Kivide teema

Mina tahtsin ja kogusin kive, minu kaasa ladus puzzle kokku. Muidugi minu tahtmisel. Hea on, et minu palved kõlavad kuuldavõetavalt. Naised tahavad üldse palju ja mõtlevad igasugu asju välja, kas siis kusagile minekuplaani või mingi koduse tegemise plaani. Minu plaan kerkis vetsupoti harjast. Ostsin poest uue harja, täiesti tavalise, odava, plastmassist kopsikuga. Stiilseid harju on poes küll, aga need on üldiselt arutult kõrge hinnaga ja ma ei ole eriline mööda poode ringi tuustija. See kopsik oleks ju võinud olla ka selline nagu poest ostes, aga millegipärast pannakse keset kopsikut kleeps ja see on nii kõva liimiga, et ka atsetooniga nühkimine ei võtnud sildist jäänud plärakat ära. Kuna meil on vannitoas+wc-s kivide teema, siis tuli mõte see kopsik kenamaks teha. Kivide kinnitamiseks on kasutatud plaatimissegu. Mina olen rahul.

Muutused ja suhtumine

Mõnesse päeva mahub niipalju informatsiooni, et seda on raske ära seedida. See informatsioon puudutab üsna olulisi elulisi muudatusi. Nii on, et kui keegi siseneb  turvatsooni ja ampsab või tahab ampsata sealt tükikese, olen häiritud. Üleüldse ajab üks muutus teist taga, ole vaid mees ja katsu sellega hakkama saada. Tooted ja teenused, kõik muutuvad, ja kindlasti inimene ise muutub ka: harjumused, vajadused, oskused – kõik teisenevad. S.o et püüan oma mõtet ka nende muutustega kohandada.

Imelikul kombel muutub pidevalt ka minu toalillede koosseis ja arv. Ning samuti see, kuidas ma neid oma kodus eksponeerin. Kord oli meil lilleredel Daisy. Kui mulle tavaliselt nii ebaolulised asjad nagu lilleredeli nimi, meelde ei jää, siis millegipärast see Daisy jäi pealuusse kinni. Sest ühel päeval võttis see Daisy kätte ja kukkus lihtsalt ümber. Muidugi võite ette kujutada, milline tagajärg sellel oli: killud ja muld ja lillelehed risti-rästi. Aga hea et niigi läits, klaaslauast maandus see kupatus õige vähe mööda.

Siis olen lihtsalt riiuliäärtele ja aknalaudadele oma lillekesi asetanud. Kuni, mingil hetkel tundus jälle, et nii ei ole lilledele ikka kõige parem. Igatahes, kui ma viimati mõtlesin oma lillemajanduse peale, tuli meelde, et meil on garaažis täiesti kobe euro-alus, millest võiks saada lillelaud. Töö käik käis siis nii: minul mõeldud ning soov mehele delegeeritud, mehel soov kuulda võetud ning rattad ja üks klotsikiht lisatud. Nii et nüüd ongi lilledel oma lauake olemas. Mina olen rahul! S.t lillelauaga olen rahul. Muud muutused on suhtumise küsimus ja hetkel veel suhtuda ei oska. 

Viimased viljad ja teise potiga

Viimased viljad sellel aastal, natuke spinatit kasvuhoonest, järelvalminud tomatid kapipõhjast ja tuppa toodud minipaprikad,  on nagu tükike suvejätku pilkases sügishalluses. Mõni päev võibki ju päikeseline olla, aga sellest on raske tööinimesel osa saada. Seega vaatan neid väikeseid punaseid nupsukesi, põletan küünalt ja tegelikult panin ka jõulukuulid toanurgas põlema.  

 

Need kõiksugu viljad kipuvad ka potti minema (kuhu neid mujale ikka panna) ja halvematel päevadel ka tüli tekitama. Õnneks mitte iga päev, aga ikka just neil halvematel juhtub, et kui üks ei pirtsuta pirtsutab teine. Tegin makarone hakklihaga, mis on ilmselt eestlaste selline tavaline argiroog. Mina aga ei taha ju tavalisi asju teha ja tegelikult olen ka nakatunud tervislikkuse pisikusse. Seega riivisin porgandeid ja kõrvitsat, hakkisin sibulat ja tükeldasin tomateid ning tegin koos hakklihaga sellise maitsva mögina, mille lisasin makaronidele. Poiss sõi ja ei maininud kordagi, et mis porgand, mis kõrvits. Taldrikutäiest võis järeldada, et maitseb. Mees aga nägi, kuidas ma kõrvitsat ja porgandit riivisin ning ega siis kisagi - mis kõrvits, mis porgand – tulemata ei jäänud. Jonni pärast pandi vaid sutsuke taldrikule ja õhus oli solvumise hõngu. Mina olin solvunud, et minu pingutus ei loe midagi ning tema oli solvunud, et kõrvits ja porgand ning kõik kokku keeratud.

Eile õhtul mängis köögitöö taustaks Papad ja mammad, kus Jüri tunnistas ausalt, et oli viisakusest kõik need aastad söönud Ulla kooki (oli vist kook). On ju päris kohtutav, kui pead vastu tahtmist, ainult puhtast viisakusest, tegema midagi sellist, mis on täiesti vastukarva. Igatahes  mõjus see aus ülestunnistus mulle selliselt, et kavandatud kõrvits-porgand tatrapudru sisse ei rännanud. Tatrapuder tuli traditsiooniliselt hakkliha ja sibulaga. Kõrvitsast-porgandist sai kõrvale hoopis soe salat. Mille tegemiseks tükeldasin need tülitekitajad, natuke praadisin neid pannil, lisasin sibula ning panin potti vähese veega hauduma. Kõige peale läksid sügavkülmast võetud herned ja lõpuks maitsestasin tüümianiga selle hautise.

Selleks ajaks oli jonnihoog ammu lahtunud, mina olin Jüri ütlemisest õpetust saanud ja mees sõi, ei kiitnud, kuid ega iga pudru pärast ei pea seda kiitust ka ootama. Veider küll, aga need jubedad porgand-kõrvits sobivad, kui pott on teine 😃

Aitäh Papad-mammad!

Ürditopsid

Sellel aastal hoolitses minu seemnemajanduse eest vanim laps, kes ostis oma rõdupõllunduse jaoks hunniku seemneid ja andis ülejäägi mulle. Nii kasvas meil aed piparrohi, majoraan, harilik pune, mida ma tavaliselt ei ole kasvatanud ja ega ka kasutanud. Seega tuli mul ikkagi tegeleda mingit moodi korilusega, korjasin ürte ja kuivatasin neid. Kuna ma möödunud aastal ostsin ka kuivati, siis et ta päris mõttetuks ostuks ei osutuks, panin oma ürdid sinna kenasti kuivama.

Nüüd tegelen kuivatatud ürtide purkidesse panemisega, purkide kaunistamisega ning purkide jagamisega. Kõik lapsed on oma osa saanud ning üks purk läks ka kaugele reisile.  Seega tulevad meie pere toidud kõik just eriti aed-piparrohu maitsega. Aga see maitse on hää.