Sama reha

 

Augusti sumedad ööd on saabunud. Õnneks on soe ja mõnus õues, ning seda sumedust olen sisse ahminud mitmel õhtul. Istun oma võrkkiiges, loen ja koon ning kuulan tuulekella vaikset tilinat. Selles suhtes olen õnneseen, et meil on selline idüll oma kodust võtta. Eks ma olen ikka rõõmus küll ja kui on võimalus rõõmustada, siis ma seda oma rõõmu ka väljendan. Sest minu eluloogika ütleb, et külva head, külva rõõmu, küllap peegeldub see mingil viisil ka tagasi. Muidugi võib see loogika ka alt vedada või teistele tüütuks muutuda. Kuigi ma vähemalt enda arvates ei ole oma kiidulauluga mitte liiale läinud. Muidugi võib ka nii olla, et mõne inimese kõrvad ei kannata üldse enesekiitmist välja või ei kannata seda välja, et kellelgi on midagi hästi.

Igatahes on see nagu igaaastane reha ja olen pärast pikalt häiritud oma ammuste heade tuttavatega aastas korra kokku saades. Seekord oli trehvunks minu kodus, kust startisime väikesele väljasõidule Haapsallu. Haapsalu on endiselt mõnus ja hubane linnake. Jalutasime promenaadil, vanalinnas ja einestasime Müüriääre kohvikus. Kõik must be kohad käisime läbi ja olime vist rahul. Kõigile meile maitses toit, üks meist kiitis linna hubasust ja nii see aeg läks. Naastes istusime ka natuke minu kodus. Aastaga, mil me pole näinud, on meie kodu veidi kasvanud. Valminud on tore saunamajake koos puhkenurgaga. Olen selle majakese üle südamest rõõmus, sest minu arvates on see väga hästi õnnestunud, selline hubane ja õdus ja väike. Värvid on hästi mõnusad ja mis peamine, minu kaasa ise tegi oma kuldsete kätega. Kutsusin siis külalised sauna puhkenurka, et enne laialiminekut veidi istuda ja tahtsin neile ka näidata meie uut ehitist. Igatahes lõppes see sellega, et nad potsatasid maha ja null emotsiooni. Pärast ütlesingi mehele, et enne saad surnu käest sooja, kui nende käest kiitust.😂

Ma ju tegelikult ei oodanud ülevoolavat kiitust, et oh mis tore ja nii edasi. Aga üleüldse mitte ühtegi sõna, see on ka tase. See oleks nagu kõndimine mööda igapäevast trajektoori, kus kõik on tavaline ja enam ei pane ümbrust tähelegi. Meil on aga terve maja, maja mida aasta tagasi ei olnud. Seda mitte märgata meie õue jõudes ei ole võimalik. Minu hing oleks rahul ka märkamisega olnud, et ohoo, teil on uus majake. Aga null märkamist, null! Igatahes olen pettunud. Tegelikult olin ka eelmisel aastal pettunud, siis olid teised analoogsed põhjused.  

 

Horoskoop ja minu üritus

Varbad vette :)

Horoskoop teab ikka üsna täpselt minu tegemistest. Täna tegin ühe mind häiriva teema postituse ja horoskoop ütleb: kahe nädala jooksul on Merkuur sinu tähemärgis. Oled seepärast avatum ja valmis oma vaateid teistele tutvustama. Teine horoskoop arvab: Merkuur jõuab jäära tähemärki, suurendades veelgi sulle niigi omast suhtlusvajadust. Kui hakkad oma ideid lahti seletama, räägid teised lausa surnuks. No vot, horoskoobid on vist ikka uskumist väärt. 

Usun üldiselt ka seda, et inimesed on ilusad ja head. Vähemalt suurem osa meist, kes ei valeta, ei varasta, ei ole vägivaldsed ja kes ei lagasta maad ja ilma. Kui need teised võivad jääda silmale märkamatuks, siis see ümbruse lagastamine riivab silma, mõtteid ja meeli ka. Mulle meeldib kui maailm on korras. Unistasin sellest juba lapsena. Mäletan, et sõitsin bussiga ja mõttes korrastasin neid möödaliikuvaid kaadreid, mis olid silmnähtavalt korratud ja vajasid pisut paremat peremehe kätt. Küllap oleme heaperemehelikumaks muututnud küll, sest talud on Eestimaal kenasti korda tehtud, enamasti. Minu lapsepõlves tekkisid prügimäed maja kõrvale, polnud mitte mingit prügi sorteerimist. Kuid loomulikult oli siis ka pakendeid tunduvalt vähem ja looduses plasti peaaegu ei olnudki. Täna on seda sodi, mis auto akendest välja lendab või lihtsalt kusagile maha poetatakse,  küllaga. Ja selle kohapealt on minu sotsiaalne närv väga tundlik.

Seega „Teeme ära“ talgud on igal aastal ka minu üritus. Seekord osalesin kauni järveümbruse korrastamisel. Rahuldav ilm ja hea seltskond muutsid ürituse meeldivaks, mis muidugi ei vähenda kurbust, sest autokummid ja mingid muud kummid, kilepakendid, plastpudelid, salvokelgud, autojupid, riideesemed, lillepotid ei peaks loodusesse visatud olema. Saaki jagus, ja see oli vaid nähtav osa. Aga plats sai puhtamaks, vähemalt selleks korraks. Abiks ikka J

Kelle tõde ja kelle õigus

Kas seda tõde ja õigust siin maamunapeal ongi? Või kui on, siis kelle tõde ja kelle õigus? Kindlasti ei olnud sportlastel õigust petta rahvast, kuid tõde näib olevat see, et surve olla parim on suur ja see viib kergekäeliselt libastumise teele. Kindlasti ei ole treeneri õigus jagada nii muuseas abistavaid telefoninumbreid, samas tõde on ilmselt see, et ka tema soovis endale suuremat au ja kuulusust kui sportlased olid võimelised talle ehedalt tooma. Igatahes vaatasin ja uskusin minagi talisporti andunult, elasin kaasa ja valasin mõne heldimuspisaragi  võitude puhul. Praegu ei usu enam ühtegi medalit. Kuid müts maha ausa ülestunnistuse eest, mis minu arvates pehmendab pisut toimunut.

Oma tõde ja õigust kuulutavad poliitikudki, igal parteil oma ja samas ka kattuvad lubadused. Mine sa võta kinni, kelle lubatud õigused on paremad, ausamad ja tõesemad? Igatahes Vargamäelikud kemplemised saadavad kogu seda protsessi. Iga üks näeb oma tõde ja õigust ise enda mätta otsast ja teiste suunas on kaikaid loopida küll.

Käisin vaatamas „Tõde ja õigust“, sellest siis need minu arvamised tõest ja õigusest. Hästi õnnestunud lavastus oli minu arvates. Kui ma eelnevalt sonisin, et Priit Loog ei sobi Andreseks ja Maiken Krõõdaks, siis tegelikku filmi nähes osutusid nad sobivaks küll. Olen lugenud raamatut kaks korda ja mingid kujud olid enda kujutluses olemas. Nüüd muundusid nad küll filminäitlejate nägudeks. Film ise oli sünge. Töö, töö ja Andrese pidev unistamine vaid suurematest ja avaramatest põldudest, uhkemast tarest, kogukamatest kariloomadest oli masendav. Tema isekus ja mõistmatus. See oma õiguse tagaajamine. Tee tööd ja armastus tuleb ja kõik su pere supleb armastuses. Aga nii see ju ei ole. Krõõt küll proovis rääkida omal malbel moel, aga isekas peremees ei märganud, et isegi uksepakk on liiga kõrge argiste toimetuste jaoks. Minu arvates see laud, mille Andres lõi uksepakule peale, sümboliseerib väga kogu selle filmi. Julm ja isekas oma lähedaste suhtes. Või mis? Samas oli film siiski elujaatav, eks argipäev peabki olema arenemises, inimesel on vaja edasiviivat jõudu, mis ta tahtma ja tegutsema paneb. Kas just sellisel moel nagu Andres seda tegi, on iseasi. Küllap mängib siin oma rolli ka sugudevaheline konflikt,  naissugu on oma tõe ja õiguse tagaajamisel tavaliselt leebemad, arvestavamad, diplomaatlikumad. Ikka kossu, kossu, kossu ja põssa, põssa, põssa :)

Pisikene kriitika

Sünnipäev on alati teiste päevade keskel pidulikum ja kahtlemata on kodumaa sünnipäev pidudest pidulikum ja meelestab vähemalt selleks päevaks patriootlikumaks. Kui lipp lehvib vardas, on ülevam tunne küll. Õhtune etendus oli südamlik ja ühe väikese osaleja tõttu tavalisest ootusärevam. Väikene osaleja sai imekenasti hakkama.  Ka presidendi kõne oli lihtne ja rahvalik. Kätlemisetseremoonia muutus küll lõpuks kiirustavaks, küllap aeg tiksus peale, kuid kleidid olid kenad, härrased ja prouased näisid õnnelikud ja rahul.

On väga tore, et märgatakse meie eestvedajad, neid, kes on midagi suurt korda saatnud, au ja kuulust meie maale toonud, midagi paremaks teinud, esile toonud. Samas on see paraad kuidagi üheplaaniline, osade inimeste osalust võib pimesi ennustada. Minus tekib küsimus: aga see rohujuuretasand, see alustala, kes on eestvedajate tublid ja andunud käsutäitjad? Kes neid märkab?! Meie tublid postiljonid, kes uisutavad mööda ülilibedaid kõrvalteid, särasilmsed ja lahked kassapidajad, kelle tere ja head päeva muudavad tuhandete päeva paremaks, meie hooldajad, piletimüüjad, kraavihallid jne. Mõni neist oleks ju võinud ikka märgatud saada. Või ei ole siis see ikka see koht, kuhu lihtrahvast kutsuda? Pisikene kriitika ikkagi minu sees istub.

Täna hommikul kritiseeritakse ja kiidetakse härraste ja prouaste riietust. Hommiku TV-ssegi oli kutsutud üks rätsep, kes kiitis ja laitis. Tõi mõned konkreetsed näited ka, mis olid kindlasti õigustatud. Samas tulid tema suust sõnad: sihuksed ja nihuksed, s.t eesti keel longas kõnes pisut küll. Meenus kohe eestlaste pinnu ja palgi vanasõna. Et ma siis ka rohkem ei kritiseeri.

Lipu langetamine oli jäänud minu tööks. Kutsusin pesapoja appi, ikka taaskord tähtis tseremoonia ja mine tea, äkki ei saa ma ise hakkama. Kartus oli suurem, kõik oli loogiline.

Aga ikkagi...

Kui ma mõtlengi, et ei taha olla rikkiläinud grammofon, kes kordab koguaeg, kuidas rohi oli kunagi rohelisem ja see tänapäevaelu ei kõlba enam kusagile, siis mõnikord olen ikka rikkis küll. Nagu näiteks eile: olin rikkis mis rikkis.  

Mõtlesin optimistlikult, et austan ka vanu traditsioone, lõbustan oma pere noorimaid ja lähme katri jooksma. Ettevalmistused sujusid kõik kenasti, kostüümed tulid ägedad, sest kapist oli võtta maskeraadiks vajalik träni. Harjutasime traditsioonilist kadriilaulu, õppisime ühe tantsu ja tegime ka oma õnnevaka kaasa. Näomaalingud andsid viimase lihvi ja nii me entusiastlikult külapoole tõttasime. Tagasilöök tuli aga juba kolmanda ukse taga. Laulsime, mis me laulsime, tuppa ei saanud. Ninad norgus, suundusime edasi, kuid jälle oli vale uks. Suurte majade ustest ei maksa rääkida, sealsed pered elavad kõik mitme luku ja riivi taga. Pole mõtet üritadagi. Lugesin ürituse luhtunuks ja läksime sabad sorus kodu poole. Kui aus olla, siis olin norus kõige rohkem mina, lastel oli juba minekuaktsiooni pärast hea meel ja natuke kommi ikka oli ju kotis ka. Siinkohal mõtlen, et nii meie traditsioonid välja surevad…

On suured arutelud, et miks see komm ja pomm, kui meil on omad mardi-kadritraditsioonid olemas. Küsiks siis, et kas on või? Pigem olid olemas. Aga aastas korra, hea küll, kaks korda, võiks ju olla see traditsioon, mille tarvis oodata ja valmis olla. Kasvõi sellepärast, et mõni väike silmapaar saaks sellest rõõmsamaks.  Rääkimata sellest, et traditsioonid kestaks. Aga ei ole see enam päris nii.

Nii et nüüd tuleb see rohi-rohelisem jutt. Kui mina alles noor veel olin, käisime suured maa-alad läbi, ka mööda taluperesid, kus üks tare hõikas teist. Rõõmsalt vantsisimegi, etlesime ja saime kas kommi või õuna, kuidas kusagil. Suletud uksetaha jäime väga harva. Pärast santimist suundusime kellegi juurde, kus jagasime oma saagi.  Mõnikord panid ka täiskasvanud pundi kokku, kampa otsiti ka mõni pillimees ja oli nalja kui palju.

Täna aga millegipärast sellist ehedust asjadel juures ei ole. Ja küllap on see inimeste mugavustsoon nii kitsas, et sinna tsooni ei mahu veidike ebamugavust santidega jahumise näol. Ja kui sa siis üritad natukenegi elavdada halli argipäeva, tunned end juba eos sandisti ja selline santimise mekk on kogu üritusel juures. Ilmselt on viga minus endas. Ja küllap kusagil oodati ju ka nii väikeseid kui suuri santijaid. Ning küllap kusagil lihtsalt unustati ära, et võiks tähele ka panna, mis uksetaga toimub. Küllap oligi nii nende kahe uksetagusega, kust me nina norus, saba sorus minema kõndisime. Aga ikkagi…