne kirjutan messengeri, et ka sul on hetk aega rääkida, ma helistan sulle. Kuhu jäi see kasvõi kell kaks öösel? Kas ma ise pahandaks, kui mulle helistataks kell 2 öösel? Igatahes, kõik pereliikmed ja nendegi lähikond sai üle räägitud. 

*Kui kontserte ja tearteid jms saab liiga palju, siis kaob ka elevus minemise ees ja üleüldse igasugune ootus. Saabus jälle juba pea pool aastat tagasi ostetud pileti lunastamise aeg. 

*Olen juba eos häälestatud oma trennitunni muutuste suhtes negatiivselt, sest väljahüütud "saame tugevaks" ei kõla just kutsuvalt. Minu jaoks on oluline hoida seda, mis on, ma ei hakka enam oma eas hundiratast viskama, silda laskma, spagaati tegema. Selliseid unistusi mul ei ole, vist ei ole kunagi olnudki. Olen väga õnnelik, et mul on võhma, et ma paindun üsna hästi, et mul on tahe trenni teha ja seda ma ka võimetekohaselt enamasti teen. Mulle piisab!

*Tegelikkus oli see, et ma ikkagi suudan rohkem, see „saame tugevaks“ vist ikkagi toimib õige pisut, kui endasse uskuda  :)

*Lõpuks on ilmad ilusad. Meel peaks ka sellest rõõmus olema, aga hinges närib miski selgeks rääkimata lugu ja  ma ei ole kindel, et seda selgeks rääkida saab. Töö aitab alati. Vedasin oksi kokku, pesin aknaid ja toimetasin taimedega. Laps tuli ka maale, temagi näpud on rohelised ja talle meeldib rohida. Pole küll veel päris hooaeg, aga naati ja võililli, mida juurida, juba jagub.