Kolmekümneteine

 

*Oli nii armas olemine, et tekkis kartus muutuda tüütuks oma musi ja kalliga. Oli vamaks olemise aeg. Tegime siis pidu ka, sest mis ühine aeg see ilma peota on. Peole olid kutsutud Suur Pepa, Väike Pepa, Doodz ja Krhhh, see viimane on dinosaurus. Musa tuli ämmi lapsepõlve süntesaatorilt. Kuidas neid sünekasse sisselaetud lugusid mängima saada, selle olin ca 20 aastaga unustanud, aga Google aitas. Igatahes peole kutsutud loomad said päris tublisti vatti, aga meil oli tore. 

*Kurvaks teeb, kui sind huvitav ja sütitav ei innusta kedagi. Suur huvipuudus või energiapuudus või see huvi läheb lihtsalt kusagile mujale. Võib olla oleks sama minuga, kui töö ei ärataks mind ja ei kasvataks huvi. Võib olla oleks siis ka minu teatri, kino, muuseumi, raamatukogusaal ostukeskuses. Loeksin kaubanduse infolehti ja tõttaksin soodukate jahile. Tänaseid ostusaale vaadates tärkas see mõte pähe.

*Kell oli pool 10 kui voodist välja ronisin, vot see juba oli midagi ammuolematut. Ka seda päeva võtsin rahulikult, natuke toas ja natuke õues. Igatahes vist viimased lillepealsete lõikamine sel sügisel, võib olla viimane lõke ja viimane saagi koristus, porrulauk on veel mullas. 

*Ideaalne päev, kus meel ja hing on rahul tehtu ja nähtuga. Kaua on plaanis olnud teha n.ö kuivlillemaale, ja võtsin ette ning hakkasin sobitama, sättima neid suvel korjatud-kuivatatud lilli-kõrsi ja see oli tore. Esialgu oli mõte kinni, aga pika peale sain netist nähtust lahti lastud ja lasin oma meeled valla. Igatahes lapsed arvasid heaks ja mulle endale ka meeldib.

*Koeraga jalutades tekkis mööbli ümberpaigutamise mõte ja koju jõudnud, hakkasin mööbeldama, mis osutus küll keerulisemaks, kui ma esialgu arvasin. Igatahes hakkama sain. Ja kui inimene saab hakkama, siis on ta rahul.

*Olgu need päevad harju-keskmised, ikka saavad nad otsa kiiresti. Mõtteid jagub, tööd ka vist, ainuke mida napib, on aeg. Millegipärast tajun seda nii. Sellepärast kolleegide teatriplaaniga liitusin pika hambaga, jälle peab minema. Kodus on mul armas kudumise projekt käsil, kass ja koer ja kaasa ja heinamaa J, mis ilmselt innustab mind rohkem hetkel. Lisaks saan kaasa elada reisisellidele ja ammu planeeritud sündmused jõudsid ka kohale. Nimelt üks kontsert, kust sain küll palju rõõmu, mis loodetavasti mu sisse pidama jääb.

*Seekord oli nii, et enne minekut on maanteel vaikus, aga need paar tundi kontserdiaega olid muutunud ilma burgaaks, tee oli tuisune ja see oli selle aasta esimene talvesõit.

*Tore vestlusring kutsus meeli avama ja tegin seda üsna kerge südamega. Tundsin end sellejuures hästi. ja see vist ongi hea.

*Esmalt käisin ise psühholoogi juures, juuksur on ju nagu psühholoog, kuulab kenasti arvamust ei avalda, vaid vestleb kuidagi eriliselt armsalt. Pärast kuulasin veel ühte psühholoogi ja sain sealt indu küll. Tulid uued mõtted ja äkki oskan neid ka kasutada. Usun, et oskan.

*Bo, Tandrewold, Vittozzi jt, algas laskesuusahooaeg ja lumelükkamise hooaeg ja armas laps näitas ise kõnelemise initsiatiivi.

Kolmekümneesimene

 * Ikka olen madalseisus. Ma saan ise ka aru, et taas elevant tulnud vaid ühest väikesest ebaõigluse sääsest, aga mina ebaõiglust ei poolda. Olen vist see kommunist, kes tõmbaks kõigile õhtul ühesugused tekid peale, et keegi ei peaks end halvemini tundma.:D

* Üks armas noor naine rääkis oma vlogis, kuidas ka talle on sattunud üks vihkaja, ja tema otsustas oma energiat sellele vihkajale mitte anda ja eirata. Minus tärkas kohe suur kergus ja selgus, et jaa mul ei ole ju vaja seda energiat toita, mis mind vaevab. Kohe teine olemine. Kusjuures ma tean ju seda „ära toida hunti“, aga ikka on vaja kedagi elusat kuulda ja sellest kuuldust oma iva võtta. Tänasin teda. Neid oma elust jutustajaid on väga vaja, mõnikord :D

* Kolmel inimesel ühist aega leida on keeruline, mis siis veel tervest kambast rääkida, aga bronnisime varakult ja oli tore aeg, täis naeru, naeru ja veel kord naeru. Kui seltskonnas on naljahammas olemas, siis igav ei ole iial. Nii tänulik, et saime olla ja rääkida. Selle rääkimisega on nii, et kui iga päev ei näe, siis vallanduvad keelepaelad hoopis kergemini ja hingel saab ka sellest räägitust parem.

* Lugesin jälle kodus nädala programmi ette, mis tähendas hilisemaid koju tulemisi, varasemaid minemisi. Mees kontrollis ühel hommikul kas vanad plaanid ikka kehtivad ja ma ikka mäletan kõike planeeritut. No oli meeles.

*Käisime Pizza restoranis. Laps sai aasta vanemaks. Isegi ei julge tema vanusele mõelda, see reedaks ka minu. Aga oli tore olemine ja jäätisekuhjad, millest olin unistanud suvest saati,  mahtusid ka kõhtu.

* Arvan et vaatasime teda teatud imetlusega. Šikk, elegantne, taktitundeline, viisakas, sarmikas, humoorikas, pealt näha ei ühtegi viga. Selline suurepärane esineja. Ta rääkis muuhulgas ka tänust ja tänulikkusest. Kusjuures sealsamas hüppasime me kuuldule vastu, nagu poleks õppust võtnudki. Vaid üks meist oskas tänada ka korraldajat, mõni meist vaid laita suppi.

* Tegelesin oma lemmik tegevusega, koristasin kappe. Püüdsin neid kuidagi loogilisemaks organiseerida. Hiljem viisin kaasa kapi juurde ekskursioonile, sest tema sektsioon sai kõige suuremad muutused. Muidu oli nii hall päev, ei kübetki sellist päevavalgust, mis lubaks toas ilma tulukeseta olla.

* Seegi kodune päev läks mööda nagu tuuleiil, kestis vaid üks viiv. Plaanisin nautida, aga mida see nautimine sisaldaks. Värvisin seinapiltide aluseid uue diy projekti heaks, riisusin õues ja kõige rohkem võttis aega ahjujuurviljade ettevalmistamine. Aga Rock hotelli juubelisaade oli nautimine, raamat ja telefon ning šokolaadi tükike ja teetassike vist ka. Võib olla peaks bronnima ühe terve päeva raamatule, see vast oleks midagi :D

* Isadepäev. Oma isale sain vaid küünla süüdata, seda juba 24 aastat. Nii see elu on. Sellegipoolest pole nukruseks põhjust, hommikul olid koduloomad imerõõmsad, poeglaps helistas ja meil oli vahva rääkida ja mees oli oma käikude üle rõõmus ja minagi olen vist oma madalseisust üle saamas. Igatahes oli une-mati minuga, see peaks ju ometi märk olema.