15. postit

 

 

*Lilledele tahaks põua-ajal anda värsket vett. Olukord on praegu üsna nutune, muru on kõrb ja lilled on lontis, aiamaast ei maksa rääkida, seal on puhta tühjus, sest kõrbekuivas ja ei idane porgand ega peet. Kastmiseks olen välja valinud osad taimed, sest ma lihtsalt ei jõua rohkem. Nii et nüüd on taimede hulgaski võrdsed ja veel võrdsemad.

*Nende 10+ aastaga on koduümbrusega pea iga kandi pealt tutvutud, vaid üks tee oli läbi sõitmata. Täna ma jalgrattaga seda avastasin. Teel kohtasin luiki, sookurgi, virtsahaisu, kitsesid. Vahepeal oli tee liivane ning pidin ka käekõrval ratast lükkama. Igatahes ca 10 km väntasin küll ära. Päris tore oli.

*Hüüdsin kassi õhtul tuppa. Tuli teine rõõmsalt, hiir hambus. Õnneks on meil koer geenius, kes sai aru, et hiireraibe tuppa ei sobi, võttis tolle hambusse ja viis välja. Aitäh kuts!

*Õnnistegija –vihm saabus. Oli küll lühike see sajuaeg, aga abiks vast ikka.

*Jaanid olid perekesksed ja tundub, et sõnatult lahenes ka üks probleem, mis pikalt oli hingel ja millega ei osanud midagi peale hakata. Võib olla ongi mõnikord selline sõnatu lahendus parim.

*Pärast suurt söömingut sundisin end kõndima. Oli üsna raske see esimene samm tugitoolist tossuni. Pärast seda oli juba üsna mõnus, sest koer rõõmustas hullumoodi ja enda astumine oli ka kerge.

*Kassid-koerad toas tekitavad väga palju tüli, sest karvad, mingid eritised, söögi sättimine jne. Aga praeguses eluetapis on nad siiski õnnistus pigem. See väikene kaasnev tüligi on vaid tegevus, ei muud. Koduloomad on lisaks stressimaandusele ka suhete liitjad, sest nad annavad palju kõneainet ja on muidu vahvad. Tänagi ronis kass kipaka posti otsa, mees kutsus vaatama, et näe, meie kõuts :D Need hetked oleksid olemata, kui ei oleks meil meie kiisut ja kutsut.

14. postitus

 

*See nädalake kodus kulus väga ära. Suutsin mingi korra luua õue, tuppa ja vist ka põue. Kodus toimetada on tore, eriti siis, kui oled korraks ära käinud, siis tekib uus pilk oma kodule, uus energia kehasse. Igatahes see nädal oli nagu viiv, möödus kiiresti. Uus nädal on taas broneeringutega. Tänane tööpäev läks ka nagu lennates, kuigi lainele saada oli keeruline. Isegi ühe töölaua olulise ikooni olin ära unustanud. Õhtu seevastu oli sõbrannade päralt. Kuidagi tore oli kolmekesi istuda kiigel ja lihtsalt olla lähestikku. Juttudest meil nagunii puudus pole.

*Hommikul vara kodust välja, hilja õhtul koju, selline päev täna. Päev ise oli meeleolukas ja positiivselt kirju, sest hambaarsti ei pea ma hirmsaks arstiks, mis siis et üks auk oli parandada, aga arstid on ju nii hellad, et nad ei lase valu tunda ega midagi. Mälumäng pakub alati pinget ja elevust ja elamusi. Kiisu tõi hilisõhtul mulle veel hiire J nii et perfecto päev!

*Oli taas pikk päev. Hommikul enne tööd tegin porgandipeenra valmis, et siis uus külv teha. Näib tulevat porgandiikaldus, nad lihtsalt ei ole tärganud. Isegi umbrohi ei armasta seda kuivust, nii et rohimise vaeva pole ka. Õhtu oli üle pika aja trenni päralt. Andis tunda, et üle pika aja.

*Võtsin turvamehe kaasa ja läksin ujuma. Sain seega n.ö käe valgeks ja suve must be tegevuse kirja. Vesi tundus esialgu karastav, aga tegelt oli ju soe.

*Täna läksime ratastega sõites ujuma. Mees sai mind sõna otseses mõttes turvata, sest kaks nastikut peesitasid hüppesillal. Ei taha koos ussidega ujuda. Ma ei tea, kas turvamees mõjus, igatahes ussid olid seal kus nad olid, ja meil oli tegelikult väga mõnus koos ratast tallata. Õnneks olid õhtul tänusõnad ka meeles :D

*Sundisin end õmblema, tumbad vajasid ammu uusi katteid, kangas oli ostetud ja ainult õmbleja oli laisk. Aga eks ta nii on, et kui hakkad tegema, tuleb ka hoog. Lõpuks parandasin veel mehe pükse, mis ka vajab samuti tavaliselt pikka hoovõttu. Tüütu töö, eks ole, aga kes sedagi teeb J Tagantjärgi on rahulolu olemas.

*Kole kisa oli õues, selgus, et jänkuke, keda varem olin meie õues kohanud, ajas mingeid asju meie kassiga, oli sellest nii ehmunud, et karjus mis kole ja silkas saba selgas mööda teed minema. Kiisu jäi imestunult järele vaatama, ta ei saanud üldse aru, mis olevus see oli. Oleme vist nüüd oma koduõue jänkust ilma.

*Meie külas oli pidu. Käisime ka inimesi kaemas, tantsisime paar tantsu, istusime külgkülje kõrval ja nautisime õhtut. Lihtsalt armas olemine.

*Minu arvates kostub sõna „surnuaiapüha“ pisut nagu „surnuaiapidu“. Inimesed trehvavad seal üksteist, ajavad juttu ja mingit nukrusenooti nagu ei märkagi. Aeg on küll seda muutnud, et jutlusele jääjaid on väga väheks jäänud, kuid hauad kraabitakse ikkagi enamasti selleks päevaks korda. Ega minagi seda sündmust väga sageli ei väisa, kuid seekord istusin, kuulasin kirikuõpetajaid, kallistasin oma ema sõbrannasid ja tunnetasin mõtteis seda ajalikkust.

*Koduküla võrdub rannaga, pean minema, kui vähegi saan. Seekord käisin ka ujumas, oli karastav kogemus.

 

13. lugu

 

*Meil on plaanid, aga need plaanid on asjaolude tõttu sunnitud arvestama kellegi teise plaane. Nii on meie plaanid veidi ootel, mis tähendab, et ma rikun omakorda kellegi kolmanda ja neljanda plaane, sest nemad omakorda ootavad minu plaanide kulgu.

*-7,5 näitas termomeeter, kusjuures see näit oli maapinnast kõrgemal, Selline mai kuu meil. Termomeetri passimise pärast on mul uni ka hüplik, õigupoolest on mure kasvuhoones toimuva pärast. 4 kihti katteloori päästis seekord, aga kas ma jõuan seda katmise tööd igal õhtul teha?

*Mees ütles, et paneme kartulid külmkappi, nii me tegimegi, panime kartulid maha. Tööinimesed vaatavad vaba aja graafikut ja kui siis on võimalus, siis teevad töö ära, ei mingit juurt ega vart ning kuuseise ka mitte. Seekord ei õitsenud isegi toomingas. Aga loodame parimat, seda me ikka võime

*Nüüd on tükk vett merre voolanud, ikka terve kuu ja rohkem. Inimesel ei ole aega ja pole seda ka võtnud, sest nii palju on olnud tegemisi, käimisi, olemisi, reisimisi. Vaatasin eile oma instagrami postitusi ja pean tõdema, et olen ikka üks õnneseen küll, ma olen nii palju viimastel aastatel reisida saanud, nagu teeksin nüüd selle tasa, mis kunagi tegemata jäi. Eks toona oli põhjusi mitteminekuks, olgu siis kodu või välismaal, palju: lapsed väikesed, rahakott tühi, elukaaslane mölakas, motivatsioon madal, algatusvõime väike ja ka teadmatus ning oskamatus. Ma isegi ei unistanud kusagile minekust. Istusin oma mätta otsas ja ei osanud paremat tahta. Õnneks see muutus. Nüüd on lapsed juba need, kes mind mõnikord kaasavad, töökoht see, mis vahest võimaldab ning ma ise olen ka kasvanud julgemaks, targemaks, ettevõtlikumaks. Viimasest reisist on power sees ja kodus toimetamiseks on ka hoopis teine energia võtta. Nii tänulik!